Читать книгу Miraculum - Ketlin Priilinn - Страница 4

Mäletan nii hästi päeva, mil nägin oma ema viimast korda elavana. See oli peaaegu täpselt kaks kuud tagasi, ühel kõrvetavalt kuumal ja lämbel pühapäeval juuni alguses. Britt-Marii seitsmendal sünnipäeval.

Näen vaimusilmas uskumatult täpselt kõiki detaile. Hallikast pehkinud puidust krägisevat aiaväravat ja ammugi niitmist vajava muru sees aelevat vana kassi, kes mind nähes ennast püsti ajab ja küüru ähvardavalt selga tõmbab. Maja kõrval kasvava madala kase oksi, mis kuuma suvise tuule käes tasakesi liiguvad. Mööda õue laiali pillutatud mänguasju ja trepile kahte ritta laotud õllepudeleid. Uks avaneb, väike tume peanupp piilub välja ja kaob kohe. „Mimmi tuli!” kuulen peenikest häält rõõmsalt hüüdmas. Selleks ajaks, kui trepini jõuan, kistakse uks uuesti pärani ning kaks pisikest kogu viskuvad hämmastava jõuga mu embusesse. „Rahu nüüd, lömastate lilled ära,” püüan pööraseid veidike ohjeldada. „Lähme sisse!”

Jõuame kööki ja ma tunnen, kuidas iiveldus hakkab peale tükkima. Siin valitseb põrgukuumus, aknad on suletud ja kõik kohad kärbseid täis. Õhus hõljuv hõng on hingemattev segu praetud vorstist, sibulast, higist ja alkoholist.

Kusagil majasügavuses mängib televiisor, muidu näib aga kõik olevat vaikne. „Kus siis emme ja teised on?” pärin tüdrukutelt. Mõtlen, et ilmselt on nad jälle omapead jäetud. Ma ei imestaks sugugi …

„Emme magab, Robert läks rattaga sõitma ja Lisandra on poes, pidi jäätist tooma ja sinki, et saaks võileiba teha,” seletab Marissabel õhinaga. Olen oma kahte noorimat õde vaadates ikka mõelnud, kuidas saab üks nelja-aastane olla nii palju asjalikum ja terasem kui seitsmene. Pikkade heledate juustega haldjataoline Britt-Marii räägib vähe ja harva, ta elab alati justkui omas maailmas. Kusagil minus on alati pesitsenud kahtlus, et temaga ei ole kõik päris korras, ja asjaolusid arvestades poleks see üldse mingi ime. Muidugi võin ma aga eksida. Võib-olla on sellel lapsel lihtsalt niimoodi kergem kõigega toime tulla.

Mu pea käib ringi. Tõmban laua alt ühe tabureti ja potsatan sellele istuma, hoidudes toetamast küünarnukke määrdunud ja kleepuva vakstuga kaetud lauale, kus kärbsed maiustavad hunnikusse laotud hommikusööginõude kallal. Õnnitlen tagasihoidlikku sünnipäevalast, ulatan talle kolm erepunast gerberat ja õngitsen oma kotist välja kolm kingipakki – ühe väikese ja kaks suuremat. Tean, et ega ta eriti midagi sellest enamat ei saa, seepärast olen kinkidega vaeva näinud. Ühes pakis on Barbie-nukk koos muljetavaldava garderoobiga, teises heleroosa karvane käekott laste meigiasjadega, kolmandas aga suur komplekt viltpliiatseid ning printsessiteemaline värviraamat. Kõik asjad, mida Britt-Marii jumaldab, nii et olen üsna kindel oma õigetes valikutes. Mul on õigus, tüdruku hallid silmad löövad kinke paberist välja harutades särama. Ta ei kilka ega karga ringi nagu teised lapsed, kuid tema näos peegeldub siiras rõõm.

Marissabel ei jää samuti üllatuseta, ehkki tema sünnipäev oli alles hiljaaegu. Ulatan talle pisikese legokomplekti ning käharpäine poisiriietes tüdruk toob kuuldavale tõelise pasunahüüu ja keerutab kinki pea kohal hoides uljalt mööda kööki ringi, kuni riivab pliidile jäetud kastruli saba. See paiskub suure kolinaga põrandale. Kahman kastruli kähku üles, õnneks on see tühi.

„Mis te jälle laamendate siin?” kostab selja tagant pahur hääl. „Kurat võtaks, ei saa viieks minutiks ka silma kinni lasta!” Pööran ringi ja ennäe, seal ukselävel ta seisabki, lohvakad teksased jalas ja liibuv hall T-särk lopsakaid kehavorme rõhutamas. Katrin Põlluaas, kolmkümmend üheksa aastat vana, töötanud elu jooksul nii müüja, õmbleja, valvuri kui koristajana. Perekonnaseis: lahutatud, lesk, vallaline. Sünnitanud kuus last. Viimased neli aastat töötu. Parandamatu alkohoolik. Minu ema.

Mind nähes jääb ta otsemaid vait, maigutab suud ja tõmbab käega läbi oma õlgadeni ulatuvate helepruunide juuste, mis hoiavad parema külje peal veidralt püsti. „Mirjam,” ütleb ta peaaegu normaalse häälega, „sina juba siin!”

Ta seisab keset põrandat ja naeratab natuke kohmetult. Hakkab just midagi ütlema, kui uks paiskub lahti ja Lisandra vuhiseb sisse, kilekott käe otsas. Ta on sätitud ja paksu meigikihi all nagu ikka, mis sest, et käis siinsamas külapoes. Meist kõigist on just tema emaga kõige sarnasem, ehkki ema meigib ennast harva ja on kehaehituselt kõvasti kogukam. Seetõttu ma Lisandra pärast nii kangesti muretsengi. Kardan, et ta kordab kõiki neid vigu, mida ema on teinud, ja paarikümne aasta pärast või varemgi on ta tema ehe koopia. Mul on alati nii raske teda vaadata. Tahaks midagi teha, midagi muuta, aga ma ei oska ega saa.

Õe tulek teeb suhtlemise pisut lihtsamaks. Me istume laua taha, ema keedab kohvi ja Lisandra otsib kotist lagedale jäätisepaki ning koogikarbi, samuti tillukese nuku, mille ta ulatab Britt-Mariile. Lilli pole laual rohkem kui need kolm punast gerberat, mille mina tõin.

Räägime mõttetutel igapäevastel teemadel, tüüpiline small talk, mida ikka ja alati mina üritan üleval hoida. Kuidas läks lasteaia lõpetamine ja mis naabritel uudist ja kas tõesti peitis nende kass oma pojad niimoodi ära, et keegi pole neid näinud? Juba professionaalse oskuslikkusega väldin teemasid, mis võivad ühele või teisele tekitada ebamugavust – Lisandra põhikoolilõpetamine elik lõpetamatajätmine, ema järjekordsed huviobjektid, maja lootusetu lagunemine, Roberti pahandused jne. Pole vaja enam rohkem tülisid. Käin siin niigi harva, olgu siis kõik vähemalt väliselt viks ja viisakas.

Ma ei jää kauaks. Kunagi ei suuda ma siin olla üle tunni, maksimaalselt pooleteise. Nagunii on pärast alati tunne, nagu oleksin terve päeva teinud rasket füüsilist tööd. See kõik on emotsionaalselt lihtsalt niivõrd kurnav. Pole siis ime, et muul ajal annan endast parima, et kogu see viletsus unustada.

Ema tuleb mind uksele saatma ja näen juba tema silmadest, mida ta kohe kavatseb küsida. „Kuule, Mirjam,” alustab ta oma kõige anuvama häälega, „kas …” Ma ei taha seda kuulata, ma ei viitsi, ma ei jaksa. Surun käe oma teksaste taskusse, pistan kaks kokkukägardatud kümneeurost emale pihku ja keeran otsa ringi. „Suur aitäh sulle, kallis laps, meil sel kuul lihtsalt nii palju väljaminekuid, elekter lubati ära võtta, kui vähemalt osa arvest ära ei maksa, aga Britt-Mariil on uusi kingi vaja, vanad lagunevad kohe ära … Järgmisel kuul saan sulle tagasi anda, mulle lubati kultuurimajas ajutiselt koristaja kohta, praegune pidi haiglas olema … Täitsa hullumaja ikka praegusel ajal nende töökohtadega, mis sest riigist sedasi saab …”

„Jajah, okei, ära muretse,” pomisen ja peaaegu jooksen majast eemale. Need jutud ajavad mul südame pahaks. Kui hakata õige kokku lugema, kui palju ma olen pidanud neid põhjendusi-vabandusi kuulama? Tean juba ette, et enne palgapäeva pole mõtet ema juurde tulla. Ma lihtsalt ei saa seda endale lubada.

Väraval põrkan kokku Robertiga, kes lükkab käekõrval päevinäinud jalgratast. Ta on viimaste kuudega tublisti kasvanud ja näeb oma üheteistkümnest eluaastast mõnevõrra vanem välja. „Tšau,” ütleb ta, ja kiirustab mulle õieti pilkugi heitmata edasi. Robertiga olen ma oma õdedest-vendadest kuidagi kõige võõramaks jäänud, seda eriti viimastel aastatel. Ta on enamasti alati kusagil ära, kui mina külla tulen, ja kui ta juhtubki kodus olema, ei räägi ta minuga eriti midagi ning küsimustele vastab vaid lihtlausetega. Küllap olen ma tema jaoks liiga vana ja liiga kauge. Britt-Marii ja Marissabel on küll veelgi nooremad, kuid nemad on ju tüdrukud ning nendega õnnestub mul paremini kontakti saada. Ma pole kunagi osanud väikeste poistega suhelda, ja eks see paistab välja. Pealegi kisub Robert iga aastaga üha enam kiiva, tema õpiedukus on kohati veel hullem kui Lisandral ja õe jutu järgi pidavat ta ka suitsetama. Alles möödunud talvel jäi ta koos paari oma klassikaaslasega Tallinnas joomase peaga politseile vahele – mõelda vaid, kümneaastane naga! Kaklemise pärast on tal koolis vist küll juba esimesest klassist peale jamasid olnud. Vahel ma ei teagi, kas kardan rohkem tema või Lisandra pärast. Mõlemad on kasvanud murelasteks, aga mul ei ole enam jõudu ega jaksu nende pärast oma südant valutada. Olen minevikus pidanud seda piisavalt tegema.

Sellepärast olen ma viimastel aastatel olnud masendavalt halb tütar ja õde. Olen teinud kõik unustamaks, et seal kusagil väikeses alevikus, vanas lagunevas majapugerikus on üks pere, kes mind vajab ja ootab. Kaalusin eelmisel aastal isegi lühidalt, et läheks ära kusagile välismaale ega tuleks enam kunagi siia tagasi. Oleksin juba äärepealt rääkinud sellest mõttest Erikule, kuid loobusin, vihates ennast sellise mõttegi eest. Eks ma teadsin ju algusest peale, et ei saa seda teha. Olgu teistega nagu on, kuid Marissabeli ja Britt-Mariid ei saa ma maha jätta. Nad armastavad mind ja loodavad mu peale. Kuidas nende mõlema silmad alati särama löövad, kui külla lähen! Ei-ei, seda ei suuda ma teha. Igatahes mitte lõplikult.

Nagunii on tõsi, et olen püüdnud alati neist külaskäikudest kõrvale hiilida ja sageli möödub mitmeid kuid, enne kui neid jälle vaatama lähen. Oma perele mõeldes tabavad mind alati kohutavalt kahetised tunded – ühelt poolt haletsus, kurbus ja kaastunne, teisalt kohutav tülgastus, tüdimus ja vastumeelsus. Viimased kipuvad enamasti domineerima, seda enam, et sealt lahkudes olen iga kord justkui tühjakspigistatud sidrun. Klišeelik väljend, jah, aga paraku iseloomustab just see mu emotsioone kõige täpsemalt. Sidrun, millesse pole enam midagi alles jäänud … See tunne on nii neetult kurnav ja väsitav.

Olen palju mõelnud ja üritanud oma tundeid analüüsida. Ma ju ei vihka tegelikult otseselt neist kedagi, enam mitte. Mul on lihtsalt nii sügavalt kõrini. Ja ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, ei suuda ma mõista oma ema. Miks on ta lasknud oma elul selliseks muutuda, miks on ta oma lastele niimoodi teinud? Miks on ta meie kõigi lapsepõlve ära rikkunud?

Lapsepõlves … jah, siis ma vist aeg-ajalt küll vihkasin ema. Päris pisikesena ei osanud ma vist veel midagi arvata sellest, et pidin pidevalt üksi kodus olema ja endale ise söögipoolist otsima. Ma ju ei teadnudki siis veel, et enamik lapsi elab teistsugust elu. Ma polnud isegi eriti kurb, lõikusin vanadest ajalehtedest pilte välja ja kleepisin omale kaustikusse. Moodustasin igasuguseid kollaaže, lõin ilusaid loodusmaastikke ning hubaseid tube ja maju ning sobitasin inimesed neisse elama. Mängisin, et kõik need tegelased on päris tõelised, ja elasin nende maailmadesse sisse niisuguse õhina ja innuga, et unustasin tõelisuse tihtipeale täiesti ära. Ma olin üks nendest ilusatest pabertüdrukutest, mul oli mõnus kodu ja koer ja ema ja isa ja mitu õde-venda ja me kõik olime nii pööraselt õnnelikud.

Ühel hetkel aga saabus päris tõeline õde, ja siis jäi mul vaid väga harva aega sellisteks mängudeks. Ema ja kasuisa Teet kasutasid mind Lisandra sünnist saati lapsehoidjana. Kui esialgu tundus päris imiku kantseldamine kaheksa-aastasele tüdrukule midagi põneva nukumängu taolist, siis üsna peatselt sain aru, milline raske töö see tegelikult on. See „nukk” lõugas vahel mitu tundi järjest, ise näost tulipunane, ja mina olin täielikus paanikas, teadmata, mis tal ometi viga on või mida selle kisakõriga üldse peale hakata. Korra hakkas ta keset ööd nutma ja röökis nii, et hing jäi kinni ja ta hakkas kõõksuma. Olin temaga taas üksi kodus, ema ja Teet olid tont teab kus, tõenäoliselt kuskil joomas, kui praegu mõtlema hakata. Just Teet oligi see, kellega koos olles langes ema kõige hullemasse tsüklisse. Nutsin tükk aega ise ka selle kõõksuva Lisandra kõrval, olles kindel, et õde sureb nüüd ära ja mina jään selles süüdi, sest ei osanud teda päästa. Lõpuks, kui titt tõmbus juba näost siniseks, kerkis minuni kusagilt telekast nähtud udune mälupilt sellest, kuidas ühes saates õpetati aitama lapsi, kes on omale midagi kurku tõmmanud. Neil võeti jalgadest kinni ja raputati … Ma haarasin kahe käega Lisandra tillukestest kõveratest koibadest, keerasin tal pea alaspidi ja raputasin. Praegu sellele mõeldes jooksevad õudusvärinad üle kere. Raputada kolmekuust titte – kui kergesti võinuks ma oma õe sel kombel tappa või tekitada talle jäädava ajukahjustuse! Kuid toona see imekombel mõjus. Lisandra viiksatas paar korda veidralt, kuid ei kõõksunud enam, tema nuuksed jäid vaiksemaks ja nägu omandas tasapisi taas roosa värvuse. Milline kergendus!

Veel raskemaks läks veidi vähem kui kaks aastat hiljem juuni alguses, kui ema tõi ilmale pisikese poisi, kes teadmata põhjusel sündis surnuna. Pärast seda ei tõusnud ema nädalate kaupa voodistki üles, et Lisandra või minu eest hoolitseda. Ta üksnes lebas ja nuttis ja magas päevad otsa. Teet hoidis aga kodust üldse eemale, eks tema üritas oma muret pudelisse uputada. Mina olin see, kes keetis viimastest kapist leitud kaerahelvestest putru nii endale kui õele, pesi õe peput, kui see juhtus püksi kakama, aitas riidesse ja lohutas, kui ta oli haiget saanud. Olin kümneaastane täiskohaga ema.

Augusti lõpus saabus ühel hommikul meie õuele politsei. Teet oli öösel purjus peaga suurel maanteel kakerdanud ja ühelt mööduvalt veokilt löögi saanud. Ta suri sündmuskohal.

Mäletan nii hästi oma esmast reaktsiooni. Mõtlesin, et milliseks ometi ema veel nüüd võib muutuda. Tegelikkuses aga erilist muudatust ei toimunud. Ema oli endiselt apaatne ega teinud kodus midagi, kuid voodist ajas ta ennast välja. Tema uueks kombeks oli istuda tundide kaupa vaikides köögilaua ääres ja tõmmata üks sigaret teise järel. Vähemasti õnnestus mul temalt natuke raha manguda, et külapoest koju süüa osta.

Üks tolleaegne mõte on mul veel suurepäraselt meelde jäänud. Olin lugenud raamatut ühest lastekodus elavast tüdrukust ja kujutlesin, milline oleks minu elu, kui ka ema juhtuks surema, just nagu Teet ja mu väikevendki. Kas me Lisandraga läheksime siis lastekodusse? Milline meie elu seal oleks? Raamatu järgi oli jäänud üsna positiivne mulje. Mulle meeldis mõte, et seal ei tarvitseks mul päevast päeva väikeõde kantseldada, vaid selleks oleksid täiskasvanud inimesed, kasvatajad ja kes kõik. Minul oleks vabadus! See kõik tundus nii meelitav, et ma tihtipeale fantaseerisin meie elust pärast ema surma.

Mu soov täitub kolmteist aastat hiljem. Ja vabadusest on asi oi-oi kui kaugel.

On laupäev, kolmekümne esimene juuli. Kell on üheksa läbi, aga mina peesitan alles teki all. Erik on üleval, ta kolistab köögis nõudega ja läbi seinte imbub minuni mõnusat kohviaroomi. See on viimasel ajal üks väheseid lõhnu, mis mul südant pahaks ei aja. Enesetunne on seekord hommiku kohta üleüldse päris hea. Olen täiesti võimeline tõusma, aga lihtsalt ei viitsi veel. Kardinad on ette tõmmatud, kuid nende vahekohast piilub sisse üksik päikesekiir ja jätab seinale peenikese valge riba.

Köögis mürtsatab miski põrandale ja ma kuulen, kuidas Erik vannub endamisi. Tunnen, kuidas tühi kõht hakkab tunda andma ja otsustan siiski voodist välja ronida. Heidan kõrvale suleteki, millest ma ei loobu isegi kuumadel suvekuudel, ajan end püsti ja ringutan. Voodi vastas seisvast suurest peeglist vaatab vastu unine roosas öösärgis troll, kelle helepruunid poolpikad juuksed turritavad igas suunas laiali. Keeran pea ära, mulle pole kunagi meeldinud enda hommikune peegelpilt.

„Mirjam?” kostab köögist Eriku hääl. „Tõusid üles?”

„Nagu näed,” ühman ma köögiuksele jõudes. Erik istub köögilaua taga, jalas üksnes sinised bokserid, ja rüüpab kruusist auravat kohvi. Niimoodi hommikusel ajal, veel kergelt unesegasena ja ilma särgita paistab ta tavalisest veelgi noorem. Mu kõhnavõitu, tumeda sasipea ning näo kohta natuke suurevõitu siniste silmadega abikaasale pakutakse eluaastaid enamasti vahemikus kuusteist kuni kaheksateist. Keegi ei taha naljalt uskuda, et tegelikkuses on ta juba peaaegu kakskümmend seitse.

Olen vaevalt jõudnud kohvipulbri endale tassi tõsta ja veekannu uuesti käima vajutada,kui elutoas hakkab helisema lauatelefon. „Mingi ajalehepakkumine jälle raudselt,” arvab Erik. „On ikka nahaalsus, helistada laupäeva hommikul.”

Ainult et see ei ole mingi müügiagent. See on Marissabel, mu kõige pisem õeke, ja ta nutab nii valjusti, et ma ei saa aru ühestki tema sõnast.