Читать книгу Liiseli võti - Ketlin Priilinn - Страница 6

Veel viis aastat tagasi ei teadnud tollase Pedagoogikaülikooli kunstiõpetuse tudeng Liisel Merilaid midagi pereelust vägivaldsete meestega. Jah, muidugi oli ta seesugustest probleemidest kuulnud ja ajalehtedest õõvastavaid lugusid lugenud, ent iial, mitte iial ei tulnud talle mõttesse, et just temaga midagi sellist võib juhtuda. Liisel oli alati arvanud, et alkoholilembeste ja vägivaldsete meeste terrorit on võimelised taluma üksnes väga rumalad, harimatud ja lootusetult nõrgad naised.

Kui Liisel kolm aastat tagasi, 2004. aasta aprillis, endise kursuseõe Annika sünnipäevapeol endast kaks aastat vanema Gerdiga tuttavaks sai, ei viidanud miski mehe ebastabiilsele närvikavale, haiglasele armukadedusele, raevuhoogudele ega liigsele alkoholitarbimisele. Vastupidi, Gert tundus olevat üks sarmikamaid ja mõistlikumaid noormehi, kellega Liisel eales kokku oli puutunud. Tõsi, ta oli algusest peale suhteliselt järsu ütlemisega ning sattus selle tõttu oma sõprade seltsis sageli vaidlustesse, mis mitu korda peaaegu kakluseni olid viinud, ent oma naiivsuses ei osanud Liisel selles tollal mingeid ohumärke näha. Talle tundus hoopis, et Gert on tugev inimene, kes oskab oma põhimõtete eest seista ning ei kohku tagasi millegi ega kellegi ees. Seda enam, et temasse suhtus mees alati vägagi hoolitsevalt ja õrnalt. Vahetult enne Gerdiga tutvumist oli Liiselil lõppenud neljakuuline suhe, millest ta õigupoolest veel korralikult üle polnud saanud – too noormees oli talle McDonaldsis kõige haledamal kombel teise tüdrukuga vahele jäänud – ning Liisel vajas enda kõrvale kedagi suurt ja tugevat, kes teda hellitaks ja hoiaks. Gerdi puhul võlus Liiselit nii tema turske kehaehitus, tume pöetud pea, rukkilillesinised silmad kui ka ülimehelik bassihääl, mis muutus iseäranis sulniks ja madalaks siis, kui mees end millegipärast süüdi tundis ja tema ees vabandada üritas.

Lisaks paistis Gert olevat äärmiselt huvitav ja haritud inimene, kes suutis vabalt analüüsida muuhulgas näiteks eri poliitiliste erakondade eeliseid ja puudusi, betooni valamise nüüdisaegseid tehnikaid, eesti kirjanduse tippteoseid ning kõrg- ja kutseharidusega seonduvaid probleeme tänapäeva Eesti ühiskonnas. Hiljem mõtles Liisel sageli, et Gert tunduski tegelikult liiga hea, et olla tõsi.

Igatahes tollal, viis kuud pärast tutvumist, oli Liisel siiralt õnnelik, kui Gert ta enda juurde elama kutsus. Gerdi kahetoaline korter Juurdeveo tänaval polnud küll sugugi teab mis uhke, ent siiski tunduvalt avaram ja etem kui see tibatilluke Õismäe üürikas, kus Liisel seni oli elanud. Mis parata, algklasside kunstiõpetaja palk lihtsalt ei võimaldanud endale paremat elamist lubada. Kooselu Gerdiga tundus paljutõotav ning Liisel nägi vaimusilmas pikka ja kaunist ühist tulevikku.

Paraku hakkasid esimesed probleemid esile kerkima üsna varsti pärast kokkukolimist. Mees oli sageli närviline ja pahur ning alles nüüd hakkas Liisel tasapisi märkama, et Gert peab alkoholiga kahtlaselt suurt sõprust. Asja tõsidusest sai ta aga aimu ühel novembrikuise laupäeva hilisöösel, kui koos oli elatud umbes poolteist kuud. Gert oli läinud oma endise klassivenna sünnipäevale. Ta oli ka Liiseli sinna kaasa kutsunud, ent naine tundis end kergelt nohuse ja tõbisena ning eelistas pigem koju jääda ja ennast ravida, et nädala esimeseks tööpäevaks kindlasti terveks saada.

Liisel oli veetnud selle õhtu televiisori ees, vaadanud mingit prantsuse komöödiat, joonud ära suure kruusitäie kuuma piima meega ning pugenud siis voodisse. Tal oli endiselt päris paha olla ja pärast mõningat vähkremist oli ta vajunud raskesse, unenägudeta unne. Liiselil polnud aimugi, kaua ta oli maganud, kui Gert korraga tema kõrvale räntsatas ja kõvasti ta puusade ümbert kinni haaras. Mehe huuled otsisid tormakalt ta suud ning nende vahelt paiskus kanget alkoholilõhna Liiselile näkku. Naine pööras pea vastikusega eemale ning üritas meest abitult eemale lükata. Vastupanu ärritas Gerti. „Noh, mis sa nüüd pipardama kukkusid,“ nõudis mees tigedalt. Tema hääl oli kähe ja võõras. „Ma ei kõlba sulle enam või, ah?“ Liisel oli endiselt unine ja segaduses. Nii agressiivselt polnud Gert temaga veel kunagi käitunud ja naine ei teadnud, mida teha. Ta oli hirmunult vakka ning lootis, et Gert maha rahuneb ja magama kobib. Seda aga ei juhtunud. Selle asemel krahmas mees tal nüüd kahe käega jõuliselt peast ja suudles nii, et Liiseli hambad ähvardasid puruneda. Alkoholihais oli niivõrd tugev ja jälk, et võttis hinge kinni ning kui Gert ta suu lõpuks vabastas, ahmis Liisel kõõksudes tükk aega õhku. Mees ei kavatsenudki loobuda. Tema käed muutusid üha pealetükkivamaks ning lõpuks suutis Liisel hädiselt mõned sõnad kuuldavale tuua. „Palun, Gert… jäta! Sa oled joonud!“

Mingi ime läbi õnnestus Liiselil kogu oma jõudu kokku võttes mees endast eemale lükata, nii et too tasakaalu kaotas ja üle voodi ääre põrandale vajus.

Liisel poleks eales osanud arvata, et nii purjus inimene sedavõrd kiiresti võib liikuda. Hetkega oli mees taas püsti ja nüüd täiesti raevunud. Ta tõi kuuldavale terve rea kõige rõvedamaid vandesõnu ning sirutas käed taas Liiseli poole. Naine taganes hirmunult ja püüdis põgeneda, ent Gert sai tal öösärgisabast kinni ja tõmbas ta jõhkralt voodisse pikali. „Kuhu sa, lits, jooksed,“ lällas mees. „Raisk, kas oma mees ei kõlba enam vä? Ah?“ Iga sõna juures paistis Gert ennast üha enam üles kruttivat. Tema nägu oli punane ja paistes ning silmad selles näos kuulusid mingile võõrale hullunud joodikule, mitte endisele kenale ja mõistlikule Gerdile, kellega nad seni iial isegi õieti tülitsenud ei olnud.

„Lase lahti,“ nuttis Liisel. „Lase lahti, sa teed mulle haiget!“ Paistis, et oli viga üldse oma suud avada. Igatahes kaotas joobnud Gert nüüd igasuguse kontrolli ning virutas Liiselile lahtise käega täiest jõust kaks korda vastu nägu. Naine jäi hiirvaikseks ning üksnes jõllitas mehele šokeeritult otsa. Midagi sooja valgus ta ninast huultele. Liisel tõmbas sõrmeotstega üle suu, et seda ära pühkida ning vaatamata hämarusele märkas ta, et käsi sai veriseks. Ka Gert oli ilmselt seda märganud, sest korraga tõmbus ta sõnagi lausumata tagasi ning lahkus toast. Natuke hiljem kuulis Liisel välisukse kolksatust.

Sel ööl Liisel enam uinuda ei suutnud. Peale Gerdi lahkumist kössitas ta hulk aega voodil justkui hunnik õnnetust ja nuttis, esmalt hüsteeriliselt kõõksudes, siis juba järjest vaibuvate nuuksetena. Mõne aja pärast suutis ta end nii palju koguda, et tõusis püsti ja koperdas vannituppa nägu pesema. Milline õudne vaatepilt Liiselile peeglist avanes! Ta nina oli paistes ja imelikult ühele küljele viltu ning nägu oli paksult koos juba hüübima hakkava verega. Ka aastaid hiljem mäletas naine, et end sellisena nähes oli talle tundunud, otsekui oleks ta mõnest labasest õudukast välja karanud.

Oma nägu verest puhtaks küürides ja hiljem jääkuubikuid vastu nina surudes oli Liisel kindlalt otsustanud, et pakib hommepäev oma kodinad kokku ja läheb minema. Alguses ema juurde, hiljem otsib omale uue üürikorteri. Ja ometi läks teisiti.

Järgmisel hommikul oli Gert saabunud koju täiesti kaine ning väga alandlikuna, käes hiiglaslik kimp tumepunaste roosidega. „Ma ei tea, mis mulle sisse läks,“ pihtis ta, endal silmad maha löödud. „Eile peol jõime kõik natuke liiga palju ja Arks keeras täiesti ära – tuli lihtsalt heast peast mulle kallale! Kujutad ette, mu parim sõber! Pärast seda tahtsin kohe koju tulla, aga teised keelitasid veel natukeseks jääma ja nii ma siis jäingi… ja jõin veel ja veel, et tuju natukegi paremaks läheks… Lõpuks tellisin takso. Kui olin maja ette jõudnud, hakkas taksojuht peedistama, küsis kolm korda suuremat summat. Ma ju tean, palju Mustamäelt meie kodu ette läheb, olen sealt varem ka sama firma taksoga sõitnud! Ju mõtles, et olen nii täis, et ei tea millestki ööd ega mütsi… Igatahes kemplesin temaga tükk aega ja läksin järjest rohkem närvi. Mis pärast edasi juhtus, seda ma ei mäleta. Mäletan ainult, et ühel hetkel vaatasid sa mulle hirmunult otsa, nägu kõik verine… Alles siis jõudis mulle kohale, mida ma teinud olin. Ma ei suutnud sulle enam silma vaadata, läksin jala Järvele töö juurde ja veetsin öö oma kabinetis diivanil.“ Gert peitis pea käte vahele. „Issand, Liisel, sa ei kujuta ette, mis ma kõik teeksin, et aega tagasi keerata ja seda olematuks teha. Aga ma ei saa enam midagi muuta, mitte midagi…“ Mees nuuksus.

Liisel oli suures segaduses. Esialgu oli ta kindel, et viib oma plaani siiski ellu ja jätab selle mehe kus kurat, ent tasapisi hakkas tema kaastundlik loomus end üha tugevamalt ilmutama ja kui Gert oli vähemalt kümme korda vandunud, et midagi seesugust enam iialgi ei juhtu, ja anunud, et ta saaks veel ühe võimaluse, otsustas Liisel siiski jääda.

Mõnda aega ei tarvitsenud tal oma otsust kahetseda. Pärast seda vahejuhtumit oli Gert tõepoolest täiesti muutunud mees. Ta hoidis Liiselit vaat et veel tunduvalt rohkemgi kui nende suhte algusaegadel, tõi sageli lilli ja viis naist välja õhtustama. Tasapisi hakkas Liisel tol laupäevaõhtul kogetud õudust unustama ning uskus naiivselt, et vahest oli tõesti tegemist vaid ühekordse meeltesegadusega, mis enam iial ei pidanud korduma.

Vähem kui kuu pärast juhtunut avastas Liisel rasedustestilt kaks triipu. Tõtt-öelda polnud ta kuigi üllatunud, sest mõned aastad tagasi oli arst talle kinnitanud, et läbipõetud raske munasarjapõletiku tõttu võib rasestumine olla raskendatud ning seetõttu polnud nad Gerdiga kunagi mingeid kaitsevahendeid kasutanud. Pealegi oli ta end juba pikemat aega kuidagi kahtlaselt tundnud ja korduvalt selle võimalusega arvestanud. Suhted Gerdiga olid tollal ikka veel paremad kui iial varem ning Liisel tundis uudise üle tohutut rõõmu.

Alguses oli ta pisut peljanud Gerdile asjast rääkida. Olid nad ju ikkagi koos olnud vaid kaheksa kuud ning lastesaamine polnud veel kunagi jutuks tulnud. Kui aga naine end lõpuks siiski kokku võttis ja ühel õhtul uudisega lagedale tuli, selgus kohe, et tema hirmud olid olnud asjatud. Gert oli kuuldust lausa vaimustuses. Tol korral arutasid nad õhinal poole ööni, milliseid riideid ja asju lapsele osta, kus perekoolis end sünnituseks ette valmistada ning kuhu haiglasse sünnitama minna. Gert tahtis igal juhul oma lapse sünni juures olla.

Liiseli rõõmu tumestas ehk õige pisut ainult üks asjaolu. Nimelt oli Gert täiesti kindel, et sündimas on poiss. „Aga mis siis, kui tuleb hoopis tüdruk?“ oli Liisel küsinud. Selle peale aga raputas Gert üksnes pead. „Ei usu,“ naeratas ta unistavalt. „Ma kohe tunnen, et me saame poja. Olen selles täiesti kindel.“ Järgnes pikk jutt sellest, kuidas ta tulevikus oma poega ujuma õpetaks, temaga kalale ja jahile läheks ning talle õhtuti raamatuid ette loeks. Liisel ei osanud selle peale midagi kosta. Ta kehitas üksnes õlgu ja mõtles endamisi, et küllap igatsevad kõik mehed endale poega, ent on ometi väga õnnelikud ka siis, kui peaks sündima hoopiski tütar. Rohkem ei näinud naine erilist põhjust selle teema üle pead murda.

Esialgu jätkus kõik endiselt kenasti. Gert oli uhkusest lõhki minemas ning seletas kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, et tema on peagi papaks saamas. Ja endiselt rõhutas ta igaühele, et varsti on nende peres üks pisike poiss kasvamas.

Viiendal raseduskuul selgus ultrahelis tõde – tulemas ei olnud mitte üks pisike poiss, vaid hoopis kaks pisikest tüdrukut. Liisel mäletas ka veel aastaid hiljem painava selgusega seda nägu, mis Gerdil pähe oli tulnud, kui arst asja teatavaks tegi. Mees tõmbus näost kriitvalgeks, tema silmad läksid suureks ja pungi ning ta pigistas oma huuled nii jõuliselt kokku, et kogu ta ilme meenutas mingisugust veidrat klounimaski. Liisel mäletas ka seda, et toona arsti juures ei olnud Gert rohkem enam sõnakestki lausunud. Mees vaikis ka hiljem, kui nad juba Gerdi hiljuti ostetud vesihallis Audis istusid ja kodu poole sõitsid. „Kas sa oled pettunud?“ oli Liisel lõpuks arglikult küsinud. „Tahtsid ju nii väga poissi…“

Gert vajutas nii kõvasti gaasi, et Liisel ta kõrval võpatas ning alateadlikult ukselingist kinni haaras. Seejärel raputas mees süngelt pead. „Vahet ju pole,“ pomises ta. „Mis seal siis ikka.“ Ometi polnud kahtlustki, et mees oli äärmiselt endast väljas. Liisel otsustas teemat esialgu rohkem mitte puudutada ning lasta äsjakuuldud uudisel pisut maha jahtuda. Ta oli endiselt kindel, et küllap Gert mõne aja pärast asjaga harjub ja peatselt sündivate tüdrukutirtsude üle rõõmu suudab tunda. Laps on ju laps, mis vahet, kas poiss või tüdruk, mõtles Liisel. Peaasi, et nad mõlemad ikka terved oleksid…

Ja ometi muutusid suhted sellest päevast saadik oluliselt jahedamaks. Gert hakkas taas alkoholiga sõbrustama, mitte nii palju, et jälle segi oleks läinud, aga siiski sai tavaliseks, et iga päev joodi õlut kas siis televiisori ees vedeledes või sõprade seltsis. Just Gerdi sõbrad häirisid Liiselit kõige rohkem. Mehe seltsielu oli tol perioodil aktiivsem kui iial varem nende koosoldud aja jooksul. Sageli, kaugelt liiga sageli kogunes terve kamp nende juurde koju, ilma et keegi Liiseli arvamust oleks küsinud. Mehed lebotasid poole ööni elutoas, jõid õlut, suitsetasid ja hirnusid valjusti üksteise labaste naljade üle. Liisel, keda vaevasid sagedased iiveldushood ja seljavalud, sulgus sellistel puhkudel enamasti magamistuppa ja kuulas kõrvaklappidest muusikat, ent tihtipeale ei lastud tal ka seal rahus olla. Ikka ja jälle avas mõni tüüp ukse, et teda teise tuppa kutsuda. Ka Gert ei taibanud, mispärast naisele tema sõprade seltskond ei kõlba. Liisel oli talle korduvalt püüdnud selgeks teha, et seda mürglit on liiga palju ning aeg-ajalt oleks tore ka kahekesi olla – seda enam, et tema enesetunne oli terve raseduse vältel üpriski niru olnud. Pärast seesuguseid jutuajamisi oligi reeglina paar päeva vaikus majas, ent siis kogunesid tüübid jälle kokku, möirgasid ja räuskasid ning Liisel oli sunnitud kõrvaklapid taas pähe toppima.

„Kuidas sa meie elu siis ette kujutad, kui lapsed on sündinud?“ oli Liisel ühel pühapäeva hommikul pärinud. Nad olid äsja söömise lõpetanud. Liisel pesi köögi kraanikausis nõusid ja Gert istus laua taga, eelmise päeva ajaleht ees. Eelmisel õhtul oli jälle korralik mürgel olnud ning mehe sõbrad olid lahkunud alles hilistel öötundidel. „Kas sa annad endale ikka aru, et imikutele on vaja vaikust ja rahu? Lärm, alkohol ja suitsuhais ei sobi kohe kuidagi beebidega elamisse.“

Gert tõstis üllatunult pea. „Ma saan sellest väga hästi aru,“ kinnitas ta malbelt. „Sellepärast ma kasutangi praegu veel ära aega, et sõpradega olla ja ennast peale tööd vabalt tunda. Paari kuu pärast on see aeg ju ühel pool.“

Põhjendus oli Liiseli jaoks üpriski mõistlik tundunud. Jah, muidugi kõlas see pea kolmekümneaastase mehe suust suhteliselt lapsikult ja ebaküpselt, ent Liisel oli ennegi kuulnud, et mehed üritavad enne lapse sündi pidutseda ja end välja elada nii palju, kui veel vähegi võimalik. Seepärast ei näinud ta põhjust suurt probleemi tekitada – just nagu Gert oli öelnud, pidi paari kuu pärast see aeg nagunii ümber saama.

Pidutsemised jätkusid ning kui Liiselil poolteist kuud hiljem öösel kella kolme ajal valud hakkasid, polnud Gert võimeline isegi üles ärkama, naise haiglasse viimisest ja sinna kaasa tulemisest rääkimata. Liisel oli sunnitud tellima takso.

Sünnitus möödus kiiresti ja kergelt ning juba nelja tunni pärast olid pisitüdrukud Liiseli käte vahel. Ta oli korduvalt püüdnud Gerdile helistada, ent mehe telefon oli ikka välja lülitatud. Kell lähenes üheteistkümnele, kui tal mehega lõpuks ühendust õnnestus saada. Laste sünnist kuuldes oli Gert kohe haiglasse tormanud ning tütrekesi nähes isegi väikese heldimuspisara poetanud. Beebisid nunnutavat meest vaadates unustas Liisel oma pahameele ja tundis endamisi õnnelikku võidurõõmu – tal oli õigus olnud! Muidugi polnud Gerdil enam mingit vahet, et poisi asemel oli sündinud kaks imearmast tüdrukutirtsu. Naine naeratas rahulolevalt ning oli veendunud, et nüüdsest algab nende perel uus, senisest palju õnnelikum elu.

Esimesed paar kuud käitus Gert tõelise musterisana. Ta aitas Liiselil kaksikuid vannitada ja riietada, võttis neid sageli sülle, vahetas mähkmeid ning ostis koju lademetes kõristeid ja mitmesuguseid muid beebimänguasju.

Probleemid hakkasid tekkima umbes kolm kuud hiljem, kui mõlemad titad ränkade gaasivalude käes vaevlesid ning vahetpidamata nutsid. Liisel oli omadega üsna läbi ning just nüüd, kus ta Gerdi abi ja toetust kõige rohkem oleks vajanud, jättis mees ta sellest ilma. Üha rohkem hakkas Gert kodust ära olema, küll sõprade pool, küll hilisõhtuni töö juures. Ja ka kodus ei olnud temast suuremat abi. Vastupidi, laste pidev kisa ärritas meest ning ta tegi Liiselile korduvalt etteheiteid, et too ei saa laste rahustamisega hakkama. Järjest tihedamini saabus mees koju hilisel õhtutunnil, alkoholilõhnalisena ning vajus siis otsemat teed voodisse. Liisel oli lakkamatult karjuvate lastega täiesti üksipäini jäetud ning vajus üha sügavamale depressiooni. Sellisena ta seda kõike küll polnud kujutlenud! Sisimas aga lootis ta endiselt, et kui lapsed natuke kasvavad ja enam nii hullusti ei karju, paranevad ka suhted Gerdiga. Algus oli ju nii ilus olnud!

Kahjuks oli lootus asjatu. Viiendaks elukuuks olid gaasivalud minevikku jäänud ning kaksikutest saanud rõõmsad ja asjalikud lapsed. Ometi ei näidanud Gert endiselt üles mingit huvi nendega tegeleda või Liiselile veidigi abiks olla. Endiselt eelistas ta perele oma sõprade seltskonda – õnneks ei kogunenud nad enam vähemalt nende juures kodus, vaid Mustamäel Gerdi sõbra Arksi juures.

See oli taas kord ühel laupäeva õhtul, kui Liisel lõpuks taipas, et sel kombel asjad enam kuigi kaua jätkuda ei saa. Gert oli jälle juba hommikust saati kusagil sõprade pool olnud ning Liisel lastega üksi kodus. Kaksikud olid sel päeval rahutud – Liisel oletas, et ilmselt hakkavad neil hambad tasapisi tulema – ning ei tahtnud kuidagi uinuda. Kell oli juba pool üksteist õhtul, kui naine lõpuks mõlemad lapsed magama oli saanud. Ta hingas kergendatult ning jõudis just süveneda raamatusse, mida tal iial aega lugeda polnud, kui Gert uksest sisse komberdas. Muidugi oli ta jälle purjus. Mees astus magamistuppa ning avas suu, et Liiselile midagi öelda, ent enne kui ta sõnad kuuldavale jõudis tuua, koperdas ta põrandal vedeleva suure nuku otsa. Tasakaalus püsimiseks haaras mees nurgas seisvast kergest raamaturiiulist ning tõmbas sealt mitu raamatut suure kolinaga põrandale. Miia ärkas üles ja hakkas haledalt vääksuma. Ka Lotta avas silmad ning juba kiskus temagi suu kõverasse. Nüüd sai Liiseli mõõt täis. „Mida sa lõhud?“ kähvas ta mehele tigedalt. „Ma nägin terve päev läbi vaeva, et neid rahustada ja magama saada! Kus sina jälle päev otsa jõlkusid? Nüüd tuled koju, täis nagu tatikas ja kukud laamendama! Palun väga, nüüd hakkad ise neid kussutama. Juhuslikult on nad sinu lapsed täpselt sama palju kui minu omad!“ Gert vahtis talle purjakil inimesele omase uduse pilguga vastu, kulm kortsus. „Ära mölise,“ pressis ta lõpuks läbi hammaste. „See võib sul väga halvasti lõppeda.“

Liisel hingas sügavalt sisse. Ta vaatas vaevu jalgel seisvat meest ning tundis sügavat jälestust. „Ei tea, mismoodi?“ päris ta külmalt. „Kas tuled mulle jälle kallale või?“

Gert ei vastanud. Liisel nägi, kuidas mehe nägu vihast moondus, ning suutis vaevu kõrvale põigata, kui too ühel hetkel riiulist raske entsüklopeedia kahmas ja selle naise suunas virutas. Raamat langes arvutilauale ning pühkis sellelt põrandale tühja klaasi, millest Liisel mõni aeg tagasi õunamahla oli joonud. Klaas purunes koletu klirina saatel kildudeks ja mõlemad lapsed pistsid täiest kõrist röökima.

„Sa värdjas,“ ütles Liisel. „Sa hale, mõttetu luuser.“ Sel hetkel ei tundnud ta mingit hirmu, vaid üksnes sügavat raevu ja põlgust. Hirm tekkis alles siis, kui Gert nende sõnade peale möirgega tema poole kargas ja tal ühe käega õla ümbert ning teisega valusasti juustest haaras. „Lase lahti,“ sõnas naine vaikselt. „Lase mind kohe lahti. Tahad, et kutsun sulle politsei?“ Üllataval kombel see mõjus. „Mis kuradi politsei,“ jõmises mees ja tõukas Liiseli toore jõuga endast eemale. Ta komberdas üle toa eemale ning virutas põrandal vedelevatele raamatutele jalaga sellise hoobi, et need teise toanurka lendasid.

„Kantselda, raisk, ise oma tittesid,“ heitis mees lävelt ning tõmbas magamistoa ukse valju mürtsuga kinni. Liisel oli meeletult karjuvate kaksikutega taas kord üksi jäetud.

Sel õhtul oli ta asja ära otsustanud ning teinud seda palju kindlamalt, kui tol ööl, mil Gert teda oli rünnanud. Nüüd olid ju mängus lapsed ja nende turvalise elukeskkonna peale mõeldes ei tulnud enam kõne allagi, et ta Gerdiga veel kokku võiks jääda. Ja ometi polnud just laste pärast võimalik oma asju kokku pakkida ja otsekohe astuma hakata. Kuhu ta oleks läinud? Naiste varjupaikadest ei teadnud ta suurt midagi ja kui üksi olles oleks ta vahest veel seesuguseid variante kaalunud, siis selles oli ta veendunud, et kahe tillukese beebiga pole see just kõige sobivam lahendus. Pealegi olnuks see nagunii vaid väga ajutine variant. Esialgu saanuks ta pigem Riisiperes ema juures peatuda, ent selles tillukeses kahetoalises korteris elas juba lisaks emale ka Liiseli noorem õde Ingela koos oma poiss-sõbraga, seega olnuks ka pikemaks ajaks sinnajäämine välistatud. Seepärast tuli tal esmalt koguda pisut raha, et saaks endale mingisuguse korteri üürida, olgu see nii imepisike ja äbarik kui tahes. Algklasside kunstiõpetajana oli Liiseli igakuise emapalga suuruseks kuus tuhat viissada krooni. Seda polnud muidugi teab kui palju, ent kuna Gert tasus korteri eest kõik maksud ning Liiseli hooleks jäi vaid endale ja beebidele hädavajaliku ostmine, oli võimalik sellest summast hea tahtmise juures siiski pisut ka säästa. Sel päeval otsustas Liisel, et hakkab iga kuu kaks tuhat krooni oma sissetulekust kõrvale panema. Kogutud raha abil saaks ta endale vähemalt mingi katuse pea kohale ning ehk ka elada veidi aega, kuni ta on suutnud endale laste kõrvalt mingisuguse töökoha leida. Kaksikud olid küll juba sünnist saadik lasteaia järjekorras, ent koht nende jaoks pidi vabanema alles järgmisel sügisel, kui tüdrukutel täitunud juba kolm eluaastat. Seega tuli Liiselil leida endale kas mõni kodune töö või midagi sellist, kuhu oli võimalik lapsed kaasa võtta. Hoidjat polnud tal ju ka võimalik endale lubada. Liiseli ema oli küll juba peaaegu pensionieas ning töötas vaid varahommikuti poole kohaga koolimaja koristajana, ent tema poleks ilmaski nõus olnud lapsi hoidma. Neil kordadel, kui Liisel koos lastega tema juures külas oli käinud või kui ta vahel harva ise oma lapselapsi vaatama oli jõudnud, polnud ta nende vastu mingit erilist huvi üles näidanud. Liisel kahtlustas, et kui Ingela kord lapsed peaks saama, kehastuks ema jalamaid lausa mustervanaemaks. Mis teha, ema oli pesamuna Ingelat alati oma vanemale tütrele eelistanud ja nagu näha, kandus tema jahe suhtumine nüüd ka lapselastesse üle.

Korraks oli Liisel kaalunud uurida ka võimalust, kas õnnestuks tal ehk lapsepuhkus ennetähtaegselt lõpetada ja kooli tööle naasta, ent selle mõtte heitis ta üsna kiiresti peast. Kes teda sinna poole aasta pealt tagasi võtaks? Seda enam, et lapsi ju kooli kaasa ei tariks ning nii äkitselt polnud vabu sõimekohti küll kusagilt võtta.

Niisiis ei jäänud Liiselil esialgu üle muud, kui tasapisi raha koguda ja vargsi lahkumisplaane haududa. Gert üritas muidugi pärast kainenemist taas leppida ja andestust paluda ja kodurahu huvides tegigi Liisel näo, nagu oleks kõik parimas korras. Tema otsus oli nagunii juba tehtud ning ta ei näinud põhjust hakata ise suhteid teravaks ajama. Ja ometi, ka siis veel lootis naine kusagil oma südame kõige sügavamas ja salajasemas sopis, et ehk siiski on veel lootust, ehk siiski võtab mees veel mõistuse pähe, jätab joomise maha ja muutub tagasi selleks toredaks noormeheks, kellesse ta kunagi oli armunud ja kellega nii rõõmsalt oma ühist tulevikku ette kujutanud. Mõistusega sai Liisel küll aru, et mehe muutumine on äärmiselt ebatõenäoline ja nende kooselu jätkuda ei saa, ent südamest oli seda habrast ja salajast lootust väga raske minema pühkida.

Mõistusel oli paraku siiski õigus. Midagi ei muutunud, Gert jõi ja pidutses üha rohkem ning lastega tegelemisest ei tahtnud ta midagi teada. Kui selles õuduses üldse midagi positiivset võis leida, siis vähemalt ei tulnud neil pärast seda viimast tüli enam pikka aega mingit ütlemist. Liisel ja Gert peaaegu ei suhelnudki enam omavahel. Näilisele leppimisele vaatamata veetis mees ikkagi suurema osa ajast kodust eemal ning mõne aja pärast kolis ta ka magama elutoa diivanile, mainides mokaotsast, et puhkab ennast sel kombel tööpäevaks paremini välja. Liiselil polnud selle vastu midagi. Igasugune füüsiline lähedus Gerdiga oli talle nagunii vastuvõetamatu ning mees polnud seda juba ammu ka enam soovinud. Pealegi nõudsid kaksikud endiselt mitu korda öö jooksul söötmist ja Liiselil oli oluliselt rahulikum ja mugavam nendega asjatada, kui polnud vaja karta, et mees üles ärkab ja pahuralt poriseb, et tal magada ei lasta.

Kaksikute imikueas oli Liiselil olnud alati nii palju tegemist, et ta polnud õieti taibanudki, kuivõrd üksi ta tegelikult on jäänud. Tüdrukud aga üha kasvasid, nad muutusid iga päevaga järjest asjalikumaks ja iseseisvamaks ning ühel hetkel tabas Liisel end mõtlemast, et pärast laste sündi olid äkitselt kõik tema senised sõbrannad ja tuttavad kusagile kadunud ning temast eemale tõmbunud. Mõneti arusaadav, suur osa Liiseli parimaid sõbrannasid olid mitu aastat nooremad ning valdavalt veel ilma lasteta. Kolleegid, vastupidiselt, olid aga enamikus vanemad inimesed ning nendega oli ta peamiselt vaid tööalaselt läbi käinud. Ainus, kes Liiselit veel toetas ja tema muresid kuulata viitsis, oli noorem õde Ingela. Kuna Ingela elas Riisiperes ema juures, suhtlesid õed peamiselt telefoni teel. Üksildastel õhtutel, kui kaksikud juba magasid, veetis Liisel sageli lausa tunde telefoni otsas õega lobisedes. Aeg-ajalt võis teiselt poolt toru kuulda, kuidas ema omaette porises, et sel Liiselil pole ka oma laste kõrvalt muud teha, kui tundide viisi telefoni otsas rippuda. Liisel polnud iial oma emaga hästi läbi saanud. Kui, siis vast päris varajases lapsepõlves, enne Ingela sündi. Seitsmeaastaselt oli Liiselist saanud vanem õde ning sellest hetkest peale pidanuks ta ema arvates kogu oma lapselikkuse unustama ja täiskasvanu kombel käituma hakkama. Kõigis tülides jäi alati õigus loomulikult nooremale, isegi siis, kui mõneaastane Ingela Liiselit kohati lausa pahatahtlikult kiusama tikkus. Kui Ingela samuti juba kooliealiseks sai, muutusid õdede omavahelised suhted küll oluliselt paremaks, ent ema eelistas jätkuvalt Ingelat. Kui Liisel tõi koolist halva hinde, oli see peres suureks katastroofiks ning tüdruk sai kõvasti hurjutada. Ingela puhul oli asi teisiti, tema puhul olid halvad hinded sedavõrd tavaline asi, et isegi nelja saamise puhul tegi ema sellest suure sündmuse ja seletas kõigile, kuivõrd tubli laps tema noorem tütar ikka on. Ingela õppeedukus üha langes iga kooliaastaga ning kuna ta sõpradega ringihulkumist järjest enam koolitunnis istumisele eelistas, siis keskkooli lõpetamiseni tüdruk ei jõudnudki. Peale kooli poolelijätmist oli Ingela proovinud kätt mitmesugustes ametites, töötanud nii poemüüja, koristaja kui ka ettekandjana, ent ühelgi tööpostil polnud tal püsivust kuigi kaua vastu pidada. Ja kuna ema oli suurima heameelega valmis oma täiskasvanud tütart ülal pidama, siis ei olnud Ingelal õigupoolest ka mingit motivatsiooni endale ise elatist teenida. Veelgi enam, emal polnud midagi isegi selle vastu, kui Ingela tõi nende pisikesse korterisse elama oma poisssõpru, kes vahetusid lausa peadpööritava kiirusega.