Читать книгу Ruubeni liblikad: Jordan - Kiiri Saar - Страница 6

Mu kartused osutusid tõeks – esmaspäeval Jannet koolis polnud. Samuti teisipäeval. Mu rahutus kasvas ja lõpuks kinnistus minus kindel veendumus, et peaksin siiski paluma empsil ta üle vaadata.

Kolmapäeva õhtu kujunes üpris tüütuks. Veetsin terve igaviku mööda elamist ringi tuhlates, otsides oma mälupulka, kus peal oli paar olulist faili, mida ma iga hinna eest Berniike pilgu eest varjata tahtsin.

„Teed jälle oma trikke, jah?” torisesin Berniike raamaturiiulis sorides, kindla kavatsusega oma uudishimulik õde karmilt pihtide vahele võtta.

Berniike ainult irvitas mu meeleheite peale ja kuulutas veendumust täis häälel:

„Ära üritagi oma mälu puudujääke minu kraesse veeretada. Minul su mälupulga kadumise teemas osalust ei ole!”

Muidugi olin kaugel sellest, et teda uskuda. Minu asjade ärapeitmine oli üks Berniike vaba aja sisukamaks muutmise viise, et endale lõbu kindlustada ja minu kulul nalja saada.

Ülemise korruse pea peale pööranud, kõndisin rahulolematult trepist alla. Vaatasin ringi ja märkasin taas midagi kummalist. Õuetuli põles ja ema seisis aias, pooleldi suure viirpuu varjus. Ma ei pööranud sellele esiotsa suuremat tähelepanu, kuna kõik mu mõtted keerlesid parajasti selle paganama mälupulga ümber. Rahutust alla surudes ja mõttes Berniikele kättemaksu haududes keerasin kogu elutoa pea peale ja lõpuks kroonis mu pingutusi edu. Mu hõbedane mälupulk irvitas mulle köögisahtlist lusikate vahelt vastu. Libistasin kergendustundega oma varanduse püksitaskusse ja märkasin möödaminnes, et ema seisab ikka veel terrassil, täpselt samas asendis nagu ennist. Ema helesinises pluusis selga põrnitsedes meenus mulle korraga, et pidin temaga Janne tervisest juttu tegema. Tahtsin tema juurde minna, et Janne teemat arutada, ja imestasin seejuures, kas tal külm ei ole niiviisi õhukese pluusi väel väljas passida, aga mingi seletamatu aimus sundis mu paigale jääma ja teda tähelepanelikumalt silmitsema. Emps seisis mingis kummalises poosis – veidi ettepoole kaldus ja hoidis käsi kellegi ümber. Aga ta vastas polnud kedagi, ta lihtsalt seisis ja embas õhku.

Ma ei hakanud asja üle suuremat arutlema, vaid oletasin, et tõenäoliselt tegi ta taas mingeid kummalisi joogaharjutusi, mida ta vahel harrastada armastas. Taganesin vaateväljalt, sammusin ülakorrusele ja jõudsin otsusele, et võin vabalt ära oodata, millal ta oma joogaga lõpule jõuab.

„Emps,” õnnestus mul teda mõni aeg hiljem köögis kõnetada.

„Jah?”

„Kas sa viitsiks millalgi Janne poolt läbi hüpata, ma kahtlustan, et ta on haige.”

„Muidugi. Homme lõuna paiku on mul pool tundi aega,” teatas ta tavapärase lahkusega.

„Tore. Tervita teda minu poolt.”

„Kindlasti.”

Empsiga rääkides ei jäänud mul märkamata, et ta nägi sootuks teistsugune välja kui enne – õhetas üleni ja silmad särasid kummaliselt, just nagu oleks äsja mingi suurepärase uudise saanud. Küllap mõjus jooga talle turgutavalt. Jälgisin ta energilist sahmerdamist ja tundsin vaikset rahulolu mõttest, et ta oli korrakski suutnud oma kurbuse minetada.

Hommikul algas mul uus peavalu, veel ägedam kui eelmine. See omandas iga hetkega üha ulatuslikumad mõõtmed, justkui ähvardaks mu kolju puruks pressida. Surusin valu trotsides hambad kokku ja kannatasin mehiselt, tajudes end ümbritsevat kõigest veidrate sinakashallide varjude ja ebanormaalselt kirgaste värvikogumitena. Korra käis Silver minult midagi küsimas, aga ma ei suutnud ainustki ta sõna eristada, need kõmisesid mu meelte sügavusest vastu nagu arusaamatu mühin. Mu sõber silmitses mind pika uuriva ja ootava pilguga, kuid vastust saamata kehitas õlgu ja kõmpis minema.

Keset kirjandustundi jäi valu taas ootamatult järele, sama äkitsi nagu eelmisel korral. Ma ei jõudnud veel kergendatult ohatagi, kui juhtus midagi veel veidramat. Uks paotus ja Anneli hiilis klassi – ilmselt oli ta salajane nurgatagune suitsutund planeeritust pisut pikemaks veninud – ja koos temaga lendas ukse vahelt sisse ka suur värviline lind, kes meenutas papagoid. Lind jäi pärast paari lohmakat tiiru emakeeleõpetaja pea kohale edasi-tagasi saalima. Pidin juba püsti hüppama, et sissetungijat eemale peletada – keegi teine ei paistnud selleks millegipärast vaevuvat –, kui papagoi korraga mind silmas, suunda muutis ja oma kirevaid tiibu lehvitades mu lauaserval maandus. Ta vahtis mulle ainiti oma pruunide läikivate silmadega otsa, nagu kavatseks järgmisel hetkel oma kõvera noka vahelt mõne tähelepanuväärse tarkusetera poetada.

Põrkasin jahmunult tahapoole. Minu kõrval istuv Silver vaatas mind korraks imeliku näoga, kuid pööras siis õnneks nina kirjandusõpikusse tagasi. Papagoi kallutas mõtlikult oma pead küljelt küljele ja seiras mind pineva uudishimuga, justkui kaaluks sisimas, kas selle tüübiga on ikka kõik korras või mitte.

„Jõle imelik,” pomisesin lõpuks, pilk ainiti linnul, kes näis end me klassis igati mugavalt tundvat. Vahtisin olevuse läikivat sulestikku ja tundsin temast levivat nõrka puuviljaaroomi.

„Mis asi?” küsis Silver ja tõstis uuesti pilgu.

„See, et see kuradima papagoi mu kirjandusõpiku peal istub.”

Säärase kummalise avalduse peale pöörasid kaks eespool istujat end uudishimulikult ümber. Aga millegipärast vahtisid nad hoopis mind, pööramata eksootilisele linnule vähimatki tähelepanu.

„Kuule, mees, ära täna enam rohkem peale võta, eks?” soovitas Silver soojalt. Ja irvitas mõnuga.

Seejärel pahvatasid ka eesistujad naerma, nii et õpetaja jäi meid pahaselt üle prillide silmitsema. Kui ma poleks saanud head kasvatust, oleksin tahtnud oma sõpradele sealsamas kere peale anda, aga selle asemel piirdusin vaid hammaste kokkusurumise ja enda ette põrnitsemisega. Ainsa reaktsioonina tõmbusin pahameelest näost paari tooni võrra tumedamaks.

Näppisin rahutult oma pastakat ja üritasin juurelda, mis neil kõigil küll viga oli, et nad linnust välja ei teinud. Õnneks keerasid eesistujad end peagi õiget pidi tagasi ja jätsid mu rahule. Mõne aja pärast jõudsin järeldusele, et ilmselt oli minu vastu lihtsalt mingi haige vandenõu algatatud.

Ülejäänud tunni veetsin sellega, et püüdsin välja nuputada, kes selle tembu autoriks võis olla. Mu uuriv pilk rändas ühele ja teisele, aga keegi ei teinud minust rohkem välja ega reetnud end millegagi. Pikapeale tüdines ka papagoi mu juhmivõitu seltskonnast ja tõusis uuesti lendu, leides endale klassis hulgaliselt kõikvõimalikku meelelahutust: näksis aknalaual vohavat suurt rohelist taime, täksis nokaga kriiti, nii et valge kriiditolm kõikjale laiali pudenes, tuuseldas himukalt Anneli koti kallal, koukis sealt välja ühe küpsise ja sõi ära, jalutas tähtsa näoga mööda raamaturiiulit ringi, saalis õhus pelgalt lõbu pärast edasi-tagasi, mille käigus pudenesid mõned rohekuldsed suled kirju vihmana põrandale.

Alles siis, kui kime kellahelin vahetunni algust kuulutas, ilma et ainuski hing veidrast linnust vähimatki välja oleks teinud, tabasin lõpuks ära, et tõenäoliselt polnud keegi peale minu papagoid näinudki. Toppisin kirjandusõpiku kotti ja loivasin täielikus segaduses klassist välja.

See kõik ei olnud enam normaalne. Mitte ühegi kriteeriumi järgi. Ilmselt oleks mul viimane aeg psühhiaatrile aeg kinni panna. Hõõrusin kimbatuses nägu, mu pea kumises kohutaval kombel. Mis pagan küll minuga toimus? Ma ei tundnud ennast enam äragi.

Ema tuli sel õhtul väga hilja ja ilme ta väsinud näol ei kuulutanud midagi head. Talle otsa vaadates sain hoobilt pihta, milles asi. Jälgisin tardunud pilgul, kuidas emps tujutute liigutustega oma pehme poolvillase mantli seljast ajas, hajameelselt varna riputas ja rõhutud moel akna taga laiuvat sünkjat pimedust silmitsema jäi. Paar puuoksa kriipis vastu klaasi ja see heli tekitas mu sisemuses mingi ebamäärase halvaendelise vibratsiooni.

„Ma ei suutnud teda ravida,” ütleski ema mõne hetke pärast välja mu kõige suurema kartuse.

Suutsin vaid suurivaevu oma kõrvu uskuda. Mu imearstist ema, kes oli hakkama saanud ka kõige halastamatuma vähi ja isegi HIV-positiivsusega, ei saanud korraga jagu täiesti tavalisest gripist. Ta näis nii rusutud, et see süvendas mu segaseid emotsioone veelgi.

Mõnda aega rahutult mööda kööki sammunud, varises ta laua taha ja peitis näo kätesse. Mind valdas aimus, et mu ema nutab, ehkki ma polnud teda kunagi nutmas näinud. Kuid empsi reaktsioon, millest kumas läbi ilmselge ja talle täiesti mitteomane allaandmine, tekitas minus sedamaid ületamatu soovi autosse hüpata ja Janne juurde põrutada, et asjast ise ülevaade saada. Haarasin esikulaualt autovõtmed, aga ema nägi mu kavatsuse läbi, tõstis pea, pruunides silmades välgatamas rusutus ja kibe veendumus.

„Ära mine, sellest pole kasu. Ta on nii nõrk, et ei tunne sind praegu äragi.”

Meeletuse must laine uhas minust üle. Mu võtit hoidvad sõrmed tardusid ja nägu kivines jäiseks maskiks. „Kas ta sureb?”

Minu suureks kohkumuseks kehitas ema vaid õlgu. „Ma tõesti ei tea, kallis Jordan, aga loodan väga, et mitte.”

Sellest piisas. Ma ei suutnud enam sekunditki kodus viibida. Ma ei tundnud oma liikmeid ega mõistnud, mida ma teen, liikusin nagu autopiloodil. Mu kõrvad keeldusid kuulmast, mida ema laua tagant püsti hüpates mulle öelda üritas, kuid ma ei lasknud end rohkem takistada. Ma pidin Jannet nägema ja välja selgitama, mis tal ometi viga oli. Välisuks mürtsatas mu selja taga kinni ja sünge sügispimedus mähkis mu endasse.

Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma pärale jõudsin. Vaid läbi mingi ime õnnestus mul hoiduda Janne värava kõrval seisva laternaposti vastu põrutamast. Ma ei viitnud aega koputamisele ega muudele tavapärastele viisakustele. Uks oli lahti ja mu otsekui transis jalad kandsid mind tuttavast trepist üles. Mu sõõrmed haistsid ruumides igale kodule ainuomaseid lõhnu, milles segunesid röstubade vürtsikas hõng, kaneeli magusus, piparmündi värskus, praeliha nõrk piprahõngune aroom, vaipade kerge tolmulõhn, hulgaliselt erinevaid ravimeid – kibemõrust läägjasmagusani välja. Nende värviline jada tuiskas mu paanikast tuhmistunud meeltest üheainsa kireva kosena läbi, aga ma ei kavatsenudki kõigele sellele keskenduda. Nägin justkui läbi udu Janne ema, kes seisis, õlad longus, keset esikut. Kuulsin teda allasurutud toonil midagi ütlemas, ent ei suutnud ainsalegi sõnale pihta saada. Noogutasin napilt, trampisin temast mööda, silmad ainiti puurimas heledaks lakitud puidust ust, mille taga viibis mulle kõige olulisem inimene maailmas. Pärast põgusat kõhklushetke sirutasin käe välja ja lasin ukselingil alla vajuda.

Emal oli õigus: vaatepilt oli kohutav. Janne lamas liikumatuna voodis ja nägi välja, nagu ripuks ta ainult üht peenikest niiti pidi elu küljes. Ta tundus nõnda habras, et kartsin teda isegi puudutada – nahk pabervalge ja poolläbipaistev, silmad tuhmid ja olek nõnda jõuetu, nagu oleks igasugune elu temast juba ammuilma lahkunud ja jätnud alles vaid imekauni kesta, mis pudeneb esimese nõrga tuuleiili peale tolmuks. Kuid ta tundis mu otsekohe ära ja naeratas sama valutegeva õrnusega nagu alati.

„Tere, kallis Jordan. Nii armas sind näha.”

Üritasin oma hääle vapraks kohandada, kuid paraku mitte eriti tulemuslikult – selles kõlas säherdune puisus ja karedus, nagu oleksin nädalaid puukoort ja liivapaberit närinud.

„Janne? Mis sinuga ometi on? Miks nad sind haiglasse ei pannud?”

„Su ema ei lubanud mind liigutada. Küllap arvas, et lähen katki.”

Ta naeratus oli püüdlik ja vapper. Märkasin voodi juures tilgutit ja hulgaliselt mingeid piiksuvaid aparaate, mille ema sinna organiseerida oli lasknud. Jõllitasin kurjakuulutavaid helendavaid ekraane, põrandale kirevaks ussiks keerdunud juhtmerägastikku ja voodi kohal rippuva tilguti tilksumist, lootes heas usus, et ehk kergendavad need pisutki ta olukorda. Vihkasin oma abitust ja teadmist, et ma ei saa tema heaks mitte midagi teha, seisin nagu post ja näppisin saamatuse süvenedes ta meelespeasinise tekikoti serva. Ühtäkki olid kõik õiged sõnad ja takkapihta ka õhk otsa saanud.

„Tule istu,” pakkus Janne. Ta jõuetu hääl kõlas pigem kahina kui verbaalse kõnena. „Ja ära tee sellist nägu, eks? Ma olen lihtsalt väsinud. Homseks on kõik korras, küll sa näed.”

„Muidugi on, kallis,” kinnitasin vapra veendumusega, kuigi me mõlemad teadsime, et see pole tõsi.

Jäin Janne juurde terveks ööks, raatsimata hetkekski silma looja lasta. Ka Janne ei maganud, vaid vaatas mind oma suurte, palavikust hiilgavate silmadega. Me ei rääkinud peaaegu üldse. Tundsin ta lähedusest ühtaegu nii valutegevat kergendust kui ka otsatut rõhutust. Ma polnud kunagi varem surmale mõelnud, see oli mulle alati midagi kauget ja minusse mittepuutuvat tähendanud, kuid sedapuhku oli ta külm ükskõikne ja hoolimatu hingus ruumis lausa käega kombatav.

Tunnid möödusid ja aegamööda hakkas taas hahetama. Märkasin idataevas kitsast nõrka valgustriipu, mis laienes pikkamisi üle terve laotuse ja külvas kõikjale õrna roosat kuma. Selle nägemine täitis mu mingi ähmase ja ebamäärase lootusega.

Vastu hommikut jäi Janne lõpuks magama. Kuulasin ta katkendlikku hingamist ja ajasin end ettevaatlikult ta voodijalutsist püsti, et korraks kodust läbi põigata, hambahari ja mõned puhtad riided tuua. Kavatsesin jääda Janne juurde viimase silmapilguni, kuniks ta veel elu küljes kinni oli.

Vajusin rooli taha nagu vana ja väsinud mees, kel terve koorem eluraskust kukil, üritades mitte märgata vastikut vibratsiooni oma rooliratast hoidvates kätes. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas sai Janne niivõrd haigeks jääda, kui ta alles paar päeva tagasi oli olnud tervisest pakatav ja elurõõmus.

Minu suureks üllatuseks oli ema veel kodus. Pesemata kohvitasside hulga ja väsimusmärkide järgi ta näol mõistsin, et ta oli samamoodi öö läbi üleval istunud nagu ma isegi. Meie ilus antiikne köögilaud oli kaetud ühtlase kihi paberite ja kõikvõimalike meditsiiniraamatutega. Keset seda harjumuspäratut segadust troonis ema valge Apple sülearvuti, mille ekraanilt ta midagi pingsalt uuris. Üle tema õla oli kummardunud tädi Eliis, ilme kitsal näol tähelepanelik, juurdlev ja tõsine. Nad paistsid millegi üle ägedasti vaidlevat, kuid jäid poolelt sõnalt vait selsamal hetkel, kui ma uksest sisse vuhisesin. Mind märganud, tõstis ema pea ja sättis taas näole muretu maskilaadse naeratuse. Paraku polnud minus alles niigi palju energiat, et ta järjekordse püüdliku teeskluskatse üle nördimust tunda. Vaatasin sellest lihtsalt mööda.