Читать книгу Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused - Khalil Gibran - Страница 2

Sa küsid minult, kuidas minust sai hullumeelne. See juhtus nõnda. Ühel päeval, ammu enne paljude jumalate sündi, ärkasin ma sügavast unest ja avastasin, et kõik mu maskid on varastatud – kõik seitse maski, mille olin ise valmistanud ja mida kandnud läbi seitsme elu. Jooksin maskita läbi rahvast täis tänavate ja hüüdsin: „Vargad, vargad, need neetud vargad!”

Mehed ja naised tänavail naersid mu üle, mõned pagesid mind peljates oma majadesse.

Kui jõudsin turuplatsile, hüüdis majakatusel seisev nooruk: „Ta on hullumeelne!” Tõstsin pea, et teda vaadata, ja esimest korda suudles päike mu katmata nägu. Päike suudles esimest korda mu katmata nägu ja mu hing süttis armastusest päikese vastu, ma ei tahtnud enam oma maske. Otsekui transis viibides hüüdsin: „Õnnistatud, õnnistatud olgu vargad, kes viisid mu maskid!”

Nõnda sai minust hullumeelne.

Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille annab mõistmatus.

Ent ära luba mul oma kaitstuse üle liialt uhke olla. Ka varas on vangis kaitstud teise varga eest.