Читать книгу Liblikasonaat - Ketlin Priilinn - Страница 6

VEIDI AJA PÄRAST KODUST LAHKUDES, KUI OLIN IKKA VEEL MAGAVA Samueli mingit moodi riidesse saanud ja autosse turvatooli kinnitanud, tänasin endamisi õnne, et seekord oli Adal vähemalt taas üks selgemaid päevi.Vähemasti ei pidanud ma oma südant niigi meeletult rõhuvale koormale lisaks veel tema tegemiste pärast muret tundma.

Üheksa aastat tagasi ei oleks ma osanud unes ka näha, mida kõike ühe vanainimesega ühe katuse all elamine endaga kaasa võib tuua.Vastupidi, toona näis kõik lausa roosiline. Olime siis Olaviga aasta abielus olnud ning mina ootasin parajasti Krislinit. Elasime sel suvel juba siinsamas Laagri majas, ainult et remont ja soojustamine olid siis alles täiesti pooleli ja me polnud isegi kindlad, kas üldse saame talveks siia jääda või peame üürikorteri võtma.Viimane mõte polnud meile kummalegi meeltmööda, kuid samas oli selge, et soojustamata majas elada, eriti veel beebiga, polnuks kuidagi võimalik. Ja siis oligi kerkinud üles see probleem Olavi toona kaheksakümneaastase vanaemaga.

Memm elas üksipäini Raplamaa metsade vahel tillukeses majas, mis vaatamata Olavi vanemate toele ja abistamisele ikkagi vägisi lagunema tikkus. Juba pikemat aega oli olnud juttu sellest, et keegi peaks memme millalgi enda juurde võtma, sest polnud kuigi mõistlik, et nii vana inimene ihuüksinda keset metsi peab elama. Tal polnud seal isegi telefoniühendust ning mobiili kasutamine tekitas tal korduvale proovimisele-harjutamisele vaatamata ikkagi raskusi. Ei võinud sugugi kindel olla, et ta häda korral kellelegi helistamisega hakkama oleks saanud.

Ühel päeval siis võtsimegi Olaviga selle teema tõsisemalt jutuks.Ta oli asja ka oma vanematega arutanud, kuid nood elasid pärast oma suvemaja meile kinkimist imetillukeses kahetoalises korteris ja poleks Ada-memme parimagi tahtmise juures saanud enda juurde ära mahutada.

Mul polnud selle vastu midagi, et Ada meie poole elama tuleb. Olin memmega alati hästi läbi saanud ja kuna mu enda mõlemad vanaemad olid juba aastate eest surnud, siis pidasin teda vaat et päris pereliikmeks ja suurepäraseks vanaema asendajaks. Pealegi mõtlesime Olaviga mõlemad, et siis on ka tulevane lapsehoidmise probleem lahendatud.

Nii jäigi.Ada lagunemakippuv metsamajake sai maha müüdud ja memm kolis meie juurde sisse. Nüüd kadus meie pea kohalt ka oht, et maja talveks valmis ei saa – Ada andis kogu majamüügist saadud raha meile ning selle eest saime asjad kiiresti korda.

Meil oli tore, alguses oli kõik kohe mitu aastat tõesti ideaalilähedane.Ada aitas meil maja korras hoida ja süüa teha ning eriti õnnelik olin tema olemasolu üle Krislini esimestel elukuudel, kui ma pidevalt rahutu ja karjuva lapse kõrvalt ise midagi teha poleks jaksanud. Ja hiljem, kui tüdruk natuke suuremaks oli saanud, võimaldas just Ada meil Olaviga mõnikord õhtuti koos välja minna ning ma ei pidanud vähimalgi määral muretsema – teadsin, et Krislin on hästi hoitud.

Ada tervis hakkas halvenema kolm aastat hiljem, mõni aeg pärast Rolandi sündi, ja ühes sellega muutus täienisti ka memm ise. Südamega oli tal tegelikult juba aastaid varemgi probleeme, kuid nüüd tõsinesid rütmihäired märgatavalt ja Ada saadeti koguni kaheks nädalaks haiglasse. Pärast seda kirjutati talle välja paras ports kangetoimelisi ravimeid, mida memm rangelt iga päev pidi võtma hakkama. Ma ei tea tõesti, kas oli see nende rohtude mõjul või mängis siin rolli memme üha kasvav vanus, kuid igatahes muutus ta üsna peatselt sootuks teisemaks kui see lõbus, heatahtlik ja abivalmis Ada, kellena mina teda kogu aeg olin tundnud.Ta muutus pirtsakaks justkui väike laps. Enam ei sobinud talle ükski roog – küll oli toit ülemäära soolane, küll oli seda liiga palju, küll liiga vähe küpsetatud. Ainult maiustused ja magustoidud sobisid igal ajal. Nojah, peaaegu... Mäletan hästi juhust, kui olin küpsetanud õhukese muretaignast õunakoogi, mis maitses hästi nii lastele kui ka Olavile.Ada oli tol päeval haiglasevõitu ning ma viisin koogitüki talle taldrikuga tuppa. Hiljem tühja taldriku järele tulles uurisin, kuidas memmele kook maitses ning ta noogutas tõrksalt pead, justkui tahtes sellega viidata, et mida sa pärid sest tühjast asjast.

Umbes kuu aega hiljem võtsin memme toas ette põhjaliku suurpuhastuse.Tavaliselt ei tahtnud ta seda kunagi lubada ning muutus lausa kurjaks, kui tahtsin seal natukenegi koristada, ent seekord oli Olavi ta arsti juurde viinud ja ma otsustasin aega ära kasutada. Kujutasin õudusega ette, missugused tolmurullid tema voodi ning öökapi alt vastu võivad vaadata, sest kuigi memm minul seal kraamida ei lubanud, ei teinud ta seda kunagi ka ise. Olin juba ammugi märganud, et öökapi pealne kleepub võikalt mustsõstramorsist, mida Ada juua armastas, ja leidsin nüüd lõpuks ometi võimaluse selle korralikult puhtaks teha.

Ada voodit seinast eemale tirides sain korraliku jahmatuse osaliseks. Nimelt vedeles seal kuivanud leivakoorikuid, pruuniks kribalaks kokkutõmbunud õunasüdameid, terve hunnik kokkukortsutatud kommipabereid ning... tükk õunakooki, mille memmele heauskselt tuppa olin toonud.

Ma ei öelnud talle selle kõige kohta ainsamatki sõna. Koristasin kogu krempli nördinult kokku ja vandusin endale, et hakkan Ada tubastel söömingutel edaspidi tõsiselt silma peal hoidma.

Edaspidi üritasingi teda ikka nii palju kui võimalik kööki sööma meelitada. Alati ei läinud see küll korda, kuid siis istusin ise tema söömise ajal ta toas ja rääkisin temaga juttu. Adale ei paistnud see eriti meeltmööda olevat, kuid vähemalt ei saanud ta enam endisel kombel toitu voodi taha loopida. Mispärast ta seda üldse oli teinud, jäigi mulle mõistatuseks. Oli siis tõesti nii raske öelda, et ta seda kooki ei taha? Ja kommipaberid võinuks ju ometi prügikasti visata või jätnud need siis vähemalt öökapile, kust ma need ise kokku oleks korjanud... Igatahes organiseerisin sestpeale Adale väikese prügikorvi ja asetasin selle otse tema öökapi kõrvale.

Toiduga pahurdamisest palju hullem lugu seisnes selles, et Ada ei saanud enam lastega läbi. Kui seni esindas ta nende jaoks autoriteetset, ent alati heatahtlikku vanavanaema rolli, siis nüüd järsku oli ta muutunud ise nendesarnaseks ning kui Krislin või Roland tema sõna ei tahtnud kuulata, jonnis ja mossitas Ada täpselt nagu oleks ta ise ka mõneaastane põngerjas. Ta oli vaimustuses muinasjuttudega CD-plaatidest, mille olin lastele ostnud, ja tahtis, et nii poiss kui ka tüdruk iga päev ühes temaga rahulikult paigal istuksid ning neid lugusid kuulaksid. Elavaloomulistele lastele oli säärane ühe koha peal istumine aga piinaks, pealegi olid kõik need plaadid neil juba kordi ja kordi läbi kuulatud ning jutud samahästi kui peas. Ada aga solvus alati, kui lapsed nihelema hakkasid või teatasid, et tahaksid parema meelega midagi muud teha. Enamjaolt õnnestus mul sellistel puhkudel lapsed ära päästa, mõeldes välja mõne töö, mille jaoks mul kindlasti otsekohe nende abi tarvis pidi minema – kas oli vaja prügi välja viia, nõusid kuivatada, toas vedelevad mänguasjad kokku korjata või midagi muud sellesarnast. Otsesõnu Adaga pahandama hakata poleks ma ealeski suutnud, tegelikult tahtis vanainimene ju head.

Vanavanaema ja laste vahelised nääklemised said meie elu tavaliseks ja päris igapäevaseks osaks. Märkasin suure kahjutundega, et kuidagi olid nende suhted väga teravaks muutunud ja vahel näis, et Ada lausa ei salli lapsi ega need teda. Endale püüdsin ma muidugi alati kinnitada, et tegelikult ei ole asjad nii hullud midagi, eks vanainimesed ja lapsed olegi ju paljus sarnased ja sealt ka need lahkhelid. Ka Olavi oli alati veendunud, et küll nad omavahel hakkama saavad. Samas viibis tema kodus märgatavalt vähem kui mina ega näinud pooltki sellest, mille tunnistajaks mina iga päev pidin olema... Pealegi olin tähele pannud, et Olavi kodusoleku ajal toimus nägelusi märgatavalt vähem – siis paistsid end tagasi hoidvat nii lapsed kui ka memm ise.

Üks hullemaid kokkupõrkeid toimus möödunud suvel, enamvähem just aasta tagasi. Mäletan, et üle pika aja oli õues imeliselt ilus ja soe ilm ning ma olin hakanud aias lillepeenart rohima. Ootasin siis viimaseid kuid Samueli ja raamatukogust olin just väheke aega tagasi lapsehoolduspuhkusele jäänud. Kitkusin parajasti saialillede vahelt umbrohtu välja, kui kuulsin ühtäkki toast hirmsat kisa. Hetke pärast paiskus välisuks lahti ning Krislin tormas suure kiljumise saatel välja, väike Roland huilates kohe tema kannul. Lapsed kadusid maja nurga taha ning ma jõudsin näha Ada tigedat nägu ukse vahel, enne kui see mürtsuga kinni tõmmati. Mulle näis ka, justkui oleks ta laste suunas rusikat näidanud.Ajasin end vaevaliselt peenarde vahelt püsti ja läksin uurima, mis toimub.

Selgus, et kogu pahandus oli alguse saanud pealtnäha ilmsüütust ja toredastki asjast – Ada oli tahtnud Krislinile kudumist õpetada. Ilmselt polnud aga tüdrukul käsitöö peale vähimatki annet, nagu ka mul endal, ning kogu üritus oli tundunud talle raske ja tüütu.Ta soovis asja pooleli jätta ja õue mängima minna,Ada aga ei tahtnud sellest kuuldagi. „Ise oled suur tüdruk, juba peaaegu koolilaps,” oli ta Krislinile öelnud. „Mina kudusin sinu vanuses juba ammugi.”

Krislin ei julgenud siis mõnda aega rohkem vastu hakata, kuid memme õpetustest ta siiski aru ei saanud ning töö ei edenenud sugugi. Lõpuks oli ta töö lihtsalt kõrvale heitnud, mispeale Ada teda laisaks ja pahaks tüdrukuks tituleeris. Just see oligi Krislini järgnevale rumalusele õhutanud. Suurest pahameelest oli tüdruk kirjutanud paberilehele musta viltpliiatsiga „OLEN KURI VANAMUTT” ning kinnitanud selle siis vargsi nööpnõelaga Ada selja peale, tema hallikirju kampsuni külge.Tollal nelja-aastane Roland veel lugeda ei mõistnud, kuid muidugi oli Krislin talle sosinal sildi sisu selgeks teinud ja nii nad siis üheskoos itsitasid, kuni Ada lõpuks taipama hakkas, et midagi temaga lahti pidi olema. Ei läinud kaua, kui sildi olemasolu talle selgeks sai ja ta selle oma selja pealt ära rebis.Vanamemme raev oli kirjeldamatu. Krislin rääkis, et ta oli haaranud omal jalast sussi ja oleks teda sellega ilmselt löönud, kui ta eest ära poleks jooksnud. Olin kindel, et Krislin liialdas – ma ei uskunud, et Ada lapsi löönud oleks. Sellegipoolest olin mõlema osapoole käitumisest täiesti jahmunud. Ühelt poolt oli mul Ada ees kohutavalt häbi – ma polnud eluilmaski teda vanamutiks nimetanud, aga just selline mulje talle tõenäoliselt peale selle sildi leidmist jäi. Tõsiasi oli see, et lasteaias täienes nii Krislini kui ka Rolandi sõnavara tohutult ja üldjuhul mitte just heas mõttes. Eks sealt pärines ka see halvustav „vanamutt”, mida teiste uute sõnadega võrreldes tegelikult isegi veel väga leebeks võis arvata. Pidasin mõlema lapsega maha tõsise vestluse ja noomisin neid Ada narrimise pärast kõvasti.Tegin neile selgeks, et säärane asi ei tohi mitte mingil juhul enam kunagi korduda.

Teisalt tekitas minus suurt hämmastust ka Ada reaktsioon laste naljale. Jah, temp oli loll küll, kuid sellega hakkama oli saanud ju vaid nelja- ja seitsmeaastane! Kas tasus seepärast nii endast välja minna ja neid toatuhvliga taga ajama hakata... Minu meelest reageeris temagi tugevalt üle.

Peagi selgus, et isegi järjest halvenevad suhted Ada ja laste vahel polnud veel kõige hullem, mida vanainimesega kooselu endaga kaasa võib tuua. Palju tõsisema pöörde võttis asi siis, kui ühel hetkel Ada mõistus vingerpusse hakkas mängima. Noil puhkudel ajas ta täiesti segast, seosetut juttu ning võis hakkama saada lausa ehmatavate tegudega, andmata endale neist vähimatki aru. Näiteks oli ta ükskord kõik oma vajalikud rohud prügikasti visanud – hea oli, et seda õigel ajal tähele panin ja need sealt välja õngitseda jõudsin. Samuti avastasin memme kord oma öösärki kääridega puruks lõikamast. Kui küsisin, mida ta ometi teeb, nähvas ta pahaselt: „Lõikan riba. Kas sa ei näe või?” Mis riba tal tarvis oli ja mispärast ta seda just öösärgisabast pidi lõikama, jäigi selgusetuks. Kord šokeeris Ada meid kõiki, ilmudes oma toast ihualasti. Ise ei kommenteerinud ta seda ühegi sõnaga ega lausunud midagi ka siis, kui ta kiiresti tuppa tagasi talutasin ja tal riided selga aitasin panna.

Need segadusperioodid läksid tal enamasti küll kiiresti üle ega leidnud aset sagedamini kui korra-paar nädala jooksul, kuid sellegipoolest tegid need mind väga-väga murelikuks. Selge oli ju see, et iga aastaga muutub ta üha vanemaks ja hädisemaks, viimase poole aastaga oligi toimunud järsk ja ehmatav muutus halvemuse poole. Kartsin, et ühel hetkel läheb Ada omadega lõplikult segi ning vajab sajaprotsendilist hoolitsemist ja järelevalvet. Kuidas pidin mina sellega hakkama saama kolme väikese lapse kõrvalt, kellest noorim alles päris beebieas? Tundsin, et olen omale juurde saanud neljanda lapse – peaaegu üheksakümmend aastat vana...

Hooldekodust olin Olaviga korra ettevaatlikult juttu teinud, kuid ta ei tahtnud sellest kuuldagi. „Mina oma vanaema sinna ei vii,” oli ta mulle lausa pahaselt öelnud. „Küll me hakkama saame, pole see asi nii hull midagi!” Muidugi, paljukest tema selle kõigega kokku pidi puutuma. Sagedased ületunnid ja komandeeringud olid tema töö lahutamatuks osaks ning kogu majapidamine ja vastutus kolme lapse ning üha dementsemaks muutuva vanainimese eest lasus üksnes minu õlgadel.

Isegi see, kui Ada möödunud reedel äärepealt meie maja maha oleks põletanud, polnud Olavi arvates veel piisavalt tõsine ohumärk. Nägin siis juba hommikul, et memm on taas segases meeleolus – ta ei tundnud mind ära ning nimetas kellekski Aliideks –, kuid mul polnud valikut, pidin ju Krislinile kooli vastu minema. Olin juba tagasiteel, kui telefon helisema hakkas.Võib vaid kujutleda mu ehmatust, kui selgus, et kõne tuli turvafirmast. Meie suitsuandur oli karjuma hakanud...

Selgus, et Ada oli miskipärast pliidi sisse keeranud ning tühja plekist kausi selle peale tõstnud. Ma ei tea, kui kaua see kauss tal seal kärssas, aga igatahes oli terve meie maja suitsu täis ning ma ei taha mõeldagi, mis võinuks juhtuda, kui ma poleks sel hetkel koju tagasi jõudnud. Hiljem pomises Ada midagi kuumast piimast – eks ta oli tahtnud seda endale keeta, kuid oli piima paraku kaussi lisada unustanud.

Mitmetunnise küürimise peale õnnestus mul süsimustaks kõrbenud pliidiplaat isegi enam-vähem puhtaks saada. Suitsuhaisu aga võis tervel meie esimesel korrusel veel kogu nädalavahetuse tunda, ehkki aknad seisid pidevalt lahti.

Olaviga oli meil pärast seda lugu tõsine tüli. Lapsed ja Ada olid juba ammugi magama läinud, kui ma teema üles võtsin. Mulle ei meeldinud sugugi temaga tülitseda, eriti arvestades seda, kui vähe ta üldse kodus viibis, ent nii need asjad ei saanud enam jääda. Olukord oli juba lausohtlikuks muutumas ja mees lihtsalt pidi ju nüüd lõpuks sellest aru saama! Aga ei saanud.

„Sa oled ju ise praegu kodune, kuidas sa ei saa siis tema järele vaadata?” pahandas Olavi. „Ja Krislin ei ole enam mingi titt, keda peaks kogu aeg viima ja tooma – kool on vaevalt paari kilomeetri kaugusel!”

Püüdsin mehele selgeks teha, et titt või mitte, kuid koolist tulekuks on vaja ületada suur maantee ning lisaks veel ka raudtee ja selleks ma seda tuulepäist esimese klassi tüdrukut siiski veel ei usalda. Olin ammugi otsustanud, et Samueliga kodus olles kavatsen Krislini kooli viia ja tal vastas käia. Ja nüüd oleksin pidanud lapse omapäi suure liikluse keskele seiklema jätma, et mehe vanaemal silma peal hoida?Võib-olla olin siis tõesti halb inimene, aga igatahes ei tahtnud ma säärase korraldusega kohe mitte sugugi leppida. Olaviga ei viinud aga seegi vestlus meid mitte kusagile. Ta oli endiselt veendunud, et lapsepuhkusel olles on minul aega piiramatult käes ning ühe ligemale üheksakümneaastase mutikese järele vaatamine ei tohiks küll erilist pingutust nõuda. Olin solvunud ja pahane ning terve nädalavahetuse jooksul suhtlesime Olaviga teineteisega nii vähe kui üldse võimalik. See polnudki raske, sest nii laupäeval kui ka pühapäeval viibis mees suurema osa ajast oma sõbra Marko pool tolle autot putitamas. Olin üsna veendunud, et tegelikult tajub Olavi suurepäraselt kõiki neid pingeid, mis viimasel ajal meie kodus on valitsenud, ta lihtsalt ei oska sellega midagi peale hakata ega mingeid lahendusi leida. Seepärast püüabki ta probleemi olemasolu lihtsalt eitada ning peita pea jaanalinnu kombel liiva alla, viibides lihtsalt kodus nii vähe kui võimalik.

Ja nüüd siis oli kõikidele nendele probleemidele lisandunud veel üks, mis suuruselt ületas endised vähemalt kümnekordselt, kui mitte veelgi rohkem. Mul oli vähk. Ma ei teadnud veel, kui kaugele see oli arenenud.Võimalik, et kasvaja oli juba päris suur. Ja vaatamata arsti julgustavatele sõnadele mõtlesin ma taas, et võin olla koguni suremas.