Читать книгу Väljavalitu - Kiera Cass - Страница 4

Kui kiri saabus, pidi ema rõõmust lakke hüppama. Sellega on meie mured murtud, lausa igaveseks haihtunud, uskus ta veendunult. Ja mina olin tema vaimustavas plaanis üks pirakas sööt.

Ma polnud sõnakuulmatu tütar, aga see oli liig, mis liig.

Ma ei tahtnud õukonda kuuluda. Ma ei tahtnud olla Esi-mene. Ma ei tahtnud pürgida.

Peitsin end oma toas – ainsas kohas, kus mul õnnestus meie pilgeni täis maja saginast varju saada – ja haudusin välja argumente, mis teda kõigutada võiks. Paraku olid mul talle ette laduda vaid tugevad isiklikud seisukohad... millest ükski ei liigutaks teda arvatavasti karvavõrdki.

Teda igavesti vältida mul siiski ei õnnestunud. Õhtusöögiaeg lähenes ja mulle kui vanimale majja jäänud lapsele langesid kokkamiskohustused. Venisin voodist välja ja sundisin end ussipessa astuma.

Ema saatis mulle pika pilgu, aga hoidis suu lukus.

Pöörlesime vaikides köögi ja söögitoa vahet, valmistades kana ja makarone, lõikudes õunu ning kattes lauda viiele. Kui julgesin pilgu töölt tõsta, tabas mind ema raevukas pilk, mis rõhus kahtlaselt süütundele. See polnud midagi ebatavalist. Olin seda näinud ka siis, kui ei tahtnud mõnda tööotsa vastu võtta, sest teadsin, et meid palkav pere on põhjendamatult ebaviisakas. Või kui ema tahtis minu kaela sokutada põhjalikku küürimist ajal, mil meil polnud piisavalt raha, et Kuutele selle eest maksta.

Vahel see töötas, vahel mitte. Aga praegu olin kõigutamatu.

Ta ei suutnud mu põikpäisust taluda. Aga vaevalt see teda üllatas, sest ta oli ise täpselt samasugune. Paraku polnud asi ainult minus. Ema oligi viimasel ajal pinges. Suvi hakkas lõppema ja ees ootas külm. Ning mure.

Ema lajatas teekannu kõva mütsatusega laua keskele. Mu suu hakkas teele ja sidrunile mõeldes vett jooksma. Aga tuli oodata – praegu oleks oma tassitäie ära joomine ja söögi kõrvale vee larpimine tundunud raiskamisena.

„Kas selle ankeedi täitmine tapaks su või?” päris ta, suutmata kauem suud pidada. „Valikus osalemine on vaimustav võimalus. Meile kõigile.”

Ohkasin raskelt. „Tappev” võis selle kohta vabalt öelda.

Polnud saladus, et mässajad – põrandaalused kolooniad, kes vihkasid Illéad, meie suurt ja võrdlemisi noort riiki – korraldasid paleele tihti julmi rünnakuid. Carolinas polnud nad midagi uut. Ühe magistraadi maja põletati maatasa ja Kahtede autosid rüüstati. Toimus ka üks suurejooneline vanglast põgenemine, aga et selle varjus pääses vabadusse vaid üks kogemata lapseootele jäänud tüdruk ja üks üheksa lapse isast, Seitse, ei saanud ma neile suurt midagi süüks panna.

Isegi kui otsene oht kõrvale jätta, tundus Valiku kaaluminegi mulle vastuvõetamatu. Paljas mõte kõigest sellest, mis mind siin paigal hoidis, pani mind naeratama.

„Need viimased aastad on su isale rängalt mõjunud,” sosistas ema. „Katsu endas natukenegi kaastunnet leida ja tema peale mõelda.”

Isa. Muidugi tahtsin ma isa aidata. Nagu ka Mayd ja Geradi. Isegi ema. Nii mõelda polnud sugugi mõnus. Asjad liikusid juba liiga kaua allamäge. Mõtisklesin, kas see raha ja see võimalus kindlustaksid ka isa meelest tee tagasi normaalse elu juurde.

Me ei elanud küll ellujäämise piiril. Me polnud otseselt näljas. Aga seegi polnud kaugel.

Meie kast seisis absoluutsest põhjast vaid kolme astme kaugusel. Olime kunstnikud. Ning kunstnikest ja muusikutest kõntsani jäi vaid kolm sammu. Sõna otseses mõttes. Meil olid näpud kogu aeg põhjas, sest sissetulek sõltus kõvasti aastaajast.

Lugesin ühest vanast ajalooraamatust, et vanasti kogunesid kõik pühad kuidagi talvekuudesse. Mingile Halloweeni-nimelisele päevale järgnesid tänupühad, sellele omakorda jõulud ja uus aasta. Kõik kobaras koos.

Jõule tähistati jätkuvalt. Sest kuidas sa ikka jumaluse sünniaega muuta saad. Aga pärast seda, kui Illéa ja Hiina massiivse rahulepingu allkirjastasid, nihkus aastavahetus olenevalt aastast kas jaanuari või veebruari. Kõik muud iseseisvuse ja tänulikkuse tähistamise pühad olid nüüd koondatud tänupühade alla, mis saabusid suvel. Siis tähistati Illéa loomist, meie ellujäämist.

Halloween oli aga mõistatus. Mul polnud õnnestunud rohkem välja selgitada.

Vähemalt kolm korda aastas jagus kogu meie perele kõvasti tööd. Isa-ema aina rabasid, sest isandad ostsid nende loomingut teistele kingiks. Meie emaga käisime pidudel esinemas – mina laulsin ja ema saatis mind klaveril – ega öelnud ära ühestki tööotsast, mille vähegi graafikusse suutsime suruda. Nooremana kartsin esinemisi meeletult. Nüüd püüdsin end lihtsalt kuidagi taustamuusikasse sulatada. See sobis meie palkajatele – meid pidi olema kuulda, mitte näha.

Gerad polnud oma annet veel leidnud. Aga ta oli ka alles seitsmeaastane. Tal oli veel veidi aega.

Peagi muudavad lehed värvi ja meie väike maailma muutub taas ebakindlaks. Viis suud, aga vaid neli töötajat. Ei mingit kindlat töölootust kuni jõuludeni.

Sellele niimoodi mõeldes tundus Valik köis, midagi kindlat, millest haarata. See loll kiri võis minu ja koos minuga ka mu pere sellest pimedusest välja sikutada.

Vaatasin ema. Ta töntsakas keha oli Viie kohta pisut ebatavaline. Ometi ei õginud ta iialgi – meil polnud piisavalt toitu, et sellega liialdada. Võib-olla tulenes see lihtsalt viie lapse sünnitamisest. Ta juuksed olid punased nagu minulgi, aga täis vallatuid valgeid salke. Need tekkisid ootamatult paar aastat tagasi. Tema silmi piirasid pisikesed kortsud, ehkki ta polnud veel sugugi vana, ja köögis ringi askeldades tundus teda maadligi suruvat justkui nähtamatu raskus.

Tema õlgadel lasuski suur koorem. Teadsin seda hästi. Nagu sedagi, et just sellepärast läkski ta minuga manipuleerimise teed. Kiskusime ka muidu päris palju, aga raske talve ootuses muutus ta erakordselt ärrituvaks. Seda enam ajas teda närvi see, et ma keeldusin isegi lihtsa ankeedi täitmisest. Tema meelest ma lihtsalt jonnisin.

Aga oli asju, väga olulisi asju, mida ma selles maailmas armastasin. Ja see paberileht seisis kui telliskivimüür minu ja mu unistuste vahel. Võib-olla olid need rumalad. Võib-olla polnud need iial täituma mõeldudki. Ometi olid need üdini minu ja mulle tundus, et oma unistusi ei tohi isegi oma kallile perele ohvriks tuua. Takkapihta olin nende heaks juba väga palju teinud.

Olin kõige vanem laps nüüd, mil Kenna oli abielus ja Kota läinud. Ma andsin endast ju parima, et võimalikult palju panustada. Näiteks sättisime mu koduõppe proovide järgi, mis võtsid niikuinii suurema osa päevast, sest ma püüdsin samal ajal saada selgeks mitme pilli mängimist ja laulmist.

Saabunud kirja valguses ei tähendanud see kõik midagi. Ema peas olin ma juba kuninganna.

Oleksin ma olnud targem, peitnuksin selle kirja enne isa, May ja Geradi saabumist ära. Aga nüüd oli ema selle oma riidevoltide vahele torganud, kust ta selle keset õhtusööki välja tõmbas.

„Lauljate maja,” laulis ta ümbrikult aadressi maha.

Püüdsin seda ta käest krahmata, aga ema oli kärmem. Nad oleksid sellest õige pea niikuinii teada saanud, aga kui ema nüüd asja sedasi serveeris, olid kõik tema poolt.

„Ema, palun,” anusin.

„Loe ette!” kilkas May. See polnud üllatus. Mu väike õde nägi välja täpselt nagu minu kolm aastat noorem versioon. Aga kui meie välimus oli äravahetamiseni sarnane, polnud seda kaugeltki mitte meie iseloom. Erinevalt minust oli tema seltskondlik ja lootusrikas. Ja antud hetkel täielik poistehull. Kõik see tundus talle kahtlemata kohutavalt romantiline.

Puna valgus mu näkku. Isa kuulas tähelepanelikult ja May peaaegu et hüples rõõmust. Vaid väike armas Gerad kaevus taldrikusse. Ema köhis hääle puhtaks ja jätkas.

„Hiljutine rahvaloendus kinnitas, et teie majas elab üksik naisterahvas vanuses kuusteist kuni kakskümmend eluaastat. Sooviksime teid seetõttu teavitada ühest suurepärasest võimalusest meie uhkele Illéa rahvale rõõmu teha.”

May kiljatas veel kord ja hõiskas mul käest haarates: „See oled sina!”

„Ma tean, sa väike pärdik. Jäta järele, sa murrad mu käe.” Aga ta ei lasknud sellest lahti ja hüples edasi.

„Meie armastatud prints Maxon Schreave,” jätkas ema, „jõuab sel kuul meheikka. Astudes esimesi samme sel elu­etapil, loodab ta enda kõrvale leida kaaslase ja abielluda uhke Illéa tütrega. Kui teie kõnealune tütar, õde või abiline on huvitatud võimalusest saada prints Maxoni pruudiks ja Illéa jumaldatud printsessiks, täitke ümbrikusse lisatud ankeet ja toimetage see kohalikku maavalitsusse. Igast omavalitsusest valib fortuuna ühe tütarlapse printsiga kohtuma.”

„Osalised majutatakse kogu külaskäigu ajal Angeleses imelises Illéa palees. Iga osaleja pere saab helde kompensatsiooni (küll ta alles rõhutas neid sõnu) kuninglikule perele teene osutamise eest.”

Pööritasin silmi, aga mu ema ei lasknud end sellest segada. Poistega nii käiski. Kuninglikku perre sündinud printsessid korraldati abieludesse, lootuses kindlustada meie veel noore riigi häid suhteid teiste riikidega. See oli igati loogiline – me vajasime hädasti liitlasi. See ei meeldinud mulle sugugi ja õnneks polnud ma midagi sellist iial ka oma silmaga näinud. Kuninglikku perre polnud printsessi sündinud juba kolm põlvkonda. Printsidega olid lood teised. Nemad abiellusid kindlasti mõne oma riigi neiuga, et kindlustada oma aeg-ajalt ohjeldamatu rahva poolehoidu. Kogu Valiku mõte oligi meid lähendada ja meenutada, et ka meie riik sündis justkui nullist.

Juba paljas mõte sellest, et peaksin osalema kogu rahva silme all lahti rulluval konkursil, kus see ennasttäis väike hädapätakas talle ette söödetud seltskonnast kõige ilusama ja pealiskaudsema tüdruku välja noolib, et too saaks lihtsalt teleris tema kõrval vaikides naeratada – üksnes see pani mind karjuma. Mis oleks veel alandavam?

Pealekauba olin ma piisavalt paljude Kahtede ja Kolmede kodudes käinud, et veenduda – ma ei soovi iialgi nende seas elada, veel vähem nende sekka kuuluda. Kui jätta välja korrad, mil nälg kippus näpistama, olin ma meie Viie seisusega täitsa rahul. Ema oli tõusik, mitte mina.

„Ja muidugi jumaldaks ta Americat. Ta on nii ilus!” õhkas ema.

„Ema, palun. Äärmisel juhul olen mina tavaline.”

„Sa ei ole,” vaidles May, „sest mina olen täpselt sinu nägu, ja mina olen ilus!” Ta naeratus oli nii võluv, et pidin vägisi turtsatama. Tal võis õigus olla, sest May oli tõesti ilus.

Asi polnud ainult tema näos, kõikevõitvas naeratuses ja säravates silmades. May kiirgas energiat, entusiasmi, mistõttu tahtsid sa olla just seal, kus temagi. May oli kütkestav ja mina ei olnud. Ausõna.

„Gerad, mis sina arvad? Kas ma olen ilus?” pärisin.

Kõigi silmad pöördusid pere pesamunale.

„Ei. Tüdrukud on vastikud.”

„Gerad, palun,” lasi ema kuuldavale liialdatud ohke, kuid ei pahandanud. Geradi peale oli võimatu solvuda või pahandada. „America, võta teadmiseks, et sa oled tõesti väga kena tüdruk.”

„Kui nii, siis miks keegi mind kunagi kohtama ei kutsu?”

„Oh, küll nad kutsuvad, aga ma peletan nad ukse tagant ära. Mu tüdrukud on liiga kenad, et Viitega abielluda. Kenna püüdis kinni Nelja ja sinul läheb kindlasti veel paremini.” Ema rüüpas lonksu teed.

„Ta nimi on James, ära kutsu teda numbri järgi. Ja mis ajast saati need poisid siis siin ukse taga käivad?” Kuulsin ise ka, kuidas mu hääl ühtäkki kilama hakkas.

„Juba mõnda aega,” tegi isa esimest korda suu lahti. Isa hääles valitses isegi tükike kurbust ja ta jõllitas oma teetassi. Ma ei saanud aru, mis ta endast nii välja viis. Et poisid meie uksetagust kulutasid. Et me emaga jälle vaidlesime. Et mina ei tahtnud konkursile minna. Et ma unustaksin nad, kui ikkagi osaleda otsustaksin.

Ema tõstis pilgu ja ma taipasin. Ta ei tahtnud seda minult paluda. Ta ei tahtnud, et ma lähen, ent ta ei saanud eitada selle plaani kasulikkust kogu meie pere jaoks.

„America, ole nüüd mõistlik,” jätkas ema. „Me oleme ainsad vanemad kogu riigis, kes peavad praegu oma tütart veenma. Mõtle vaid, milline võimalus. Sinust võib saada kuninganna.”

„Ema. Isegi, kui ma tahaksin minna, mida ma kohe üld-

se ei taha, osaleb seal veel tuhandeid teisi tüdrukuid. Tu-

handeid. Ja kui ma isegi edasi pääseksin, oleks seal veel kolmkümmend neli teist tüdrukut, kes on juba praegu võrgutamiskunstis kahtlemata oluliselt paremad kui mina kunagi olema hakkan.”

Gerad kikitas kõrvu. „Mis asi on võrgutamine?”

„Ei miski,” vastasime kooris.

„Kõige selle taustal oleks päris naeruväärne loota, et ma võidan,” võtsin asja kokku.

Ema lükkas tooli eemale ja kummardus üle laua minu poole. „Keegi peab võitma, America. Ja sinu šansid on sama suured kui kõigil teistel.” Ta haaras salvräti ja keeras otsa ringi. „Gerad, kui sa lõpetad, lähed otse vanni.”

Gerad oigas.

May sõi vaikides. Gerad palus juurde, aga toit oli otsas. Nad tõusid ja läksid ning mina hakkasin lauda koristama. Isa jõi vaikides oma teed. Ta juustes paistis jälle akvarelle – näiteks erkkollast, mis mind naeratama pani. Ta tõusis ja pühkis särgilt koorukesi.

„Isa, anna andeks,” sosistasin taldrikuid kokku korjates.

„Ära ole rumal, kiisuke. Ma ei ole pahane.” Ta naeratas ja tõmbas mind enda kaissu.

„Ma lihtsalt...”

„Sa ei pea mulle selgitama, kullake. Ma saan aru.” Mu otsaette maandus matsuv musi. „Aga nüüd lähen ma tagasi tööle.”

Mul oli aeg kööki koristama minna. Mässisin oma peaaegu puutumata jäänud taldriku salvräti sisse ja peitsin külmkappi. Teiste taldrikud olid viimseni puhtaks kraabitud.

Oma tuppa suundudes ohkasin sügavalt. Olukord oli talumatu.

Miks pidi ema mind niimoodi takka sundima? Kas tema polnud õnnelik? Kas ta ei armastanud enam isa? Miks talle sellest ei piisanud?

Lamasin oma muhklikul madratsil ja püüdsin kogu seda Valiku asja selgeks mõelda. Seal leidus ju ka mõningaid plusse. Kas või võimalus natuke aega korralikult süüa. Aga miks end nende mõtetega vaevata? Ma ei armu prints Maxonisse. Illéa „Reporteris” nähtu põhjal võis arvata, et ta isegi ei meeldi mulle.

Kesköö tundus igavikuliselt kaugel. Astusin ukse küljes rippuva peegli ette, et veenduda, kas mu juuksed näevad välja sama head kui hommikul, ja tõmbasin huultele pisut läiget, et näos oleks veidigi värvi. Ema oli kehtestanud ranged reeglid selle kohta, kuidas tuleb meiki esinemiste jaoks hoida, ent sellistel õhtutel nagu täna nihverdasin ma sellest veidi kõrvale.

Hiilisin haudvaikselt kööki. Haarasin oma õhtusöögi ülejäägid, veidi vana leiba ja ühe õuna ning sidusin kõik pampu. Aeglaselt oma tuppa tagasi hiilimine tundus üsna vaevaline, sest kell oli juba päris palju, ent kapi kallal käimine oleks mind enne liiga närviliseks muutnud.

Avasin oma toa akna ja piilusin väikesesse tagaaeda. Kuud paistis taevas vaid killuke, nii et pidin silmadel pimedusega veidi harjuda laskma. Teisel pool platsi võis ähmaselt näha puuonni siluetti. Kui olime nooremad, sidus Kota oksad täis valgeid linu, et see näeks välja nagu laev. Tema oli kapten ja mina tema parem käsi. Mu peamisteks kohustusteks oli põranda küürimine ja toidu valmistamine – tavaliselt mullast ja oksaraagudest, mida ema küpsetusvormi surusin. Kota võttis alati lusikatäie ja pistis selle nahka ehk viskas üle õla. See tähendas, et mul tuli muidugi uuesti küürima hakata, aga polnud hullu – olin rahul, et Kota mu oma laeva võttis.

Vaatasin ringi. Naabrite aknad olid pimedad. Kuskil pol-

nud hingelistki. Ronisin ettevaatlikult aknast välja. Vanasti ilutsesid mu kõhul kogu aeg sinikad, sest kasutasin vale tehnikat, ent juba aastaid oli see mul viimse detailini paika lihvitud. Aga toiduga ei tahtnud ma küll riskida.

Lippasin oma kõige armsamas pidžaamas üle muru. Võinuksin ju ka tavalistes riietes olla, aga nii tundus parem. Tundsin end oma väikestes pruunides pükstes ja valges maikas lihtsalt eriti kenana.

Leidsin puutüvele naelutatud astmed kätte pimesi. Seegi oli aastatega selgeks saanud. Iga samm ülespoole oli kergendus. Ma polnud majast kaugel, ent kogu meie pere sagin tundus ühtäkki ununevat. Siin polnud ma enam kellegi printsess.

Väikesest päästvast ukseavast sisse ronides sain kohe aru, et ma pole üksi. Kaugemas nurgas, kottpimedas öös peitis end keegi. Mu hingamine kiirenes. Panin toidu maha ja kissitasin silmi. Külaline liigutas end. Küünal süttis. See ei andnud palju valgust, majja ei paistnud see kindlasti, aga sellest piisas. Viimaks tegi sissetungija suu lahti ja üle ta näo levis riukalik naeratus.

„Tere, kaunitar.”