Читать книгу Mälestuste talletaja tütar - Kim Edwards - Страница 7

Lund hakkas sadama tunde enne naise sünnituse algust. Esialgu pudenesid pärastlõunasest tuhmhallist taevast vaid mõned helbed, neile järgnesid tuulest piitsutatud tuisuvihurid ja -keerised, mis nende suure majaesise terrassi servi tabasid. Mees seisis naise kõrval akna all ja vaatas, kuidas järsud iilid lund paisutasid ja sel siis keereldes ja ajudes maha vajuda lasid. Naabruses süttisid kõigis majades tuled ja puude raagus oksad muutusid valgeks.

Pärast õhtusööki tegi mees kaminasse tule, käies ilma trotsides eelmisel sügisel garaaži kõrvale laotud puuriida juures. Õhk ta näo vastas oli karge ja külm ja sissesõiduteel oli lumi juba poolde säärde ulatuvateks vaaludeks kuhjunud. Mees korjas halud sülle, olles neilt eelnevalt pehmed valged mütsid maha raputanud, ja kandis siis tuppa. Rauast restile valmis seatud tulehakatis võttis kohe tuld ja mees istus tükk aega ristijalu kolde ees, halge lisades ja silmitsedes hüpnootiliselt värelevaid siniste servadega leegikeeli. Lumi sadas õues valitsevas pimeduses edasi; tänavalaternate valgusvihkudes värelesid erksad ja tihedad lumesambad. Selleks ajaks kui mees viimaks tõusis ja aknast välja vaatas, oli nende autost saanud pehme valge küngas tänava servas. Kõik sissesõiduteele jäetud jalajäljed olid lund täis sadanud ja kadunud.

Mees kloppis käed tuhast puhtaks ja istus diivanile naise kõrvale, kes oli oma jalad patjadele sättinud, paistetanud pahkluud vaheliti sättinud ja dr Spocki raamatu kõhule toetatud. Raamatusse süvenenud naine limpsas iga kord enne lehekülje pööramist hajameelselt oma nimetissõrme otsa. Ta käed olid saledad, sõrmed lühikesed ja tugevad ning naine surus lugedes hambad keskendunult kergelt alumisse huulde. Mees tundis teda vaadates armastuse- ja imetluselained: see oli tema naine, see oli nende laps, kelle sündimise tähtaeg oli kolme nädala kaugusel ja kes pidi niisiis peagi ilmale tulema. Nende esimene laps. Nad olid vaid aasta aega abielus olnud.

Naine tõstis naeratades pilgu, kui mees teki ta jalgade ümber sättis.

„Tead, ma olen mõelnud, kuidas see tunduda võiks,” ütles naine. „Ma räägin ajast enne sündimist. Nii kahju, et me ei mäleta sellest mitte midagi.” Ta tegi oma hommikumantli eest lahti ja kergitas kampsunit, mida ta selle all kandis, tuues lagedale ümmarguse ja melonina kõva kõhu. Naine libistas käega üle selle sileda pinna; tulevalgus mängles ta nahapinnal ja heitis juustele punakuldset helki. „Mis sa arvad, kas seda võiks võrrelda suure laterna sees olemisega? Raamatus kirjutatakse, et valgus tungib läbi mu naha ja laps suudab seda juba näha.”

„Ma ei oska,” vastas mees.

Naine hakkas naerma. „Kuidas siis nii?” tahtis ta teada. „Sina oled ju arst.”

„Ma olen kõigest ortopeed,” tuletas mees meelde. „Ma võiksin sulle loote liikmete luustumise mustrist rääkida, aga see on ka enam-vähem kõik.” Mees kergitas naise sinises sokis jalga, mis oli ühekorraga habras ja tursunud, ning hakkas hellalt masseerima ta naha alla peidetud tugevat kannaluud, jalalabasid ja varbalülisid ning avanevat lehvikut meenutavaid tihedalt paiknevaid lihaseid. Naise hingamine täitis vaikset tuba, ta jalalabad soojendasid mehe pihkusid ning mees kujutles vaimusilmas ta luude täiuslikku ja salapärast sümmeetriat. Naine mõjus oma raseduses ühtaegu kauni ja haprana, läbi valge naha kumasid vaevumärgatavalt peened sinakad sooned.

Rasedus oli kulgenud suurepäraselt, ilma igasuguste meditsiiniliste piiranguteta. Ja sellele vaatamata polnud mees suutnud mõnel viimasel kuul naisega magada. Ta tundis selle asemel endas soovi naist kaitsta, treppidest üles kanda, tekkidesse mähkida, vanillikastmega toita. „Ma ei ole invaliid,” protesteeris naine iga kord naerdes. „Ma ei ole mingi murult leitud udusulis linnupoeg.” Ja sellele vaatamata tundis ta end mehe tähelepanelikkusest meelitatuna. Mõnikord ärkas mees üles ja lihtsalt vaatas oma magavat naist: silmalaugude võbelust, rinna aeglast ja ühtlast liikumist, kõrvale heidetud kätt, mis oli nii tilluke, et kadus mehe omasse täielikult ära.

Naine oli mehest üksteist aastat noorem. Mees oli teda esimest korda näinud pisut rohkem kui aasta tagasi, kui naine ühel hallil laupäeval, mil mees parasjagu lipse ostmas oli, kesklinna kaubamaja eskalaatoriga üles sõitis. Mees oli kolmkümmend kolm aastat vana ja hiljaaegu Kentuckysse Lexingtoni kolinud, naine oli rahvahulgast nägemusena esile kerkinud, blondid juuksed elegantseks šinjooniks kammitud, pärlid kaela ümber ja kõrvades sillerdamas. Seljas oli naisel tumeroheline villane mantel ning ta nahk oli klaar ja kahvatu. Mees astus läbi inimsumma ülespoole trügides eskalaatorile, üritades naist mitte silmist kaotada. Naine läks neljandale korrusele, pesu ja suka-sokiosakonda. Kui ta naisele tihedalt pehmelt sillerdavaid alusseelikuid, rinnahoidjaid ja aluspükse täis riputatud stangedega täidetud vahekäikudes järgneda üritas, peatas teda valge kraega tumesinist kleiti kandev naeratav müüjanna, kes tundis huvi, kas ta saaks meest kuidagi aidata. Hommikumantlit, ütles mees ja kammis pilguga vahekäike, kuni uuesti naise juukseid, ta tumerohelisi õlgu, kaela elegantset kahvatut kaart esile tõstes langetatud pead märkas. Hommikumantlit õele, kes elab New Orleansis. Mingit õde mehel mõistagi ei olnud, nagu ka elusolevaid pereliikmeid mitte, kelle olemasolust ta teadlik olnuks.

Müüjanäitsik kadus hetkeks ja tuli siis tagasi kolme vastupidavast froteest hommikumantliga. Mees tegi pimesi, pakutavale peaaegu pilkugi heitmata, oma valiku ja võttis pealmise mantli. Kolm suurust, rääkis müüjanna, ja järgmisel kuul saame pakkuda ka rohkem värvitoone, aga mees oli juba otsaga teises vahekäigus, korallpunane hommikumantel käele heidetud, kingad põrandaplaatidel kriuksumas, kui ta teiste ostjate vahelt kannatamatult sinnapoole trügis, kus naine seisis.

Naine sorteeris kallite sukkade virna; puhtad värvid särasid läbi kitsaste tsellofaanaknakeste: pruunikashall, tumesinine, seaverena tume kastanpruun. Tema rohelise mantli varrukas riivas meest ning too tundis ta parfüümi hõngu, naine kasutas midagi kerget, kuid samas intensiivset, mis meenutas sirelite tihedaid kahvatuid õiekobaraid Pittsburghis, mehe kunagise tudengikorteri akna taga. Tema keldrikorteri kandilised aknad olid alati määrdunud, terasetehase nõest ja tuhast läbipaistmatud, kuid kevadel õitsesid nende taga sirelid, surudes oma valgeid ja lavendlikarva õisikuid klaasi vastu, ja nende lõhn heljus õhus nagu valgus.

Mees köhatas kurgu puhtaks – ta suutis vaevu hingata – ja kergitas froteest hommikumantlit oma käel, kuid müüjanna leti taga naeris, viskas kellegagi nalja ega pannud teda tähele. Kui mees uuesti köhatas, vaatas naine tema poole ja noogutas seejärel kliendile, kes kolme õhukest pakendit sukkadega mängukaartidena käes hoidis.

„Ma kardan, et preili Asher on enne teid,” ütles müüjanna jahedalt ja kõrgilt.

Nende silmad kohtusid ja mees avastas üllatusega, et need olid ta mantliga ühesugust tumerohelist värvi. Naine takseeris teda – soliidset tviidpalitut, siledaks raseeritud ja külmast õhetavat nägu, lühikeseks lõigatud küüsi. Ta naeratas, lõbustatult ja pisut ükskõikselt, osutades hommikumantli poole mehe käsivarrel.

„Teie naise jaoks?” küsis naine. Mees tundis ära Kentucky kõrgklassile omase aktsendi; selles vanale rahale üles ehitatud linnas olid niisugused asjad olulised. See oli talle vaid kuue linnas veedetud kuu jooksul juba selgeks saanud. „Pole hullu, Jean,” ütles naine uuesti müüja poole pöördudes. „Teeninda teda enne mind. Ilmselt tunneb see vaene mees end keset kõiki neid pitse ja satse pisut eksinu ja kohmetuna.”

„See on mu õele,” ütles mees, üritades meeleheitlikult endast jäetud halba muljet parandada. Seda tuli tema puhul sageli ette; ta oli liiga otsekohene ja konkreetne ja kippus inimesi solvama. Hommikumantel libises põrandale ja mees kummardus näost õhetama lüües seda üles võtma. Naise kindad lamasid klaasvitriinil, ta nende kõrvale toetatud paljaste käte kõrval. Mehe kohmetus näis naist pisut malbemaks muutvat, sest ta silmad olid lahked, kui mees talle uuesti otsa vaatas.

Mees üritas uuesti. „Vabandust. Ma olen tõepoolest natuke omadega sassis. Ja mul on kiire. Ma olen arst ja hakkan haiglasse hiljaks jääma.”

Seda kuuldes naise naeratus muutus, ta muutus tõsiseks.

„Mõistan,” tähendas naine ja pöördus uuesti müüjanna poole. „Päriselt ka, Jean, teeninda teda kõigepealt.”

Naine nõustus temaga uuesti kohtuma, pannes oma nime ja telefoninumbri kirja laitmatu käekirjaga, mida talle oli kolmandas klassis õpetanud endine nunn, kes oma hoolealustele väikese lisatasu eest kirjakunsti reegleid õpetas. Igal tähel on kuju, oli naine neile öelnud, üks kindel kuju ega midagi muud, ja te olete kohustatud seda täiuslikult edasi andma. Kõhn ja kahvatu kaheksa-aastane tüdruk, naine rohelises mantlis, kellest pidi saama tema naine, oli oma tillukesed sõrmed ümber sulepea pigistanud ja üksi oma toas istudes kursiivkirja harjutanud, tundide kaupa, kuni tema käekiri meenutas voolava vee hunnitud voogamist. Hiljem, seda lugu kuulates, kujutas mees endale ette naise lambivalgel laua kohale kummardunud pead, sõrmed sulepea ümber vaevaseks kimbuks krampunud, ja ta imetles naise visadust, tema usku ilusse ja endise nunna autoriteetset häält. Kuid tol konkreetsel päeval ei teadnud ta sellest veel midagi. Sellel päeval kandis ta paberilehekest oma valge kitli taskus ühest palatist teise, meenutades naise kirjutatud ja omavahel ühendatud tähti, mis ta nime täiusliku kuju moodustasid. Mees helistas naisele samal õhtul ja viis ta järgmisel õhtul õhtustama ning kolm kuud hiljem nad abiellusid.

Nüüd, naise raseduse lõpukuudel, sobis korallpunane hommikumantel talle suurepäraselt. Naine oli paki üles leidnud ja selle sisu mehele näidanud. Aga su õde suri ju nii ammu, hüüatas naine äkitselt hämmastust tundes ning mees oli hetkeks tardunud, näol naeratus, aastatagune vale tumeda linnuna läbi toa sööstmas. Siis oli ta pisut totakalt õlgu kehitanud. Ma pidin ju midagi ütlema, oli ta naisele tunnistanud. Ma pidin leidma mooduse su nime teadasaamiseks. Naine oli seepeale naeratanud, üle toa astunud ja teda emmanud.

Lund sadas. Nad istusid ja ajasid mõned järgmised tunnid juttu. Mõnikord haaras naine ta käe ja asetas oma kõhule, et mees lapse liigutusi tunneks. Aeg-ajalt tõusis mees, et kaminasse puid lisada, heites samal ajal pilgu aknast õue, kus maad kattis kolme, seejärel viie või kuue tolli paksune lumekiht. Tänavad olid korraga pehmed ja vaiksed; liikvel olid vaid mõned üksikud autod.

Kella üheteistkümne paiku naine tõusis ja läks magama. Mees jäi alumisele korrusele ja luges ajakirja The Journal of Bone and Joint Surgery viimast numbrit. Ta oli tuntud kui väga hea arst, osav diagnoosija ning tema oskuslikul tööl oli hea maine. Mees oli lõpetanud oma kursuse parimana. Sellele vaatamata oli ta siiski võrdlemisi noor ja – kuigi ta seda väga hoolikalt varjas – oma oskuste osas ka üksjagu ebakindel ning veetis iga vaba hetke õppides, suhtudes saavutatud edukildudesse kui uutesse enda kasuks rääkivatesse tõenditesse. Ta tundis end kõrvalekaldena, õppimist armastava inimesena, kes oli sündinud üksnes lihtsale igapäevasele toimetulekule keskendunud perekonda. Nemad olid hariduses näinud üksnes tarbetut luksust, eesmärki, mis ei vii kuskile. Vaesed, nagu nad olid, käisid nad – kui üldse – arsti juures viiekümne miili kaugusel asuvas Morgantowni kliinikus. Mehe mälestused noist harvadest reisidest olid elavad; laenatud pikapi kastis põrkumine, tolmupilv sabas lehvimas. Tantsutee, oli selle kohta öelnud ta õde, kes kabiinis nende vanemate juures istus. Morgantownis olid hämarad ruumid, sünkjasrohelise või türkiissinise tiigivee karva, ning arstid nendega suheldes kiirustavad, kärsitud ja mõtetega mujal viibivad.

Kõik need aastad hiljem tajus ta endiselt endal mõnikord teiste tohtrite pilke ja tundis end isehakanuna, kellelt üksainus viga hetk hiljem maski eest kisub. Ta teadis, et seda peegeldas ka tema erialavalik. Üldmeditsiini juhuslikud elevushetked või südame peened ja riskantsed remonditööd ei olnud tema jaoks. Tema tegeles peamiselt murtud luude ja liikmetega, vormis kipse ja vaatas röntgenülesvõtteid, jälgides, kuidas luumurrud aegamööda, kuid just nagu imeväel uuesti kokku kasvavad. Talle meeldisid luud, neis oli midagi kindlat, need elasid üle isegi tuhastamise valge kuumuse. Luud peavad vastu; tema jaoks oli lihtne oma usku millelegi nii tugevale ja etteaimatavale rajada.

Mees luges üle südaöö, kuni sõnad erkvalgetel paberilehtedel mõttetult värelema hakkasid, ning viskas siis ajakirja diivanilauale ja tõusis, et tuld kohendada. Ta tampis söestunud, leekidest ümbritsetud halud sädemeid puistavateks kildudeks, tõmbas siibri kogu ulatuses lahti ja pani koldele messingist sirmi ette. Kui ta tulesid kustutama pöördus, hõõgusid tulekübemed pehmelt läbi tuhakihi, mis pehme ja valgena, nüüdseks terrassi piirdeni kerkinud ja rododendronipõõsaid enda alla matnud lumehangesid meenutades koldes kerkis.

Trepiastmed nagisesid tema raskuse all. Mees peatus lastetoa ukse juures, silmitsedes lapsevoodi ja mähkimislaua varjudega kaetud kuju, riiulile laotud pehmeid loomi. Seinad olid värvitud kahvatut meresinist tooni. Ta naine oli õmmelnud haneema lapiteki, mis rippus seinal; ta oli teki valmistamisel kasutanud lühikesi pisteid ja väiksemagi ebatäiuse korral terveid siile lahti harutanud. Lae alla oli šablooniga joonistatud karudega bordüür; ka seda oli naise ise teinud.

Impulsi ajel astus mees tuppa ja seisis läbipaistvat kardinat lume vaatamiseks kõrvale lükates akna alla; lumekiht oli nüüd peaaegu kaheksa tolli paksune ning lasus laternapostidel, taradel ja katustel. Sedalaadi lumetorme tuli Lexingtonis harva ette ja ühtlaselt pudenevad valged helbed ning vaikus täitsid teda elevuse ja rahuga. Sel hetkel näisid kõik ta elu kokkusobimatud killud kokku kasvavat, kõik minevikus tuntud kurbuse- ja pettumusehetked, kõik ärevad saladused ja ebakindlus olid pehmete valgete kihtide alla mattunud. Homme ootab ees vaikne päev, maailm on rahulik ja habras, kuni naabruses elavad lapsed oma jälgede ja rõõmuhuiletega vaikuse purustavad. Ta mäletas selliseid päevi omaenda mägedes möödunud lapsepõlvest, harvad pääsemishetked, mil ta läks metsa, ta hingamine võimendus ja maadligi paindunud okstel lasuv ning teeradadele kuhjunud lumi summutas hääle. Maailm oli mõneks lühikeseks tunniks hoopis teistsuguseks muutunud.

Mees seisis akna juures pikka aega, kuni kuulis, et naine end vaikselt liigutab. Ta leidis naise voodi serval istumas, pea longus, käed madratsi külge klammerdumas.

„Ma arvan, et sünnitus on alanud,” ütles naine pilku tõstes. Ta juuksed olid lahti ja üks salk huulte külge kleepunud. Mees lükkas selle ta kõrva taha. Naine vangutas pead, kui mees ta kõrval istet võttis. „Ma ei tea. Imelik tunne on. Nagu mingid krambid, mis tulevad ja lähevad.”

Mees aitas naisel külili heita ja heitis seejärel ta selga masseerides tema kõrvale. „See on tõenäoliselt lihtsalt valehäire,” rahustas mees. „Aega on veel kolm nädalat ja esimesed lapsed sünnivad reeglina tähtajast hiljem.”

Mees teadis, et see kõik vastab tõele, ja uskus rääkides seda isegi; tegelikult oli ta endas nii kindel, et suikus veidi aja pärast unne. Ärgates leidis ta naise voodi kohale kummardamas ja teda raputamas. Ta hommikumantel ja juuksed mõjusid nende tuba täitvas lumevalguses peaaegu valgena.

„Ma võtsin aega. Valuhood käivad viieminutilise vahega. Need on tugevad ja ma kardan.”

Siis tundis mees mingit sisemist sööstu; erutus ja hirm kukerpallitasid temast läbi nagu vahuviirg laine ees. Aga teda oli õpetatud eriolukordades rahulikuks jääma, niisiis suutis ta kiirustamata püsti tõusta, kella võtta ja koos naisega aegamööda ja rahulikult mööda koridori edasi ja tagasi kõndida. Väituste tulles pigistas naine ta kätt nii kõvasti, et mehele tundus, nagu sulaksid luud ta sõrmedes kokku. Nagu naine oli öelnud, käisid väitused viie-, seejärel neljaminutilise vahega. Mees võttis kapist oma kohvri, tundes, kuidas sündmuste ootamatus ta hetkeks tuimaks muutis; need kõik olid ammu oodatud, kuid siiski üllatavad. Mees liikus naisega kaasa, kuid maailma kulgemine muutus nende ümber aina aeglasemaks. Mees tajus teravalt iga oma tegevust, õhu liikumist oma keele vastas, seda, kuidas naine surus oma jalad raskustega ainsatesse kingadesse, mis talle veel jalga mahtusid; paistetanud ihu kerkis vallina tumehalli nahaserva kohale. Naise käsivarrest kinni võttes tabas meest veider tunne, nagu oleks ta ise tuppa, kuskile lambi juurde rippu jäänud, jälgides neid mõlemaid ülevalt, pannes tähele iga viimast kui nüanssi ja üksikasja: kuidas naine väituste saabudes värises, kuidas mehe enda sõrmed kindlalt ja kaitsvalt naise küünarnuki ümber sulgusid. Kuidas väljas lumi endiselt maa poole hõljus.

Mees aitas naisele tumerohelise villase mantli selga ja see jäi ta kõhtu lahtiste hõlmadega ümbritsedes rippuma. Ta otsis üles nahkkindad, mida naine samuti temaga esimest korda kohtudes kandnud oli. Kõigi nende üksikasjade paika saamine tundus mingil põhjusel olulisena. Nad seisid hetke pehme valge maailma üle imestust tundes kahekesi terrassil.

„Oota siin,” ütles mees ja läks läbi lumehange teed rajades trepist alla. Vana auto uksed olid kinni külmunud ja ühe ukse lahtisaamine võttis minu minutit aega. Kui uks viimaks lahti vajus, paiskus õhku sillerdav valge pilv ning mees ronis jääkaabitsat ja harja kätte saada üritades tagumisele istmele. Kui ta uuesti autost välja sai, nõjatus ta naine ühe terrassiposti vastu, otsmik käsivarrele langetatud. Sel hetkel mõistis mees, millist valu naine tunneb ja et laps on tõepoolest sündimas, selsamal ööl. Ta tõrjus võimast soovi naise juurde minna; selle asemel keskendas ta kogu oma energia auto vabakskaevamisele, soojendades siis, kui külmavalu üle jõu käivaks muutus, kõigepealt ühte ja seejärel teist paljast kätt kaenlaalustes, katkestamata samal ajal hetkekski lume kühveldamist tuuleklaasilt, akendelt ja mootorikattelt, vaadates, kuidas see ta jalgu ümbritsevasse pehmesse valgesse merre pudenes ja kadus.

„Sa ei rääkinud, et see on nii valus,” ütles naine, kui mees viimaks tagasi terrassile jõudis. Mees sättis käe ta õlgade ümber ja aitas naise trepist alla. „Ma saan ise kõndida,” kinnitas naine. „Ainult siis on raske, kui valud tulevad.”

„Ma tean,” vastas mees, kuid naisest ta siiski lahti ei lasknud.

Kui nad auto juurde jõudsid, puudutas naine ta käsivart ning osutas lumeloori taha varjunud ja tänava pimeduses laternana kumava maja poole.

„Kui me tagasi tuleme, on meie laps meiega kaasas,” ütles naine. „Meie maailm ei saa enam kunagi endine olema.”

Auto kojamehed olid kinni külmunud ja lumi paiskus mööda tagumist akent alla, kui mees tänavale pööras. Ta sõitis aeglaselt, mõeldes, kui kaunis Lexington välja näeb, puud ja põõsad raske lumekoorma all lookas. Kui ta peatänavale pööras, tabasid rattad jäätunud kohta ning auto libises kiiresti ja sujuvalt üle ristmiku, peatudes lumehanges.

„Meiega on kõik korras,” rahustas mees. Ta pea käis ringi. Õnneks ei olnud ühtki teist autot kuskil näha. Rooliratas oli ta käte all kivina kalk ja külm. Mees tõmbas käeseljaga aeg-ajalt üle tuuleklaasi, üritades sinna tehtud avast välja vaadata. „Ma helistasin Bentleyle enne, kui me minema hakkasime,” ütles mees oma sünnitusarstist kolleegile viidates. „Palusin tal meid kabinetis oodata. Me läheme sinna. See on kõige lähemal.”

Naine vaikis hetke ning ta käsi klammerdus armatuurlaua külge, kui ta end järgmisest väitusest läbi hingas. „Ükskõik, kui ma vaid oma last selles vanas autos sünnitama ei pea,” üritas naine nalja heita. „Sa tead küll, kui vastumeelne see mõte mulle alati olnud on.”

Mees naeratas, kuid teadis, et naise hirm on ehtne, temagi jagas seda.

Metoodiline, sihikindel: ta ei saanud oma olemust isegi eriolukorras muuta. Ta peatus iga foori taga, andis tühjadele tänavatele pöörates sellest suunatulega märku. Iga paari minuti järel surus naine uuesti ühe käe vastu armatuurlauda ja keskendus oma hingamisele, mispeale mees neelatas ja naise poole vaatas, tundes end sel ööl närvilisemana kui iial enne. Närvilisemana kui esimeses anatoomiatunnis, kus nad noorukese poisi keha tema saladuste tundmaõppimiseks laiali lammutasid. Närvilisemana kui oma pulmas, mil ta naise perekond täitis kiriku ühe poole ja teisel pool vaid käputäis ta kolleege istet võttis. Mehe vanemad olid surnud, samuti ta õde.

Kliiniku parkimisplatsil seisis vaid üks auto, meditsiiniõe puudrikarva sinine Fairlane, konservatiivne ja asjalik ja mehe omast uuemgi. Mees oli ka õele helistanud. Ta peatas auto sissepääsu ees ja aitas naise autost välja. Nüüd, mil nad olid turvaliselt kliinikusse jõudnud, tundsid mõlemad joovastavat kergendust ja naersid ooteruumi säravate tulede kätte astudes.

Õde tuli neile vastu. Mees taipas teda nähes kohe, et midagi on valesti. Naise kahvatust näost, mis oleksid võinud kuuluda nii neljakümne- kui ka kahekümne viie aastasele, vaatasid vastu suured sinised silmad ja ilmselgelt ei olnud ta millegagi rahul; ta otsmikul, silmade vahel, oli peen püstine kurd. Ta andis neile uudised edasi: Bentley auto oli mehe kodu lähedal täis tuisanud maakonnateel külglibisemisse läinud, jääl kaks piruetti joonistanud ja kraavi vajunud.

„Te tahate öelda, et doktor Bentley ei tulegi?” küsis ta naine.

Õde noogutas. Ta oli pikka kasvu, nii kõhn ja nurgeline, et tundus, nagu tungiksid ta luud iga hetk naha alt välja. Naise suured silmad olid tõsised ja arukad. Kuude kaupa olid liikvel olnud naljad ja kuulujutud, mille kohaselt õde oli tohtrisse pisut armunud. Mees oli neid mõttetuks lobaks pidades eiranud; sellised jutud olid tüütud, kuid igati loomulikud, kui mees ja üksik naine päevade kaupa teineteisele nii lähedal viibisid. Ühel õhtul oli ta oma laua taha tukkuma jäänud. Ta viibis unes parasjagu oma lapsepõlvekodus, kus ta ema aknaalusele vakstuga kaetud lauale kalliskividena säravate puuviljadega täidetud purke ladus. Põgus kujutluspilt, ehk koguni mälestus, mis oli teda ühtaegu kurbuse ja igatsusega täitnud. Kodumaja kuulus talle, kuid seisis nüüd tühjalt, olles tema õe surma ja vanemate ärakolimise järel hüljatud; tube, mida ta ema oli pidevalt puhtusest läikima hõõrunud, täitsid nüüd vaid tühjus ning oravate ja hiirte krabistamine.

Kui mees pead laualt kergitades oma silmad avas, täitsid neid pisarad. Õde seisis ukseavas, nägu emotsioonidest leebe. Sel hetkel, pooleldi naeratades, oli ta ilus, meenutamata millegagi seda asjalikku naist, kes iga päev nii vaikselt ja tõhusalt tema kõrval tegutses. Nende pilgud kohtusid ja arstile tundus, et ta tunneb naist – et nad tunnevad teineteist – mingil sügaval ja kindlal moel. Hetkeks ei seisnud nende vahel mitte midagi; lähedustunne oli niivõrd suur, et mees oli korraga liikumatu, tundes end nagu hüpnotiseerituna. Siis punastas naine tugevasti ja pööras pilgu kõrvale. Ta köhatas hääle puhtaks ja ajas end sirgu, öeldes, et oli kaks tundi ületunde teinud ja hakkab nüüd minema. Ta ei vaadanud mehele hiljem mitu päeva otsa.

Kui inimesed pärast seda õe kulul nalja visata üritasid, takistas mees neid. Ta on väga hea õde, ütles mees, tõstes naljade tõrjumiseks nende ühiselt jagatud hetke austades käe. Ta on parim, kellega ma olen kunagi koostööd teinud. See vastas tõele ja mees tundis hetkel suurt rõõmu, et naine nende juures viibib.

„Kuidas oleks traumapunktiga?” küsis õde. „Kas te jõuaksite sinna?”

Arst raputas pead. Tuhud käisid juba vaid minutiste vahedega.

„See laps ei oota,” tähendas ta oma naise poole vaadates. Lumi ta juustes oli ära sulanud ja veepiisad sirasid nagu teemandid tiaaral. „See laps hakkab kohe sündima.”

„Pole hullu,” ütles ta naine stoilise rahuga. Ta hääl oli nüüd kalgim ja otsusekindlam. „Sellest saabki parim lugu, mida talle tema kasvamise ajal jutustada.”

Õde naeratas, kuid korts ta silmade vahel oli endiselt alles, ehkki pisut pehmem. „Viime teid siis sisse,” tähendas naine. „Anname teile midagi valu vastu.”

Mees läks oma kabinetti kitlit tooma ja kui ta Bentley läbivaatusruumi astus, lamas ta naine voodil, jalad jalustes. Ruum oli kahvatusinist värvi, täis kroomi ja valget emaili ja kalgilt säravast terasest peeneid instrumente. Arst astus kraanikausi juurde ja pesi oma käed puhtaks. Ta tundis end erakordselt erksana, tajudes iga pisimatki üksikasja; igapäevaste rituaalide järgimisel hakkas Bentley puudumisest põhjustatud paanika temas tasapisi hääbuma. Mees sulges silmad ja keskendus ees ootavale ülesandele.

„Kõik kulgeb normipäraselt,” ütles õde, kui mees tema poole pöördus. „Kõik näib korras olevat. Emakakael on minu meelest umbes kümme sentimeetrit avanenud; vaadake, kuidas teile tundub.”

Mees istus madalale taburetile ja sirutas käe oma naise keha sooja ja pehmesse sügavusse. Lootekest oli endiselt terve ja ta tundis läbi selle lapse pead, mis oli sile ja kõva nagu pesapall. Tema laps. Ta peaks praegu kuskil ooteruumis tammuma. Toa teises otsas olid ainsale aknale kardinad ette tõmmatud ja kätt oma naise soojusest välja tõmmates tabas ta end küsimas, kas linna ja seda ümbritsevat maapiirkonda enda alla matvat lund sajab endiselt.

„Jah,” kinnitas mees, „kümme sentimeetrit.”

„Phoebe,” ütles ta naine. Mees ei näinud ta nägu, kuid hääl oli selge. Nad olid kuude kaupa võimalikke nimesid arutanud ja polnud siiani otsusele jõudnud. „Kui see on tüdruk, siis on ta nimi Phoebe. Ja poiss on minu vanaonu järgi Paul. Kas ma juba rääkisin sulle sellest?” küsis naine. „Ma pidin sulle rääkima, et ma olen ära otsustanud.”

„Need on ilusad nimed,” kinnitas õde rahustavalt.

„Phoebe ja Paul,” kordas arst, kuid ta keskendus nüüd oma naise ihu raputavatele väitustele. Ta andis märku õele, kes gaasi valmis pani. Residentuuri ajal oli praktika ette näinud sünnitava naise täielikku narkoosi panemist, kuid ajad olid muutunud – aasta oli 1964 – ja mees teadis, et Bentley kasutas gaasi valikuliselt. Parem, kui naine pressides ärkvel on; mees uinutab ta magama kõige hullemate kontraktsioonide, pea ilmumise ja sünni hetkeks. Ta naine tõmbus pingule ja karjatas ning laps vajus lootekotti purustades sünnitusteedesse.

„Nüüd,” ütles arst ja õde pani maski kohale. Ta naise käed lõdvestusid ja rusikad vajusid gaasi toimel lahti ning ta lamas seal, tüünena ja toimuvast teadmatuses, sellal kui üks väitus teise järel läbi ta keha voogas.

„Esimese lapse kohta sünnib ta väga kiiresti,” täheldas õde.

„Jah,” vastas tohter. „Siiani on kõik kenasti kulgenud.”

Nii möödus pool tundi. Ta naine ärkas ja ägas ja pressis ja kui mehele tundus, et ta on piisavalt teinud – või kui naise karje andis märku, et valu muutub väljakannatamatuks –, noogutas ta õele, kes naisele gaasi andis. Nad ei rääkinud omavahel, kui mõned napid juhiste vahetamised välja arvata. Väljas aina sadas lund, see kuhjus majade seinte äärde ja täitis teid. Arst istus roostevabast terasest taburetil ja keskendus kõige olulisematele faktidele. Ta oli ülikoolis arstiks õppides vastu võtnud viis sünnitust, kõik lapsed olid sündinud elusana, sünnitused olid olnud edukad ja just neile ta nüüd keskenduski, otsides mälust vajalikke üksikasju. Tänu sellele muutus ta naine, kes lamas, jalad jalustes ja kõht nende kohal kõrgumas ja nägu mehe eest varjamas, üheks neist kunagistest naistest. Naise ümarad põlved, siledad kitsad sääred, pahkluud, need kõik olid nii tuttavad ja armsad. Aga mehele ei tulnud pähegi mõtet naise nahka silitada või kätt rahustavalt ta põlvele asetada. See oli õde, kes pressiva naise kätt hoidis. Arsti jaoks, kes enda ees toimuvale keskendus, ei olnud ta enam tema ise, vaid midagi muud; keha nagu iga teinegi, patsient, kelle vajaduste rahuldamiseks ta pidi kõik oma tehnilised oskused mängu panema. Emotsioonide kontrolli all hoidmine oli vajalik, tavalisest vajalikumgi. Aja möödudes tabas meest taas eelnevalt nende magamistoas kogetud veider hetk. Talle hakkas tunduma, nagu oleks ta aset leidva sünnituse juurest kuskile kaugemale viidud, ta oli seal ja hõljus samal ajal kuskil mujal, jälgides toimuvat turvalisest kaugusest. Ta vaatas pealt, kuidas ta käsi lahklihasse hoolika ja täpse sisselõike tegi. Hästi tehtud, mõtles mees, kui puhtast haavast verd nirisema hakkas, lubamata endal meenutada neid kordi, mil ta sama ihu kirehoos puudutanud oli.

Lapse pea ilmus nähtavale. Veel kolm pressi ja pea oli väljas ning siis libises lapse keha tema ootavatele kätele, laps hakkas nutma; ta sinakas nahk tõmbus roosaks.

See oli poiss, punetava näo ja tumedate juustega, silmad valguse ja ehmatavalt karge õhu käes erksad ja kahtlustavad. Arst sidus nabanööri kinni ja lõikas läbi. Minu poeg, lubas ta endal mõelda. Minu poeg.

„Ta on ilus,” ütles õde. Naine ootas, kuni arst oli lapse üle vaadanud, pannes tähele kindlat, kiiret ja ühtlast südametööd, pikkade sõrmedega käsi ja tumedat juuksepahmakat. Seejärel viis õde lapse vannitamiseks ja silmadesse hõbedanitraadi tilgutamiseks teise tuppa. Sünnitustuppa jäänuteni kostsid vaiksed karjed ja arsti naine hakkas end liigutama. Arst seisis ta kõrval, käsi naise põlvele toetatud, hingas sügavalt sisse-välja ja ootas platsenta väljutamist. Minu poeg, mõtles mees uuesti.

„Kus laps on?” küsis ta naine silmi avades ja juukseid õhetavalt näolt kõrvale lükates. „Kas kõik on korras?”

„See on poiss,” vastas arst talle naeratades. „Meil on poeg. Sa näed teda kohe, kui ta on puhtaks tehtud. Ta on absoluutselt täiuslik.”

Naise kergendusest ja kurnatusest lõdvestunud nägu tõmbus järjekordseid tuhusid tundes äkki uuesti pingule ja arst, kes ootas platsenta väljutamist, naasis oma taburetile naise jalgade vahel ja surus kergelt ta kõhule. Naine karjatas ja samal hetkel mõistis mees toimuvat, tundes üllatust, mida võinuks võrrelda ühtäkki betoonseina tekkiva akna nägemisega.

„Kõik on korras,” ütles mees. „Kõik on korras. Õde,” hõikas ta kõrvaltuppa, kui järjekordne väitus naise keha raputas.

Naine tuli silmapilk, kaasas valgetesse tekkidesse mässitud beebi.

„Ta Apgari hinne on üheksa,” teatas õde. „See on väga hea.”

Arsti naine sirutas käed lapse järele ja hakkas midagi ütlema, kuid teda tabas taas valu ja ta vajus uuesti pikali.

„Õde?” ütles arst. „Mul on teid siin vaja. Kohe praegu.”

Hetkelise segaduse järel laotas õde põrandale kaks patja, asetas lapse nende peale ja astus arsti kõrvale laua juurde.

„Veel gaasi,” käskis arst. Ta nägi õe üllatust ning siis kiiret ja mõistvat noogutamist ja kuuletumist. Mehe käsi toetus naise põlvele; ta tajus gaasi toimima hakkamise järel tolle lihaste lõõgastumist.

„Kaksikud?” küsis õde.

Arst, kes oli poisi sündimisel järel end lõdvaks lasknud, tundis end nüüd äkki ebakindlana ja suutis vastuseks vaid noogutada. Rahu, ütles ta endale, kui järgmine pea nähtavale ilmus. Sa võiksid olla ükskõik kus, mõtles mees, jälgides kuskilt lae alt, kuidas ta käed metoodiliselt ja täpselt tegutsesid. See võiks olla suvaline sünnitus.

See laps oli väiksem ja tema sündimine lihtsam; beebi libises nii kiiresti ta kinnastatud kätele, et mees nõjatus ettepoole ja kasutas oma rinda kilbina, et laps maha ei kukuks. „See on tüdruk,” ütles mees, hoides last käes nagu jalgpalli, nägu allapoole suunatud, ja patsutas teda seljale, kuni laps nutma hakkas. Siis pööras ta lapse näoga enda poole.

Beebi õrna nahka kattis lootevõie ning ta keha oli looteveest ja verest libe. Sinised silmad olid hägused, juuksed süsimustad, kuid mees pani seda kõike vaevu tähele. Tema nägi vaid neid eksimatuid tunnuseid, otsekui naerdes ülespoole pööratud silmanurki, kolmandat silmalaugu, lamedat nina. Klassikaline juhtum, meenusid mehele ta õppejõu poolt aastate eest sellesarnast last läbi vaadates öeldud sõnad. Mongoloid. Kas te teate, mida see tähendab? Ja arst, kes kohusetundlikult kõik õpikust meelde jäänud sümptomid ette luges: langenud lihasjõudlus, kasvu kängumine ja mahajäämus vaimses arengus, võimalikud südameprobleemid, varane surm. Professor oli noogutanud ja oma stetoskoobi lapse siledale paljale rinnale surunud. Vaene väike. Nad ei saa teha midagi peale tema puhtana hoidmise. Nad peaksid ennast säästma ja ta hooldekodusse andma.

Arst tundis, kuidas ta ajas tagasi viidi. Ta õde oli sündinud südamerikkega ning väga aeglaselt kasvanud; tal jäi pidevalt hing kinni ja ta hakkas iga kord joosta üritades hingeldama. Nad olid palju aastaid, kuni esimese reisini Morgantownis asuvasse kliinikusse, tema probleemist teadmatuses olnud. Nüüd nad siis teadsid ja teha polnud neil midagi. Kogu poisi ema tähelepanu oli kulunud tütrele, kes sellegipoolest kaheteistkümne aasta vanusena suri. Arst ise oli tookord olnud kuueteistkümneaastane, juba teel Pittsburghi, meditsiiniteaduskonna ja praeguse elu poole. Kuid ta mäletas sellegipoolest oma ema leina sügavust ja suurust, seda, kuidas naine igal hommikult mäkke, hauakünkale jalutas, käed ilmastikuolude tõrjumiseks rinnale vaheliti põimitud.

Õde seisis mehe kõrval ja uuris last.

„Mul on nii kahju, doktor,” ütles naine.

Mees hoidis last süles, unustades, mida ta järgmisena tegema peaks. Lapse tibatillukesed käed olid täiuslikud. Kuid tühimik ta suure ja ülejäänud varvaste vahel mõjus puuduva hambana ja tähelepanelikumalt lapse silma vaadates nägi ta seal Brushfieldi tähne, mis ta iiristest tibatillukeste ja silmatorkavatena vastu vaatasid. Ta kujutas endale ette pisitüdruku südant, ploomisuurust ja väga suure tõenäosusega defektiga, ning mõtles nii hoolega värvitud lastetoale, pehmetele loomadele ja üksikule voodile. Ta mõtles oma naisele nende erksa loori taha peitunud maja ees seismas ja ütlemas: Meie maailm ei saa enam kunagi endine olema.

Lapse käsi riivas tema oma ja mees võpatas. Ta hakkas tahtmatult tavapäraseid toimingud sooritama. Ta lõikas läbi nabanööri ning kontrollis lapse südant ja kopse. Kogu selle aja mõtles ta lumele, kraavi vajunud hõbedasele autole, tühjas kliinikus valitsevale sügavale vaikusele. Hiljem, kui ta selle öö peale tagasi mõtles – ja ta tegi seda sageli, hetkedel, mille ümber koondus kõik muu –, siis mäletas ta just ruumis valitsenud vaikust ja väljas vääramatult langevat lund. Vaikus oli nii sügav ja kõikehõlmav, et ta tundis end heljumas uutesse kõrgustesse, selle ruumi kohale ja sellest väljapoole, kus ta sadava lumega üheks sai, ruumis lahti rulluv stseen toimus ühes teises elus, elus, kus ta oli vaid juhuslik pealtvaataja, nagu oleks tegu stseeniga, mida ta mööda pimedat tänavat jalutades vilksamisi läbi soojalt valgustatud akna silmanud oli. Just seda lõputu ruumi tunnet ta mäletaski. Kraavi sõitnud arst ja tema enda maja kuskil kaugel põlevate tuledega.

„Hea küll. Tehke ta, palun, puhtaks,” ütles mees lapse kerget kogu õe sülle andes. „Aga las ta olla teises toas. Ma ei taha, et mu naine sellest teada saaks. Vähemalt mitte kohe.”

Õde noogutas. Ta kadus ja tuli siis tagasi, et mehe poeg kodust kaasa võetud beebikorvi tõsta. Sellel hetkel keskendus arst platsentade väljutamisele; need eemaldusid probleemideta, tumedad ja tihked, mõlemad väikese taldriku mõõtudes. Kahe munaraku kaksikud, poiss ja tüdruk, üks silmanähtavalt täiuslik ja teine, kelle iga keharakku märgistas lisakromosoom. Millised olid sellise olukorra tekkimise tõenäosused? Ta poeg lamas korvis, vehkis aeg-ajalt kätega, mis liikusid sujuvalt ja juhuslikult, meenutades vete kiiret loksumist üsas. Mees süstis naisele uinutit ja asus seejärel ta lahkliha kokku õmblema. Väljas oli koidik saabumas ja akende taga hakkas valgeks minema. Ta jälgis oma käte liikumist, mõeldes, kui kenasti pisted välja tulid, niisama pisikesed nagu naise enda tehtud, korralikud ja ühtlased. Naine oli terve tekisiilu lahti harutanud üheainsa, mehele nähtamatu vea pärast.

Kui arst oli lõpetanud, leidis ta õe ooteruumis kiiktoolis istumas, pisitüdruk süles. Naine vaatas arstile sõnagi lausumata otsa ja tollele meenus õhtu, mil õde oli teda magamas jälginud.

„On üks koht,” ütles mees nime ja aadressi ümbriku tagumisele küljele kirjutades. „Mulle meeldiks, kui te ta sinna viiksite. Mõistagi siis, kui on valgeks läinud. Ma väljastan sünnitunnistuse ja annan teie tulekust teada.”

„Aga teie naine,” tuletas õde meelde ja mees kuulis sellest kaugest kohast, kus ta parasjagu viibis, naises hääles üllatust ja hukkamõistu.

Mees mõtles oma kahvatule ja kõhnale õele, kel olid hingamisraskused, ja oma emale, kes pisaraid peita üritades näo akna poole pööras.

„Kuidas te aru ei saa?” küsis mees leebelt. „Sel vaesel lapsel on tõenäoliselt tõsine südamerike. Surmaga lõppev. Ma üritan meid kohutavast leinast säästa.”

Mehe hääles kõlas veendumus. Ta uskus oma sõnu. Õde istus ja vahtis teda, näol üllatunud, kuid muus osas läbitungimatu ilme, sellal kui mees tema nõustumist ootas. Oma selle hetke meeleseisundis ei tulnud mehele pähegi, et naine võiks midagi muud öelda. Ta ei osanud endale ette kujutada, nagu ta samal öösel hiljem ja paljudel eelolevatel öödel tegi, mismoodi ta kõik löögi alla seab. Selle asemel tekitas õe aeglus temas pahameelt ning ta tundis järsku tohutut väsimust ja tuttavlik kliinik ta ümber mõjus järsku nii võõrana, nagu viibiks ta unenäos. Õde takseeris teda oma siniste silmadega, millest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Mees ei pööranud pilku kõrvale, vaid vaatas talle vankumatult otsa ning viimaks naine noogutas; see liigutus oli nii põgus, et jäi peaaegu märkamatuks.

„Lumi,” pomises maha vaatav õde.

Aga keskhommikuks hakkas torm vaibumise märke näitama ja vaiksest õhust murdis läbi kaugete lumesahkade mürin. Mees vaatas läbi akna, kuidas õde lume oma siniselt autolt maha pühkis ja minema, pehmesse valgesse maailma sõitis. Laps oli tema kõrvalistmel, tekkidega vooderdatud kastis peidus ja magas. Arst vaatas, kuidas auto tänavale pööras ja silmist kadus. Siis läks ta tagasi ja istus oma perekonna juurde.

Ta naine magas, kuldsed juuksed padjal laiali. Ka arst tukastas aeg-ajalt. Ärgates heitis ta pilgu tühjale parkimisplatsile, vaadates, kuidas teisel pool tänavat korstnatest suitsu kerkib, ja öeldavaid sõnu ette valmistades. Et see ei ole kellegi süü, nende tütar on heades kätes, koos teiste omasugustega, pideva hoole all. Ja selline lahendus on nende kõigi jaoks parim.

Hilisel hommikul, kui lumesadu viimaks lakanud oli, hakkas poeg näljast nutma ja naine ärkas.

„Kus laps on?” küsis ta ennast küünarnukkidele toetades ja juukseid näo eest kõrvale lükates. Mees hoidis nende poega süles, laps oli soe ja kerge ning ta istus naise kõrvale ja sättis beebi talle sülle.

„Tere, mu kullake,” ütles mees. „Vaata meie imeilusat poega. Sa olid väga vapper.”

Naine suudles lapse otsaesist, tegi siis oma hommikumantli eest lahti ja asetas lapse rinnale. Poeg haaras kohe rinna suhu, naine vaatas mehe poole ja naeratas. Mees võttis ta vaba käe pihku, meenutades, kui kõvasti naine oli oma sõrmeluude mustrit ta ihusse vajutades tema külge klammerdunud. Ta meenutas, kui väga ta oli tahtnud oma naist kaitsta.

„Kas kõik on korras?” küsis naine. „Kallis? Mis lahti on?”

„Me saime kaksikud,” sõnas mees aeglaselt, mõeldes tumedatele juuksepahmakatele, tema kätel vingerdavatele libedatele kehadele. Ta silmadesse kerkisid pisarad. „Poiss ja tüdruk.”

„Oh,” ütles naine. „Väike tüdruk ka? Phoebe ja Paul. Aga kus ta siis on?”

Ta sõrmed on nii haprad, mõtles mees, nagu väikese linnu luud.

„Mu kullake,” alustas mees. Ta hääl murdus ja nii mitu korda harjutatud sõnad olid ta meelest kadunud. Mees sulges silmad ja kui ta uuesti rääkida suutis, pääsesid ta suust täiesti planeerimata sõnad.

„Oh, mu armas,” ütles mees. „Mul on nii kahju. Meie väike tütar suri sündides.”