Читать книгу Võtke mind kaasa - Кэтрин Райан Хайд - Страница 7

Uus kokkulepe

Umbes sel ajal kui päike hakkas loojuma, vantsis August jälle remonditöökotta. Wes oli ratastega alusel selili, pooleldi mootori all. Ta ei saanud matkaautot tõstukile panna, sest see oli liiga kõrge ja liiga raske ning töökoja lagi polnud piisavalt kõrge.

Wes ei tõmmanud pead välja.

„Ma pole teie lapsi terve õhtupooliku näinud ringi liikumas,“ märkis August.

Esiti ei vastatud midagi. Justkui August polekski üldse kõnelnud.

Siis ütles Wes: „Ma käskisin neil teist eemale hoida.“

„Miks te siis nüüd seda tegite?“

„Ma ei tahtnud, et arvaksite, et mängin alatut mängu, näiteks käsin teile järgneda ja vaadata teie poole alt üles nende suurte pruunide silmadega. Ma ütlesin: andke mehele aega järele mõelda.“ Wes ei libistanud end ikka veel matkaauto alt välja. Hääl lihtsalt kostis üles. „Veel... kui te kavatsete ei öelda, siis ma ei taha, et nad näeksid seda teie näost.“

„Arusaadav,“ sõnas August.

Kui ta matkaauto tagaukse juurde tagasi läks, mõtles ta: Jah. Hoidke nad hästi kaugel, kui te ei taha, et nad haistaksid keeldumist.

Kakskümmend minutit enne südaööd äratas koputus Augusti äkitsi unest. Woody läks pööraseks, tegi kõvasti lärmi, see oli pigem üks pikk kilav heli kui üksikud haugatused.

August komberdas silmi hõõrudes ukseni. Woody järgnes talle, ta oli piisavalt lähedal, et tonksata koonuga tagant Augusti sääre vastu, tema kurgust tuli kõmisev ühtlane urin.

„Kes seal on?“ hõikas August.

„Wes olen.“

August ohkas ja avas ukse ning Woody istus tema lähedale maha, naaldus Augusti jala vastu ja liputas vaevumärgatavalt saba.

„Andestust,“ lausus Wes. „Palun vabandust, et teid äratasin. Võib-olla on see minust vale. Aga ma ütlesin teile, et mõtleksite järele. Aga siis kaalusin asju uuesti ja tulin täiesti teistsuguse kokkuleppe peale. Seega mõtlete praegu vale asja peale. Nii et kas ma võin teile sellest uuest asjast rääkida ja siis saate selle üle järele mõelda?“

August vaatas poolhämaras mehaanikule otsa. Mehe juuksed olid naljakalt segamini. Wes oli ilmselt isegi voodis olnud, kui see uus kokkulepe tema ajus sündis. August vaatas üle Wesi pea, nägi kuud, mis rippus peaaegu ümmargusena tasase, peamiselt asustamata maastiku kohal, ja mõtles: Tal on õigus. See pole mitte midagi. Need poisid pole midagi näinud, sest siin pole midagi vaadata.

„Olgu pealegi. Ma olen nüüd ärkvel. Nii et minu arvates võiksite rääkida küll.“

„Ma teen remondi teile välja. Mõlemal juhul. Võtke heaks, mingeid kohustusi pole. Ma lihtsalt otsustasin nii. Kas teate, miks ma seda teen? Sest teil on seda vaja. Ma näen teis seda vajadust, üks mees mõistab teist ja me oleme mõlemad inimesed, nii et ma tulen teile vastu ja kergendan teie olukorda. Sest saan seda teha. Kui see teeb teid nii õnnelikuks, et tahate omakorda minu olukorda leevendada, oleksin ülimalt tänulik. Aga kas te seda teete või ei, te võite siit vabalt välja sõita, kui ma olen lõpetanud. Tasuta. Nii et õnnitlen. Te lähete Yellowstone’i.“

August pilgutas mõne korra silmi, ise oma tegevusest liigagi teadlik. Oli nii vaikne, et võis kuulda ritsikate sirinat. Ta polnud sirinat kuulnud poisipõlvest saadik. Vähemalt ei tulnud talle meelde. Siis jõudis talle kohale, et ritsikad olid kindlasti kogu aeg seal ja ta polnud lihtsalt nende sirinat tähele pannud. Näis veider, et ta sugugi ei teadvustanud varem seda heli ja praegu kuulis ta seda väga hästi.

„Ma ei tea, mida öelda.“

„Ärge öelge midagi. Mõelge järele.“

Selle peale kõndis Wes minema, keeras ümber töökoja nurga, mille taga võisid peidus olla mingid eluruumid. Täiskuu heledas valguses nägi August väikesi kuiva tolmu pahvakuid, mida mehaaniku kingad õhku paiskasid. August sulges ukse ja ta pilk langes koerale.

„See oli veider,“ sõnas ta ja Woody vaatas teda hämmeldunult, justkui peaks ta aitama Augustil otsusele jõuda. „Huvitav, mida ma sellest järeldama pean.“

Woody ajas pea kergelt viltu, kuid jättis Augusti asjades ise selgusele jõudma.

„Tead, see teeb keeldumise isegi raskemaks.“

August istus voodiservale, toetas lauba ühele käele ja püüdis aru saada, kas talle oli sihilikult survet avaldatud või oli see puhtalt isetu tegu ja süütunne oli lihtsalt kõrvaltoime. August ei suutnud nende kahe eristamisel vähimatki edu saavutada, nii et jäi uuesti magama.

Lõpuks.

August magas palju kauem, kui oli plaaninud. Kui ta ärkas, riietus ta kiiresti ja hakkas aknakatteid kergitama. Ta alustas juhipoolsest küljest, söögilauakese kohalt. Mehaaniku nägu ilmus vaid sentimeetrite kaugusele aknavõrest, see jahmatas Augusti. Ta vupsas tagasi ja tõi kuuldavale tasase heli, tundes otsemaid piinlikkust, et oli häälitsenud. Woody haugatas korra teravalt.

„Vabandust,“ lausus Wes. „Ma ei tahtnud teid hirmutada. Aga sain aru, et olete üleval, sest matkaauto liigub natuke, kui te selles ringi kõnnite. Te magasite kaua. Kas teadsite, et kell on kümme läbi?“

„Oh. Täpselt küll mitte, aga teadsin, et on kummaliselt hiline aeg. Ma ei maga tavaliselt niimoodi sisse, kuid olin öösel tükk aega ärkvel.“

„Selge. Vabandust. Olen süüdi, tean. Igatahes... Mul on uudiseid, nii et ootasin, et teile öelda. Ma olen plaanist ees. Paistab, et saan remondi valmis täna pärastlõunal. Nojah. Mitte väga varakult. Aga võib-olla pigem kell kolm kui kell kuus. Arvasin, et ehk tahate teada.“

August kummardus lähemale ja toetas käed lõunalauakesele, sest seismine, käed külgedel, tundus liiga veider ja ebamugav, kui samal ajal läbi akna vestlust jätkata.

„Kuidas teil õnnestus just täna hommikul kolm tundi tagasi võita?“

„Nojah,“ lausus Wes ja kratsis kukalt. Justkui oleks see talle endalegi mõistatus. „Ega ma päriselt võitnud. See on pigem nii, et ma lisan alati varuaja. Sest näib, et midagi läheb alati viltu. Sel ajal kui midagi osadeks võtan, keeran mõne mutri üle. Või läheb see täitsa katki. Ja ma pean selle välja puurima või midagi. Või ma võtan midagi osadeks ja seal sisemuses on lahti midagi enamat, kui ma arvasin. Aga praegu ma panen kõik tagasi kokku. Ja midagi pole viltu läinud. Ja pole jäänud eriti midagi, mis võiks viltu minna. Nii et mõtlesin, et annan teile teada. Sest arvasin... kui kella kolmeks valmis saan, tahate ehk täna teele asuda.“ Pikk paus. „Kas on nii?“

„Tõenäoliselt küll,“ vastas August, mõistes allteksti ilma seda mainimata.

„Ja te tahate... noh, teate küll. Valmis seada ja puha. Ja... sedaviisi.“

„Just nii,“ sõnas August. „Sedaviisi.“

„Minge tehke sellega proovisõitu,“ ütles Wes veidi pärast poolt kolme.

August ronis kolme päeva jooksul esimest korda juhiistmele. Woody hüppas oma kohale koeraasemel, mis oli põrandal juhi ja reisijaistmete vahel. Nii tegi ta alati. Ta paistis tundvat, et kui ta jääks kusagile matkaauto kabiini taha sel ajal kui August minema sõidab, võrduks see sellega, et ta jäetakse maha.

August käivitas pisut kartlikult mootori, ent see käivitus hästi ning töötas sujuvalt ja vaikselt. Ta vaatas läbi tuuleklaasi Wesile otsa. Mehaanik tõstis pöidlad püsti, hirm ja hädavajadus tema näol murdsid peaaegu Augusti südame. August pööras pilgu jälle mujale ja pani tagurpidikäigu sisse. Pani jala gaasipedaalile. Just siis, kui matkaauto kabiin jõudis töökoja uksega kohakuti, vaatas August kõrvale ja nägi poisse.

Nad toetasid selgasid kuuma päikese käes vastu garaaži seina. Nende juuksed olid värskelt kammitud. Pilt oli peaaegu liiga kena ja täiuslik, et olla tõeline. Nende puhtad valged särgid olid korralikult lühikestesse pükstesse topitud. Kaks asja esimest korda, mõtles August. Esimest korda olid nende särgid puhtad ja esimest korda püsisid need püksis. Samas jälle, et särk tuleks püksist välja, tuleb liigutada. Poisid ei liikunud.

Kummagi poisi kõrval seisis väike iidvana kõvade külgedega kohver. Üks oli tumeroheline, teine päevinäinud ja kollakaspruun ühe tumeda punakaspruuni püsttriibuga. August vaatas kiiresti mujale, sest pilt oli liiga kurb.

Kui ta tagasi garaaži ette tagurdas, ei olnud poisid paigalt liikunud. Wes polnud paigalt liikunud. Tundus, nagu oleks August paisanud nad kõik seisvasse multifilmikaadrisse, sest tal ei õnnestunud teha – või vähemalt teatada – oma selget otsust.

August võttis autol käigu välja ja tõmbas seisupiduri peale. Wes laskus maha ja vaatas tükk aega matkaauto alla. Kontrollib, kas kuskilt ei leki, eeldas August. August söandas heita poistele veel ühe pilgu. Nad meenutasid talle lapsi, kes olid sõja ajal üksi perroonil, oodates võimalikke võõraid, kes ehk toimetaksid nad ohutusse paika. Lootsid pääseda, hoolimata sellest, et vanemad jäid maha. August polnud küll oma silmaga kunagi niisuguse vaatepildi tunnistajaks olnud. Aga ikkagi.

Henry keeras pead, et vaadata kaugusse ja nii tehes nihkus üks lokk tema muidu suurepäraselt kammitud juustest paigalt ära. See liikus otsmikule, kõige tillukesem võimalik mäss. Sel ajal kui August neid jälgis, tõmbas Seth oma lühikeste pükste taskust musta plastkammi, kummardus vennale lähemale ja kammis eksinud loki õigesse kohta tagasi.

Augusti süda murdus. Selgesti ja otsustavalt. Ja nüüd pidi ta minema ja murdma nende südamed.

Augusti rindu tõusis tugev vastumeelsus. See ajas teda vihale. Tundus ebaõiglasena, et ta oli pandud sellesse olukorda. Siis tuli talle meelde, mida talle oli vastutasuks antud. Ta ütles endale, et halva uudise teatamine neile oli kogu hind, mida ta pidi maksma Yellowstone’i ja kolm päeva kestnud kalli autoremondi eest. Asi oli selles, et see polnud madal hind. Võib-olla oleks pidanud olema, ent polnud. Või vähemalt ei tundunud see madalana.

August avas ukse ja astus alla, jättes mootori tööle. Ta kõndis auto tagant ringi – valis pikema tee −, et vältida Wesi. Poiste pilgud pöördusid ettearvatult Augustile. Just niimoodi, nagu nende isa oli keelanud neil vahepealsel ajal teha. Sest see polnud õiglane. See lihtsalt polnud õiglane.

„Te, poisid, näete välja, justkui hakkaksite kuhugi minema,“ lausus August. Ta lootis asja endale lihtsamaks teha.

„Meie paps käskis meil täiesti valmis olla,“ sõnas Seth. „Igaks juhuks. Ta ütles, et kui te ütlete jah, siis me ei paneks teid ootama. Aga ta ütles, et tema arvates te ei kavatse jah öelda.“

Henry langetas pilgu ja juuksekihar kukkus jälle laubale. Seth jõnksatas, kuid lõpuks ei teinud seda liigutust, justkui oleks hakanud sirutama kätt juuksekihara poole, siis aga muutis meelt. August nägi, missugust pinget see poisile tekitas. Ta jälgis Sethi, kes ei suutnud tõsta pilku venna otsmikult, ei suutnud lahti lasta ebatäiuslikkusest, mille kohta tundis, et tema kohus oli see korras hoida.

August kuulis vaikset kiunatust ja pöördus vaatama Woodyt kaasreisijaistmel, esikäpad vastu akent, igatsedes poiste juurde.

„Nüüd on siis niimoodi,“ sõnas August.

Seejärel jäi ta mõneks ajaks vait. Hiljem mõtles ta sellele hetkele ikka ja jälle, järele mõeldes, mida ta teadis ja millal. Mõlemad poisid vaatasid nonde silmadega talle otsa. Nende ebaõiglaste pruunide silmadega. Nad ei lausunud ainsatki sõna. Nad ootasid.

„Matkaautos on sahtlid,“ lausus August viimaks, „ja seal on seinakapid. Kapid on kõrgel, aga kui Henry seisab diivanile, siis ulatab ta nendeni, kui ta võtab kõigepealt oma räpased kingad jalast. Ma teen ühe sahtli tühjaks teile kahe peale ja ühe kapi kummalegi. Ja siis, kui olete oma kraami nendesse pannud, tahan, et jätaksite kohvrid maha. Sest need jääksid ainult ette. Seal sees on kolmele inimesele ja koerale vähe ruumi. Isegi kui koer on väike. Igatahes. Me peame andma oma parima, et üksteise liikumist mitte segada.“

Siis lõpetas August jutu ja vaikus kajas vastu ning paistis kestvat kaua.

Seth katkestas selle.

„Paps!“ hüüdis ta. Piisavalt kõvasti, et Augusti Sethi-poolne kõrv pilli lööks. „Paps! Kas tead, mis? Ta ütles jah!“

Ja August mõtles: Oh sa püha müristus! Kas ütlesin? Kas ma ütlesin jah? Ja miks täpselt ma seda tegin? Ja kuidas ma võisin niisugust asja teha, ilma et oleksin vähemalt iseendale esmalt sellest rääkinud?

Siis taipas ta, et sel tobedal mõttel polnud niikuinii mingit tähtsust. Liiga hilja oli oma sõnad tagasi võtta. Asi oli otsustatud.

„Ma panen oma mobiiltelefoni numbri kirja,“ ütles August.

Tema ja Wes seisid tillukeses kontoriruumis. See on koht, kus kohtutakse autoremondi lõppedes töökoja omanikuga tavaliselt selleks, et saada lõpparve. Tavaliselt mitte selleks, et vahetada teavet mehe laste tagasitoimetamise kohta suve lõpus.

August heitis pärani lahti kontoriuksest pilgu üle õla. Seth oli turvavööga matkaauto kaasreisijaistmele kinnitatud ja Henry seisis istmete vahel püsti, käed sirutatud istmetele. Mõlemad poisid silmitsesid läbi tuuleklaasi üksisilmi täiskasvanuid. Nende rõõmujoovastus näis olevat kiiresti lahtunud, paljastades selle alt mitmesugused ebakindluse ilmingud.

„Aitäh,“ sõnas Wes. „Ja mina vaatasin maakonnavangla telefoninumbri järele ja kirjutasin üles. Andsin selle Sethile. Ja ma andsin talle pisut raha, nii et nad saavad telefoniautomaadiga helistada. Ma saan kõnesid vastu võtta kuni kolm korda nädalas. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Ainult kindlatel aegadel. Ma panin need ajad kirja.“

„Teile saab helistada? Ma ei arvanud, et kinnipeetavad võivad kõnesid vastu võtta.“

Wes näis võpatavat sõna „kinnipeetavad“ peale. „Reegel on selline, et ainult häda korral või eriloa alusel. Mina sain loa sel alusel, et olen nende kahe lapse ainus hooldaja ja ma teadsin, et neil pole võimalik mind vaatama tulla. Nii et mõlemal põhjusel.“

„Oh,“ lausus August. „Seth võib minu mobiililt helistada. Mul jääb kõneminuteid kõvasti üle.“

„Tore. Aitäh.“

August jälgis mehaanikut hoolega. Jälgis tolle silmi, meeleolu, kuidas ta reageeris. Sest ta tahtis teada, kuidas tunneb end mees, kes saadab oma lapsed suve veetma suhteliselt võõra inimesega. Kuid Wes oli kas üsna emotsioonitu või mis tõenäolisem, talle ei meeldinud oma tundeid välja näidata.

„Sellega pole muret. See ei maksa mulle midagi. Me helistame kolm korda nädalas.“

„Jah. See oleks kena. Sellest oleks palju abi. Abiks neile ja mulle. Kuulge, ma loodan, et te ei pane pahaks, ma kirjutasin üles teie auto registreerimisnumbri ja arvasin, et te võiksite sellele paberile kirjutada oma täisnime ja aadressi. See on lihtsalt... selleks, kui ametivõimud pärivad, kuhu ma oma lapsed panin... mõistate... kõlab kuidagi pahasti, kui ma ei tea täpselt. Ma pean silmas, et mis ma siis ütlen? „Noh, nad sõitsid mingi mehega minema, aga ta paistis olevat normis ja ütles, et toob nad hiljem tagasi.“ Ma tahan öelda, et ma ei saa inimestele lihtsalt teatada, et andsin oma lapsed mehele, keda ma isegi ei tunne.“

Mehaaniku nägu tõmbus oma sõnade peale virilale muigele ja ta lõpetas turtsatusega, mis kõlas peaaegu naeruna. Pilkava naeruna. Seejärel tema nägu muutus äkitselt. Wesi silmad läksid pärani ja ta langes kirjutuslaua toolile istuma. Ta pani ühe käe rinnale, nagu tal oleks raske hingata.

„Hei!“ ütles August. „Wes? Kas oled kombes?“

Alguses Wes lihtsalt vaatas talle otsa, silmad olid ikka veel täiesti pärani. Ta vaatas, ent oli selge, et ta ei näinud. Seejärel lausus ta: „Kas ma seda teengi? Mu jumal! Seda ma just teengi, eks ole? Ma annan oma lapsed sellele mehele, keda ma isegi ei tunne.“

August kallutas end üle kirjutuslaua ja haaras Wesil tugevasti mõlemast õlast. „Vaata mulle otsa!“ sõnas ta. Alguses see ei mõjunud, nii et ta proovis uuesti. „Wes! Vaata mulle otsa!“ Sel korral kohtus Wesi kabuhirmus pilk Augusti omaga. „Ma hoolitsen hästi nende poiste eest. Ja me helistame sulle kolm korda nädalas. Nad näevad imelisi asju. Kohti, mille olemasolust nad üldse ei teadnud. Ja ma toon nad septembris tagasi. Ja kui sa millalgi tahad teada, kuidas neil läheb, siis olen oma mobiiltelefoni teises otsas.“

„Ma pean helistama vastaja kulul.“

„Lase käia, kui sul on vaja. Kui see tundub olulisena.“

„Luba ma annan sulle nende toidu jaoks raha.“

Wes tõmbas rahatasku välja ja võttis sellest viimse kui ühe rahatähe. August võttis raha vastu seda vaatamata või üle lugemata või märkusi tegemata.

„Aitäh. Tõsiselt. Aitäh, August. Ma tõesti mõtlen seda. Ma teadsin, et sa sobid. Teadsin, et ei eksinud sinus. Ma ei tea, miks mul minutiks pind jalge alt kadus. Ma lihtsalt...“

„Armastad neid poisse?“

Wes hakkas nutma. Mitte avalikult ja nuuksudes. See oli vaikne nutt ja ilmselt püüdis ta seda tagasi hoida. Kuid August nägi selgesti, kuidas ta silmad täitusid pisaraist ja need voolama hakkasid.

„Nad on kogu mu elu,“ lausus Wes käeseljaga tugevasti silmi pühkides. „Kogu mu maailm. Mõistad?“

„Mõistan,“ sõnas August.

„Ega sa vastu ole, kui lähen üksi matkaautosse ja jätan hüvasti?“

„Mine aga.“

Tegelikult August isegi ei jälginud neid läbi tuuleklaasi. Ta pidas seda hetke täielikult nende omaks ja jättis selle neile.

„Kas mu paps oli kombes?“ küsis Seth, kui nad keerasid maanteele, mis viis nad tagasi kiirteele.

„Üsnagi kombes.“

„Ta nägi välja, nagu saaks südameataki või midagi taolist.“

„Ei. Ei midagi taolist. Minu arvates hakkas tal lihtsalt hirm, sest saatis teid minuga koos minema.“

„Aga te olete normis. Kas olete?“

„Olen küll. Ma tuletasin talle seda meelde. Ja siis tundis ta end paremini. Ta lihtsalt armastab teid, poisid, väga.“

Seth naeratas, kuid see oli kurblik ja ekslev naeratusevirve.

August silmitses tahavaatepeeglist Henryt. Poiss istus diivanil. Turvavöö oli üle süle tõmmatud, nagu kästud. Woody istus otseti Henry süles, tagakeha diivanil. Henry silitas ühe käega koera. Ja nuttis. Ja pühkis nina oma puhta valge särgi varrukasse.

„Mul pole teie nimi meeles,“ lausus Seth. „Ma mäletan koera nime, kuid mitte teie oma.“

„August.“

„Kas nagu kuu?“

„Jah. Nagu augustikuu.“

„Härra August?“

„Ei. Ainult August. See on mu eesnimi.“

„Oh. Ma ei ole kunagi varem tundnud kedagi, kellele oleks kalendrikuu järgi nimi pandud.“

„Kas sa pole kunagi tundnud mõnd tüdrukut, kelle nimi on April? Või May? Või June?“

„Hm. Las ma mõtlen. Ei. Mitte päriselt tundnud. Aga ma arvan, et olen sellist asja kuulnud küll. Aga ma pole kunagi kuulnud mehest, kes on nime saanud mõne kuu järgi. Kuidas ma teid siis kutsun?“

„August.“

„Kas olete kindel, et see pole lugupidamatu? Mu paps ütles, et tuleb olla tõeliselt aupaklik.“

„Täiskasvanuid eesnime pidi kutsuda võiks olla lugupidamatu, kui nad pole palunud sul seda teha ja kui sa pole kindel, mis tunne neil seetõttu on. Aga kui täiskasvanu ütleb: „Kutsu mind Augustiks“, siis seda sa teedki.“

„Ja siis see pole lugupidamatu.“

„Täpselt nii.“

„Ma räägin liiga palju. Kas on nii?“

„Noh. Ma ei oska öelda. Kelle jaoks liiga palju?“

„Mu paps ütles, et ma ei tohiks liiga palju rääkida.“

„Aga kuidas sa tead, mis on liiga palju?“

„Ma küsisin temalt täpselt sama asja. Ta ütles, et kui ma räägin sel moel, nagu tavaliselt teen, siis see oleks liiga palju.“

August naeris ja see üllatas Sethi, kes ei paistnud aru saavat, missugune osa tema jutust oli naljakas.

„Tead, mis ma sulle ütlen,“ lausus August. „Kui ma arvan, et juttu on liiga palju, siis ütlen midagi. Midagi sellist: „Kuidas oleks mõnda aega vaikselt olla? Kui ma seda ei ütle, siis ei ole juttu liiga palju.“

„Selge, hüva,“ sõnas Seth.

Seejärel oli ta kogu ülejäänud aja Californias hiirvaikne.