Отрывок из книги
R.-ile, kelle sõpruseta poleks see lugu iial ilmavalgust näinud.
Aasta tagasi, vahetult pärast juhtunut tegin ma tõesti katset unustada. See oli nii suur šokk, et kõige lihtsam näis olevat oma ajule lihtsalt mingi blokk väevõimuga peale suruda ja kinnitada endale idioodi järjekindlusega: seda pole olnud, seda pole olnud, seda pole olnud... Muidugi oli see vaid tobe enesepettus. Kogu see valu, kõik mõtted ja mälupildid ilmusid unenägudes seda teravamalt mu silme ette, mida jõulisemalt olin ma neid päevasel ajal alla surunud. Ja ega see blokk alati toiminud kah. Ma võisin tegeleda parajasti ükskõik millega – vaadata televiisorit, lugeda midagi või olla Internetis, kui ühtäkki nägin ma jälle vaimusilmas tema ümarat lapselikku nägu, tema hallikassiniseid silmi ja heledat juuksetukka, mis kammile kuidagi alluda ei tahtnud ning alati omasoodu püsti seisis. Unustamine ei käi nii lihtsalt, see ei toimu kellegi sõrmenipsu peale.
.....
Kui kõik nimed said ette loetud, rääkis klassijuhataja meile veel uuest tunniplaanist. Kritseldasime selle üles ning saime loa koju minna. Juba järgmisel päeval pidi olema tervelt kaheksa tundi! Ma olen alati mõelnud, et kooliaasta alguses võiks ikka asja natuke rahulikumalt võtta. Kui oled kolm kuud puhata saanud, tundub jube julm ja harjumatu kohe täie rauaga tuupima asuda. Aga noh, õpse ei paista see kottivat.
Trammipeatusesse jõudes nägin seal ootamas mitmeid klassikaaslasi. Seal olid näiteks need kaksikutest poisid, kelle nimed mulle meelde ei jäänud, blond Liisa ja süsimustaks värvitud juustega Laura, kes näis olevat tema parim sõbranna. Veidi eemal seisis ka Kaila, kes klassis oli mulle kuidagi eemaloleva ja vanainimeseliku mulje jätnud.
.....
