Читать книгу Eliit - Kiera Cass - Страница 5

„Ei-ei,” vastas kuninganna Amberly naerdes. „Mul oli ainult kolm pruutneitsit, kuigi Clarksoni ema soovitas rohkemaid. Tahtsin vaid oma õdesid ja parimat sõbrannat, kellega kohtusime muide minu Valiku ajal.”

Saatsin Marleele pilgu ja märkasin rõõmuga, et ka tema vaatas minu poole. Enne paleesse saabumist arvasin, et kuna mängus on sedavõrd kõrged panused, pole mul mõtet mõne tüdruku sõbralikkusele lootagi. Marlee kallistas mind juba esimesel kohtumisel ja sellest ajast peale toetasime teineteist. Kui üksainus peaaegu-erand välja jätta, polnud me kunagi tülitsenud.

Paar nädalat tagasi mainis Marlee, et ta vist ei soovi Maxoniga olla. Kui üritasin täpsemat selgitust välja pigistada, sulgus ta endasse. Teadsin, et ta ei pea mu peale viha, kuid need vaikusepäevad enne, kui sellel minna lasksime, olid üksildased.

„Mina tahan seitset pruutneitsit,” teatas Kriss. „Ma mõtlen juhul, kui Maxon peaks minu valima ja saan endale suured pulmad korraldada.”

„Noh, mina ei kavatse üldse pruutneitseid kasutada,” lausus Celeste Krissile vastuseks. „Nad juhivad tähelepanu kõr-vale. Ja kuna laulatust näidatakse televisioonis, tahan, et kõikide silmad püsiksid minul.”

Hakkasin vihast vahutama. Oli haruldane juhus, kui saime kõik koos istuda ja kuninganna Amberlyga rääkida, ja nüüd pidi Celeste oma kasvatamatu jõmpsika käitumisega kõik ära rikkuma.

„Mina tahaksin oma pulmapeol kasutada mõnda oma kultuuri traditsiooni,” lisas Elise vaikselt. „Uus-Aasia tüdrukud kasutavad oma tseremooniatel rohkelt punast ja peigmees peab pruudi sõpradele kingitusi tooma, et neid tänada võimaluse eest tüdrukuga abielluda.”

Kriss elavnes. „Tuleta meelde, et su pulmapeole tuleksin. Ma armastan kingitusi.”

„Mina ka!” hüüdis Marlee.

„Preili America, oled olnud kohutavalt vaikne,” sõnas kuninganna Amberly. „Mida sina oma pulmas näha soovid?”

Punastasin, sest olin vastamiseks täiesti ette valmistamata.

Oli vaid üks pulmapidu, mida kunagi ette kujutasin. Ja see pidi toimuma Carolina provintsi perekonnaseisuametis pärast kurnavat paberite täitmist.

„Noh, ühe asjana olen mõelnud, et isa võiks mu üle anda. Teate küll, niimoodi, et ta võtab mul käest ja asetab selle minu peigmehe pihku. See on ainus osa, mida olen kunagi soovinud.” Piinlik küll, kuid see oli tõsi.

„Aga kõik teevad seda,” kurtis Celeste. „See pole isegi originaalne.”

Oleksin pidanud pahandama, et ta mulle niimoodi väljakutse esitas, aga kehitasin vaid õlgu. „Tahan kindel olla, et isa kiidab mu valiku täielikult heaks. Päeval, mil see on tõesti oluline.”

„Väga kena,” ütles Natalie teed rüübates ja aknast välja vaadates.

Kuninganna Amberly naeris kergelt. „Loodan väga, et ta seda teeb. Ükskõik, kes su valik ka on.” Ta lisas viimased sõnad kiiresti, tabades ennast keset lauset viitamas, et mu valik oleks Maxon.

Mõtlesin omaette, kas ta arvaski nii. Kas Maxon rääkis talle meist.

Peagi vaibus pulmajutt ja kuninganna lahkus. Celeste sättis ennast seina sisse paigaldatud suure teleri ette ja teised hakkasid kaarte mängima.

„See oli lõbus,” ütles Marlee, kui üheskoos laua taha istusime. „Ma ei ole vist kuningannat kunagi nii palju vadistamas kuulnud.”

„Arvan, et tal hakkab elevus tekkima.” Ma polnud kellelegi öelnud, mida Maxoni tädi mulle sellest rääkis, kuidas kuninganna Amberly püüdis palju kordi tulutult veel üht last saada. Adele ennustas, et ta õde muutub meie suhtes leebemaks, kui grupp väiksemaks jääb. Ja tal oli õigus.

„Okei, räägi nüüd. Kas sul pole ausalt rohkem pulmaplaane või sa ei tahtnud neid lihtsalt teistega jagada?”

„Mul tõesti ei ole,” kinnitasin. „Tead, ma ei oska suurt pulma eriti ette kujutada. Olen Viis.”

Marlee raputas pead. „Sa olid Viis. Nüüd oled Kolm.”

„Just,” meenus mulle mu uus seisus.

Olin sündinud Viite perre – sinna kasti kuulusid üldjuhul kehvalt tasustatud kunstnikud ja muusikud. Ja kuigi ma üldiselt kastisüsteemi vihkasin, nautisin oma tööd. Veider oli mõelda endast kui Kolmest, kaaluda õpetaja- või kirjanikuametit.

„Ära stressa,” ütles Marlee mu nägu lugedes. „Sul pole vaja veel millegi pärast muretseda.”

Tahtsin vastu vaielda, aga mind katkestas Celeste’i hüüatus.

„Ole nüüd!” karjus ta telekapulti vastu diivanit tagudes ja seejärel uuesti televiisorile suunates. „Aaah!”

„Kas mulle ainult tundub või ta lähebki iga päevaga hullemaks?” sosistasin Marleele. Vaatasime, kuidas Celeste ikka ja jälle pulti klohmis. Siis andis ta alla ning kukkus käsitsi kanalit vahetama. Kui ka mina oleks sündinud Kahena, võiks telekapult tõesti närvid krussi ajada.

„Arvan, et stress mõjub,” kommenteeris Marlee. „Oled sa märganud, et Natalie on hakanud, ma ei tea... rohkem eemale hoidma?”

Noogutasin ja vaatasime mõlemad kaarte mängiva kolmiku poole. Kriss naeratas kaarte segades, kuid Natalie uuris oma juukseotsi ning tõmbas aeg-ajalt välja karva, mis talle ei meeldinud. Ta ilme oli eemalolev.

„See hakkab vist meile kõigile tunda andma,” tunnistasin. „Nüüd, kui grupp on nii väike, tundub raskem niisama olla ja paleed nautida.”

Celeste ühmas. Kiikasime tema poole, kuid pöörasime kiiresti pilgud ära, kui ta meid vaatamast tabas.

„Vabandage mind korraks,” ütles Marlee end istmel nihutades. „Lähen vannituppa.”

„Mõtlesin sedasama. Lähme koos?” pakkusin.

Ta raputas naeratades pead. „Lase käia. Joon enne oma tee lõpuni.”

„Olgu siis. Tulen varsti tagasi.”

Lahkusin Naiste toast ega hakanud imeilusast koridorist läbi minemisega kiirustama. Tundus, et ma ei saa kunagi üle sellest, kui suurejooneline siin kõik paistab. Olin vaatamisega nii ametis, et jooksin ümber nurga tulnud valvurile otse sülle.

„Oih!” ütlesin.

„Vabandage mind, preili. Loodetavasti ma ei ehmatanud teid.” Ta hoidis mind küünarnukist ja aitas mul taas kindlalt jalgele saada.

„Ei,” vastasin kihistades. „Kõik on korras. Oleksin pidanud ette vaatama, kuhu kõnnin. Aitäh, et mind kinni püüdsite. Ohvitser...”

„Woodwork,” vastas ta kiiresti kummardades.

„Mina olen America.”

„Ma tean.”

Naeratasin ja pööritasin silmi. Loomulikult ta teadis.

„Noh, loodan, et kui teile järgmine kord otsa jooksen, siis mitte päris nii hoogsalt,” tegin nalja.

Ta muigas. „Nõus. Ilusat päeva, preili.”

„Teile ka.”

Tagasi jõudes rääkisin Marleele piinlikust kohtumisest ohvitser Woodworkiga. Ta naeris mu üle ja vangutas pead.

Veetsime ülejäänud pärastlõuna akende all istudes, päikesepaistet endasse ammutades ning kodust ja teistest tüdrukutest rääkides.

Mul oli kurb sellel hetkel tulevikule mõelda. Kunagi saab Valik läbi ja kuigi ma teadsin, et jääme Marleega ikka lähedasteks, tunneksin puudust võimalusest temaga iga päev rääkida. Oma esimese tõelise sõbrannana soovisin teda kogu aeg enda kõrval hoida.

Sel ajal, kui mina püüdsin hetkes püsida, vaatas Marlee unistades aknast välja. Tahtsin teada, millest ta mõtles, kuid kõik paistis nii rahulik. Ma ei söandanud temalt miskit pärida.