Читать книгу Hooletult antud lubadus. Kolmas raamat - Кейси Майклс - Страница 7

London, 1815. aasta väike hooaeg

„Mis sa arvad Hispaaniast, Norton? Olen kuulnud põnevaid asju Alhambra kohta, mida kunagi nimetati naudingute paleeks. Aga ei, sina ei ole ju naudingutest huvitatud, ega?”

„Ma tunnen suurt naudingut oma kohustuste täitmisest, kõrgeauline lord,” vastas toapoiss oma tavapäraselt monotoonse häälega. „Veelgi enam siis, kui kõrgeauline lord ei kõnele, kui ma parasjagu tema habet ajan.”

Nailbourne’i vikont Darby Travers ihkas küsida, kas mehe sõnu võib ähvardusena võtta, kuid heitis selle mõtte kiiresti kõrvale. Seni, kuni sirge tera polnud kaelalt liikunud, keeldus ta mõistlikult isegi neelatamast.

„Ja ongi kõik, kõrgeauline lord,” lausus Norton mõningase rahuloluga, astudes isandale sooja, niisket rätikut ulatades eemale. „See tähendab, tänase õhtuni. Ma palun teil veel kord kaaluda korralikult pügatud habeme eeliseid.”

Darby pühkis nägu, viskas seejärel püsti tõustes rätiku Nortoni poole ja kõndis kõrge kummuti juurde, mille peal oli ovaalne peegel. „Mitte siis, kui sa jätkuvalt oma habemeajamisoskusi mulle peale surud. Mul on kurb seda öelda, Norton, aga sinu vuntse oleks nagu näritud ja ma olen kindel, et sa kasutad seda traatharja meenutavat asja oma lõua otsas minu ratsasaabastelt kuivanud sopa pühkimiseks. Tõsiasi, et mõlemad on süsimustad, aga su juuksed on leekivpunased, paneb mind imestama, millega sa tegeled siis, kui ma sind üksinda jätan.”

Vähemalt neljakümmet suve näinud Norton silus juukseid, mis olid kenasti keskelt lahku kammitud ja vähemalt kuue tolli¹ pikkuseks patsiks kinni seotud, ning sikutas seejärel oma kitsehabet. „Punased näokarvad ei ole ilusad, kõrgeauline lord.”

Darby oleks tahtnud oma uuelt toapoisilt küsida, miks ta siis oma peas olevaid karvu ei värvi, aga mees oleks talle ka ehk vastanud. Norton oli tema kolmas toapoiss niisama paljude kuude jooksul ning ainuke, kes ei surunud pidevalt võpatust alla, kui ta oma tööandjat silmaklapita nägi. Pelgalt selle väikese halastuse nimel oleks vikondil tegelikult ükskõik olnud ka sellest, kui talle meeldiks pükse peas kanda.

Darby võttis oma harjad ja tõmbas nendega läbi enda süsimustade juuste. „Ma vist ei hakka selle kohta midagi ütlema, Norton. Aga tulles tagasi Hispaania teema juurde. Mul on äärmiselt kahju sulle teatada, et me ei saa sinna minna, kuigi tahaksin väga oma saatuse eest pageda. Esiteks olen lubanud kuu lõpus sünnipäevapidustustele minna. Kas sinna või matustele. Keegi ei tea seda veel kindlalt. Minu kuub, palun.”

„Jah, kõrgeauline lord. Kas me naaseme täna Londonisse?”

„Kas sulle ei meeldi mu maamaja, Norton?” küsis vikont oma kena lõikega helepruuni ratsakuube selga pannes, sest ta lootis hommikul veel ratsutama jõuda. „Ma tean, et see on vanamoodne, aga arvan, et siin on kõik eluks vajalik olemas.”

Nailbourne’ide talu ehk „maamaja”, nagu Darby seda nimetas, oli suur valdus Wimbeldoni külje all ja vaid tunnipikkuse sõidu kaugusel Londonist. Lisaks suurtele tõuaretuseks mõeldud tallidele ja kolmesajale aakrile² Capability Browni suure vaevaga kujundatud maastikule uhkeldasid valdused ka ainulaadse suure kivist ja puidust häärberiga. Seal oli kuusteist magamistuba, söögisaal, kuhu mahtus vabalt ära viiskümmend inimest, ja tosinkond muud ruumi, mis kõik asusid omapärase rookatuse all, mis neljale rookatusemeistrile aastaringselt täiskohaga tööd pakkus. Häärberis asus isegi kuninglik magamiskamber, milles oli ööbinud ei rohkem ega vähem kui kaks Inglise monarhi.

See oli väikseim poolest tosinast Nailbourne’ide valdustest.

„Noh, Norton? Oled sa nõus?”

„See on… kasutatav, kõrgeauline lord.”

„Milline kergendus. Ma ei tahaks üldse seda maha lammutada ja häärberit sinu tingimustele vastavalt uuesti üles ehitada.”

Darby teadis, et põgeneva linnuna liikuvale Nortonile jäi sarkasm täiesti märkamatuks, aga vähemalt lõbustas vikont iseennast. Ta vajas hetkel naeratamist.

„Andestage, härra, aga tunnen, et pean teile meelde tuletama, et võtsin selle ajutise koha vastu teadmisega, et me veedame väikese hooaja Londonis.”

Darby kohendas veel viimast korda musta värvi silmaklappi, mille toapoiss oli talle pea külge sidunud, ja pööras end ringi, et mehele kergelt kummardada. „Ja kahjuks olen ma teid alt vedanud. Mul on nii häbi ja pean kiiresti selle heastama. Kuna ma lähen täna õhtul ühe asjaajamise pärast Londonisse, saate loa minuga kaasa sõita. Lasen teid teie lemmikkõrtsi juures maha panna, see on teil ju kindlasti olemas, ja võtan teid peale, enne kui siia, metsiku looduse rüppe tagasi tulen. Loodan siiralt, et kiidate selle plaani heaks.”

„Jah, kõrgeauline lord!” hüüatas Norton sügavalt kummardades, väljendades ehk esimest korda oma isanda juuresolekul tundeid. „Crown & Cock, härra, Piccadilly juures. Ja kõrgeauline lord, kui tohib, te näete täna erakordselt hea välja. See uus kuub sobib teile nagu valatult.”

„Ah, jää vait,” sõnas Darby sõbralikult, trügides toapoisist mööda, et trepi juurde minna, naeratades alles nägemisulatusest välja jõudes. „Arvasin hetkeks, et ta palub luba mu sõrmust suudelda,” pomises ta endamisi.

Tema tuju oli ehk ajutiselt parem, kuid teadmine, et Nortonil on õigus, lõi selle taas nulli. Ta oli peaaegu nädal aega maamajas viibinud ja oodanud John Hamiltonile antud unustatud lubaduse tagajärje kohale ilmumist. Jah, ta oli kaks korda Londonisse õhtustele pidudele pagenud, aga päevad olid peaaegu lõputud, kui ta soovis vaid sõpradega koos olla, enne kui kõik kevadhooajani oma maahäärberitesse sõidavad.

Darby mõtles, et ta oleks pidanud tublile tohtrile antud lubadusele mõned tingimused lisama, enne kui ta nõustus enda hoole alla võtma tema tütart, kui mees peaks surema. Ta oli arvanud, et jutt käis sellest, kui John peaks laagris hukkuma, enne kui see vabastatakse. Ta ei olnud mõelnud, et lubadus kehtib ka poolteist aastat hiljem, kui arst oli varbad välja sirutanud.

Aga seal ta oli, kohe pidi ta saama eestkostealuse. Naissoost eestkostealuse. Kui üldse oli olemas inimene, kes selleks ametiks veel vähem sobis, siis Darby arvas, et teda tuleb tikutulega otsida. Tema sõbrad olid kõik naerdes sellega nõustunud ja ootasid mõningase lustiga, millal nad näevad teda tegelemas selle ootamatu komistuskiviga tema muidu kenasti sujuvas elus.

Marley Hamilton. Vanus teadmata. Kas ta saab tüdruku mõnda noorte daamide akadeemiasse saata ja ta vähemalt mõneks aastaks unustada või peab teda hooajaks ette valmistama? Kas tal olid kõrvatagused alles märjad või oli ta ehk juba minetanud oma esimese nooruse?

John oli maatohter. Loodetavasti heast perest pärit, aga kas tema tütar oleks hooajaks valmis või saabub ta maahäärberisse, hein veel juustes ja sopp poolsaabaste küljes, ning kõneleb tugeva maa-aktsendiga?

Kas Darby on sunnitud ta põhimõtteliselt ümber kasvatama, et temast lahti saada?

Kas neiu meelest on vajalik teda onu Nailbourne’iks nimetada?

Oh, jumal küll.

„Coopil on õigus,” ütles ta endale trepist alla jõudes. „Mina kohe satun igasugustesse täbaratesse olukordadesse. Johni advokaat võiks juba tulla, et ootamine lõpeks, enne kui ma end hulluks ajan.”

„Milord?” küsis teener, ulatades oma tööandjale kübara, kindad ja lühikese ratsapiitsa. „Kas te rääkisivat jälle endaga, nagu enda sõnul ka eila tegite?”

„Just nii, Tompkins,” vastas Darby, võttes esemed vastu. „Ja täpselt nagu eile ja tõenäoliselt veel mõnda aega, võid sa mind vabalt eirata.”

„Jah, milord. Härra Rivers tõi uue täku ette. Ta on ikka õite suur, milord. Olge peris ettevaatlik.”

„Kuna see sind kurvastaks, siis annan endast parima, et mitte kaela murda,” lubas Darby noorele poisile ning katkestas kinnaste kätte tõmbamise, kui koputiga kolm korda valjusti vastu ust löödi.

Kogu tema keha muutus hoobilt ärevaks.

„Ahaa, võib-olla on nüüd aeg kätte jõudnud. Kummaline, et me ei kuulnud tõlla saabumist. Ava palun uks, Tompkins.”

Tedretähniline linalakk poiss, kes oli pigem harjunud oma tavapäraste ülesannetega köögis, vaatas mõningase murega oma isanda poole. „Aga milord, härra Camford ütleb, et tema peab kõik kõrgeaulise lordi külalised vastu võtma, et vaadata, kuhu nad panna, ja et teid tuleb külalistuppa kutsuda alles siis, kui ta on…”

„Tompkins, ma ei saa selles muidugi kindel olla, aga kui ma viimane kord kontrollisin, olin veel oma ülemteenrist kõrgemal astmel. Tee. Uks. Lahti.”

Tompkins punastas juuksejuurteni välja. „Otsekohe, milord.”

„Ma pean ilmselgelt teenijaskonda pisut rohkem ohjama,” ütles Darby endale, asetades kübara, kindad ja ratsapiitsa tagasi suurele ümmargusele lauale, olles valmis oma ootamatu sealviibimisega külalist üllatama. Või äkki peetakse teda Camfordiks, kes on kutsumata külalisele vastu tulnud, et vaadata „kuhu nad panna”.”

Vaimusilma ette kerkinud pilt tüsedast ülemteenrist ratsutamisriietes tõi Darby huultele kerge naeratuse, samal ajal kui Tompkins avas ukse ja seisis otse ava ees, varjates külalise. Camford ei olnud ilmselt jõudnud poisi teenriks koolitamist veel lõpule viia.

„Kes iganes seal on, lase ta palun sisse,” ütles ta poisile, kuid tundus, et tarbetult, sest Tompkinsi lükati üsna varmalt kõrvale, kui pikk, keepi mähitud, kapuutsi kandev isik inimtakistusest mööda tungides peasissekäigust sisse astus ja kivipõrandale vett tilgutas.

Millal vihma oli hakanud sadama? Kas Norton põlastas nii siiralt maal olemist, et ei kiiganud isegi aknast välja, veendumaks, et tema isand paneb õiged riided selga? Darby jättis mõttes hüvasti mõttega uue täkuga ratsutada.

Ta vaatas inimkuju terasemalt. Talle tulid pähe sõnad „uppunud rott”.

„Kui te ei ole veel märganud, noormees, siis ukse eest puudub portikus. Kui kaua te tavaliselt lasete kõrgeaulise lordi külalistel varjuta tulvavee käes seista?”

Naine? See oli kahtlemata naisehääl. Ta oli naise kohta pikk, võimeline kandma meeste keepi nii, et see ei olnud talle kuus numbrit suur. Darby hinnangul ainult neli, kui ta kihilist keepi uuesti silmitses. Ta oli kamandav, eriti naise kohta, kes oli saabunud kutsumata, saatjata ja nähtavasti jalgsi.

„Tompkins, paku end daamilt keepi võtma, enne kui ta sellesse upub, nii otseses mõttes kui piltlikult.”

„Jah, Tompkins, tehke seda. Ja kui keep on kuiv, kaaluge selle põletamist. Mul on tunne, et pärast viiepäevast teekonda postitõllas võib see iseseisvalt püsti seista. Ja palun teatage siis kõrgeaulisele lordile, et tema eestkostealune on saabunud.”

„Oh pagan võtaks,” pomises Darby endamisi, tundes, et kõige hullem tema paljudest oletustest on äsja uksest sisse pladistanud. Enam mitte esimeses nooruses, käitumisoskuseta, pikk nagu ritv ja selgelt… „Noh, terekest.”

Naine oli viimaks ometi oma tilkuva, lontis kapuutsi tagasi lükanud ja paljastas pea, millel ei olnud ainult niisked blondid juuksed, vaid ka silmad, mis võisid olla mis iganes värvi, sinisest rohelise ja isegi hallini, tõenäoliselt sõltuvalt tema meeleolust.

Hetkel, kui naine talle otse silma vaatas, olid need selgelt tormiselt halliks muutumas.

Tema nina oli sirge, huuled täidlased – ülahuul põnevalt pruntis –, tema nahk oli kahvatu ja veatu, lõual oli õrn lohk. Tema peenikest kaela võis vaid kuninglikuks pidada.

Lisaks oli ta piisavalt pikk, et kõrguda noore Tompkinsi kohal, ja tal jäid vaid mõned tollid puudu, et Darbyle otse silma vaadata, mis tähendas, et ta oli peaaegu kuus jalga³ pikk.

Hämmastav. Võib vaid arvata, kui suure osa temast jalad moodustavad.

„Ja teie olete…?” küsis naine temalt selgelt kõrgilt, ilma et tema hääles oleks kübetki maa-aktsenti kuulda olnud. Tegelikult oli tema inglise keel ilmselt korrektsem kui Darby enda oma, sest mees kippus lõbustatuna sõnu venitama ja ta oli sageli lõbustatud. Nüüd oleks parem võimalikult täpse hääldusega lagedale tulla.

Ta peab ilmselt ka naeratamise lõpetama.

„Rabatud,” lausus Darby kummardades. „Hämmeldunud. Pahviks löödud. Ah jaa, kuiv ka. Ja teie?”

„Teie olete Nailbourne’i vikont,” vastas naine, samal ajal kui Tompkins mõistis viimaks, et ta peaks ukse kinni panema. „John rääkis mulle teie silmast. Kas saite mu kirja kätte? Ma saatsin ühe igale aadressile, mis John andis. Esimeses teid ei olnud ja ma olin sunnitud otsingut jätkama.”

Tüüpiline naine. Kuidagi on kõik nüüd minu süü.

„See on selgelt minu viga. Tuhat vabandust,” lausus mees taas kummardades. „Kas sooviksite vestlust ülakorrusel jätkata või tunnete end mugavamalt trepihallides? Minule sobivad mõlemad ja ma olen kindel, et Tompkinsil siin ei oleks midagi selle vastu, kui ta saaks seda väikest farssi pealt vaadata.”

„Ma tunnen end mugavamalt kuivana. Meie reisikirst lebab hetkel hüljatuna teie värava juures. Oleksin tänulik, kui keegi tooks selle ära ja viiks ruumidesse, mille te olete mulle määranud. Kui ma olen teie eestkostealuse sisse seadnud, siis sobiks mulle igati teiega vestlust jätkata.”

„Te… teie ei olegi mu eestkostealune?”

Kes kurat te siis olete?

Naine vaatas talle otsa sellise pilguga, nagu talle oleks äsja teine pea kasvanud. „Kindlasti mitte. Ma ei ole enam nii vana, et vajaksin hoidjat. Marley? Sa võid nüüd välja tulla, palun, ja luba, et ma tutvustan sulle sinu vastset eestkostjat.”

Noor naine tõmbas liiga suure keebi ühe hõlma eest, et tuua nähtavale mitte rohkem kui kuue- või seitsmeaastase lapse. Laps klammerdus mõlema käega oma kaitsja külge, tema nägu oli niiskete musliinist seelikukihtide sisse peidetud.

Jah, tema jalad olidki nii pikad…

„Marley,” utsitas naine, „kui sa oled nuivähi mängimise lõpetanud, tee kõrgeaulisele lordile kniksu, nagu sind on tegema õpetatud.”

„Ei tee.” Need sõnad olid üsna summutatud, aga selgesti arusaadavad.

Ma ei pane seda sulle pahaks, mõtles Darby.

„Ta on tohutult väsinud, vaene nukuke,” pressis naine läbi ainult veidi kokku surutud hammaste, mida ta ei suutnud endiselt külmast plagisemast hoida. „Tõlla juht ei nõustunud meid kaugemale viima, kui ma talle vaskmünti ei andnud. Olime sunnitud värava juurest siia kõndima. Ja siis hakkas vihma sadama.”

Jälle see põrnitsev pilk. Vihm on nähtavasti ka minu süü.

Arvestades seda, et värava ja peamaja vahele jäi peaaegu miilipikkune⁴ kruusatee, hakkas Darbyl lapsest veidi kahju. „Mõistan. Ja tema on ilmselt veidi häbelik, oled ju, Marley? Tompkins, kutsu kohe proua Camford ja käsi tal meie külaliste eest hoolitseda. Aga kõigepealt – te olete endiselt eelisseisus, madam, enam kui ühes mõttes. Kas ma võiksin palun teie nime küsida?”

„Andestage, kõrgeauline lord. Mina olen proua Boxer. Proua Sadie Grace Boxer, kadunud John Hamiltoni õde ja Marley isapoolne tädi.”

Aina huvitavamaks läheb… aga see ehk selgitas tema ebatavalist pikkust. Darbyle meenus, et John oli ka paras ritv olnud. Näis, et ka blondid juuksed olid neil ühine joon.

„Boxer? S. G. Boxer? Teie kirjutasite kirjad, mis ma eelmisel nädalal sain? Mulle jäi mulje, et minuga võttis ühendust Johni advokaat.”

„Sel juhul te järeldasite valesti. Ma ei väitnud kordagi midagi sellist.”

„Ei? Noh, te vihjasite sellele kohe kindlasti, proua. Kas te kirjutasite kirja, härra Johnsoni leksikon küünarnuki juures?”

„Kas te tahate öelda, et äkki ei ole Marley ja mina need, kelleks mina meid nimetasin? Kas te kahtlete selles, et Marley on tõepoolest Johni laps ja nüüdsest teie eestkostealune?”

Sadie Grace Boxer oli sammukese ette astunud, tema lohukesega lõug oli üles tõstetud. Kõneledes oli tema hääles kuulda pisut venitamist, nagu ta püüaks nii oma karmust peita. Kummaline, et neil on mõlemal sama häda, aga erineval põhjusel. Või tegi see naisele ehk salamisi nalja? Ei, seda mitte. Darby nägi tema silmades segu segadusest ja… kas võis olla, et hirmust? Kas tema naljana mõeldud lause oli hella kohta tabanud?

Darby kallutas pea pisut küljele. „Ei, mitte just nii. Aga nüüd, kui te seda mainite, siis kas teil on tõendeid selle kohta, et teie ja laps olete need, kes te end väidate olevat?”

Kui juba rottidest juttu tuli, siis kas Darby jättis uppuvalt laevalt põgeneva isendi mulje? Jah, tõenäoliselt. Aga naine ei olnud see, mida ta ootas, ja kuni ta saab selgeks, miks see teda häirib, ei ole ta ootamatult umbuskliku loomuse pärast enda vastu väga karm.

Proua Camford oli äsja trepihalli tuisanud, kaks teenijannat kannul, ning naksutas juba keelt ja jagas korraldusi, et puhtad linad ja vannid valmis pandaks ja nii ühes magamistoas kui ka lastetoas kaminasse tuli tehtaks.

„Kõrgeauline lord, kas sellega annab oodata, kuni ma selle väikese kullakese eest hoolitsen?” katkestas majapidajanna Darbyt poolelt sõnalt. Ta tundis Darbyt sellest ajast peale, kui ta alles mudilane oli, ja oli selgelt juba pooleldi armunud sellesse silmanähtavalt blondi nukukesse, kelle hiigelsuured silmad südant sulatavatest pisaratest läikisid. „Oi, no te vaadake seda väikest kullakest. Tule Camy juurde, armsake. Camy teeb kõik heaks.”

Darby tõstis käe laubale ja hõõrus seda peavalu peletamiseks, mida ta lähenemas tundis. „Kas te noomite mind, proua Camford? Ja põhjusega. Ma ei mõista, mis mulle pähe lõi. Viige nad minu kiituse saatel minema. Olen oma kabinetis, kui keegi peaks mind vajama.”

„Jah, kõrgeauline lord, tehke seda. Teist ei ole siin ilmselgelt kasu.”

Lõpuks ometi proua Boxer naeratas. Loomulikult. Ükski naine ei suuda hõiskamist alla suruda, kui mõni mees on kindlalt paika pandud.

„Ma siis lähen, Camy, enne kui mind putru saamata magama saadetakse.”

Sadie Grace Boxer pööras end ja järgnes majapidajannale. „Kui helde teist, kõrgeauline lord. Tule, Marley,” hüüdis ta üle õla.

Selle asemel sammus Marley otsejoones Darby juurde ja jäi tema ees seisma. „Sa oled paha,” teatas ta. „Sa ei meeldi mulle ja ma loodan, et sa sured ära.”

„Milline võluv lapsuke sa oled,” lausus mees ja kallutas pea tema poole.

Võluv lapsuke virutas talle jalaga kogu jõust otse vastu säärt.

„Väsinud ja näljane,” lausus proua Boxer, võimalik, et vabanduseks – aga võib-olla mitte –, kiirustades tagasi, et Marleyl õlgadest kinni võtta ja ta trepist üles viia.

Tompkins surus kiiresti naeru alla ja isegi proua Camford naeratas külalistest möödudes, et neid ülakorrusele juhatada.

„Ta on alles laps, kõrgeauline lord,” ütles härra Camford tema selja tagant. „Proua Camford võtab ta varsti käsile. Ta ei lasknud meie neljal poisil ninakad olla ega ka teil, andestage. Nägin paratamatult, et te hõõrusite pead. Kas toon teile oopiumitinktuuri, härra?”

„Ei, aitäh, see ei ole vajalik. Kui tohib, siis ma jätan teid ja teie tubli naise olukorraga tegelema ja lähen oma kabinetti haavu lakkuma. Palun laske proua Boxer minu juurde tuua, kui see talle sobib.”

Proua Boxer. Kui ta nägi nii hea välja märja, külmetava ja räsituna, milline ta siis on sametkleidis ja teemantidega? Proua. Mis paganat oli tal pistmist mingi prouaga?

Ja miks oli naise olek muutunud ärritunust (tõeliselt ärritunust) kartlikuks, kui ta oli temalt väidetele tõestust küsinud? Nii seaduslikul tütrel kui petisel oleks dokumendid varuks võtta olnud. Miks oli see küsimus naist siis niimoodi endast välja viinud?

Ta ei olnud ju eelpoolnimetatud tõendeid näha nõudnud ega ähvardanud, et vastasel juhul viskab Tompkins tema ja lapse tagasi vihma kätte. Süütuid lapsi ei loobita lihtsalt niisama edasi-tagasi, nagu neil poleks tundeid.

Peavalu oli tugevamaks muutunud ja mõtelda oli valus, nii et ta tegi sellele lõpu.

1 1 toll = 2,54 cm

2 1 aaker = 4046 m²

3 1 jalg = 30 cm

4 1 miil = 1609 m