Читать книгу Hooletult antud lubadus. Kolmas raamat - Кейси Майклс - Страница 8

„Ma juba palusin vabandust. Tervelt kolm korda,” vingus Marley, alahuul ennast kaitsvalt pruntis. „Aga ta oli meie vastu kuri. Ma sain aru, sest sa kasutasid seda häält, mida sa kasutad alati siis, kui kohe plahvatad. Papa ütles nii. Ta rääkis, et sa muutud armsaks ja siirupiseks ja siis plahvatad.”

„Ma ei olnud valmis plahvatama,” ütles Sadie oma vennatütrele, kui nad lastetoas kamina ees vaibal istusid, lõpuks ometi kuivad ja soojas, ja Sadie endiselt vennatütre pakse blonde juukseid harjas.

„Olid küll. Pauhh!”

„Hea küll, võib-olla olin. Aga kõrgeauline lord on vist kõige väljakannatamatum… ei, ma ei öelnud seda. Ta on nüüd sinu eestkostja, Marley. See tähendab, et sa oled viisakas, käitud hästi, oled kuulekas, kui ta sinuga räägib, ega viruta talle enam kunagi jalaga vastu säärt. Mida su papa oleks öelnud, kui ta oleks nii üleannetut käitumist näinud?”

„Papa on surnud,” vastas Marley järsult, kallistades kaltsunukku, mis oli tema kõige armsam ese.

Jah, John oli surnud. Seda tõde oli raske unustada. Tema vend oli surnud ja Marley maailm oli silmapilkselt pahupidi pööratud.

„Ma tean, kullake,” lausus ta, tõmmates lapse endale lähemale. „Me oleme sellest palju kordi rääkinud. Ta ei olnud sõjast naastes enam terve, eks ole? Nüüd on ta inglite juures ja me oleme tänulikud, et ta on rahu leidnud, sinu emaga taas koos. Eks ole nii?”

Marley pööras oma hiigelsuured rohelised silmad tädile. „Sina ei ole ju haige, ega, Sadie? Sa ei lähe ju papa ja mamma juurde?”

Jälle see hirm, mida Marley endaga kaasas kandis, seesama, mida Sadie ei suutnud kuidagi minema peletada.

„Ei, ma ei kavatse seda teha. Ma ju lubasin, mäletad? Ma hoian sulle nii lähedale, et ühel päeval oled sunnitud ukse lukku keerama, et mind eemale hoida.”

Surm oli nagunii keeruline teema, aga selle lõplikkuse selgitamine lapsele võis inimese südame murda.

Ja nüüd näis Marleyl uus mure olevat.

„Nii sa ütled. Ta ei saa ju sind minema saata, ega?”

„Sa pead teda nimetama kõrgeauliseks lordiks, noor daam, mitte „temaks”.” Sadie koputas sõrmega vennatütre väikest nöbinina. „Kui see nüüd selge on, siis ei, ta ei tee seda. Ainult üks tundetu jõhkard lahutaks sind su ainsast veresugulasest ja su papa ütles, et vikont on hea ja auväärt mees.”

Kas ta oli veenev olnud? Marley kallistas teda kiiresti ja tõusis püsti, paistes kergendunult hingamas. Kui tema papa nii ütles, siis oli see ilmselt tõsi.

Kui mina saaksin vaid niisama kindel olla, ütles Sadie endale. Sest siin me oleme, peaaegu rahast lagedad, ja meil ei ole teisi valikuid.

„Ahaa, siit tuleb Peggy su piima ja koogiga, täpselt nagu lubatud. Asu nende kallale, kuni ma lähen kõrgeaulise lordi juurde ja tänan teda kena vastuvõtu eest. Peggy?”

„Ma valvan teda, provva,” lausus noor teenijanna kniksu tehes. „Mul endal on kah kaks pisiõde. Äkki laulame laule, mis, noor peilna?”

„Võib küll,” vastas Marley, istudes toa keskel oleva lastelaua taha ja asetades oma kaltsunuku kõrvaltoolile. Oma uue luksusliku keskkonnaga oli laps vähemalt silmapilkselt harjunud. „Ma tean palju laule. Hästi palju.”

„Aga mitte seda laulu, mida sa eile üht reisikaaslast laulmas kuulsid,” hoiatas Sadie, astudes väikese peegli ette, et oma välimust üle vaadata. Tema juuksed olid piisavalt viisakad, rangelt üle pea kammitud ja kuklas kaheksat meenutavaks krunniks keeratud. Krunn ise oli niiske, aga kui ta oleks oodanud, kuni juuksed täiesti ära kuivavad, oleks esimene õhtusöögile kutsuv gongilöök juba kõlamas.

Ta ei olnud kunagi õhtusöögile kutsuvat gongi kuulnud, kuid oli nende ja taoliste peente majapidamiste kohta lugenud. Millises kenas kohas Marley sai üles kasvada, ümberringi nii palju ilu ja sundimatust. Marley oli väike ja kohanes juba oma uue keskkonnaga, nähes majapidajannas ja Peggys oma uusi sõpru.

Samas kui Sadie tundis, et ei kuulu sinna, on sissetungija. Petis.

Kõige parem oli potentsiaalselt ohtlikest vetest võimalikult kiiresti ja valutult üle saada ning see tähendas, et ta ei saa anda rohkem aega kõrgeaulisele lordile vastuväidete või ebamugavate küsimuste väljamõtlemiseks ega endale, et hakata kahtlema oma võimes neile küsimustele veenvaid vastuseid anda.

Vennatütar vajas teda: nii lihtne asi oligi. Nii keeruline asi oligi. Ta ei tohtinud läbi kukkuda.

„Aga see oli nii tobe laul,” nurises Marley suurt koogiampsu süües. „See laul on kenast karjusepiigast, kel lambad väljal koos,” laulis ta lapselikul häälel. Süütul häälel. „Kuid mööda ratsutas rüütel William, kes veinist üsna hoos.”

„Marley Katherine – hoia end vaos.”

„Titiliti tilulilulii. See on kõik, mis mulle meelde jäi, enne kui sa mulle käed kõrvadele panid.”

„Ja jumal tänatud selle eest,” lausus Peggy, murdes sõrmede abil koogist tüki ja toppides selle peaaegu oma uuele hoolealusele suhu.

„Mul on väga kahju, Peggy. Ta… talle jääb kõik kuuldu väga hõlpsasti meelde. Ja tal pole mingit probleemi kõike sõna-sõnalt korrata. Olen sind hoiatanud,” ütles Sadie, võttes veel hetke aega, et oma lihtsat kahvatusinist kleiti siluda, enne kui ta trepi poole teele asus.

„Proua Camford palus teile edasi öelda, et ta ootab teid trepihallis, et teid kõrgeaulise lordi kabinetti juhatada ja teie saatja olla,” hüüdis Peggy talle järele.

„Oi, imetore. See on temast väga lahke,” sõnas Sadie ja tänas teenijannat.

Seejärel pobises ta pööningul asuvast lastetoast trepihalli minnes esimesel kahel trepivahel omaette. Kas vikondil oli kombeks oma naissoost külalistele füüsiliselt kaela karata… või muretses mees, et tema soovimatu külaline on ehk tema mehelikust veetlusest niivõrd lummatud, et ründab teda?

Sadie soovis, et ta ei tunneks end nii ebakindlalt. Alles mõni tund tagasi ei olnud talle hetkekski pähe tulnud, et võib-olla teda ei usuta. Kõik tundsid teda: kõik teadsid, et ta on aus ja räägib tõtt. Kahju, et need kõik olid külla maha jäänud.

„Proua Boxer,” lausus majapidajanna, kui viimane trepivahe lõppes trepihalli kiviplaatidega põrandal.

„Proua Camford,” vastas Sadie pead noogutades. Vaid rumal inimene ei oleks mõistnud, et nad mõõtsid teineteist pilguga, püüdes otsustada, kuidas jätkata. „Tänan teid veelkord lahke ja helde vastuvõtu eest. Ma luban, et preili Marley käitub tavaliselt palju paremini. Ta kardab, mõistate, sest ta kaotas alles äsja nii oma papa kui ka kodu.”

„Ja teie, proua Boxer, kui tohib küsida?” lausus majapidajanna, andes Sadiele märku, et too talle maja tagumisse ossa järgneks. „Kas teie olete samuti kodu kaotanud?”

Kodu kaotanud? Jah, ütleme nii, sest seda on nähtavasti kerge uskuda, kuna naisi peetakse nii habrasteks ja kaitset vajavateks, et keegi ei arva kunagi, et nad ka iseseisvalt hakkama saavad.

Kuna Marley oli talle äsja tema reetlikku harjumust meelde tuletanud, püüdis Sadie mesiselt venivat kõnepruuki alla suruda, sest naise uudishimu ajas ta turri ja plahvatamine ei oleks sobilik. Aga ta kavatses siiski jääda tõe juurde või siis sellele nii lähedale kui võimalik.

„Kuna ma elasin koos vennaga majas, mille talle andsid patsiendid, siis jah, preili Marleyl ega mul ei võimaldatud enam seal elada. Aga ma ei ole siin sellepärast. Olen siin, et tuua oma vennatütar mehe juurde, kes lubas tema eest mu venna surma puhul hoolitseda. Kui mul palutakse lahkuda, siis teen seda kohe, kui tunnen, et mu vennatütar on heades kätes.”

Ta ei suutnud naeratust ja magusat häält tagasi hoida ning lausus lõpetuseks: „Loodan siiralt, et see informatsioon on teile abiks, proua Camford, aga kui teil on tunne, et peate veel midagi teadma, palun ärge kõhelge küsimast.”

Puna naise näol ütles Sadiele, et ta oli end selgeks teinud – ta teab, et teda küsitletakse, hinnatakse, võib-olla isegi kritiseeritakse. Teenijaskond paistis vikonti väga kaitsvat. Kummaline, sest ta ei jätnud küll sellist muljet, et ta vajab kaitsmist.

„See oli minust ebaviisakas ja seda poleks olnud vaja öelda. Andestage, proua Camford. Ma olen kõrgeaulise lordiga kohtumise suhtes kohutavalt närvis. Ma tean, milline kohustus see talle on. Ei ole palju härrasmehi, kes oleksid nõus endale väikest naissoost eestkostealust võtma.”

„Ta saab kenasti hakkama, provva. Hoopis teid ta ei osanud oodata, vähemalt nii ma arvan. Ja olemegi kohal,” sõnas proua Camford, asetades käe tumeda tammepuust ukse käepidemele. „Ma vaatan, kas kõrgeauline lord võtab teid vastu.”

Sadie noogutas, taibates, et nad olid möödunud mitmest toast, mida ta oleks muidu suurima hea meelega näha tahtnud, kuid ta ei olnud ümbrust üldse tähele pannud. „Eks ma olin jah üsna suur üllatus.”

„Pigem vapustus, provva, kui aus olla, ja nii ma ütlesin ka härra Camfordile.” Majapidajanna koputas kiiresti uksele ning seejärel astus sisse, hoides seda peaaegu enda taga kinni, kui ta ütles: „Kõrgeauline lord, proua Boxer on ilma....”

„Ilma milleta, Camy? Loodetavasti mitte millegi elutähtsata,” kuulis Sadie meest naeruse häälega küsimas. „Ja mis ajast me oleme siin, maamajas, nii ametlikuks hakanud? Ma saan seda piisavalt igal pool mujal tunda. Lase ta sisse ja siis pane enda järel uks kinni. Palun.”

Sadie andis tuppa astudes endast parima, et tema näolt peegelduks vähemalt mingisugune rahu… kuid taipas siis, et ta siseneb ehk vabatahtlikult lõvikoopasse.

Uks sulgus tema taga samal ajal, kui vikont ajas end püsti musta värvi nahksohvalt, millel ta oli istunud. Lamanud, parandas Sadie end mõttes, märgates mehe põsel padjajälge, mille oli sinna teinud tepitud satiinkattega padi. Nähtavasti oli ta piisavalt lõõgastunud, et teda oodates uinakut teha. Kui armas.

„Nii, et sina jääd teisele poole ust, Camy, palun. Ma arvan, et ta ei hammusta.”

Sadie pööras end ringi, nägi majapidajannat otse enda taga, kinkis talle kaastundliku pilgu ja kehitas õlgu.

Uks avanes ja sulgus taas ning Sadie jäi kahekesi Darby Traversiga, mehega, kelle käes oli Marley saatus, isegi kui ta seda veel ei teadnud ega saagi teada enne, kui Sadie oli veendunud, et mees ei püüa oma uuest kohustusest välja vingerdada.

Ta otsustas tõestada oma seost Johniga enne, kui mees jõudis korrata oma varasemaid kahtlusi, mida ta oli nende esimesel, õnnetul kohtumisel naljatledes avaldanud.

„John rääkis mulle palju teist, kõrgeauline lord, ja päevadest selles kohutavas vangilaagris. Teie, teie sõbrad ja veel paljud teised tublid inglise sõdurid olite kõik kehva juhtimise ohvrid. Kuidas teistel läheb, kui tohib küsida? Kaptenitel Sinclairil, Rigbyl ja Cooper Townsendil, kellest viimane sai vigastada samas lahingus, kus kõrgeauline lord. Johni sõnul olite te nagu kokku laulatatud ja alati valmis seiklusteks. Ta tundus suurt uhkust tundvat selle üle, et ta teid tundis. Kas ma tohin istet võtta?”

Sedapsi. Nüüd võis ta vaid loota, et sõprade nimede mainimine tõestab mehele, et ta on see, kelleks ta end nimetab. Või oli tema eesmärk liiga ilmne olnud?

Sadie istus maha, enne kui mees jõudis vastata, tõstes tepitud padja eest ära. Satiin oli endiselt soe ja lõhnas nõrgalt sellesama habemeajamisseebi järele, mida ta vend oli eelistanud. Ta surus alla tungi patja kaitsvalt enda rinnale suruda.

Ta oli juba märganud, et mees ei paistnud end hästi tundvat, kohe kindlasti ei ilmutanud ta niisama suurt tarmukust kui varem. Tema jume oli nüüd terve päevituse all üsna kahvatu, juuksed veidi sassis, nagu oleks ta sõrmedega neist läbi tõmmanud või ehk pead masseerinud.

Äkki valutas tal pea? Kas vigastus tuletas ennast endiselt meelde? Tal oli vikondist pisut kahju, kuid ta ei olnud nii rumal, et mitte märgata ilmselt tema poole kalduvat eelisolukorda nende vahel tõenäoliselt puhkevas vaidluses. Kui veab, hoiab see, mis meest vaevas, teda tagasi, sest John oli talle öelnud, et vikont on tohutult intelligentne, teravmeelne ega kannata rumalust. Tema vend oli imetlenud seda meest, tema julgust ja oskust enese üle nalja visata isegi pärast hirmsat vigastust.

„Nad kõik on hea tervise juures, tänan küsimast. John meeldis meile kõigile ja meil oli kurb tema surmast kuulda.” Lord Nailbourne ei võtnud uuesti istet, vaid otsustas selle asemel mõne jala kaugusel sohvast vanaaegsele nikerdatud kirjutuslauale nõjatuda.

Mida duellireeglid ette nägid? Kümme sammu, peatuda, ümber pöörata ja tulistada? Sadie tajus ruumis pinget ja imestas, kas see kõik tuleb temast, sest see neetud mees paistis end küll väga muretult tundvat.

Oli ta terve või valude käes, vikont oli nägus mees, kusjuures silmaklapp tegi ta ehk veel kenamaks, ja tema pikkus oleks enamikele hirmuäratavalt mõjunud. Sadie tänas mõttes kiiresti oma vanemaid, kes olid talle nii võimsa kasvu andnud. Kui ta oleks nääpsuke olnud, oleks ta ehk tundnud, et jääb mehele igati alla. Tegelikult oleks ta ikka veidi hirmunud olnud, kui poleks padjajälgi vikondi paremal põsel, mis teda inimlikumaks muutsid. Ta meenutas pigem peenes riietuses poisikest.

Sadie ei olnud enam kindel, mida ta oli oodanud, sest John ei olnud talle kunagi vikondi vanust maininud, aga oli selge, et tal oli veel kolmekümnendatest eluaastatest mõned aastad puudu. Nii noor, aga samas üks jõukamaid mehi Inglismaal, kõikide hüvede ja koormaga, mis sedasorti asjaga kaasnes.

Ja nüüd oli ta mehe kohustuste hulka veelgi suurendanud.

„Kõrgeauline lord,” alustas ta, otsides õigeid sõnu, näitamaks, et ta on teadlik, millise kohustuse John oli talle peale pannud, aga vikont katkestas ta jutu lihtsalt kätt tõstes.

„Andestage, et ma ennist teie isikus kahtlesin.”

See kõlas pigem nõudmise moodi, aga Sadie tundis liialt suurt kergendust, et talle jälle vastu hakata.

„Ma vaatasin kirja uuesti ja te ei vihjanud selgelt kusagil, et olete Johni heaks tegutsev advokaat. Tegelikult te ei tutvustanud end üldse.”

See oli selgelt süüdistus. Isegi kui vikont oli tema vabanduse katkestanud, ei kavatsenud ta selgelt kogu süüd enda õlule võtta.

„Ei, ega vist,” sõnas Sadie. Tal oli kulunud tükk aega ja mitu katset, enne kui ta oli kirjaga rahule jäänud. Kohe kindlasti ei saanud ta mehele saata Johni jäetud kirja. Jah, John. Kahtlemata ohutum jututeema kui kiri. „Kujutan ette, et te soovite minu vennast rohkem teada saada.”

„Kordan taas, ta oli hea mees.”

„Jah, aga te inimestate, miks ta palus, et ma paneksin teid kinni pidama lubadusest, mille te andsite nii ammu. See on arusaadav. John sai vangilaagris vigastada pisut enne seda, kui venelased selle leidsid ning seal olevad enda mehed ja britid vabastasid. Teda tulistati kõhtu. Ta…” Sadie kõhkles, sest haav tema südames oli endiselt värske „… ei paranenudki sellest täielikult ja eelmine suvi – kuumus, mõistate – oli tema jaoks piin. Me mõlemad teadsime, et see on vaid aja küsimus. Tema surm oli mitmes mõttes õnnistus.”

„Te tahate öelda, et ta põhimõtteliselt suri juba selles vangilaagris. Jällegi, mul on siiralt kahju, proua Boxer. Ma püüdsin teda meiega koos lahkuma veenda, aga ta ei tahtnud oma patsiente maha jätta. Teie vend suri kangelasena ja ma ei saa teha vähemat kui talle antud lubadusest kinni pidada.”

Sadie lasi õlad viimaks rahulikult alla. Ühest takistusest oli kenasti üle saadud. Marley saab endale kodu.

„Ta ütles, et olete auväärt mees, et te kõik olete vaprad ja auväärt härrasmehed. Aitäh. Tean, et Marley on teie juures kaitstud.”

Vikont tõukas end kirjutuslauast eemale. „Kaitstud, proua Boxer? See tundub kummaline sõnavalik.”

Tohutult intelligentne. Ma ei tohi seda unustada, ei tohi mitte kunagi täielikult valvsust kaotada.

„John jättis endast vähe raha maha ja tal ei olnud kinnisvara. Kõik talle kuuluv oli külarahvas oma lahkusest andnud ja loodetavasti tuleb sinna mõne kuu jooksul uus arst. Meid ei visatud tänavale juba mitu kuud tagasi seetõttu, et ma suutsin tema äraolekul ning jah, ka pärast tema naasmist, ravilat töös hoida.”

„Tõesti? Tuleb välja, et olete varjatud annetega naine. Külaelanikud olid õnnega koos.”

Kas vikont pilkas teda? Aplodeeris talle? Kahtles temas? Tema hääletooni ja naeratust võis mitmel viisil tõlgendada.

„Inimene teeb, mis vaja, eriti kui nii palju arste ja kirurge on sõtta läinud, aga ma ei ole mingi arst. Kui Johni enam tõepoolest ei olnud, tuli leida sobivam asendus. Marley on koduta, peaaegu ühegi pennita ja peale minu ei ole tal kedagi. Kas te ütleksite, et tänapäeva maailmas on ta kaitstud, kõrgeauline lord?”

Nii, sellest peaks piisama!

Vikont hõõrus laupa. „Näib, et ma ei suuda kuidagi teie silmis heasse kirja saada, proua Boxer, nii et võin niisama hästi edasi uurida. Kus teie abikaasa on? Kas tohib oletada, et ka tema on surnud?”

Või jooksis ta karjudes öhe, et teist lahti saada? Mees ei öelnud seda, aga Sadie oli üsna kindel, et nii ta mõtles.

Aga ta oli selleks küsimuseks valmistunud. „Teil on õigus, kui arvate, et mul ei ole abikaasat, kõrgeauline lord. Maxwell on nüüdseks juba üle kahe aasta meie seast lahkunud olnud.”

Eraldi võttes peitus selles palju tõde. Alles siis, kui kaks asja kokku panna, võidi tema sõnades tohutut valet näha.

Vikont paistis neid sõnu pikalt vaagivat, otsekui korrates neid oma peas. Seejärel läks ta kirjutuslaua taha, et seista, selg tema poole, muljet avaldava aknarea ees, kust avanes vaade häärberi taha.

„Tunnen teile kaotuse puhul kaasa. Aga tuleme tagasi minu vastse eestkostealuse juurde. Mina kasvasin siin maamajas pärast vanemate surma üles,” lausus ta vaikselt, nii et Sadie pidi tema kuulmiseks sohval ettepoole kummarduma. „Meil on midagi ühist, sest ma olin toona umbes sama vana. Lõpuks läksin ma kooli ja veetsin kõik vaheajad Camfordidega siin, kuni jõudsin täisikka. Teie vennatütar on nende juures heades kätes, kui te just ei arva, et mina olen halvasti välja kukkunud.”