Читать книгу Sefiirist loss - Ketlin Priilinn - Страница 5

Ma tean, et elu peab edasi minema. Ükskord pean ma suutma ennast minevikust lahti rebida ja leppima asjadega, mida muuta pole enam võimalik. Kõik korrutavad pidevalt seda vana äraleierdatud klišeed, et aeg parandab kõik haavad ning et minusugune noor inimene suudab kõigest lõpuks üle saada ja unustada. Unustada? Vaevalt küll. Kuid ma ei süüdista inimesi, kes nii arvavad. Nad ei saagi mõista. See ei juhtunud ju nendega, see polnud nende lugu.

Aasta tagasi, vahetult pärast juhtunut tegin ma tõesti katset unustada. See oli nii suur šokk, et kõige lihtsam näis olevat oma ajule lihtsalt mingi blokk väevõimuga peale suruda ja kinnitada endale idioodi järjekindlusega: seda pole olnud, seda pole olnud, seda pole olnud... Muidugi oli see vaid tobe enesepettus. Kogu see valu, kõik mõtted ja mälupildid ilmusid unenägudes seda teravamalt mu silme ette, mida jõulisemalt olin ma neid päevasel ajal alla surunud. Ja ega see blokk alati toiminud kah. Ma võisin tegeleda parajasti ükskõik millega – vaadata televiisorit, lugeda midagi või olla Internetis, kui ühtäkki nägin ma jälle vaimusilmas tema ümarat lapselikku nägu, tema hallikassiniseid silmi ja heledat juuksetukka, mis kammile kuidagi alluda ei tahtnud ning alati omasoodu püsti seisis. Unustamine ei käi nii lihtsalt, see ei toimu kellegi sõrmenipsu peale.

Ema soovil olen tänaseks juba kolm kuud ühe psühholoogi juures käinud. Esialgu ei tahtnud ma sellest midagi kuulda, kuid lõpuks ei jaksanud ma emaga enam vaielda ning andsin alla. Psühholoog osutus päris mõistlikuks keskealiseks naisterahvaks. Hindan tema puhul seda, et ta ei käi mulle ühegi asjaga peale, vaid laseb mul rääkida oma tunnetest just nii palju, kui ma ise seda parajasti soovin ja vajalikuks pean.

Põhiline, mida tema mulle on alati öelnud ja rõhutanud, on see, et minevikku ei ole mõtet püüda kusagile ära peita. Sellest ei ole kasu, niiviisi jääb see alatiseks kummitama ja haiget tegema. Targem on juhtunu oma mõtetes uuesti läbi elada, ükskõik kui raske see ka poleks. Alles siis, kui oled sündmustele julgelt ja sirge seljaga taas silma vaadanud, on võimalik need lõplikult möödanikku jätta.

Võib-olla on see tõsi, võib-olla mitte. Tahaksin siiski proovida, sest ma olen niivõrd väsinud leinamast, vihkamast ja kurvastamast. Ma ei suuda enam elada mineviku varjudes. Tahan sellest lõpuks ometi vabaks rabeleda. Kui ma pean selleks minema tagasi kõige algusesse, siis püüan seda teha.

Olen lugematul arvul kordi mõelnud, et kui ma oleksin oma vanasse kooli edasi jäänud või otsustanud mõne teise kooli kasuks, kas oleks siis ehk asjad teisiti läinud? Me poleks siis ju kunagi kohtunud. Vahest elaks see unistava pilguga blond poiss siis praegu kusagil rahulikult edasi ning ei aimakski, missuguse saatuse üks pikka kasvu punapäine plika talle kaasa võinuks tuua. Jah, siinkohal segaks mu psühholoog nüüd otsustavalt vahele ja kinnitaks, et juhtunu polnud vähimalgi määral minu süü – täpselt samahästi oleks need sündmused võinud aset leida ka siis, kui ma poleks iial Jakobiga tuttavaks saanud. Tont seda teab, võib-olla tõesti. Kuid igal juhul kiirendas seda kõike just minu olemasolu.

Lugu, mida ma ennast poolvägisi jutustama sunnin, sai alguse 2008. aasta esimesel septembril. Mäletan hästi, kuidas ma oma uue koolimaja poole kõmpisin, peos kimbuke kollaseid gerberaid ja punane kahupea murelikke mõtteid täis. Ilm oli väga soe, peaaegu nagu südasuvel, ja seepärast koosnes minu riietus vaid õhukesest heledast särkpluusist ning tumesinisest sirge lõikega seelikust. Kingad olin meelega valinud madalad, et oma niigi pikka kasvu mitte ülearu rõhutada.

Mul oli suhteliselt uhke tunne. Kümnes klass... Mõelda, ma olin juba keskkooliõpilane! Kuid samas olin ka üpris ärevil. Millised on uued klassikaaslased? Leidub seal ikka mõni tore tüdruk, kellega sõbrannaks saada ning ehk ka mõni kena poiss, kes pakuks veidike silmarõõmu? Seni oli mu elus olnud kaks tõsisemat suhet ning viimane neist oli just suvel otsa saanud. Pisut värsket romantikat polnuks sugugi paha.

Koolimaja väravast sisse astudes oli mu süda juba üsna rutakalt taguma hakanud. Igasuguseid mõtteid käis läbi pea: mis siis, kui mind ei võeta siin omaks? Äkki oli see ikkagi vale otsus ja ma oleks pidanud eelmisesse kooli edasi jääma? Ent ei, seda ma küll ei oleks tahtnud. Olin juba aastaid unistanud, kuidas ma pärast põhikooli lõppu selle hiiglasliku Lasnamäe koolimüraka maha jätan ning valin hoopis mõne väikese ja hubase kesklinnas või seal läheduses asuva kooli.

Olin siin juba mitu korda käinud – kõigepealt katsetel ning seejärel dokumente sisse viimas, ja teadsin seega juba hästi ka seda, kus saalis aktus pidi toimuma. Astusin pisut pelglikult koolimaja värske värvi järele lõhnavasse fuajeesse ja vaatasin enda ümber ringi. Kõik kohad olid täis lilledega poisse ja tüdrukuid, neist enamik ilmselt veidi sätitumad ja korralikumalt riides kui tavalisel koolipäeval. Mul polnud vähimatki aimu, kes neist ringisebivatest noortest on minu tulevased klassikaaslased.

Aktusel leidsin omale koha saali tagaotsas, üsna akende all. Mulle ei meeldi eriti sellised pidulikumad üritused, kuid õnneks ei kestnud see kuigi kaua. Juba soovis kooli kiilaneva pealaega direktor kõigile head kooliaastat ning oligi käes aeg minna klassidesse.

Klass oli juba rahvast täis, kui mina sinna jõudsin. Seisin mõnda aega kohmetult ukse juures ega teadnud, kuhu istuda. Ma ei tahtnud ju ometi kellegi kohta ära võtta! Näis aga, et kõik istuvad siin kuidagi suvaliselt. Lauad olid üksikud ning see oli minu jaoks midagi uut. Vanas koolis istusid meil kõik ikka kahekaupa.

Klassi vooris üha rohkem ja rohkem noori ning ma otsustasin, et ei saa niimoodi tobu kombel enam ukse juurde seisma jääda. Valisin umbropsu ühe laua klassi keskel ja istusin selle taha. Nüüd sain juba julgemalt enda ümber ringi vaadata. Ausalt öeldes olin nähtus suhteliselt pettunud. Igasugune silmarõõmulootus oli tühja jooksnud, siinsed poisid ei meeldinud mulle üldse. Eriti ebameeldiva mulje jättis üks lärmakas kamp, kes oli kogunenud klassi tahaotsa. Osa kutte istus otse põrandal, osa laudadel. Nad irvitasid rämeda häälega ja nii palju, kui minuni jõudis, näisid nad vist arvustavat parajasti mingit uusimat automudelit. Kommentaaride vahele pikiti arvukalt roppusi ja valjusid naerupahvakuid. Peale nende tüüpide oli klassis veel paar poissi, kuid ka need ei pakkunud mulle erilist huvi. Minu ees istus üks väikest kasvu ja kleenuke heleda peaga noormees ning seinaäärses reas jutlesid omavahel kaks tumedapäist hobusesabaga poissi, kes välimuse järgi otsustades olid tõenäoliselt kaksikud. Ülejäänud olid kõik tüdrukud.

Klassijuhataja, kogukas prillide ning karakullsoenguga naine astus uksest sisse. Ohkasin ning otsisin oma käekotist välja märkmiku ja pastapliiatsi, et tunniplaan ja muu vajalik info üles märkida.

Klassijuss tegi kõigile uutele õpilastele teatavaks, et tema nimi on Helle Margsoo. Seejärel võttis ta klassipäeviku ning tuli lagedale äärmiselt nõmeda ettepanekuga. Nimelt hakkas ta päeviku alusel õpilasi ette lugema ja igaühel tuli oma nime kuuldes püsti tõusta. No mida veel! Kas siis käetõstmisest poleks tõesti küll olnud? Piinlik on ju niimoodi keset klassi seista ja kõigil ennast vahtida lasta. Endamisi tänasin aga õnne, et vähemalt ei tarvitsenud ennast mingit moodi tutvustama hakata. See oleks kõige hullem olnud!

Õps hakkas nimesid loendama ning mu vastsed klassikaaslased vedasid endid üksteise järel oma pinkidest püsti. Pean tunnistama, et meelde ei jäänud mulle neist rohkem kui klassi tagaotsas lärmaka poistekamba läheduses istuv beibekas blondiin Liisa ning aknaaluses reas oma märkmikku kritseldav kastanpruunide järku lõigatud juustega tüdruk, kel nimeks Kaila.

„Kaldmaa, Inga-Kerstin!” Õps vaatas oma prillide tagant otsiva pilguga klassis ringi.

Tõusin püsti ja manasin näole sunnitud naeratuse. Mul oli tunne, et kõik jälgivad arvustava pilguga mu pikka kasvu ja punaseid lokkis juukseid. Mõistusega võttes sain aru, et oleme algkoolieast ammugi väljas ja meievanused naljalt ikka üksteist välimuse pärast nokkima ei hakka. Sellegipoolest tuli mulle nüüd vägagi elavalt meelde, kuidas mind kunagi aastate eest küll hiiglaseks, küll porgandipeaks ja küll lokilambaks oli kutsutud. Mis kõige hullem, mulle näis, nagu oleks keegi klassi tagumisest otsast sosistanud „Kõrend!” Sellele järgnes mitu allasurutud turtsatust.

Istusin pinki tagasi ja hingasin sügavalt sisse. Ära kujuta omale mingeid lollusi ette, sõitlesin ennast. Nad naersid kindlasti midagi muud, mingit omavahelist asja.

„Kruuse, Jakob!” jätkas õps küsitlemist. Vaikus, keegi ei reageerinud. „Kruuset siis ei ole?” küsis õps lõpuks. Nüüd võpatas mu ees istuv heledapäine poiss, justkui oleks ta oma mõtteist ühtäkki üles ärganud. Ta kargas ülearu agaralt püsti ning oleks sealjuures äärepealt oma laua ümber ajanud. Viimasel hetkel suutis ta sellest siiski kinni haarata.

Klassi läbis vali naerukihin. Ka mina ei suutnud turtsatust tagasi hoida, see kohmetu tüüp oli oma ähmis olekuga lihtsalt niivõrd naljakas.

„Rahu-rahu!” manitses klassijuhataja ning seepeale jäi enam-vähem vaikseks. Poiss istus oma laua taha tagasi ja heitis siis pilgu selja taha, minu poole. Ta oli näost üsna punane ning ma märkasin üllatusega, kuivõrd noor ta välja nägi. Kümnendas klassis pidanuks ju olema vähemasti kuusteist nagu mina – või noh, äärmisel juhul ehk viisteist, kui mingil põhjusel kuueselt sai kooli mindud –, kuid sellele kutile oleksin välimuse järgi pakkunud aastaid nii umbes kolmteist või neliteist. Ta oli juba kasvult hästi lühike ja kõhna kehaehitusega ning nüüd nägin ka tema lapselikult ümarapoolset nägu ja siledaid roosasid põski. Ohkasin. Miks ei võinud siin klassis olla mõnd tõeliselt mehist ja kena kutti?

Kui kõik nimed said ette loetud, rääkis klassijuhataja meile veel uuest tunniplaanist. Kritseldasime selle üles ning saime loa koju minna. Juba järgmisel päeval pidi olema tervelt kaheksa tundi! Ma olen alati mõelnud, et kooliaasta alguses võiks ikka asja natuke rahulikumalt võtta. Kui oled kolm kuud puhata saanud, tundub jube julm ja harjumatu kohe täie rauaga tuupima asuda. Aga noh, õpse ei paista see kottivat.

Trammipeatusesse jõudes nägin seal ootamas mitmeid klassikaaslasi. Seal olid näiteks need kaksikutest poisid, kelle nimed mulle meelde ei jäänud, blond Liisa ja süsimustaks värvitud juustega Laura, kes näis olevat tema parim sõbranna. Veidi eemal seisis ka Kaila, kes klassis oli mulle kuidagi eemaloleva ja vanainimeseliku mulje jätnud.

Tramm tuli ning me kõik kobisime peale. Tibid ja kaksikud jäid kusagile tahapoole, mina aga potsatasin ühele aknaalusele kohale trammi eesosas.

„Tere,” kostis kellegi hääl korraga mu kõrvalt. „Kas võib siia istuda?”

Tõstsin pilgu. See oli Kaila, kes seisis veidi kohmetult, õhuke tumedast nahast jakk üle käe heidetud ja väike hall kott ühte rihmapidi seljas.

„Ikka võib,” vastasin ning kehitasin ennast natuke koomale. „Istu aga!”

Kaila naeratas ja istus mu kõrvale. Panin tähele, et naeratades on ta sootuks teistsugune, niimoodi võis teda väga ilusaks pidada. Miks tal küll muidu kogu aeg selline tõsine ja murelik nägu pidi ees olema? See ei sobinud talle ju üldse.

„Minu nimi on Kaila,” ütles ta. „Ja sina oled vist Inga-Kerstin?”

Noogutasin pead. „Mulle jäi ka just sinu nimi meelde,” tunnistasin. „Teisi ma eriti ei mäletagi. Kas sa oled ka esimest aastat selles koolis?”

„Jah. Kuidas sul siis esimesed muljed on? Minu arust päris tore kool.”

Ütlesin, et minu meelest on veel vara midagi väita, aga esmamulje on enam-vähem okei. Me rääkisime veel mõnda aega koolist ja tunniplaanist ja niisama tühjast-tähjast ning siis teatas Kaila, et peab järgmises peatuses maha minema.

„Sa elad siis nii kooli lähedal?” küsisin. „Veab, hommikul pole kaugelt tulla.”

Kaila aga raputas pead. „Ma ei lähe praegu koju, vaid tööle,” selgitas ta. „Käin kolm korda nädalas ühes firmas nõusid pesemas.”

Olin hämmeldunud. Ma ei teadnud ühtegi omavanust, kes kooli kõrvalt töötaks. Suvel muidugi, see oli teine asi. Kuid kooli kõrvalt? Igatahes tubli tüdruk.

Kaila näis mu üllatust märkavat. „Mu vanaemal on väike pension ja kuigi ta käib ka tööl, makstakse talle sealgi ainult miinimumpalka,” rääkis ta. „Mina teenin muidugi ka väga vähe, aga meie jaoks on sellestki suur abi. Nüüd ju algas kool ka ja nii palju tuleb osta...”

„Sa oled siis kusagilt teisest linnast pärit?” tundsin huvi. „Tulid Tallinnasse vanaema juurde elama?” Ise mõtlesin samal ajal, miks küll vanemad teda siis ei toeta.

„Ei.” Kaila oli kuidagi ebalev. „Ma olen kogu aeg Tallinnas elanud.” Seejärel jõudis tramm peatusesse ning Kaila tõusis püsti. „Pean nüüd minema, eks homme näeme! Tsau!” Ta viipas mulle kergelt käega ja oligi juba läinud.

Mina toetasin pea vastu akent ja vajusin mõttesse. Mul oli hea meel, et olin juba vähemalt ühe klassikaaslasega tuttavaks saanud. Kaila tundus täitsa tore. Siiski näis mulle, et midagi on selle tüdrukuga justkui korrast ära. Oli selgesti arusaadav, et ta ei tahtnud rääkida sellest, mispärast ta oma vanaema juures elab. Vahest olid tema vanemad surnud? Selliseid asju ju juhtub vahel. Äkki oli mingi suur liiklusõnnetus või midagi muud sellist jubedat. Siis olnuks ju igati arusaadav, et ta sellest rääkida ei taha. Samas võis asi muidugi olla ka lihtsalt selles, et ta ei saanud oma vanematega läbi. Võib-olla oli nendega mingil põhjusel tülli läinud ja eelistas vanaema pool elada. Kuigi jah, normaalsed vanemad oleksid minu arvates oma tütart kõigele vaatamata ikkagi rahaliselt toetanud, et ta ei peaks kooli kõrvalt tööd rabama.

Koju jõudsin üsna varakult ning ema oli alles tööl. Küll aga oli kodus Ain, kelle tööaeg müügijuhina oli paindlik ja kes seetõttu jõudis tihtipeale koju juba poole päeva ajal.

Esimese koolipäeva puhul oli mees loomulikult jälle üle pingutanud, täpselt nagu ma kartsingi. Köögis oli laud pidulikult kaetud ning sellelt vaatas vastu martsipantort ja kimbuke valgeid roose. „Mõtlesin, et esimest koolipäeva tuleb ju ikka väärikalt tähistada,” seletas mees ise õhinal. „See pole ju tavaline esimene september, vaid ikkagi tähendusrikas – sa oled nüüd keskkooliõpilane! Kooli vanimas astmes.”

Tänasin viisakalt, kuid südamepõhjas lausa oigasin. No mille jaoks see kõik? Ma saaksin täiesti aru, kui mu oma ema mulle lilled tooks ja ehk ka koogi ostaks, aga mispärast peaks Ain seda tegema? Paratamatult jättis säärane teguviis pisut pugejaliku mulje.

Tort maitses sellegipoolest hea. Sõin seda isukalt, aga mõtlesin endamisi, et Ain võiks ükskord ometi aru saada, et tal ei ole vaja niimoodi mu ees lipitseda ja mingit head kasuisa mängida. Tulgu mõistusele, ma olen kuusteist aastat vana ning ei vaja sellist asja. Olgu lihtsalt loomulik ja sõbralik, sellest oleks enam kui küll. Tema olemasoluga olin ma juba ammu leppinud ja teda meie pereliikmena aktsepteerinud, milleks siis veel kogu see tsirkus? Muidu polnud Ainil väga vigagi. Andsin endale suurepäraselt aru, et minu ema, kes on hästi naiivne ja kõiki usaldav inimene, võinuks väga kergesti kellegi sootuks hullema otsa komistada. Ain oli enam-vähem viisaka välimusega, ta ei tarvitanud alkoholi ega üritanud ennast meie kodus mingiks peremeheks sättida. Ega ma poleks sellel muidugi lasknudki juhtuda, mingi võõras mees mind juba kamandama ei tule. Jah, vahel kippus küll temagi natuke liialt nõu andma ja targutama, ent kui ma seepeale pahaseks sain, lõpetas ta alati kärmesti ära.

Pärast tordisöömist läksin oma tuppa, kerisin ennast voodile pikali ja meenutasin esimest päeva uues koolis. Kõik oli ju üsna okei olnud, sain omale isegi juba uue tuttava ja puha. Sellest Kailast võis täitsa tore sõbranna saada. Mõtlesin, et leiaks ma ometi ka teiste klassikaaslastega ühise keele ja läheks kõik edaspidigi hästi! Oleksin ma siis vaid teadnud, milliseks asjad hiljem kujunevad...