Читать книгу Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused - Khalil Gibran - Страница 3

Iidsetel aegadel, kui esimene kõnevärin mu huultele jõudis, tõusin ma pühale mäele ja kõnelesin Jumalaga, öeldes: „Issand, ma olen sinu ori. Sinu varjatud tahe on mulle seaduseks ja ma kuuletun sulle igavesest ajast igavesti.”

Ent Jumal ei vastanud ning lahkus nagu vägev raju.

Ja tuhat aastat hiljem tõusin ma pühale mäele ja kõnelesin taas Jumalaga, öeldes: „Looja, ma olen sinu loodu. Savist oled sa mind teinud ja sulle võlgnen ma kõik, mis mul on.”

Ent Jumal ei vastanud ning lahkus nagu tuhat kärmet tiiba.

Ja tuhat aastat hiljem ronisin ma pühale mäele ja kõnelesin Jumalaga taas, öeldes: „Isa, ma olen sinu poeg. Kaastundes ja armus oled sa mind sünnitanud ning armastuse ja kummardamise läbi pärin ma sinu kuningriigi.”

Ent Jumal ei vastanud ja lahkus nagu kaugeid mägesid looritav udu.

Ja tuhat aastat hiljem ronisin ma pühale mäele ja kõnelesin taas Jumalaga, öeldes: „Mu Jumal, mu otsitu ja mu leitu, ma olin sinu eilne päev ja sina oled minu homne päev. Ma olen sinu juur mullas ja sina oled minu õis taevas ja üheskoos kasvame me päikese palge all.”

Siis kummardas Jumal minu kohale, sosistas mulle sulneid sõnu ning nagu meri võtab endasse oja, mis tema juurde voolab, võttis Tema endasse mind.

Ja kui ma seejärel laskusin alla orgudesse ja väljadele, oli Jumal ka seal.