Читать книгу Miraculum - Ketlin Priilinn - Страница 6

Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Kõik läks teisiti. Erikuga sain tuttavaks esimesel ülikooliaastal ja üsna kiirelt kolisime ühe katuse alla. Tegin mõttes möönduse, et olgu pealegi: mul ei tarvitse ju siiski päris vanatüdrukuks jääda, kaaslane võib ikka olla. See ei tähenda, et meil peaks sündima lapsi.

Mind tegi alati murelikuks, et Erik soovis nii kangesti peret ja pühendumist ning seda kõike vaatamata asjaolule, et olin talle algusest peale rääkinud oma põhimõtetest ja jutustanud kõigest, mis mind selleks ajendas. Erik oli kursis kogu mu lapsepõlvelooga, ja sellegipoolest leidis ta alati, et mõtlen ja muretsen üle ning et meie elu ei hakka nagunii ealeski karvavõrdki meenutama seda kõike, mis leidis aset mu lapsepõlves. Mind lausa hämmastas tema suhtumine – olin alati arvanud, et varastes kahekümnendates noormehed ei taha pereloomisest veel mõeldagi, et see kuulub kusagile kaugele-kaugele ebamäärasesse tulevikku. Kirusin saatust, et just Erik, see leebe ja armas ja nii kirjeldamatult mõistev noormees pidi sattuma kokku minusugusega, kellega tal kunagi pole lootust mingiks normaalseks pereeluks. Olin nõus küll temaga abielluma, vaikselt ja kahekesi registreerides – see veel puudunuks, et mu ema oleks sinna joomase või pohmase peaga kohale roninud! –, tundes, et see on vähim, mida suudan talle anda, kuid ikkagi käisid kohati peast läbi loobumismõtted. Tundsin päris sageli, et Erik vääriks kedagi sootuks teist, kedagi tavalist ja armistumata, normaalsest, õnnelikust perest pärit neidu. Erik aga kinnitas kogu aeg vastupidist, lohutas ja ütles, et halb lapsepõlv pole mingi maailmalõpp ning et iga täiskasvanud inimene peaks suutma minevikust lahti lasta, sest sellel pole enam mingit tähtsust. Tähtis on vaid see, milliseks ise oma elu elad.

Kuldsed sõnad, aga mina ei suutnud neid väga pikka aega omaks võtta. Kohe kindlasti ei olnud ma võimeline Eriku mõtetega nõustuma sellel hommikupoolikul juuni keskpaigas, kui avastasin rasedustestilt kaks tumedat ja rasvast triipu.

See ei ole hirm, see on puhas paanika ja hüsteeria, mis mind valdab. Ma seisan keset tuba, test käes, ning muudkui põrnitsen ja põrnitsen seda, suutmata aktsepteerida tõde, mida see väike plastmassist pulgake kuulutab. Maailm mu ümber keerleb ja on tõmbunud pisaratest ähmaseks. „Kuidas see on võimalik?!” üürgan juba teab mitmendat korda. „Me tegime ju kõik, et seda ei juhtuks! Kõik!”

Erik üritab mul õlgade ümbert kinni võtta, aga ma rapsan ennast raevunult lahti ja tõmbun eemale. Ma ei suuda tema puudutust praegu taluda, see on lausa füüsiliselt vastik. Virutan testi põrandale, see lendab kusagile diivani alla. Tunnen, et vabisen üle keha. Mu mõistus on kadunud, ma ei suuda midagi mõelda ega teha. Peas vasardab üksainus mõte üha ringi ja ringi otsekui karussellil: mis nüüd saab? Mis nüüd saab? Mis nüüd saab?! Põgenen magamistuppa ja karjun Erikule, et ta jätaks mind rahule. Tean, et käitun praegu nagu täielik pubekas, mitte kahekümne kolme aastane abielunaine, aga ma ei saa sinna midagi parata. Erik tormab mulle ülepeakaela järele ja haarab mu voodil enda embusesse vaatamata mu raevukatele püüetele end tema käte vahelt lahti rabelda. Ta on tugevam ja ühel hetkel olen sunnitud alla andma. „Mirjam, Mirjam, rahune maha,” korrutab ta üha uuesti ja uuesti. „Kõik on korras! Kõik on väga hästi!”

„Hästi?!” Ma ei rabele enam, kuid mu hääl on endiselt kile, nutune ja katkendlik. „Oled sa hulluks läinud? Ma ei taha ju lapsi! Mitte kunagi!”

„Mirjam, see on saatus,” ütleb Erik õhinal. „Me tegime kõik, et last ei tuleks, aga ta tuli ikkagi! Kas sa ei saa aru? Järelikult on see määratud niimoodi juhtuma!”

Pööritan vihaselt silmi. Seda fatalismijura ma küll ei taha praegu kuulata. Mingit saatust ega ettemääratust pole olemas, see on üks suur lollus. Antud hetkel olen ma mingisuguse tont teab mil moel aset leidnud lohakusega rikkunud ära kogu oma ülejäänud elu. Oigan sellele mõeldes, suutmata enam isegi nutta. Kõik, kogu see titetamine ja kantseldamine hakkab jälle otsast peale ja seekord on see täiesti seaduslikult ja ametlikult üksnes minu kanda. Ei, ei, ei. Ma ei taha sellest midagi teada.

Me ei lausu mõnda aega sõnakestki. Erik lihtsalt hoiab mind kaisus ja sõrmitseb tasakesi mu juukseid, mina klammerdun mõlema käe sõrmedega kramplikult tema särgi külge. Ta ei tundu mulle enam vastik, nagu äsja hetkeemotsiooni ajel olin mõelnud. Olen ikka veel totaalses ahastuses, kuid saan aru, et tema pole selles ju rohkem süüdi kui mina ja hetkel annab ta endast parima, et mind lohutada.