Читать книгу Liiseli võti - Ketlin Priilinn - Страница 4

Marie Under

Jaam. Vahel roomates, siis jälle lennates

jõudsin ma siia. Ees astangu valgus.

Kohkunud radu, teid tuuliseid rännates –

jaam. Ees õhetab uudus ja algus.

Jõudsin su kõrgelle kaljule vaevu:

peagu kõik teed olid kõrvale viimas!

Nüüd istun veerel su sinise kaevu,

pestes ju palgeid su päikese piimas.

Üksi. All tühjade nägude maantee,

edevi sõnade lõikavad viled.

Siin olen suletud hõlmavi kaante

vahel: ma valgete lehtede süle.

Tean, et ma mõndagi enesest uhtund,

olen kui hell ümberistutet taim.

Imestan, jumestun – oo, mis on juhtund!

Olen vaid ootus, ärevus, aim.