Читать книгу Mustlasplikad - Ketlin Priilinn - Страница 5

„Liisi, tule juba! Me jääme sinu pärast veel lennukist maha!” Heidi hääl oli juba väga kärsituks muutunud.

Mina tundsin ennast sel hetkel veel hästi. „Kohekohe,” püüdsin oma suurt õde rahustada. „Mida sa põed? Lennukisse hakatakse laskma alles veerand tunni pärast!” Heitsin veel viimase pilgu peeglisse ja sasisin sõrmedega oma juukseid, üritades neile natuke kohevust juurde anda. Käisin kah, peegelpildil polnud väga vigagi. See sinine triibutaja oli täitsa asja ette läinud, ehkki nii ema kui Heidi krimpsutasid muidugi nina, kuuldes, et kavatsen Londoni reisi ajaks oma juustesse sinised salgud sisse teha. Rahustasin nad mõlemad maha, kinnitades, et need triibud saab väga kergesti lihtsalt veega maha pesta. Ja nüüd siis ilmestaski mu muidu nii igavaid tumepruune juukseid mitu erksat sinist salku. Jalga olin omale ajanud tumesinised alt laienevad teksad, seljas oli mul roosa Marilyn Monroe pildiga T-särk ja kuna hommikul oli õues äärmiselt ebasuviselt külm, siis olin sunnitud särgi peale ka veel tumesinise teksajaki tõmbama.

„Okei, lähme siis!” Tõstsin maast oma tumehalli koti üles ja vinnasin selle selga. Appi, kui raske! Mis asju ma sinna ometi toppisin, kirusin mõttes. Valjusti ei hakanud ma midagi kurtma, sest Heidi oli alles eelmisel õhtul targutanud, et ma ikka üksnes vajalikud asjad kaasa võtaksin. Temal endal oli samuti seljakott, aga minu omaga võrreldes oli see ikka kordades väiksem ja kergem. Ja ometi oli tema sinna kõigele muule lisaks pidanud mahutama veel ka piduliku kleidi ja kõrge kontsaga kingad! Oli ju Londonis teatri külastamine tema ammune unistus.

Olime lennujaama kemmergust just välja astumas, kui Rebeka teatas, et tema tahab pissile. „Miks sa siis kohe ei öelnud,” oigas Heidi. „Mine siis, aga tee ruttu!”

Rebeka lipsas kabiiniuksest sisse ja mina sain nüüd mahti veel natuke huuleläiget peale panna. Silmanurgast heitsin pilgu Heidile, kes kätekuivati kõrval kannatamatult niheles ja sõrmede vahel oma helesinise Fila pusa kapuutsi nööre keerutas.

Muigasin endamisi. Mu õde on masendavalt täpne ja korralik inimene. Ta kohe peab igale poole alati varem kohale ronima, et jumala eest mitte hiljaks jääda. Vanasti, kui õde veel meil elas ja keskkoolis käis, olin sunnitud tema pärast igal hommikul pool tundi varem üles ärkama. Ta pani alati kella kuueks helisema ja astus seitsmest kodust välja, ehkki tunnid algasid meil mõlemal kaheksast ja koolimajani oli vaid paar peatust sõita. Mina ei viitsinud iialgi enne poolt kaheksat välja minna. Seepärast algas mul hea põli, kui Heidi kaks aastat tagasi ülikooli astudes endale korteri üüris ja iseseisvat elu alustas. Võisin tunduvalt kauem voodis vedeleda, ehkki, mis seal salata, jäin seetõttu ka mitmeid kordi kooli hiljaks. Mis teha, pole minus seda korralikkust ja täpsust nagu Heidis. Pigem on asi vastupidi: kaldun olema lohakas, hajameelne ja hooletu. Näiteks oma kooliasjadega on ka Heidi eluaeg megalt korralik olnud. Tema õpikutel olid alati korrektselt kaaned ümber pandud, pastakad-pliiatsid kenasti riidest kotikeses (nooremana pinalis) ja vihikutest vaatas vastu nii ilus ja loetav käekiri, et lihtsalt vahi ja imesta.

Minu vihikud seevastu olid täis plekke ja kritseldusi ning reeglina ei saanud mu varesejalgadest aru keegi peale mu enda. Ja kui päris aus olla, siis ma ise kah mitte alati.

Rebeka astus vetsukabiinist välja ja upitas ennast käsi pesema. Seejärel kuivatas ta käed paberiga ära ja kohendas tähtsalt oma sinist valgete täppidega kleiti, mille ta oli endale selga toppinud vaatamata ema soovitusele, et pükstega oleks reisil tunduvalt mugavam. Rebeka on juba kuueaastaselt tõeline tibi. Ma olen teda elu jooksul vist kokku ainult mõned loetud korrad pükstega näinud, sest ta lihtsalt ei ole nõus neid endale jalga panema. Ikka kleit olgu olla ja mida kirjum ja satsilisem, seda parem. Ja kui teistele temasugustele meeldivad sünnipäeva- või jõulukinkidest enamasti kõige rohkem Barbie-nukud või muud mänguasjad, siis tema on täiega õnnelik igasuguste uhkete juukseklambrite, roosade seelikute, pitsiliste sukapükste ja laste meigikarpide üle.

Nüüd võib jääda mulje, et meil, kolmel õel, pole omavahel vähimatki ühist. Päris nii see siiski ei ole. Näiteks oleme välimuselt kõik väga sarnased. Nii minul, Heidil kui ka Rebekal on pikad tumepruunid juuksed ja pruunid silmad. Samuti oleme kõik sünnipäraselt peenikesed ja vot selle üle on mul tõsiselt hea meel. Ma olen nimelt kohutav õgard ning arvestades neid kommi- ja šokolaadikoguseid, mis ma pea iga päev nahka pistan, oleks mõni teine minu asemel ilmselt ammugi juba vähemalt sajakilone. Ilmselt isegi palju rohkem. Aga jah, me kõik kolm oleme parajad kilud ega võta hullemagi õgimise juures kaalus juurde rohkem kui ehk paar kilo. Ja seegi kaob alati sama kiirelt kui tuli.

Noh, ja lisaks on meil kõigil päris hea lauluhääl. Mina laulan lastekooris ja kunagi, põhikooli ajal tegi seda ka Heidi. Hiljem ta lihtsalt ei viitsinud enam. Ka Rebekale meeldib kangesti laulda ja üldse esineda – ta on alati sillas, kui saab lasteaia pidudel üles astuda. Heidi ja Rebeka on mõlemad ka päris head joonistajad, iseäranis Heidi on meil üldse suur kunstihuviline. Minule pole paraku joonistamisannet antud.

Mis veel? See muidugi ka, et meile kõigile meeldivad väga loomad. Meil on kodus vene sinine kass, kelle nimi on Kimmi. Ta on terve meie pere suur lemmik. Aeg-ajalt käib Heidi loomade varjupaigas koertega jalutamas ja tihtipeale olen temaga kaasa läinud. Mõnus tunne on, kui saad kellelegi head teha ja kasulik olla. Samas on aga jube kurb neid mahajäetud kutsasid vaadata. Tahaks kohe kõik nad omale koju tuua.

Lõpuks ometi saime kemmergust tulema ja Heidi kiirustas meid turvakontrolli poole. Tõepoolest, väravad olid juba avatud. Kärmesti otsis Heidi oma seljakotist välja meie passid ja lennupiletid ning hakkas uurima, mis läheb kellele. Kiikasin üle ta õla.

HeidiTreiman,RebekaTreiman,LiisiTreiman…Kahmasin viimase lennupileti enda kätte ja oma passi samuti. „Mine sa ees,” soovitasin Heidile. „Mina ei taha esimene olla!”

„Okei.” Heidi võttis Rebekal käest kinni. „Võta siis meie järel sappa.”

Turvakontrolli väravate ette oli kogunenud juba päris paras järjekord. Saime hulk aega oodata, enne kui kord meie kätte tuli. Heidi asetas oma halli ja Rebeka väikese sinise seljakoti lindile ning nad mõlemad näitasid passi ja astusid väravatest läbi.

Mina pole seda turvaväravate läbimist kunagi sallinud. Mitte et mul midagi varjata oleks või ma mingeid keelatud asju kavatseksin vedada, aga mul on lihtsalt iga kord tunne, et järsku hakkavad need kuramuse väravad piiksuma ja kõik kukuvad mind passima ja läbi katsuma nagu mingit kurjategijat. Möödunud aastal vanematega Kopenhaagenis käies juhtusin ma nägema, kuidas üks mees sealt läbi läks ja alarm karjuma hakkas. Mees katsuti põhjalikult läbi ja ta pidi isegi oma kingad jalast ära võtma. Lõpuks pika uurimise peale selgus siis, et kurjajuureks oli olnud tema taskupõhjas vedelenud võti. Ma sureks häbist, kui peaksin seal niimoodi tükk aega seisma ning kõik vahivad ja uurivad mind! Õnneks polnud seda minuga kunagi juhtunud ega juhtunud ka seekord. Ma läbisin õnnelikult kontrolli, haarasin lindilt oma raske seljakoti ning lippasin Heidi ja Rebeka juurde, kes eemal tax-free poe juures seisid. Heitsin pilgu oma käekellale ja avastasin, et lennuki väljumiseni on aega veel tervelt kakskümmend minutit. Niisiis koukisin oma koti sahtlist välja rahakoti ja seadsin sammud poe poole.

Rebeka tuli minuga kaasa. „Osta mulle ka kommi,” nurus ta. „Või midagi muud head!”

Heidi pööritas silmi. „Vaata, et sa talle mingit värvilist keemiat ei osta,” targutas ta. „Ema käskis mul silma peal hoida, et Rebeka liiga palju magusat ei pugiks!”

„Ole rahulik,” heitsin üle õla. „Ostan talle mingit Eesti šokolaadi.” Sisimas olin aga õe kaagutamise pärast natuke nördinud. Peab ta siis kogu aeg mingit tädikest mängima? Heidi näib olevat omale pähe võtnud, et kuna tema on juba kakskümmend üks ja mina alles kolmteist, siis on ta vanema õena justkui kohustatud alati see targem ja mõistlikum olema.

Samas on sellest aeg-ajalt natuke kasu kah. Tõenäoliselt ei oleks vanemad meid omapäi reisile lubanud, kui Heidi oleks olnud samasugune tuulepea kui mina. Tegelikult oligi see Londonisse minek just Heidi mõte. Nimelt käis ta kunagi kinos „Ooperifantoomi” filmi vaatamas ja sattus sellest hiiglasuurde vaimustusse. Vahtis seda nii kinost kui hiljem DVD pealt vist küll kümneid ja kümneid kordi ning kui ta sai teada, et Londoni teatris näidatakse ka veel tänapäeval seda muusikali, sai just Londonist tema unistuste reisi sihtpunkt. Ta kogus poole kohaga kaubamajas müüjana töötades raha ja teatas siis ühel päeval vanematele, et tema kavatseb suvel Londonisse sõita. Seda kuuldes pistsin mina loomulikult kisama, et tahan kaasa minna. Mina armastan nimelt hullupööra reisida, aga kahjuks ei ole meie vanemad just suurimad reisihuvilised. Isa ja ema kinnitasid kui ühest suust, et alles möödunud sügisel käisime kõik üheskoos Kopenhaagenis ning neil pole ei aega ega tahtmist taas kusagile sõitma hakata. Heidi aga ei andnud järele ja kõigele lisaks hakkas ka väike Rebeka ennast kaasa manguma. Kui juba tema on omale midagi pähe võtnud, on teda tohutult raske ning kohati lausa võimatu ümber veenda. Rebeka oskab juba kuueaastaselt nii vanemaid kui ka meid, oma õdesid, lihtsalt suurepäraselt ümber oma väikese sõrme keerata. Ja kui siis Heidi oli pühalikult tõotanud nii mul kui ka Rebekal silma peal hoida, jäid vanemad lõpuks meie minekuga nõusse. Küllap oli siin tõesti suur mõju sellel, et Heidi on juba väiksest peale nii mõistlik ja iseseisev olnud ning ema ja isa usaldavad teda. Niisiis broneeris Heidi meile neljapäevaks, viieteistkümnendaks juuliks kolm lennupiletit ja meid ootas ees tervelt neli päeva Londonis – oli ju tagasisõit alles pühapäeva õhtul. Kuidas me kõik seda reisi ootasime! Asja ajas eriti põnevaks see, et esimest korda elus olime reisimas ilma oma vanemate valvsa pilguta. Rebeka pakkis juba nädal aega varem oma kleidikesi ja seelikuid kokku ja päris nii minu kui Heidi käest igasuguseid asju Londoni kohta: et kas seal ka päike paistab ja kas seal eestlasi ka on ja kas jäätist ikka müüakse. Me Heidiga olime muidugi ka parajalt kõhevil. Printisime netist välja kaks põhjalikku Londoni kaarti ja uurisime vaatamisväärsuste kohta. Vaateratas tundus hästi kihvt, sellega tahtsime me kõik sõitma minna. Ja Big Beni näha. Ja Westminster Abbey kirikut. Ja Buckinghami paleed. Mind huvitasid kangesti ka poed – ehk leian sealt mõne laheda riidehilbu, millega siis sügisel on hea koolis poosetada. Mitte et ma mingi eriline eputrilla oleksin, aga ikka on ju tore vahel millegagi silma paista.

Meid ei heidutanud isegi see, et lennuk väljus hommikul kell 07.45 ja seega tuli üles tõusta juba kella viiest, et olla veerand seitsmest lennujaamas. Ma tõesti ei taipa, kes ja mis põhjusel selle küll välja mõtles, et lennujaamas tuleb olla poolteist tundi enne lennu väljumist! Kui isa oli meid autoga kohale toonud, saime pärast lennule registreerimist igatahes kohutavalt kaua oodata ja niisama kohvikus passida.

Maksin tax-free poes ühe kommipaki ja Rebeka poolt valitud jäätise eest ära ning me läksime vaatama, kuhu Heidi on jäänud. Leidsime õe eemal pingil istumas ja lennupileteid uurimas. „Meie lennuk väljub värav number kahe juurest,” teatas ta. „Peame siit edasi minema ja paremale poole keerama.”

Kui Rebeka oli oma jäätise kinni pistnud – see käis tal lausa hämmastavalt kiiresti –, seadsimegi sammud Heidi näidatud suunas. Seal ootas meid ees juba päris kenake saba ning just selles järjekorras seistes ja kannatamatult lennukile laskmist oodates tundsin ma esimest korda, et midagi on justkui korrast ära.

Mul on varemgi selliseid eelaimusi olnud. Näiteks vahel enne suurt kontrolltööd tekib tunne, et vaat seekord saan küll kindlasti kahe, ehkki olen tööks päris kõvasti õppinud. Enamasti ongi siis töö kõigele vaatamata aia taha läinud. Ja ükskord kutsus mu sõbranna Kristel mind jalgrattaga sõitma ning mul oli selline tunne, et ma ei peaks minema. Mitte et ma lihtsalt ei viitsi, vaid just et miskipärast ei peaks ma sinna minema. Ometi võtsin ennast kokku ja läksin ikkagi rattaga sõitma. Ja juhtus nii, et mingi nõme kivi jäi mu ratta ette ja ma lendasin asfaldile, nii et põlved ja küünarnukid olid ikka korralikult puruks.

Mul polnud aimugi, mida ma seekord kartsin. Olin ju varem mitmeid kordi lennukiga sõitnud ja see ei tekitanud minus vähimatki hirmu. Vastupidi, minu arust on lennata enam-vähem sama, mis bussiga sõita – vähemalt ei saa öelda, et tunne oluliselt teistmoodi oleks, kui vaid õhkutõusmised ja maandumised välja arvata. Isegi mu kõrvad polnud kunagi lukku läinud. Samuti olid filmid lennuõnnetustest mind siiani üksnes õlgu kehitama pannud. Nüüd aga tabasin end esimest korda mõtlemas, et järsku on minu seletamatu halb eelaimus tingitud sellest, et meie lennukiga on juhtumas mingi õudne rike või plahvatus või muud jubedat.

Eemal koridori lõpus avati uksed ning järjekord hakkas tasapisi edasi liikuma. Kui alles mõni hetk tagasi ei jõudnud ma lennukile saamist kuidagi ära oodata, siis nüüd kõmpisin ma üsna kõhklevalt ja vastumeelselt õdede sabas mööda koridori edasi, pea täis ärevaid ja murelikke mõtteid. Tundsin järjest selgemini, et midagi on meid ees ootamas, ja see miski polnud teps mitte hea.

Parata polnud mul aga loomulikult enam midagi. Juba näitasid Heidi ja Rebeka kontrolörile lennupiletit ja astusid hoogsalt edasi, lennuki poole. Mis minulgi siis muud üle jäi. Tõmbasin sügavalt hinge ja ulatasin kontrollimiseks oma pileti.

Hiljem, kui olime lennukis oma kohad tagumises otsas üles leidnud ja ennast turvarihmadega kinnitanud, tundsin ma ennast natuke paremini. Võib-olla oli asi selles, et mul polnud nii palju mahti mingite halbade asjade peale mõelda. Rebeka oli otsustavalt akna alla roninud ja minule jäi üle seada ennast sisse keskmisel istekohal. Hakkasime Heidiga eesistme taskust leitud menüüd uurima ja arutasime, mida tellida.

Alles siis, kui lennuki mootorid umbes kümme minutit hiljem mürisema hakkasid ja me kohalt liikusime, tulid endised hirmud taas tagasi. Mingi klomp tekkis kurku, pea käis ringi ja raske oli hingata. Sulgesin silmad ja üritasin sügavalt hinge tõmmata. Rahune maha, sundisin ennast. Mitte midagi ei juhtu, mida sa tühja paanitsed!

Õnnetuseks oli Heidi mu ärevil olekut tähele pannud. „Mis sul viga on?” päris ta kohkunult. „Paha hakkas või?”

Raputasin hädiselt pead. „Ei-ei,” kinnitasin nii asjalikult kui suutsin. „Ära muretse, kõik on igati okei.”

Paraku ei saanud ma sugugi öelda, et ma ise oma sõnades nii väga veendunud oleksin olnud!