Читать книгу Väljavalitu - Kiera Cass - Страница 5

Roomasin mööda põrandat edasi. Onn polnud suurem kui meeter korda meeter, nii et isegi Gerad ei saanud siin püsti seista. Aga mulle see meeldis. Ühes servas oli väike sissekäik ja selle vastas väike aken. Tõstsin nurka küünlaaluseks vana pingi ja laotasin laiali nartsu. See sobis istumisaluseks umbes sama hästi nagu tükk kardinat. Seda polnud palju, aga see oli minu paradiis. Meie paradiis.

„Palun ära kutsu mind kaunitariks. Esmalt mu ema, siis May ja nüüd sina. See on tüütu.” Minu ma-pole kena kõne ei tundunud teda kuigivõrd kõigutavat. Ta naeratas.

„Ma ei saa sinna midagi parata. Sa oled kõige ilusam asi, mida ma iial näinud olen. Sa ei saa mulle ette heita, et ma seda sulle igal võimalusel öelda tahan.” Ta võttis mu näo oma käte vahele ja vaatas mulle sügavalt silma.

Sellest piisas. Meie huuled sulasid ühte ja ma ei suutnud mõelda enam millestki muust. Haihtusid Valik, mu õnnetud vanemad ja isegi Illéa. Olid vaid Aspeni käed mind aina kõvemini embamas ja tema hingeõhk mu põsel. Mu sõrmed libisesid läbi ta juuste, mis olid ikka veel natuke märjad ja mõnusalt sakris – talle meeldis öösiti duši all käia. Ta lõhnas kodus ema tehtud seebi järele. Tavaliselt unistasin ma sellest lõhnast. Rebisin end temast eemale ega saanud muud kui naeratada.

Ta istus, jalad harkis, ja ma istusin poolviltu tema sülle nagu kallistust ootav laps. „Anna andeks, mul pole just kõige parem tuju. Sest noh... meile tuli täna see lollakas kiri.”

„Ah jaa, see kiri,” ohkas Aspen. „Meile tuli kaks.”

Muidugi – kaksikud said just kuueteistkümneseks.

Aspen uuris mu nägu. Koos olles tegi ta seda alati, püüdes seda justkui tuleviku tarbeks mällu söövitada. Möödunud oli rohkem kui nädal ja tavaliselt ei suutnud me kumbki lahusolekut isegi üle paari päeva taluda.

Ma ei saanud temalt silmi. Aspen oli kogu linna ja kõigi kastide nägusaim noormees. Tema tumedad juuksed ja rohelised silmad ning salapärane naeratus. Ta oli pikk, aga mitte liiga pikk. Kõhn, aga mitte liiga. Aga isegi hämaras märkasin ta silme all väikeseid kotte. Küllap tegi ta jälle iga päev ületunde. Tema must T-särk oli paljudest kohtadest rebenenud, täpselt nagu kulunud teksad, mida ta peaaegu iga päev kandis.

Kui vaid saaksin need kokku lappida. See oli mu suur unistus. Mitte olla Illéa printsess. Vaid Aspeni oma.

Iga hetk temast eemal oli talumatu piin. Mõnikord arvasin, et lähen hulluks, mõeldes, mida ta parasjagu teeb. Selle vältimiseks hakkasin harjutama. Räägitakse, et ma olen väga hea muusik. Noh, selle eest peaks suurem tänu kuuluma Aspenile, kes sundis mind asendustegevusi otsima.

Oleksin eelistanud temaga olla.

Aga Aspen oli Kuus. Kuued olid teenrid ja vaid üks samm kõrgemal Seitsmetest, sest nemad said paremat haridust ja olid tubasteks töödeks paremini treenitud. Aspen oli targem, kui keegi oleks osanud arvata, ja masendavalt ilus, aga naised ei abiellunud iial madalamasse kasti. Madalama kasti mees võis küll su kätt paluda, aga jah-sõna ei saanud ta peaaegu kunagi. Isegi, kui said, tuli enne pulmi täita ohtralt pabereid ja tegeleda bürokraatiaga ning isegi seejärel oodata üheksakümmend päeva, et asi saaks ametliku käigu. Räägiti, et see pidi andma inimestele võimaluse ümber mõelda. Nii et meie delikaatne kohtumine, mis toimus veel pärast ametlikku komandanditundi... Oleks keegi meid näinud, sattunuks me tõsisesse jamasse. Ema reaktsiooni peale ei tahtnud ma mõeldagi.

Aga ma armastasin Aspenit. Olin armastanud juba peaaegu kaks aastat. Ja tema armastas mind. Seal istudes, tema sõrmed mu juukseid keerutamas, ei suutnud ma Valikus osalemist ettegi kujutada.

„Mis sa sellest siis arvad? Valikust, ma mõtlen,” pärisin.

„Normaalselt, ma arvan. Kuidagi peab ta ju endale naise leidma, vaene kutt.” See oli sarkasm, aga mina ihkasin kuulda ausat arvamust.

„Aspen.”

„Okei-okei. Osa minust arvab, et see on pisut kurb. Miks ei võiks prints kohtamas käia? No tõesti, kas ta ei suuda kedagi leida. Printsessid panevad nad ju printsidele mehele. Miks nad ei võiks samamoodi talle naist leida? Kusagil peab ju mõni tallegi sobilik sinivereline leiduma. Ma ei saa aru. No see on üks pool. Aga samas...” Ta ohkas. „Teine pool minust peab seda päris arukaks käiguks. See on põnev. Ta armub rahva silme all. Ja see on ju tore, kui kellegi muinasjutt teoks saab. Igaühest võib saada meie järgmine kuninganna. Selles on midagi väga lootusrikast. Paneb isegi mind uskuma, et minagi võin saada oma õnneliku lõpu.”

Ta puudutas sõrmedega õrnalt mu huuli. Rohelised silmad piilusid sügavale mu hinge. Ma pole iial kellegagi kunagi säärast sidet tundnud. Ihkasin meie õnnelikku lõppu rohkem kui midagi muud.

„Nii et sa julgustad kaksikuid osalema, jah?”

„Jah. Me kõik oleme ju printsi näinud. Ta tundub piisavalt tore tüüp. Paras tattnokk, seda muidugi, aga sõbralik. Ja tüdrukud on nii elevil, et see tundub isegi naljakas. Kui täna koju jõudsin, tantsisid nad keset tuba. Ei saa salata, et perele teeks see ka ainult head. Ema on rahul, et meie majas elab suisa kaks osalejat tavalise ühe asemel.”

Esimene hea asi selle jäleda konkursi juures. Uskumatu, et olin seni vaid endale mõelnud ja Aspeni õed ära unustanud. Kui üks neist pääseks edasi, kui üks neist võidaks...

„Mõistad sa, mida see tähendab, Aspen? Kui Kamber või Celia võidab?”

Ta lukustas mu enda kaissu, huuled õrnalt mu otsaesist riivamas, üks käsi mu selga silitamas. „Muust ma täna mõelnud polegi,” sõnas ta. Kindlustunne ta hääles peletas peast kõik muud mõtted. Tahtsin vaid, et ta mind puudutaks, mind suudleks. Nii olekski läinud, kui ta kõhukorin poleks mind maa peale tagasi toonud.

„Oh, kuule, ma tõin meile veidi süüa.”

„Tõesti?” Ta püüdis mitte liiga vaimustunult paista.

„See kana meeldib sulle, valmistasin selle ise.”

Ulatasin oma väikese pambu Aspenile. Tema kiituseks võin öelda, et ta ei ahminud seda ühe kiire korraga sisse. Ise võtsin õunast ühe ampsu, nagu oleks see söök tõesti meile, aga ülejäänu jätsin muidugi talle.

Kui meie peres oli söök paras mureallikas, siis Aspeni omas suisa katastroof. Tema töö oli meie omast palju kindlam, kuid palk oluliselt väiksem. Neil polnud iial piisavalt süüa. Ta oli seitsmest lapsest vanim ja täpselt nagu mina astusin appi, tõmbus tema kõrvale. Ta jagas oma toitu alati tööst kurnatud õdede-vendade ja ema vahel. Ta isa suri kolm aastat tagasi ja nüüd sõltus kogu pere suures osas temast.

Olin rahul, kui ta sõrmed puhtaks lakkus ja viimasegi leivatüki suhu pistis. Millal ta küll viimati süüa sai?

„Sa oled nii hea kokk. Kunagi teed sa kellegi väga paksuks ja õnnelikuks,” teatas ta, suu õuna täis.

„Sinu teen ma kunagi paksuks ja õnnelikuks. Sa tead küll.”

„Oh, olla vaid paks!”

Naersime ja ta kandis mulle ette kõik, mida oli teinud meie viimasest kohtumisest saati. Ta käis abiks ühe tehase kontoris ja pidi sama tegema ka järgmisel nädalal. Ta ema sai koristajana tööd paari meie kandi Kahe juures. Ja kaksikud olid õnnetud, sest ema ei lubanud neid enam pärast kooli näiteringi – ikka sellepärast, et raha vajas teenimist.

„Ehk õnnestub mul ka pühapäevadeks mõni ots leida ja natuke rohkem teenida. Mind ajab marru, et nad peavad loobuma millestki, mida nad nii väga armastavad.” Ta kõlas nagu see kõik oleks käkitegu.

„Aspen Leger, ära mitte mõtlegi! Sa tapad end tööga ära.”

„Oh, Mer...” sosistas ta mulle kõrva nii, et mul tekkis kananahk. „Sa tead küll Kamberit ja Celiat. Nad peavad olema rahva ees. Neid ei saa kokku pakkida ja aina koristama ning kirjutama sundida. See poleks üldse nende moodi.”

„Aga see pole aus, et nad jätavad kõik sinu õlgadele. Tean küll, kuidas sa neid armastad, aga sa ei saa endaga nii teha. Kui sa neid armastad, hoolitse esmalt enda eest.”

„Ära sina muretse, Mer. Horisont on helge. Ma ei tee seda ju igavesti.”

Teeb. Ja kuidas veel. Sest ta pere vajas alati raha. „Aspen, ma tean su võimeid. Aga sa ei ole superkangelane. Pole mõis-

tlik arvata, et sa suudad pakkuda kõike kõigile, keda sa armastad. Sa lihtsalt... Isegi sina ei suuda kõike korraga teha.”

Olime hetke vait. Lootsin, et ehk võtab ta mu sõnu südamesse ja taipab, et sekundikski puhkamata teeb ta endale liiga. Polnud uudis, et Kuued, Seitsmed ja Kaheksad surid kurnatusest. Ma poleks suutnud seda taluda. Surusin end veel rohkem ta rinnale, et see hirmus mõte peast kaoks.

„America?”

„Jah?” sosistasin.

„Osaled sa Valikus?”

„Ei! Muidugi mitte. Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma isegi mõtlen mingi võõraga abiellumisest. Ma armastan sind,” kinnitasin tõsiselt.

„Sa tahad olla Kuus? Alati näljas. Alati mures.” Ta hääles peitus tõsine küsimus: kui peaksin valima, kas magan palees, kus kõik mind kummardavad, või Aspeni kolmetoalises korteris koos tema perega. Siis kumma ma valiksin?

„Aspen, meiega saab kõik korda. Me oleme targad. Me saame hakkama.” Et see kõik vaid nii läheks...

„Sa tead küll, et see pole nii, Mer. Ma peaksin ikka oma peret toetama. Ma pole hülgaja tüüp.” Nihelesin ta käte vahel. „Ja juhul, kui me lapsed saame...”

„Siis, kui me lapsed saame,” täpsustasin. „Ja me oleme hästi ettevaatlikud. Kes on öelnud, et me peame saama neid rohkem kui kaks?”

„Sa tead küll, et see pole miski, mida me kontrollida saaks.” Viha ta hääles paisus.

Ma ei saanud teda süüdistada. Kui olid rikas, said sa peret planeerida. Olid Neli või midagi hullemat, pidid kõik saatuse hooleks jätma. See teema põhjustas suurema osa sõnasõdadest viimase kuue kuu jooksul, mil üritasime välja mõelda, kuidas saaksime rohkem koos olla. Laste küsimus oli keeruline. Mida rohkem sul neid oli, seda rohkem oli töökäsi. Aga samuti ka suid, mida toita...

Vaikisime taas, oskamata kumbki midagi kosta. Aspen oli kirglik ja kippus end vaidlustesse ära kaotama, kuid aegamööda õppis ta end enne vihapurske pärale jõudmist taltsutama. Tundus, et just sellega tegeles ta ka praegu.

Ma ei tahtnud, et ta muretseks või ärrituks, sest uskusin tõesti, et saame hakkama. Kui planeerime kõike põhjalikult, saame hakkama ka planeerimatuga. Võib-olla olin liiga optimistlik, võib-olla liiga sügavalt armunud, ent uskusin siiralt, et kui me midagi väga tahame, suudame selle Aspeniga teoks teha.

„Ma arvan, et sa peaksid seda tegema,” teatas ta ühtäkki.

„Tegema mida?”

„Osalema Valikus. Ma arvan, et peaksid seda tegema.”

Jõllitasin talle otsa. „Oled sa hulluks läinud?”

„Mer, kuula mind.” Ta suu oli täpselt mu kõrva ääres. See polnud aus – ta teadis, et see eksitab mind. Ta hingeldas õrnalt ja rääkis väga aeglaselt, justkui teeks väga romantilist ettepanekut, ehkki tegelikult oli otse vastupidi. „Kui sul oleks võimalus elada paremini kui praegu ja sa loobuksid sellest minu pärast, ei annaks ma seda endale iial andeks. Ma ei suudaks selle teadmisega elada.”

Hingasin pahinal välja. „See on naeruväärne. Kutsutud on tuhanded tüdrukud. Ma ei pääse niikuinii edasi.”

„Kui sa edasi ei pääse, siis mida sa pabistad?” Ta silitas mu käsivarsi ja mul jäi sõnadest puudu. „Ma ei palu muud kui et osale. Lihtsalt proovi. Kui lahkud, siis lahkud. Kui ei, ei pea ma end vähemalt sinu tagasi hoidmise pärast vihkama.”

„Aga ma ei armasta teda, Aspen. Ta isegi ei meeldi mulle. Ma isegi ei tunne teda.”

„Keegi ei tunne teda ja selles asi ongi. Võib-olla ta meeldiks sulle.”

„Aspen, lõpeta. Ma armastan sind.”

„Ja mina armastan sind.” Ta suudles mind aeglaselt, justkui püüdes äsja öeldut tõestada. „Ja kui sa mind armastad, lähed sa ja proovid ega lase mul piinelda, mõeldes, et mis oleks juhtunud, kui...”

Ta teadis, et asja nii serveerides ei saanud ma talle ära öelda. Ma lihtsalt ei suutnud talle haiget teha. Tahtsin vaid tema elu lihtsamaks muuta. Ja mul oli õigus. Polnud lootustki, et ma edasi pääsen. Ehk peaksingi siis hooga kaasa minema, kõik õnnelikuks tegema ja kui mind ei valita, jätavad kõik mind rahule.

„Palun,” sosistas ta mulle kõrva. Külmavärinad jooksid üle kogu mu keha.

„Olgu,” sosistasin. „Ma osalen. Aga võta kohe teadmiseks, et ma ei taha olla mingi printsess. Ma tahan olla sinu naine.”

Ta silitas mu juukseid.

„Selleks sa ka saad.”

Asi pidi olema valguses. Või selle puudumises. Sest ma võisin vanduda, et ta silmad tõmbusid seda öeldes märjaks. Aspeni elu polnud lihtne, aga nutmas olin teda näinud tõesti vaid ühe korra – siis, kui nad linnaväljakul ta venda piitsutasid. Väike Jemmy varastas turul ühest vankrist puuvilju. Täiskasvanu oleks kiiresti kohtu ette veetud ja olenevalt varastatud asjast vangi saadetud või surma mõistetud. Aga et Jemmy oli vaid üheksa-aastane, määrati talle piitsahoobid. Aspeni emal polnud pärast juhtunut raha poissi korraliku arsti juurde viia, nii et üle Jemmy selja jooksevad tänaseni hirmsad armid.

Sel ööl ootasin oma aknal, et näha, kas Aspen ronib meie puuonni. Kui Aspen viimaks tuli, läksin ja võtsin ta kaissu. Ta nuttis mu käte vahel umbes tund aega ja süüdistas ennast, et kui ta vaid rohkem töötaks ja paremini hakkama saaks, ei peaks Jemmy süüa varastama. Ja kuidas see oli kohutavalt ebaõiglane, et tema läbikukkumiste tõttu piinleb Jemmy nüüd valudes.

See polnud tema süü, aga seda polnud mõtet korrutada. Ta poleks mind niikuinii kuulda võtnud. Aspeni turjal lasusid kõigi nende elud, keda ta armastas, minu oma sealhulgas. Ja kuna ta kandis niigi palju murekoormaid, ei tahtnud ma, et ta veel minuga oma pead peaks vaevama.

„Kas sa laulaksid mulle? Et saaksin heade mõtetega magama jääda.”

Naeratasin. Mulle meeldis talle laulda. Tõmbasin ta endale lähemale ja alustasin ühte õrna hällilaulu.

Ta lasi mul segamatult paar minutit laulda, enne kui vaikselt mu kaela silitama hakkas. Ta tõmbas mu särgikaeluse alla ja suudles mu kaela ning kõrvu. Ta lükkas mu särgi paela alla ja suudles mu käsivart nii kaugele kui ulatus. Mu hing tahtis kinni jääda. Nii juhtus peaaegu iga kord, kui laulsin. Ma arvan, et ta nautis mu karedat hingamist isegi rohkem kui laulu.

Peagi olime põrandal väikesel mustal nartsul üksteise embuses. Aspen keeras mu enda peale. Lasin sõrmedega läbi ta juuste, ise justkui hüpnotiseeritud. Ta suudles mind nagu palavikus. Sõrmed pigistasid mu pihta, selga, puusi, reisi. Olin alati üllatunud, et mul polnud pärast väikeseid sõrmejälje suuruseid sinikaid.

Olime ettevaatlikud ega lubanud endil päris lõpuni minna, ehkki oleksime seda väga tahtnud. Komandanditundi rikkusime niigi. Ometi ei kujutanud ma ette, et keegi Illéal tunneks meist suuremat kirge.

„Ma armastan sind, America Singer. Kuni ma elan, ma ar-

mastan sind.” Tema hääles oli nii sügav tunne, et see ehmatas mind.

„Ma armastan sind, Aspen. Sina oled minu prints.”

Ja me suudlesime, kuni küünlaleek kustus.

Möödas pidi olema tunde, sest mu silmalaud olid muutunud raskeks. Aspen ei muretsenud iial enda une pärast, küll aga minu oma pärast. Nii et ma ronisin redelist alla, haarasin kaasa oma pambu ja penni.

Aspen jumaldas mu laulmist. Aeg-ajalt, isegi kui tal suurt midagi hinge taga polnud, kinkis ta mulle laulu eest ühe penni. Oleksin tahtnud, et ta hoiaks seda oma pere jaoks. Neile kulus iga väiksemgi rahasumma väga ära. Aga mulle olid need märk kõigest sellest, mida ta minu heaks teeks ja kui tähtis ma talle olen. Ma poleks iial suutnud neid ära kulutada.

Taas toas olles tõmbasin peidupaigast välja väikese purgi ja kuulsin mõnusat kõlksatust, kui uusim raha juba ees ootavaid kaaslasi tabas. Ootasin kümme minutit akna all, kuni nägin Aspeni varju puu otsast alla ronimas ja tagaaeda kadumas.

Uni ei tahtnud kohe tulla – mõtlesin Aspenist ja sellest, kuidas ma teda armastan ja kui hea see on, et tema mind armastab. Tundsin end erilise, hindamatu, asendamatuna. Ühelgi kuningannal ühelgi troonil ei olnud mulle midagi vastu panna.

Uinusin see mõte turvaliselt südames.