Читать книгу Mustlasplikad - Ketlin Priilinn - Страница 6

Lennuk maandus Gatwicki lennuväljal täpselt kaks tundi ja viisteist minutit pärast õhkutõusmist. Rebeka oli juba üsna lennu alguses magama jäänud ja meil Heidiga tuli tükk aega vaeva näha, et teda üles ajada. Kui me väikeõe lõpuks maast lahti saime, oli ta väga unine ja pahur. „Tahan koju,” porises ta endamisi ja nühkis rusikatega silmi. „Tahan oma voodisse!”

„Rebeka, ole nüüd,” püüdis Heidi tema tuju tõsta. „Me oleme ju Londonis! Mõtle, kui põnev! Ise veel nii kaua ootasid seda reisi!”

Liikusin taas õdede sabas edasi, lennukist välja. Õigupoolest olin ma Rebekaga üsna ühel nõul, ka mina oleksin tahtnud sel hetkel meelsamini kodus olla, vaatamata sellele, et olin nii kangesti tahtnud reisile kaasa tulla. Paraku oli tõsiasi see, et mu kummaline eelaimus polnud minust ikka veel lahti lasknud. Jah, me jõudsime küll õnnelikult kohale ja lennukil ei tekkinud terve sõidu kestel pisimatki riket, ent midagi oli siiski valesti. Tundsin seda selgesti iga oma ihurakuga.

Sellegipoolest manasin näole nii rõõmsa ja rahuloleva ilme kui sel hetkel vähegi suutsin. Mida ma oleksin osanud vastata, kui Heidi veel midagi pärima oleks hakanud? Et mul on tunne, et mingi jama on tulemas? Õde oleks mu lihtsalt välja naernud ega oleks minusugust paanitsejat tõenäoliselt edaspidi enam kuskile kaasa võtnud. Niisiis üritasin ma kõigest väest need tobedad hirmud peast visata ja reisi nautida. Olin ju ikkagi esimest korda Londonis ning nii palju oli avastada ja näha.

Kuigi jah, esialgu ei näinud me küll suurt midagi. Seisime keset hiiglasuurt lennuvälja ja jäime koos teiste reisijatega tee äärde ootama.

„Mida nad passivad?” küsisin Heidilt.

Kohe aga sai mu küsimus vastuse. Nimelt vuras samal hetkel ette mingisugune väike buss ja kogu rahvas hakkas end sinna peale pressima. Meie kõrval seisis üks eesti perekond umbes Rebeka-vanuse poisiga. „Kuhu see buss viib?” päris poiss oma vanematelt. „Sellega sõidame otse lennujaama ette,” vastas tema isa, suur mustade vuntsidega mees.

Ahaa! Vaat kui peen värk, mõtlesin. Peab ikka suur lennuväli olema, et kohe bussiga jaamahoone ette viiakse. Ausalt öeldes polnud ma varem sellisest asjast isegi kuulnud.

Astusime siis meiegi bussi. Buss oli nagu buss ikka, üsna samasugune nagu need, mis Mustamäe vahel sõidavad. Võibolla ainult natukene lühem. Hoidsime torust kinni ja juba mõne hetke pärast pööras buss suure lennujaamahoone ette ning avas uksed.

Rahvamass voolas välja ja äraeksimise pärast polnud meil tarvis sugugi muretseda. Läksime lihtsalt sinna, kuhu kõik teisedki. Mööda pikki ja kitsaid koridore jõudsime peagi passikontrollini. Järjekord läks kiiresti ja peagi seisime Heidi ja Rebekaga keset suurt Gatwicki lennujaama ning vahtisime pärani silmi ringi. Ruumil ei paistnud olevat ei otsa ega äärt, kõikjal sagisid ratastel kohvrite, kärude, spordikottide ja muude kompsudega inimesed ning kui palju poode ja kohvikuid siin oli! Isegi seni uniselt mossitanud Rebeka elavnes kohe, kui nägi eemal paistmas üht suurt kommipoodi.

„Lähme vaatame mõnda poodi, eks?” tegin Heidile ettepaneku. Mu tuju oli oluliselt paranenud. Oleksin justkui suutnud oma muremõtted kusagile kappi luku taha panna.

„Okei, aga ärme siin eriti raha raiska,” vastas õde. „Lennujaamades on ju alati kõik asjad nii mõttetult kallid. Mujalt saaksid samu asju kindlasti palju odavamalt.”

Käisime kommipoes ja ostsime lahtiseid elevandikujulisi kummikomme, pudeli Dr Pepperi limonaadi ning Rebekale värvilise pulgakommi. Imelik oli hindasid vaadata. Pealtnäha tundus nagu kõik jube odav – ikka üks nael ja kaks naela jne. Kogu aeg tuli meeles pidada, et kõiki summasid tuli korrutada kahekümne kolmega, saamaks teada, kui palju oleks hind Eesti kroonides. Mina ja Rebeka oleksime meeleldi siin veel hulk aega mööda poode ringi luusinud, aga Heidi tegi ettepaneku rongipiletid ära osta ja jaam üles otsida. „Usu mind, kesklinnas on raudselt palju etemaid ja odavamaid poode kui siin,” kinnitas ta. „Näe, seal vist ongi piletikassad!”

Olime nimelt netist välja uurinud, et Londoni kesklinna pääseb kõige soodsamalt ja kiiremini just rongiga. Ühtlasi tundus see ka kõige põnevam viis, kuna keegi meist polnud kodumaal just eriti palju rongiga sõitnud. Koukisime siis oma rahakotid välja ja kõndisime piletikassade juurde. Ulatasin Heidile kakskümmend naela – enda ja Rebeka eest. „Osta sa meile kõigile ära,” palusin. „Sa oskad paremini inglise keelt.”