Читать книгу Printsess - Kiera Cass - Страница 10

Närviliselt käsi väänates sammusin mööda alumise korruse raamatukogu edasi-tagasi, püüdes peas kõnet ette valmistada. Pidin Maxonile äsja juhtunut selgitama enne, kui ta seda mõnelt teiselt tüdrukult kuuleb. See aga ei tähendanud, et oleksin eesseisvat vestlust kangesti pidada tahtnud.

„Kopp-kopp,” sõnas ta sisse astudes. Ta tabas mu murelikkuse kohe ära. „Mis lahti?”

„Ära saa pahaseks,” sõnasin veel enne, kui ta minuni jõudis.

Ta aeglustas sammu, pilk muutus murelikust küsivaks. „Ma püüan.”

„Tüdrukud teavad, et nägin sind ilma särgita.” Ta huulile hakkas tõusma küsimus. Otsustasin seda ennetada. „Ma ei öelnud su selja kohta midagi,” vandusin. „Ehkki oleksin väga tahtnud, sest nüüd arvavad nad, et see juhtus keset ränka romantikaseanssi või midagi.”

Ta naeratas. „No sellest kujunes ju ränk romantikaseanss.”

„Ära tee nalja! Nad vihkavad mind!”

Sära ei kadunud ta silmadest ka mind kallistades. „Kui see sind lohutab, siis ma pole vihane. Kuni mu saladus on kaitstud, on mul ükskõik. Ehkki ma olen pisut šokeeritud, et sa sellest neile rääkisid. Kuidas see üldse jutuks tuli?”

Surusin pea ta rinnale. „Kardan, et ei saa sulle rääkida.”

„Hmm.” Ta tõmbas sõrmega üle mu selja. „Arvasin, et teeme üksteise usaldamises edusamme.”

„Teemegi. Aga palun usu mind, kui ütlen, et see muudaks asja ainult hullemaks.” Võib-olla ma eksisin, kuid mulle ei tundunud kuigi tark mõte Maxonile pihtida, kuidas me kõik poolpaljaid heas vormis valvureid jõllitasi-me.

„Okei,” sõnas ta viimaks. „Nii et tüdrukud teavad, et oled mind osaliselt alasti näinud. Veel midagi põnevat?”

Kõhklesin. „Nad teavad, et olin su esimene suudlus. Ja mina tean, mida sa nendega teinud oled või ei ole.”

Ta tõmbus tagasi. „Mis asja?”

„Pärast seda, kui see särgiasi kogemata välja lipsas, hakkasid kõik teistele näpuga näitama ja lõpuks räägiti suud puhtaks. Ma tean, et käid alatasa Celeste’i suudlemas ja oleksid ammu ka Krissi suudelnud, kui too vaid lubaks. Kõik see info on nüüd avalik.”

Ta tõmbas paar korda kätega üle näo sooviga asja seedida. „Nii et mul pole enam mingitki privaatsust. Mitte vähimatki. Sest teie neli pidite üksteist üle trumpama?” Ta oli silmanähtavalt ärritunud.

„Arvestades seda, kui väga sa kogu aeg aususe tähtsust rõhutad, peaks see sulle ju heameelt valmistama.”

Ta jäi jala pealt seisma ja jõllitas mind. „Kuidas palun?”

„Kõik on nüüd avalik. Meil kõigil on oma staatusest enam-vähem adekvaatne arusaamine ja mina olen selle eest tänulik.”

Ta pööritas silmi. „Tänulik?”

„Oleksin ma teadnud, et seisame Celeste’iga füüsilises plaanis sinu suhtes enam-vähem samal pulgal, poleks ma sulle end iial niimoodi pakkunud. Sa ei tea, kui alandav see oli!”

Ta puhises omaette ja hakkas taas edasi-tagasi saalima. „Palun, America! Sa oled siin viibides öelnud ja teinud nii palju lollusi. Ma imestan tõega, et sa suudad üldse enam piinlikkust tunda!”

Võib-olla peitus asi mu kehvapoolses hariduses, kuid nende sõnade kogu raskuse kohale jõudmiseks kulus mitu sekundit. Ma olin alati Maxonile meeldinud – või vähemalt nii ta pidevalt väitis. Seda isegi kõigi teiste hinnangute kiuste. Paistis, et nüüd oli see muutunud.

„Ma siis lähen,” sõnasin vaikselt, suutmata talle isegi silma vaadata. „Vabandust kogu selle särgivärgi pärast.” Astusin eemale. Tundsin end nii pisikesena, suisa nähtamatuna.

„Ole nüüd ikka, America. Ma ei mõelnud seda ju nii...”

„Ei, kõik on hästi,” sõnasin. „Ma valin oma sõnu hoolikamalt.”

Läksin ülakorrusele, teadmata isegi, kas tahtsin, et Maxon mulle järele jookseks või mitte. Ta ei jooksnud.

Anne, Mary ja Lucy askeldasid toas, vahetasid linu ja tõmbasid riiulitelt tolmu.

„Tere, preili,” tervitas mind Anne. „Soovite ehk teed?”

„Ei, ma lähen ja istun veidike rõdul. Kui keegi peaks mind küsima, öelge, et ma puhkan.”

Anne kortsutas küll pisut kulmu, kuid noogutas. „Loomulikult.”

Hingasin natuke värsket õhku ja asusin siis Silvialt saadud kohustusliku kirjanduse kallale. Hiljem tegin väikse uinaku ja mängisin veidi viiulit. Kõik need head asendustegevused kulusid mulle ära – vähemalt sain vältida Maxonit ja teisi tüdrukuid.

Kui kuningas oli ära, lubati meil süüa oma toas. Kasutasin seda võimalust rõõmuga. Jõudsin just sidrunipipras kanaga poole peale, kui uksele kõlas koputus. Maxon. Olin selles kindel. Ma ei tahtnud teda mingi hinna eest näha. Haarasin Mary ja Anne’i kaasa ning lipsasin vannituppa.

„Lucy, ütle talle, et olen vannis,” sosistasin.

„Talle? Vannis?”

„Jah. Ära lase teda sisse,” juhendasin.

„Mis toimub?” päris Anne, kui hetke pärast kõrva vastu vannitoa ust surusin.

„Kas teie kuulete midagi?” küsisin.

Nad surusid samuti kõrva vastu ust. Kuulsime vaid Lucy summutatud pobinat. Siis leidsin väikese prao ja järgnev vestlus oli palju selgem.

„Ta on vannis, Tema Majesteet,” sõnas Lucy rahulikult. Nii et see oligi Maxon. Ma polnud paranoiline.

„Oh. Lootsin, et ehk ta veel õhtustab. Oleksin tahtnud seda temaga koos teha.”

„Ta otsustas enne sööki veel vannis käia.” Tema hääles peitus väike värin – valetamine polnud tema leivanumber

Natuke veel, Lucy. Pea nüüd vastu.

„Ah nii. Ehk paluksite tal minu juurde tulla, kui ta lõpetab. Tahan temaga väga rääkida.”

„Mmm, see võib olla päris pikk vann, Tema Majesteet.”

Maxon vaikis korraks. „Oh. Olgu siis nii. Kas ütleksite talle edasi, et käisin siin? Ja palute tal mind kutsuda, kui ta soovib rääkida? Öelge, et kellaaja pärast pole vaja muretseda, ma tulen kohe.”

„Jah, härra.”

Vaikus valitses nii tükk aega ja ma hakkasin juba arvama, et ta lahkus.

„Mmm, aitäh siis,” sõnas ta viimaks. „Head ööd.”

„Head ööd, Tema Majesteet.”

Igaks juhuks püsisin veel paar sekundit peidus. Kui uksest välja astusin, seisis Lucy ikka veel ukse juures. Vaatasin toatüdrukutele otsa, kõigil neil peitus silmis väga küsiv pilk.

„Tahan täna lihtsalt üksi olla,” ajasin pada. „Ausalt öeldes olengi vist valmis päeva lõpetatuks lugema. Võtke kandik, ma lähen voodisse.”

„Soovite, et üks meist siia jääks?” küsis Mary. „Juhuks, kui soovite kellegi printsi järele saata?”

Nende silmis välgatas lootusesäde. Paraku pidin neile pettumuse valmistama.

„Ei, ma tahan tõesti lihtsalt puhata. Maxoniga jõuan hommikul rääkida.”

Maxoni ja minu vahelt oli läbi jooksnud must kass. Imelik oli seda teades end voodis lihtsalt kerra tõmmata. Ent kogu selle supi nii kuumalt helpimine tundus samuti võimatu. Kõik kiskus viltu. Olime juba üle elanud nii palju tõuse ja mõõnu ning püüdnud oma suhet toimima saada, aga ometi sai aina selgemaks, et ühise tuleviku nimel tuli topeltvaeva näha.

Enne koitu raputati mind voodist järsult välja. Koridorist voolas tuppa valgust. Hõõrusin silmi ja püüdsin pilku valvurile fookustada.

„Preili America, ärgake, palun!”

„Mis lahti?” pärisin haigutades.

„Hädaolukord. Teid vajatakse kohe allkorrusel.”

Veri tardus mu soontes. Mu pere oli surnud. Teadsin seda. Saatsime nende juurde valvurid, hoiatasime, keda võimalik, aga mässajad olid siiski läbi pääsenud. Sama juhtus Nataliega. Valikust lahkudes oli ta pere ainus laps, sest mässajad tapsid tema väikese õe. Kuskil polnud enam turvaline.

Heitsin teki eemale ja hüppasin hommikumantlisse ning sussidesse. Jooksin alla, kuis jalad võtsid, trepil kaks korda peaaegu kukkudes.

Esimesele korrusele jõudes nägin Maxonit valvuriga midagi tähelepanelikult arutamas. Viimased kaks päeva olid kui peoga pühitud. Jooksin tema juurde.

„On nendega kõik korras?” hüüdsin juba kaugelt, püüdes pisaraid alla suruda. „Kui hull asi on?”

“Mis asja?” päris ta kuskilt mu käte vahelt.

„Mu vanemad, vennad ja õed... On nendega kõik korras?”

Maxon lükkas mu natuke kaugemale ja vaatas mulle otsa. „Nendega on kõik parimas korras, America. Anna andeks, oleksin pidanud taipama, kuidas selline äkiline äratus sulle mõjub.”

Oleksin pingelangusest peaaegu nutma hakanud.

Maxoni jutt ei klappinud aga kuidagi, sest ta teatas: „Mässajad on palees.”

„Mida?” karjatasin. „Miks me ei varju?”

„Nad pole siin eesmärgiga meid rünnata.”

„Miks nad siis siin on?”

Ta ohkas. „Siin on kaks põhja laagri mässajat. Nad pole relvastatud ja palusid kohtumist minu... ja sinuga.”

„Miks minuga?”

„Pole õrna aimugi. Aga kuna plaanin nendega rääkima minna, mõtlesin, et annan sulle võimaluse sama teha.”

Langetasin pilgu ja tõmbasin käega üle juuste. „Ma olen öösärgis.”

Ta naeratas. „Ma näen, aga kõik see ongi äärmiselt mitteametlik. Nii et see on igati paslik.”

„Kas sina tahad, et ma nendega räägiksin?”

„See on sinu otsus. Ehkki jah, ma olen pisut uudishimulik, miks nad just sinuga vestelda tahavad. Ja ma pole kindel, et nad selle põhjuse mulle ilma sinu juuresolekuta avaldavad.”

Noogutasin ja kaalusin oma võimalusi. Ma polnud kindel, et tahan mässajatega rääkida. Relvastatud või mitte, olid nad ikkagi märkimisväärselt surmavad. Aga kui Maxon arvas, et saaksin sellega hakkama, siis võib-olla tõesti peaksin...

„Olgu,” sõnasin end kokku võttes. „Olgu peale.”

„Sa ei saa viga, America. Ma luban.” Ta käsi pigistas tasakesi minu kätt. Siis pöördus ta valvuri poole. „Juhatage teed. Ja ärge pistke oma relva kabuuri, nii igaks juhuks.”

„Loomulikult, Tema Majesteet,” vastas too ja viis meid ümber nurga Suurde saali. Seal seisid valvureist ümbritsetuna kaks inimest.