Читать книгу Võtke mind kaasa - Кэтрин Райан Хайд - Страница 6

See kõlab pööraselt

Hommikul, kui August tegi kannutäie värsket kohvi, kuulis ta tagasihoidlikku kõhklevat koputust oma ratastel kodu tagauksele. Woody haukus. Ja haukus. Ja haukus.

„Sa jäid hiljaks,“ sõnas August valjusti, ent iseendale. Vaikselt. Liiga vaikselt, et seda läbi ukse kuulda olnuks.

Ta oli külgakna katte üles lükanud, kuid polnud veel tagaukse kardinaid avanud. See oli töömahukam tegevus, sest nende ees oli võrkuks. August pidi tagaukse avama, et nendeni jõuda. Nii et see toimus alati viimasena.

„Kuss,“ ütles ta koerale, ent kasutult.

August pani kohvikannu stepslisse ja lülitas tööle. Seejärel keeras ta luku lahti ja avas tagaukse. Kahe metallastme juures maas seisis Seth, pesapallinokats viiskalt peos, väikevend Henry kohe tema selja taga.

„Tere hommikust, Seth,“ ütles August.

„Kuidas te teate, et mu nimi on Seth?“

„Kuulsin eile su isa sind nii hüüdmas.“

„Oh. Nii see on. Ja see on...“

„Henry,“ lausus August. „Kuulsin, kuidas sina teda eile selle nimega kutsusid.“

„Oh. Kutsusin või?“

„Mida ma saan teie heaks teha, poisid?“

„Vabandust, et teid tülitame. Söör. Loodan, et me ei sega teid. Kui nii on, siis öelge ja me läheme kohe minema. Me poleks koputanud, kui oleksime arvanud, et magate. Me nägime, kuidas aknakatted üles tõmmati. Niisiis teadsime, et olete ärkvel. Loodan, et sellest pole tüli. Asi on selles, et... Henry... mu vend... ja mina, me lihtsalt mõtlesime... võib-olla saaksime tolle koeraga mängida? Tasuta. Me ei palu seda mingi viie taala pärast. Meile lihtsalt meeldis too koer. Ja me arvame, et meie meeldisime talle ka.“

„Ma tean kindlasti, et te meeldisite temale ka,“ lausus August. „Vaadake teda!“

Ta tegi ukse rohkem lahti, nii et poisid nägid Woodyt tagajalgadel sitsimas – esikäpad olid tõstetud ja sibasid õhus – ning üles-alla hüppamas. Jah. Ta hüppas ainult tagajalgadel istudes üles-alla. Woody oli pooleldi tsirkusekoer. Woody oskas seda teha.

Henry tõi kuuldavale heleda kilke, mille August tundis alles hiljem ära kui eleva naeru.

„Ta teeb seda hästi,“ märkis Seth. „Kuidas ta end tagajalgadel nii hästi tasakaalus hoiab?“

„Tal on lihtsalt selleks sobiv kehaehitus, arvan ma. Ta võib üle terve toa tagajalgadel kõndida.“

„Me tahaksime kindlasti mingil ajal näha, kuidas ta oma trikke teeb.“

„Muidugi. Võib-olla siis, kui te ta tagasi toote.“

Sethi nägu lõi särama ja alles siis mõistis August, et poiss oli oodanud jaatavat või eitavat vastust ning olnud ebakindlusest tekkinud taaga all pinges.

„Nii et me võime ta platsile mängima viia?“

„Kindel see.“

August tegi ukse Woodyle laialt lahti ja andis talle lihtsa „mine nüüd“-loa. Koer trügis uksest välja ja kargles poiste ümber ringi ning hüppas üles ja toetas käpad nende peale ja limpsis Henry nägu, milleni ta ulatus suurt hüpet tehes.

„Mulle meeldib, kuidas tema üks kõrv on pruun ja muidu on ta üleni valge,“ lausus Seth.

„Jah,“ nõustus August. „Mulle meeldib see ka tema juures.“

„Kui kaua me teda väljas võime hoida?“

„Noh... Teate mis. Jääge sinna, kus ma teid näen, ja kui ma tahan mingil põhjusel teda tagasi, siis annan teile teada.“

„Hüva, aitäh,“ ütles Seth, vaevu suutes laia naeratust varjata.

„Ühel tingimusel siiski,“ teatas August.

Poiss vajus näost ära ja taganes, justkui oleks teda löödud.

„Ei midagi hullu,“ lausus August. „Ma tahan vaid, et sa ütleksid mulle, kuidas sa ta kinni püüdsid.“

„Ah see,“ sõnas Seth ja vabanes pingest. Ja ta väljanägemine muutus pisut uhkeldavaks. „Ma kasutasin mõistust.“

„Nii sa ütlesid. Aga tegelikult sa ei rääkinud mulle, kuidas.“

„Olgu. Vaadake. Ma märkasin, kuidas iga kord, kui teda kinni võtma läksime, ta jooksu pani. Isegi kui astuda sammuke tema poole. Isegi kui ainult liigutada. Kui ma aga olin paigal või vaatasin teises suunas, tuli ta lähemale. Nii et olin nutikas ja istusin maha ning keerasin talle selja ja teesklesin, et ei taha temaga üldse mingit tegemist teha. Ja ta kõndis lihtsalt minu juurde ja ronis mulle sülle. Aga ärge muretsege, sest me jooksutasime teda ikka päris tublisti, enne kui selle peale tulin. Ma ei taha, et te muretseksite, et ei saanud midagi oma viie dollari eest.“

„Ma ei muretsenudki,“ lausus August. „Lõbutsege nüüd kolmekesi!“

August istus ülemisel metallastmel umbes pool tundi, jalad alumisel astmel, küünarnukid põlvedele toetatud, jõi kohvi ja jälgis neid mängimas. Ning ootas, et tunneks valu. Ent seda ei tekkinud. Ta püüdis seda tunnetada. Torkis seda. Küsis, kus see end peidab. Võib-olla oli asi selles, et nüüd tunneb ta neid poisse ja nad on tema pojast nii erinevad. Võib-olla oli asi selles, et ta peaaegu soovis valu tagasi ja see oli otsustanud teha Augusti soovile täpselt vastupidist.

Ilm oli tõesti ilus, jahedavõitu ja täiesti tuuletu. Kauge mäe kohal kõrguv taevas kumas ikka veel ähmaselt koidulõpupunasena. August kuulis vastu maad lohisevat kõndi, pööras pead ja nägi Wesi lähenemas, pea veidi longus.

„Hommikust,“ sõnas August. „Kui ikka veel tassi kohvi tahate, siis pole selleks liiga hilja.“

„Oh. Tänan, aga ma jõin hommikusöögi kõrvale. Andke andeks, et teil eile õhtul asjata oodata lasin.“

„Teie otsus. Teie olite see, kes rääkida tahtis.“

„Ma otsustasin...“ Ja siis jäi ta jutt soiku ning ta seisis kohutavalt kaua vaikides, vaadates üksisilmi kaugusse, justkui oleks vastus horisondil kirjas. „See oli rumal mõte,“ lausus Wes lõpuks. „Te oleksite arvanud, et ma olen hull.“

August kaalus kuuldut hetke, siis otsustas, et tal pole aimugi, kuidas reageerida. Nüüd oli ta uudishimulik, ent tundus rumalusena utsitada kedagi rääkima mõttest, mis on pöörane isegi selle algatanud isiku meelest.

Mõnda aega ei alustanud kumbki mees juttu.

August vaatas üksiti Sethi, kes mängis eemal põllul. „Selles poisis on midagi... väga...“ Siis vakatas ta sekundiks või kaheks, sest otsis jõulisemalt sõnu. „Ontlikku. Selles poisis on midagi väga korralikku.“

„Kelles? Sethis?“

„Ma ei taha öelda, et väikemees pole ontlik. Ta lihtsalt pole mulle sõnagi öelnud, nii et ma ei tea. Aga Seth...“

„Korralik... mis mõttes?“

„Ma ei tea. Temas on midagi ausameelset.“

Wes turtsatas. „Jah, selline on Seth küll. Ta ajab teid hulluks oma ausameelsusega. Ja kui aus veel teie peaksite tema arvates olema. Kas teil lapsi on?“

„Mul oli poeg.“

„Oli?“

August ei vastanud. „Ärge pange tähele. Pole minu asi. Andestust.“

Siis sai Wes jalad maast lahti ja suundus töökotta. August jõi kohvi lõpuni ja järgnes Wesile garaaži. Mehaanik sobras rinnuni ulatuva omaette seisva punase tööriistakapi sahtlites. Ta võttis kätte ja valis, korjas kokku tööriistu, mida näis enda arvates vajavat, seejärel ladus need tööpingile, enne kui jätkas järgmise sahtliga. Ta teadis, et August oli seal, nii palju oli aru saada. Kuid ta ei rääkinud ega pööranud isegi pead.

„See... asi,“ sõnas August. „See, millest nagu hakkaksite rääkima, aga siis ei ütle seda välja. See, mida mina peaksin pööraseks. Eile kõlas see nii, nagu sel oleks mingi seos asjaoluga, kas ma ikka saan endale lubada Yellowstone’ini sõitmist. Kas mul oli õigus?“

„Võimalik, et selles suunas küll,“ ütles Wes, katkestamata oma tööriistade valimist või pilku tõstmata.

„Osutage siis mulle teene. Sel aastal Yellowstone’i minek on mulle väga oluline. Tähtsam, kui arvate. Tähtsam, kui keegi ilmselt mõista suudaks. Nii et kui teil tekib mõni mõte praeguse hetke ja selle aja vahel, kui ma jälle teele asun, siis olge hea ja tulge sellega lagedale. Laske mul otsustada, kas see on pöörane. Peagi pärast seda sõidan minema ja te ei näe mind enam kunagi, nii et ma ei saa tõesti aru, mida teil kaotada on.“

„Ma saan auto homseks korda. Aga tõenäoliselt päeva lõpuks. Kell seitse-kaheksa õhtul. Võib-olla hiljem. Kui nii läheb, kas sõidate homme õhtul siit välja või magate veel ühe öö siin ja lahkute esmaspäeva hommikul?“

„Kui pärast seitset, siis ilmselt jään ööseks paigale.“

„Olgu pealegi siis.“

„Mis siis täpselt olgu?“

„Hüva, millalgi praeguse hetke ja esmaspäeva hommiku vahel annan teile teada, millest mõtlesin, ja te võite mulle näkku naerda ja mind tobuks kutsuda ning pead vangutades minema sõita.“

August sirutas parema käe välja. Mehaanikul läks jupp aega selle märkamisega. Aga siis, kui ta viimaks märkas, surusid nad kokkuleppeks kätt.

August ei läinud välja platsile, et Woodyt tagasi küsida, sest polnud mingit põhjust, miks ta pidanuks. Ja poisid ei toonud koera tagasi enne kui kolmveerand kaksteist.

August avas tagaukse ja Woody hüppas sisse, tegi kaks ringi ja heitis end köögi külmale linoleumile külili, keel põrandani rippu, roided üles-alla liikumas.

„Te vaevasite mu koera ära,“ sõnas August. Aga kui ta nägi kabuhirmu Sethi silmis, kiirustas ta tehtud kahju parandama. „See oli ainult nali. Tore on teda nii väsinult näha. Võib-olla anname talle pisut puhkust, enne kui palume tal trikke teha.“

„Me peame minema lõunat sööma,“ teatas Seth. „Mu isa teeb tööst pausi iga päev umbes keskpäeva paiku. Me peame tuppa minema ja temaga koos sööma. Henry ja mina. Siis tuleme tagasi ja vaatame trikke. Kui olete kindel, et see sobib.“

„Ma olen kindel, et see sobib,“ lausus August.“

Kui August jälle kella vaatas, näitas see üle poole kolme. Ja poisid polnud tagasi tulnud. Ta vaatas aknast välja, et näha seda, mis võimalik oli.

Seth oli õues iidse tennisereketiga ja tagus palli ikka ja jälle vastu töökoja külgseina. Nagu oleks tal mingi vimm välja valada, pall oli selle põhjus ja reket õigustatud viha. Henryt polnud kusagil näha.

August püüdis lugemist jätkata, kuid ta ei suutnud lehekülgedele keskenduda. Ta läks matkaauto tagauksest välja, Woody järgnes talle ebatavaliselt rahuliku sammuga.

Kui Seth nägi Augusti tulemas, vaatas ta korraks sinnapoole. Siis vaatas jälle mujale. Ja tagus tennisepalli. Ja tagus. Ja tagus. Selle paiga meeleolu oli muutunud. Miski oli muutunud. Augustil ei olnud sellele seletust, kuid ka kahtlusi mitte.

„Kus Henry on?“ küsis August.

„Toas.“

Vastamise ajal lõi Seth tennisepallist mööda. August lootis, et ta jookseb sellele järele, ent poiss ei teinud seda. Ta heitis lihtsalt vana reketi käest, keeras ringi ja potsatas istuma, selg vastu töökoja seina. Woody läks vingerdades tema juurde, pani käpad Sethi õlale. Nuuskis poisi nägu, nagu oleks sinna midagi ära kaotanud. Seth põimis käed koera ümber ja tõmbas ta lähemale, hoidis Woodyt rinna lähedal.

August istus nende kõrvale. Toetas selja seinale. See paik oli täielikult keskpäevase päikese meelevallas ja August teadis, et ei suuda sinna kauaks jääda. Seth elab siin kuumas orus. Ta on kindlasti sellega harjunud.

Mõnda aega istusid nad vaikides. Kui kaua, seda ei osanud August hinnata.

„Sa ei tulnudki läbi, et koera trikke vaadata,“ lausus August viimaks.

Seth ütles: „Võib-olla mõni teine kord.“

Järgnes jälle vaikus. August ei tahtnud otse küsida, mis pahasti oli, sest ta ei tundnud, et tal on selleks õigust. Ja ka seetõttu, et ta oli harva, kui üldse, kohanud noort poissi, kes tahtis rääkida peaaegu võõrale oma südamevalust ja pettumustest.

Seth üllatas teda, kui hakkas kõnelema.

„Kuhu te oma reisil lähete?“

„Igasugustesse kohtadesse. Peamiselt rahvusparkidesse. Zionisse ja Bryce’i kanjonisse teel põhja poole. Salt Lake Citysse. Tähtsaim sihtkoht on Yellowstone, aga sinna ma ei jõua ootamatute kulude pärast, kui auto katki läks ja puha. Siis tahan tagasiteel keerata itta ning külastada Archesi ja Canyonlandsi rahvusparki. Võib-olla Escalantet ja Capitol Reefi. Võib-olla de Chelly kanjonit. Oleneb ajastusest. Mulle meeldib otsad lahtiseks jätta. See on ainus aeg aastast, mil saan nii teha.“

„See on vahva reis.“

„Ma loodan küll. Algus ei läinud kuigi hästi. Ma loodan, et siit alates läheb paremini.“

„Kas teil lapsi on?“

August ohkas. Nii vaikselt kui võimalik. „Mul oli varem poiss.“

Seth keeras esimest korda pead ja uuris Augusti nägu küljelt. „Kuidas nii, et varem teil oli poiss? Kas teie poiss pole igaveseks teie poeg? Või te lihtsalt tahate öelda, et ta sirgus täismeheks?“

„Ta sai õnnetuses surma,“ lausus August. Ta ootas, et valu hakkaks oma rada mööda liikuma. Midagi ei juhtunud.

„Oh,“ sõnas Seth. „Mul on kahju. Kas ta oli minuvanune?“

„Ei. Ta oli vanem. Ta oli üheksateist.“

„Mul on kahju, et nii pidi juhtuma.“

„Minul ka.“

Maad võttis pikk vaikus. Seth oli see, kes selle katkestas.

„Kas te tunnete lastest puudust, kui reisimas käite?“

Siis tuli valu tagasi. Kiirgas allapoole, see oli pigem kirvendav kui lõikav – ärritav, surisev kirvendus. Seal sa siis jälle oledki, ütles August sellele vaikselt. Ma mõtlesingi, kuhu see jäi.

See viis tema mõtted osaliselt kõrvale närivast tundest, et Sethi küsimuses oli midagi valesti. August oli öelnud, et tal oli olnud üks laps. Üks poeg. Mitte lapsed mitmuses. Veelgi tugevam oli tunnetus, et selles, mida Seth näis üritavat maskeerida kui seltskondlikku vestlust, oli midagi väga olulist.

„Ma tunnen temast puudust olenemata sellest, mida parajasti teen,“ lausus August. „See ei lõpe kunagi.“

Seejärel ei öelnud kumbki mõnda aega midagi ja August oli just jõudnud oma kuuma päikese käes istumise piirini. Ta kangutas end jalgele ja jalutas töökoja avatud ukseni, vaadates korra üle õla tagasi, enne kui varju läks. Woody otsustas selleks ajaks Sethi juurde jääda.

August leidis Wesi auto kapoti all töötamas suuresti samasuguse energiaga, mida Seth oli kasutanud tennisepalli tagumiseks.

„Ükskõik mis ka pahasti on, ärge seda mu mootori peale välja valage.“

Mehaaniku pea ilmus nähtavale ja ta ajas end täies pikkuses sirgu ning vaatas Augustile silma, ent ainult põgusalt. „Mida see tähendab?“ Ta tõmbas taskust sigaretipaki ja raputas ühe sigareti välja.

„Lihtsalt seda, et hommikul paistis kõik nii päikseline ja rõõmus, kui kujundlikult rääkida, ja nüüd oleks sel ajal kui me kõik lõunat sõime, justkui suur must äikesepilv end selle paiga peale sättinud.“

Wes ei vastanud tükk aega. Selle asemel tõmbas ta välja eresinise ühekordse välgumihkli ja läitis sigareti ning tõmbas sügava mahvi. Tema pea ümber hõljus suitsupilv. Oli palav ja õhk ei liikunud. Üldse mitte.

„Alati ei saa lastele öelda seda, mida nad kuulda soovivad,“ lausus Wes viimaks. „Mõnikord peab halbu uudiseid teatama.“

„Ma arvan, et see on tõsi.“ August võttis rehvikuhilal sisse oma harjunud istekoha. „Rääkige mulle sellest mõttest.“

Wesi sigaretti hoidev käsi kerkis näo juurde. Aga selle asemel et otsida suud, laskus see ta silmadele ja jäi sinna pikaks ajaks pidama.

„Te arvate, et ma olen hull,“ sõnas Wes.

„Nii te mainisite. Aga hakake rääkima ja laske mul mõelda, mida ma tahan. Ma usun, et on aeg see asi avalikuks teha. Olgu see siis mis tahes.“

Wes ohkas. Kükitas kandadele, nii ulatus ta umbkaudu Augustiga samale kõrgusele.

„Ma mõtlesin siin sellest,“ alustas Wes, „et saan võimaldada teil Yellowstone’ini välja sõita, kui teen selle remondi teile sada protsenti tasuta. Ma isegi tasuksin varuosade maksumuse. Ma võtan taskust isegi selle raha, mis te andsite mulle puksiiriteenuse eest, ja tagastan teile. Siis olete kohe samas seisus, kui see reis algas. Teie ainus kaotus on kolm päeva. Ja teil on aega rohkesti, nagu te ütlesite. Siis saate minna ja teha seda, mis teie sõnul on teile nii tähtis.“

August ootas lühidalt, et näha, kas Wes jätkab ise. Ta ei teinud seda.

„Jah. Sedasi saaksin sinna kohale küll. Kuid ilmselgelt jääb õhku rippuma üks küsimus. Miks te seda minu heaks teeksite? Oodake. Laske ma sõnastan selle otsekohesemalt. Kui te seda kõike minu heaks teeksite, mida te tahate, et mina vastutasuks teeksin?“

Wes võttis sigaretist veel ühe mahvi ja puhus suitsu välja täiuslike rõngastena, mis langesid alla ja vajusid kokku, kui heljusid üle hüdraulilise tungraua. Wesil ei paistnud olevat kavatsust vastata.

„Wes, te teete seda varem või hiljem. Palun, saame selle asjaga juba ühele poole.“

„Võtke mu poisid endaga kaasa.“

Järgnevas vaikuses mõtles August: Jah. Teil oli õigus. Ma arvan, et olete hull. Kuid valjusti ütles ta vaid: „Kas kogu suveks?“

„Jah. Te tulete siitkaudu tagasi, enne kui kool algab, on ju nii? Te võite nad mulle siis tagasi tuua. Vahepeal saavad nad maailma näha. Mõnda rahvusparki. Geisreid. Nad saavad minna Yellowstone’i ja näha geisreid. Kas teate, mida need poisid kogu elu jooksul näinud on? Mitte midagi. Ainult seda, mis on siit umbes kaheksakümne kilomeetri kaugusel. Ja vaadakem tõele näkku. See pole midagi.“

August hingas sügavalt kaks või kolm korda. „Nad ei taha neid paiku näha koos võõraga. Nad tahavad teiega minna.“

„Mina ei kavatse minna. Teie lähete.“

„Ikkagi. Nad ootavad. Nad tahavad olla terve suve oma papsiga siin, kodus. Nad ootavad seda aega, kui saate nendega koos reisida. Nad tahavad teiega olla.“

„Nojah, siin ongi nüüd üks aga. Järgmised üheksakümmend päeva või umbes nii ei saa nad minuga olla. See osa mu jutust näitab teile, et ma pole päriselt peast segi. Pigem olen lootusetus seisus. Mõistate? Äsja said valikud otsa. Mul tuleb üheksakümneks päevaks vangi minna.“

„Ma ei mõista.“

„Mis seal mõista on? Mulle määrati üheksakümnepäevane vanglakaristus.“

„Kuidas te saate siis siin olla? Ma arvasin, et kui karistus määratakse, pannakse inimesel käed raudu ja ta viiakse kohe kohtust vanglasse.“ Osalt tahtis August kangesti jätkata küsimusega: „Mille eest täpselt see üheksakümmend päeva määrati?“ Aga ta ei teinud seda. See polnud tegelikult üldse tema asi ja pealegi ei tahtnud osa temast seda teada.

„Nojah. Nad võivad seda teha, kui tahavad. Kohtunik saab üsna palju teha seda, mida tahab. Asi on selles, et mul on need kaks last. Seega ütlesin kohtunikule, et vajan mõnd päeva, et nad kuidagi paika saada. Teate küll. Teha korraldusi, et keegi nende eest hoolitseks. Mõneti loll lugu, sest mul pole palju sugulasi ja neist, kes on, teadsin, et nad keelduvad. Viimasel korral keeldusid. Miks seekord peaks paremini minema, ma ei tea. Arvan, et ma mõtlesin lihtsalt, et kui mul oleks veidi aega, võlun midagi välja. Nii andiski kohtunik mulle esmapäeva hommikuni aega. Esmaspäeva hommikul pean ise ilmuma vanglasse või nad tulevad mulle järele ja viivad mu sinna.“

„Kuhu poisid lähevad, kui te ei suuda midagi välja võluda?“

„Maakond võtab enda hoolde.“

„Kuhu nad viimasel korral läksid?“

„Maakond viis nad ära.“

„Oh. Nojah. See pole halb, on mul õigus? See pole veel maailmalõpp.“

Wes korsatas ja suitsupahvak väljus ninast. „Teie jaoks mitte. Aga mul on tunne, et neile see küll midagi eriti toredat pole. Henry pole ühtegi pagana sõna öelnud sellest saadik, kui nad tagasi sain. Ma arvan, et ta vennaga ikka räägib. Aga ma ei saa seda tõestada. Mul on lihtsalt selline kahtlus.“

Tekkis pikk paus. August kasutas seda hästi ära, et mõttes läbi harjutada kõige lahkemad viisid, kuidas ei öelda.

„Ma paneksin teile veidi raha kaasa nende söögi eest,“ lausus Wes. „Nad on head poisid. Te näete seda oma silmaga. Te ise ütlesite nii. Henry ei ütle ühtegi pagana sõna. Seth on suur jutustaja, aga ta jääb vait, kui teda palute. Ta teeb ükskõik mida te palute tal teha. Ta võib oma venna järele ka vaadata. Ta on piisavalt vana. Nad pole ju titad. Teil ei tuleks neid iga sekund jälgida.“

„Wes...“

„Ei. Ärge vastake. Palun. Ärge veel vastake. Mõelge järele. Teil on kaks ööd järelemõtlemiseks. Täna öösel ja homme. Kui ma just plaanitust varem ei jõua. Mõelge kaks ööd selle üle ja ärge vastake silmapilkselt. Nad ei ole teile suureks tüliks. Nad on head poisid.“

Viimase lause ajal nägi August selgesti, et mehaaniku alahuul värises.

„Hüva. Ootan otsustamisega.“ Ja siis ütlen ma ei, lisas August endamisi.

„Olen selle eest tänulik.“

Järgnes pikk pinev vaikus. Augustile see eriti ei meeldinud. Niisiis pingutas ta kõvemini, et seda katkestada.

„Kas nad teavad, et teil on vanglatee ees?“ Aga enne veel, kui mehaanik sai vastata, teadis August vastust. „Ei. Tühja sellest. Te ei pea mulle isegi seda ütlema. Enne lõunat nad ei teadnud. Nüüd teavad.“

Wes suitsetas vaikides.

„Kas nad teavad, et te kavatsesite paluda mul nad kaasa võtta?“ Kuid August teadis jälle vastust. Ta mäletas, et Seth küsis temalt, kuhu ta minna plaanib. Kas ta ei tunne sellest puudust, et lapsi pole kaasas. „Pole oluline. Ma arvan, et tean vastust ka sellele. Mis tunne neil sellest on? Lähevad kolmeks kuuks võõraga minema?“

„Asi on selles,“ märkis Wes, „et tolles teises kohas on samuti võõrad.“

„Õige küll,“ sõnas August. Ja laskus seejärel tagasi oma ärevatesse mõtetesse. „Kuulge,“ lausus ta mõne aja pärast. „Ma tean, et te olete neile parim isa, te teate, kuidas olla. Aga te isegi ei tunne mind. Te isegi ei tea kindlalt, kas last võib minu hoolde usaldada.“

„Ma ei tea ka seda, kas igaühe kätte maakonnas võib lapse usaldada.“

August ei vastanud. Sest vastuväited olid otsa saanud. Vastus tundus siiski olevat ei. Ent tal puudusid loogilised põhjused, miks see pidi nii olema. Ta ei kavatsenud seda teha, sest ei tahtnud. Sest see tundus veider. Sest see lõi segamini tuttavad käitumismustrid, millest tal oli vaja kinni hoida. Liiga hilja oli teeselda, et temas on midagi üllamat.

Kui August pilgu tõstis, vaatas Wes talle otse silma. Justkui mõõdaks midagi.

„Kas teid saab lastega usaldada?“

„Jah,“ vastas August tasakesi.

„Jah,“ sõnas Wes. „Nii ma arvasingi.“

Seejärel tõusis ta püsti, kustutas sigareti ja asus uuesti tööle.