Читать книгу Liblikasonaat - Ketlin Priilinn - Страница 7

OLIN AUTOGA KRISLINI KOOLI JUURDE JÕUDNUD JA PARKISIN SELLE peaukse lähedale. Samuel tegi häält, kuid selja taha kiigates märkasin, et poiss ei ole siiski veel ärganud, vaid joriseb lihtsalt läbi une. Mida nii pisikesed küll unes võisid näha?

Krislinit polnud veel näha. Koolimaja õu oli veel päris tühi, kui mitte arvestada kahte naisterahvast, ilmselt samuti mõne lapse ema, kes seisid üsna peaukse juures ja vestlesid omavahel elavalt žestikuleerides.

Ma nõjatusin vastu istme seljatuge ja libistasin käega üle oma vasaku rinna.Tundsin selgesti tükki otse südame kohal, see oli kõva ning umbes pingpongipalli suurune. Olin selle esmakordselt avastanud umbes kaks kuud tagasi, vahetult pärast seda, kui olin lõpetanud Samueli rinnaga toitmise. Küllap oleksin pidanud siis otsekohe arsti juurde tormama, kuid ma ei teinud seda. Püüdsin ebameeldivat visiiti edasi lükata, otsides selleks üha uusi ja uusi põhjusi. Lootsin sisimas vist mingile imele, et tükk iseenesest ära kaob. Seda aga loomulikult ei juhtunud, vastupidi – see näis iga päevaga suuremaks muutuvat. Lõpuks ei julgenud ma enam kauem oodata ega mingeid absurdseid imesid loota. Mul ei jäänud muud üle, kui ennast kokku võtta ja lasta uuringud ära teha.

Ja nüüd olid need tulemused siis käes...

Koolimaja uks paiskus valla ning õue jooksis kaks pisikest poissi, ranitsad seljas. Neile järgnes kamp samaealisi tüdrukuid, nende hulgas ka minu tumeda hobusesabaga Krislin.Vaatasin teda ja tema rõõmsalt sädistavaid sõbrannasid ning soovisin sel hetkel üle kõige olla ka ise üks nende eakaaslastest.Tahtsin, et ka minul oleks suurimaks mureks see, kas vanemad ikka peavad oma lubadust nädalavahetusel loomaaeda või kinno minna või kas saan sünnipäevakingiks just selle kauaigatsetud nuku.

Krislin märkas mu autot ja kepsles heatujuliselt lähemale. Muidugi oli tal põhjust rõõmus olla – ikkagi viimane koolipäev ju! Esimene kooliaasta oli edukalt selja taha jäänud, homme tuli tal üksnes aktusele ja tunnistuse järele tulla.

„Tšau, emme,” sädistas tüdruk ennast auto tagaistmele väikevenna hälli kõrvale sättides.Ta oli oma vanuse kohta pikka kasvu ning sestap ei vajanud turvaistet ega istmekõrgendust juba peaaegu aasta aega. „Kas ootasid kaua juba?”

„Ei-ei, just jõudsin.” Olin päikeseprillid ette pannud, kuna kartsin, et vastasel juhul võib laps mu ikka veel punetavatest silmadest aru saada, et midagi on lahti. See veel puuduks! Püüdsin rääkida rõõmsa ja loomuliku tooniga, kuid tundsin sellegipoolest muret, et ei suuda oma terase ja kohati varaküpse loomuga tütart ära petta.

Krislin tegi magavale Samuelile pai, sulges siis oma turvavöö ja sättis ennast mugavalt istuma. Olin juba kooliõuelt välja tagurdanud, kui märkasin, et ta mind uurivalt silmitseb. Hingasin vargsi sügavalt sisse ja hammustasin huult.Tüdruk oli siiski midagi märganud!

Ja juba ta laususki tõsiselt: „Tead mis, emme?”

„Noo?” Olin päris veendunud, et nüüd tahab Krislin teada, mis mul viga on.

„Me arutasime just tüdrukutega, kellel on kõige ilusam ema. Igaüks pakkus oma ema, aga kõik leidsid, et sina oled kindlasti üks kõige kenamatest.Tead, kui uhke tunne mul oli!”

Üllatusin nende sõnade peale nii, et oleksin äärepealt punase tule alt edasi sõitnud. See oli küll viimane, mida ma Krislinilt kuulda oleks oodanud, eriti praeguses olukorras, kus olin näost ikka veel surnukahvatu, silmad punased, juuksed kammimata ja seljas juba päevinäinud hall teksakleit.Tegelikult ei pidanud ma end ka tavaolukorras eriliseks kaunitariks.Vähemalt ei saanud minu puhul kindlasti rääkida mingist klassikalisest ilust. Mu nina oli selleks liiga kreekapärane ja mulle endale näis, et kergelt kongus, samuti polnud mul pikki heledaid kiharaid, mida ikka ilusaimate naistega seostatakse – mu juuksed olid küll paksud ja tihedad, ent üsna lühikesed, peaaegu süsimustad ja kähardusid ainult otstes. Ja silmad polnud mul haldjalikult sinised, vaid hoopis hallikasrohelised. Ka olin oma saja viiekümne kaheksa sentimeetriga kaugelt liiga lühike ja üldse igatpidi ülemäära pisike.

Sellegipoolest valmistasid Krislini siirad sõnad mulle suurt rõõmu. Kuulda midagi säärast niivõrd masendaval päeval pakkus tohutul määral lohutust.

„Selles on sul õigus, et iga lapse jaoks on just tema ema kõige ilusam ja parem,” ütlesin tüdrukule. „Ja ega ilu pole kõige tähtsam – vahel võib mõni vähem nägus ema olla palju toredam ja hoolivam kui teine, kes näeb superhea välja.”

Krislin vaikis hetke ja küsis siis: „Kuidas memmel täna on?”

See küsimus ei tekitanud minus vähimatki imestust. Mu kaheksa-aastane terane tütar oli juba ammugi aru saanud, et vanavanaemaga pole asjad just korras.Tüdruk päris korraliku šoki, kui jõudsime tol pliidikärsatamise päeval koju ning terve maja oli paksult suitsu täis. Samal õhtul oli ta nutnud ja pärinud mu käest, miks vanamemm ometi selliseid asju teeb. Eks ma siis püüdsin lohutada ning selgitasin, et memm ei soovi meile halba, ta on lihtsalt väga vana ja haige ning sellised inimesed ei kontrolli alati oma tegusid. Sisimas oleksin aga tahtnud murduda ja tüdrukuga koos selle kõik endast välja nutta. Muidugi polnud see võimalik.

Ma olin ju ema! Pidin olema tugev, kindel ja rahulik, nagu üks õige emalik ema ikka.

„Memmel on täna parem,” vastasin. „Ta on päris endine – tahtis sulle lõunaks kartuleid praadida, aga ütlesin, et ta ei näeks vaeva. Sa ju kindlasti just sõid koolis?”

„Jah, mul on kõht täitsa täis,” kinnitas Krislin. „Aga hea, et ta täna tervem on.”

Selle aja peale olime juba maja ette jõudnud.Tegin värava lahti ja ajasin auto aeda, ise samal ajal hirmuga piiludes, ega ometi ukse vahelt taas suitsu ole immitsemas. Kuid ei, kõik oli vaikne ja rahulik. Nägin Ada nägu köögikardina vahelt piilumas – see oli nii tema moodi. Juba aastaid oli ta samamoodi vargsi aknast piilunud, kui keegi koju saabus.

Toas jooksis Krislin kohe televiisori ette. Nii tema kui ka Roland olid parajad telekafanatid ning kuigi see polnud minu arust sugugi tervislik ega hea, ei olnud mul aastatega õnnestunud seda harjumust kummastki välja juurida. Õnneks olime vähemasti saavutanud kokkuleppe, et üle kahe tunni päevas televiisori ees ei istuta.

Samuel oli autost väljatõstmise peale ärganud ja vajas nüüd nii söötmist kui ka mähkmevahetust.Temaga tegelemise ajal tundsin end jälle halvasti – pooleteise tunni eest läbielatu tõusis taas elavalt silme ette. „Me peame teiega uue visiidi aja kokku leppima.Tulemused ei olnud kahjuks head.” Asetasin Samueli pehmele mängumatile, kus poiss ennast otsekohe käpukile ajas ja kärmelt oma ees lebava lemmiklelu, pehmest kummist koerakese poole roomama hakkas. Poja naljakat askeldamist jälgides tõusid mulle taas pisarad silma. Kas ma üldse näen teda ja suuremaid lapsi üles kasvamas?

Elutoas helises telefon. Äigasin silmad kiiresti kuivaks, kuid Krislin oli juba minust ette jõudnud. „Oi, tšau,” kuulsin teda ütlemas. Ilmselt oli see mõni ta sõbrannadest... „Emme, kuule,” kostis seejärel kohe paluv hüüe. „Kas ma võin Hanna-Stiina juurde mängima minna? Lubad ju, eks?”

„Eks mine, kui tahad.” Ma ei näinud põhjust talle seda keelata. Hanna-Stiina oli naabritüdruk, kellega Krislin sageli koos mängis, ükskõik kas siis meie pool või nende juures. Sagedamini kutsus Hanna-Stiina siiski Krislinit endale külla ning ma teadsin ka põhjust – tüdruk nimelt kartis kogu hingest Adat. Krislin rääkis kord, et Hanna-Stiinale meenutavat vanamemm kurja nõida. Talle endale tegi see idee muidugi nalja, kuid sõbranna hirmu ei suutnud ta siiski millegagi vähendada.

Krislin kobistas juba välisukse juures, kui mulle üks oluline asi meelde tuli. Kiirustasin esikusse ning, olles veendunud, et Ada on oma toas ja seega meie kuuldeulatusest väljas, laususin tüdrukule poolihääli: „Ole poole viieks kindlasti kodus. Ma ei tahaks memme üksi jätta, kui Rolandile järele lähen.Tal on küll parem, aga parem karta kui kahetseda...”

Krislin kibrutas huuli, kuid noogutas siis alistunult pead. „Okei,” ütles ta vanainimeselikul toonil. „Mis seal ikka, ma tulen.”

„Kell on sul ju telefoni peal olemas, jälgi seda kindlasti, eks,” palusin. „Ma helistan sulle igaks juhuks ka, kui aeg hakkab täis saama.”

Krislin lippas minema. Sulgesin vaikselt ukse ja läksin vaatama, mis Ada teeb. Memmest polnud juba tükk aega midagi kuulda olnud ja ma olin tema puhul hakanud kartma sama asja, mida enamasti arvatakse väikestest lastest – et pikema vaikuse korral on enamasti midagi kahtlast toimumas.Ada näis täna küll selgem olevat, kuid ei võinud ju iial teada.

Piilusin memme ukse vahelt sisse ja tõmbasin kohe kergendatult hinge. Ada lamas oma kušettvoodil kirju päevateki all ja magas rahulikult, tuues läbi nina ja pooleldi avatud suu kuuldavale kergeid vilisevaid hingetõmbeid.

Läksin tagasi Samueli juurde. Poiss oli ennast selle aja peale juba mängumatilt üle upitanud ja oma voodi juurde roomanud. Seal ta nüüd istus, üks jalg tagumiku all, ja nätsutas oma punaste pallikestega kõristit, mille põrandalt oli leidnud. Mind nähes pillas ta mänguasja maha ja hakkas rõõmsalt kilkama.Võtsin poisi sülle ja viisin ta endaga koos elutuppa. Seal tõmbusin diivaninurgas kerra ja hüpitasin last oma käte vahel, meenutades samal ajal õudusega taas oma hommikust kõnelust.Tundsin, et ei suuda seda koormat siiski ainuüksi endale hoida, vaid pean kellegagi jagama. Kuid kellega?Vahest peaksin ikkagi Olavile asja ära rääkima? Täna oli teda ilmselt normaalsel ajal koju oodata... Mida ta küll ütleks, kui teada saaks? Tunneks ta mulle kaasa ja oleks toeks või kehitaks vaid õlgu, arvates, et tegemist on mingi tühise naistehädaga? Ei, nii rumal ei saa ta ju ometi olla.Teadsin, et Olavi enda emapoolne vanaisa oli kunagi vähki surnud.

Peale Olavi oli veel ainult üks inimene, kellele teoreetiliselt oma murest võiksin kõnelda. See oli Sonja, minu parim sõbranna, keda tundsin juba keskkoolipäevilt. Mõtlesin, et kui Olaviga rääkimisest mis iganes põhjusel asja ei peaks saama, siis võtangi homme lapsed kaasa ja lähen temale külla. Krislin tuli minuga sinna alati meelsasti ühes, talle meeldis mängida Sonja neljaaastase tütre Mayaga ning joosta ringi suures ja uhkes aias kaunite ilupõõsaste ja roosipeenarde keskel. Sonjal olid nii aed kui ka maja täiesti imekaunid ning õigupoolest meenutas kogu tema senine elukäik täielikku tuhkatriinu lugu.Tegemist oli tavalise, üsna vaesest perest pärit tüdrukuga, kes kutsekoolis fotograafiks õppimise ajal oli tutvunud endast kaksteist aastat vanema jõuka kinnisvaraärimehe Kermoga. Nende kohtumise ajal elas Kermo kesklinnas väikeses poissmehekorteris, ent kooseluplaane punuma hakates oli ta kohe ostnud selle ilusa suure maja Kivimäe roheluse keskel. Pärast lapse sündi jäi Sonja koduseks ning rääkis mulle sageli, et ei pea plaane niipeagi tööle tagasi minna. Esialgu ei suutnud ma alati nii tegusat ja aktiivset Sonjat kuidagi pühendunud koduperenaisena ette kujutada, sest oli ta ju alati rõhutanud, kui väga ta kõiki majapidamistöid vihkab ning kulutab neile nii minimaalselt aega kui vähegi võimalik. Peagi aga selgus, et kogu nende elu oli selles osas vägagi mugavalt ära korraldatud – kolm korda nädalas käis koduabiline, kes kogu maja põhjalikult puhtaks kraamis. Sonja hooleks jäi seega üksnes toiduvalmistamine, aga nii palju kui mina tean, eelistati selles peres enamasti valmistoitu või käidi väljas söömas.