Читать книгу Mälestuste talletaja tütar - Kim Edwards - Страница 8

Caroline Gill sumas ettevaatlikult ja kohmakalt läbi parkimisplatsi. Lumi ulatus talle poolde säärde ja kohati põlvini. Naine kandis tekkidesse mähitud last pappkarbis, mida oli kunagi kasutatud lastetoidu proovipakkide kliinikusse toimetamiseks. Sellele olid trükitud punased kirjad ja ingellikud lapsenäod ning karbi kaaneklapid tõusid ja langesid iga ta sammuga. Peaaegu tühjal parkimisplatsil valitses ebaloomulik vaikus, vaikus, mis näis olevat välja kasvanud külmast enesest, olles õhus paisuvat ja vette visatud kivist tekkivaid laineid meenutades väljapoole rullumas. Lumi paiskus naise nägu nõelates õhku, kui ta autoukse avas. Ta kummardus instinktiivselt ja kaitsvalt kasti kohale ja surus selle tagumisele istmele, kus roosa tekk pehmelt vastu valgest kunstnahast istmekatet vajus. Laps magas raevukat ja süvenenud vastsündinu und, nägu krimpsu kistud, silmad nagu kitsad pilud, nina ja lõug vaid tillukesed kühmukesed. Keegi ei oskaks seda arvatagi, mõtles Caroline. Midagi teadmata oleks võimatu sellest aru saada. Caroline oli lapsele Apgari hindeks kaheksa andnud.

Linna tänavaid oli kehvasti sahatud ja liiklemine oli raske. Auto hakkas kaks korda libisema ja Caroline oleks kaks korda peaaegu tagasi pööranud. Osariikidevaheline maantee oli aga puhas ja kui Caroline maanteele jõudis, toimus edasine kulgemine ühtlaselt ja sujuvalt; ta sõitis läbi Lexingtoni linnaäärsete tööstusrajoonide ja jõudis hobusefarmidega täidetud piirkonda. Siin heitsid miilide kaugusele ulatuvad valged puittarad lumele teravaid varje ja väljadel seisid hobuste tumedad kogud. Madalat taevast elavdasid prisked hallid pilved. Caroline pani raadio mängima, otsis ühte ja teist jaama, lülitas raadio uuesti välja. Maailm kihutas temast mööda, igapäevane ja täiesti muutumatu.

Caroline’ile oli alates hetkest, mil ta oli vastuseks dr Henry hämmastavale soovile vaevumärgatavalt pead noogutanud, tundunud, et ta kukub aegluubis läbi lume, oodates, mil ta maapinda tabab ja avastab, kuhu sattunud on. Mehe poolt esitatud soov – viia vastsündinud tütar minema ilma naisele lapse sünnist rääkimata – tundus sõnulseletamatuna. Aga Caroline’i oli liigutanud tütart uuriva mehe näole kerkinud valu ja segadus, sellele järgnev aeglane ja tuim liikumisviis. Ta tuleb peagi mõistusele, oli naine endale kinnitanud. Mees oli šokis ja kuidas võinuks keegi seda talle ette heita? Ta oli lõppeks lumetuisus omaenda kaksikute sünnituse vastu võtnud ja nüüd siis selline lugu.

Naine lisas kiirust; pildid varahommikustest sündmustest jooksid temast läbi nagu elektrivool. Rahulikult ja osavalt tegutsev dr Henry, iga liigutus täpne ja keskendunud. Tumedate juuste vilksatus Norah Henry valgete reite vahel ja tema tuhude käes vappuv ja tuules virvendavat järvepinda meenutav hiiglaslik kõht. Gaasi tasane sisin ja hetk, mil dr Henry teda hüüdis, hääl kerge, kuid pinges, näol selline kohkumus, et naine oli veendunud – teine laps sündis surnult. Ta oli oodanud, et mees asuks tegutsema, last elustama. Ja kui mees seda ei teinud, siis oli ta ühtäkki mõelnud, et ta peaks astuma mehe juurde, olema tunnistaja, et saaks hiljem öelda, jah, laps oli sinine, dr Henry pingutas, me mõlemad pingutasime, aga midagi ei olnud teha.

Aga siis oli laps nutma hakanud ja nutt oli ta mehe kõrvale viinud, kus ta olukorda näinud ja mõistnud oli.

Naine sõitis mälestusi tõrjudes edasi. Tee viis lubjakivikaljude vahelt läbi ja taevas muutus kitsaks siiluks. Ta jõudis künkaharjale ja alustas pikka laskumist all ootava jõeoru poole. Tema selja taga magas pappkastis laps. Caroline kiikas aeg-ajalt üle õla, tundes ühtaegu kergendust ja nördimust, et beebi polnud ennast liigutanud. Selline uni, meenutas naine endale, oli pärast siia ilma sündimise nimel nähtud vaeva igati normaalne. Ta mõtles enda sünni peale; kas ka tema oli järgnevatel tundidel nii sügavalt maganud, kuid tema mõlemad vanemad olid ammu surnud; niisiis polnud enam kedagi, kes neid hetki mäletanud oleks. Naise ema oli Caroline’i sündides üle neljakümne ja isa juba viiekümne kahe aastane. Nad mõlemad olid juba ammu lapse saamise mõttest loobunud, nad ei tundnud enam ei lootust, ootust ega isegi kahetsust. Nende elu oli kavakindel, rahulik ja rahulolev.

Kuni kõigi üllatuseks oli sündinud Caroline nagu lumes õitsele puhkenud lill.

Nad olid teda mõistagi armastanud, kuid see oli olnud murelik armastus, innukas ja intensiivne, täis sinepiplaastreid ja sooje sokke ja kastoorõli. Palavatel tuuletutel suvepäevadel, mil kardeti lastehalvatust, oli Caroline’i sunnitud toas olema ja higi pärlendas tüdruku meelekohtadel, kui ta ülemise korruse trepihallis akna all lahtikäival diivanil pikutas. Kärbsed sumisesid klaasi vastas ja lamasid surnutena aknalaual. Väljas väreles maastik valguses ja kuumuses ja ümbruskonna lapsed, kelle vanemad olid nooremad ja seetõttu igasuguste katastroofide ohuga vähem kursis, hõikusid kauguses üksteist. Caroline surus oma näo ja sõrmeotsad kuulatades, igatsedes vastu võrku akna ees. Õhk oli liikumatu ja higi imbus ta pluusiõlgadesse, seeliku triigitud värvli vahele. Kaugel all aias kitkus ta kindaid, pikka põlle ja kübarat kandev ema umbrohtu. Hiljem, videvikuvarul, tuli tüdruku isa oma kindlustusfirmast koju ja võttis vaiksesse, suletud aknaluukidega majja istudes kaabu peast. Higi oli särgi ta pintsaku all plekiliseks ja märjaks teinud.

Nüüd sõitis naine üle silla, auto rehvid laulsid, kaugel all lookles Kentucky jõgi ja eelmisel ööl kogetud energiatulv hakkas hajuma. Naine vaatas uuesti lapse poole. Norah Henry tahaks ju kindlasti seda last korrakski süles hoida, ka siis, kui ta ei saa teda endale jätta.

Aga see ei olnud ju kuskilt otsast Caroline’i asi.

Ja sellele vaatamata ei pööranud ta ümber. Ta lülitas uuesti raadio sisse – seekord leidis ta klassikalist muusikat mängiva raadiojaama – ja jätkas sõitu.

Kakskümmend miili väljaspool Louisville’i vaatas Caroline dr Henry selge ja napi käekirjaga kirjutatud juhiseid ja keeras maanteelt maha. Siin, Ohio jõele nii lähedal, sädeles viirpuude ja läänetseltiste ladvaokstel jääd, kuid teed olid puhtad ja kuivad. Valged tarad piirasid lumekirmega kaetud põlde ja nende taga liikusid tumedate varjudena hobused, kelle hingeõhk õhku pilvekesi moodustas. Caroline pööras veelgi kitsamale teele, mis läbis lainetena voogavat maastikku. Peagi, olles umbes miili jagu üle kahvatute küngaste sõitnud, märkas ta sajandivahetusel ehitatud punastest tellistest hoonet, millel oli kaks sobimatut madalat nüüdisaegset tiiba. See kadus aeg-ajalt silmist, kui naine mööda kõrgendikke ja orge kulgevat külateed sõitis, ja järsku kõrgus maja otse tema ees.

Naine sõitis ringikujulisele sissesõiduteele. Lähemalt vaadates oli näha, et maja on pisut hooletusse jäetud. Puitkaunistustelt koorus värvi ja kolmanda korruse aknad olid kinni löödud; purunenud klaasruute asendas vineer. Caroline ronis autost välja. Naisel olid jalas vanad madala ja õhukese tallaga kulunud kingad, mis ta öösel kiirustades, oma saapaid leidmata, jalga oli tõmmanud. Lume alt paistis kruusa ja naise jalad hakkasid silmapilk külmetama. Ta viskas õlale kaasa pakitud koti – selles olid mähkmed, termosetäis sooja piimasegu – võttis kasti lapsega sülle ja sisenes majja. Kahele poole ust olid kinnitatud vanad vitraažklaasidega valgustid, mida keegi pikka aega puhastanud polnud. Jääklaasidega vaheukse tagant sai alguse pikk tammepaneelidega ääristatud fuajee. Naise ümber voogas ja keerles kuum, toidulõhnadest – porgandid ja sibulad ja kartulid – paks õhk. Caroline kõndis ettevaatlikult, iga ta samm pani põrandalauad kriuksuma, kuid ühtki inimest ei ilmunud nähtavale. Kulunud vaibariba viis üle laiade põrandalaudade maja tagumisse otsa, kus asus kõrgete akende ja paksude kardinatega ooteruum. Naine istus kulunud sametdiivani servale, pani kasti enda kõrvale ja jäi ootama.

Tuba oli üle köetud. Naine nööpis oma jaki lahti. Tal oli endiselt valge õevorm seljas ja juukseid puudutades taipas Caroline, et tal oli teravate nurkadega õetanu endiselt peas. Naine oli dr Henry helistamise peale kohe üles tõusnud, kiiresti riietunud ja lumisesse öhe suundunud ja sellest hetkest alates peatumatult tegutsenud. Ta haakis tanu kinni hoidvad juuksenõelad lahti, pani siis tanu hoolikalt kokku ja sulges silmad. Kuskil kaugel klõbisesid lauanõud ja kostis häältekõma. Tema pea kohal kostsid ja kajasid sammud. Ta nägi poolunes oma ema nädalavahetuse lõunasööki valmistamas, sellal kui isa puutöökojas toimetas. Naise lapsepõlv oli olnud üksildane, mõnikord isegi väga, kuid tal olid endiselt mälestused: armas ja eriline lapitekk, roosiline kaltsuvaip ta jalgade all, üksnes temale kuuluvate häälte kumin.

Kuskil eemal helises kell, ühe korra, kaks. Mul on teid siin vaja. Kohe praegu, oli dr Henry hüüdnud, hääl tungiv ja pinges. Ja Caroline oli tema juurde kiirustanud, olles eelnevalt patjadest midagi voodilaadset vorminud ja seejärel maski pr Henry näole asetanud, misjärel teine kaksikutest, seesama väike tüdruk, siia maailma libises ja midagi liikuma lükkas.

Liikuma. Jah, seda protsessi ei olnud võimalik peatada. Isegi siin, selles paigas valitsevas vaikudes istudes, isegi oodates häiris Caroline’i tunne, et maailm ta ümber väreleb, et miski ei püsi enam paigal. Selline asi? oli fraas, mis aina kordus refräänina naise peas. Selline asi, nüüd, pärast kõiki neid aastaid?

Sest Caroline Gill oli kolmkümmend üks aastat vana ja väga kaua oodanud, mil tema viimaks oma päriselu elama hakkab. Mitte et talle endale oleks tulnud pähe mõte seda niimoodi sõnastada. Kuid naine oli lapsest saati teadnud, et tema elu ei kujune tavaliseks. Saabub hetk – ta tunneb selle saabudes ära – ja kõik muutub. Ta oli unistanud klaverimängija karjäärist, kuid keskkoolilava prožektorite valgusvihud erinesid liiga suurel määral kodustest valgusvihkudest ja ta tardus nende räiges lõõsas. Siis, kui naine oli kahekümnendates ja tema koolikaaslased meditsiinikoolist hakkasid abielluma ja perekondi looma, oli Caroline’gi leidnud noormehi, keda imetleda, iseäranis ühte neist, tumedate juuste, kahvatu naha ja kumeda naeruga. Ta elas mõnda aega unistustes ja kujutas endale ette, kuidas see mees – ja kui oli selge, et tema tüdrukule ei helista, siis keegi teine – tema elu muudab. Aastate möödudes keskendas naine oma tähelepanu pisitasa tööle, taas seetõttu meeleheidet tundmata. Ta uskus endasse ja oma võimetesse. Tema ei olnud üks neist inimestest, kes eesmärgi poole rühkides poolel teel peatuksid ja endalt küsiksid, kas ta ikka tõmbas triikraua välja ja ega ta maja ometi maha põle. Tema aina töötas. Ta ootas.

Ühtlasi ta luges, kõigepealt Pearl Bucki romaane ja siis kõikvõimalikke teisi raamatuid, mis kirjeldasid elu Hiinas ja Birmas ja Laoses. Mõnikord lasi ta raamatul käest pudeneda ja vaatas unistavalt oma linnaservas asuva lihtsa väikese korteri aknast välja. Ta nägi iseennast läbi teise elu, eksootilise, raske, rahuldustpakkuva elu kulgemas. Tema kliinik saab olema lihtne, see asub lopsakas džunglis, ehk koguni mere lähedal. Sel on valged seinad; see kumab nagu pärl. Inimesed kogunevad järjekorda, kükitades oodates kookospalmide all. Tema, Caroline, kannab nende kõigi eest hoolt; ta ravib nad terveks. Ta muudab nii nende kui ka iseenda elu.

Sellest nägemusest kaasa haaratuna oli ta kiirustades, palavikuliselt ja elevusega esitanud taotluse meditsiinimisjonäriks saamiseks. Ühel säraval hilissuvisel päeval oli ta sõitnud bussiga St. Louise’i intervjuule. Tema nimi pandi Korea ootenimekirja. Aga aeg möödus; missiooni aina lükati edasi ja siis otsustati see üldse ära jätta. Caroline pandi uude nimekirja, seekord Birma omasse.

Ja siis, sellal kui naine endiselt innuga oma posti läbi vaatas ja troopikast unistas, saabus dr Henry.

See oli tavaline päev, mitte miski ei vihjanud mingitele üllatustele. Selleks ajaks oli saabunud hilissügis, külmetuste hooaeg, ja ooteruum oli täidetud rahva, aevastuste ja summutatud köhaga. Caroline isegi tundis kurgus tuima tuikamist kutsudes kabinetti järgmist patsienti, vanaldast härrasmeest, kelle külmetus pidi järgmistel nädalatel süvenema ja lõpuks välja kujunema kopsupõletikuks, mis mehe hauda viis. Rupert Dean. Mees istus nahktugitoolis, üritades ninaverejooksu peatada, ja ajas end aegamööda jalule, toppides samal ajal eredate vereplekkidega kaetud riidest taskurätikut taskusse. Õe lauani jõudes ulatas mees Caroline’ile tumesinises pappraamis foto. See oli kergelt toonitud mustvalge portreefoto. Fotol kujutatud naisel oli seljas kahvatut virsikutooni kampsun. Ta juuksed olid pehmes laines, silmad sügavsinist värvi. Rupert Deani naine, Emelda, kes oli nüüdseks juba kakskümmend aastat surnud. „Ta oli mu elu armastus,” teatas mees Caroline’ile ja ta hääl oli nii vali, et inimesed jäid teda vaatama.

Kliiniku välisuks avanes ja pani klaaspaneelidega siseukse lõgisema.

„Ta on võluv,” ütles Caroline. Naise käed värisesid. Mehe armastus ja kurbus olid nii liigutavad ja teda ei olnud mitte keegi samaväärse kirega armastanud. Ta oli peaaegu kolmkümmend aastat vana ja kui ta pidanuks järgmisel päeval surema, polnud kedagi, kes leinaks teda niimoodi, nagu Rupert Dean enam kui kakskümmend aastat hiljem endiselt oma naist leinas. Kas polnud siis tema, Caroline Lorraine Gill, niisama ainukordne ja armastust väärt nagu naine fotol vana mehe käes – ja ometi polnud ta leidnud mingit viisi selle väljendamiseks, olgu läbi kunsti või armastuse või koguni oma tööga seotud ülla ja kõrge kutsumuse.

Ta oli endiselt üritanud end kokku võtta, kui vestibüüli ja ooteruumi vaheline uks lahti vajus. Pruuni tviidpalitut kandev mees peatus hetkeks kõhklevalt ukseavas, kaabu käes, takseerides kollast tekstuuriga tapeeti, nurgas seisvat sõnajalga, metallalust kulunud ajakirjadega. Mehe pruunidel juustel oli punakas helk ja ta nägu oli kõhn, ilme tähelepanelik ja hindav. Ta polnud silmapaistev, kuid tema hoiakus, tema käitumises oli ometi midagi sellest – mingit hillitsetud tähelepanelikkust, kuulamisoskust –, mis teda teistest eristas. Caroline’i süda hakkas kiiremini lööma ja ta tundis nahal kihelust, mis oli ühekorraga meeldiv ja ärritav, nagu ööliblika tiiva ootamatu puudutus. Mees vaatas talle otsa – ja naine teadis. Veel enne, kui mees ta käe surumiseks üle ruumi astus, suu oma nime ütlemiseks avas – David Henry, neutraalse aktsendiga, mis ta väljastpoolt tulijaks liigitas. Caroline oli juba enne kõike seda kindel ühesainsas lihtsas tõsiasjas: viimaks oli saabunud inimene, keda ta alati oodanud oli.

Toona ei olnud mees veel abielus. Ei abielus, ei kihlatud ega mingite sidemetega, millest naine oleks teadlik olnud. Caroline oli tähelepanelikult kuulanud, nii tol päeval, mil mees kliinikuga tutvus, kui hiljem, tervituspidudel ja kohtumistel. Ta kuulis seda, mis teistele, kes keskendusid viisakale seltskondlikule vestlusele, end mehe võõrapärasest aktsendist ja äkilistest ootamatutest naerupahvakatest eksitada lasid, märkamatuks jäi: kui välja arvata üksikud vihjed Pittsburghis veedetud ajale, mis üksnes kinnitasid tema CVst ja diplomist teada fakte, ei maininud mees kordagi oma minevikku. Caroline’i jaoks lisas selline kinnisus mehele salapära ja see salapära võimendas naises tunnet, et ta tunneb meest nii, nagu teised ei tunne. Naise jaoks oli iga nende kohtumine elektrit täis, nagu ütleks ta mehele üle kontorilaua, üle läbivaatuslaua, üle ühe või teise patsiendi kauni, ebatäiusliku keha: ma tunnen sind; ma mõistan; ma näen seda, mis on teiste jaoks märkamatu. Kuuldes, kuidas teised tema kiindumuse üle uue arsti vastu nalja viskavad, tõmbus naine üllatusest ja piinlikkustundest näost punaseks. Kuid salajas tundis ta selle üle ka heameelt, sest kuulujutud võisid meheni jõuda viisil, mis naise jaoks tänu ujedusele kättesaamatuks jäi.

Ühel hilisel õhtul, pärast kahte kuud rahulikult koos töötatud aega, leidis naine mehe kirjutuslaua taga magamast. Too oli näo kätele toetanud ja hingas sügavale unele omases kerges ja ühtlases rütmis. Caroline toetus vastu uksepiita, pea viltu, ja selles hetkes said kokku kõik ta aastaid hellitatud unistused ja lootused. Nad lähevad koos, tema ja dr Henry, mingisse kaugesse paika siin maailmas, kus nad töötavad terve päeva, laubad higipiiskadega kaetud ja instrumendid pihkudes libedaks tõmbumas, ja õhtuti mängib naine mehele klaverit, mis toimetatakse üle mere ja seejärel mööda mõnda jõge üles rohelusse uppunud paika, kus nad elavad. Caroline läks oma unistusse nii sügavale sisse, et kui dr Henry silmad avas, naeratas ta mehele, avatult ja vabalt, nagu ta seda mitte kunagi varem teinud ei olnud.

Mehe ilmselge üllatus tõi naise taas maa peale. Ta ajas end sirgu ja kohendas oma juukseid, pomises midagi vabandavat ja lahvatas näost tumepunaseks. Naine kadus ukselt, tundes tohutut piinlikkust, ent samas ka elevust. Sest nüüd peab mees teadma, nüüd näeb ta naist viimaks samasuguse pilguga, kui too on näinud teda. Mõne päeva jooksul oli naise ootusärevus edasiste sündmuste osas nii suur, et tal oli raske mehega samas ruumis viibida. Ja kui päevad möödusid ja midagi ei juhtunud, et tundnud ta sellele vaatamata pettumust. Ta lõdvestus, leidis viivitusele ettekäändeid ja jätkas häirimatult ootamist.

Kolm nädalalt hiljem oli Caroline ajalehe avanud ja seltskonnauudiste leheküljelt pulmapildi leidnud: sellel oli jäädvustatud Norah Asher, nüüdsest pr David Henry, pea pisut viltu kallutatud, elegantse kaelaga, silmalaud pisut viltused nagu merekarbid…

Caroline võpatas; ta higistas oma jakis. Tuba oli üle köetud; ta oleks peaaegu tukkuma jäänud. Imik ta kõrval magas endiselt. Naine tõusis ja astus akna juurde, põrandalauad liikusid ja kriuksusid kulunud vaiba all. Sametkardinate servad riivasid põrandat; need olid jäänukid kaugetest aegadest, mil see koht oli olnud elegantne maamõis. Naine puudutas kardinate serva; kollane, rabe, neist lendus tolmu. Väljas seisid lumisel karjamaal mõned lumest rohtu otsivad lehmad. Keegi mees, punaseruuduline jakk seljas ja tumedad kindad käes, rajas teed lauda poole, ämber kummagi käe otsas rippumas.

See tolm, see lumi. Polnud õiglane, polnud sugugi õiglane, et Norah Henry saab endale nii palju, saab õnneliku ja tõrgeteta kulgeva elu. Sellest mõttest ja oma kibeduse sügavusest ehmununa lasi Caroline kardinal käest langeda ja astus toast välja, võttes suuna sinnapoole, kust kostsid inimhääled.

Ta sisenes koridori, kus kõrges laes sumisesid päevavalguslambid. Õhk oli puhastusvahendite ja aurutatud köögiviljade lehast, kergelt kollakast uriinilehast paks. Kärud kolisesid; hääled hõikusid ja pomisesid. Ta pööras ümber ühe, siis teise nurga ja astus ühe astme võrra allapoole, sisenedes kahvatut türkiisivärvi seintega moodsamasse tiiba. Siin kattis põrandaid lõdvalt vineeri külge kinnitatud linoleum. Naine möödus mitmest uksest, märgates silmanurgast hetki inimeste eludest, millest pildikesed fotodena õhku rippuma jäid: aknast välja vahtiv mees, kelle nägu jäi varju ja kelle vanust oli võimatu kindlaks teha. Kaks õde, kes voodit üles tegid, käed kõrgele tõstetud ja kahvatu lina hetkeks lae juures hõljumas. Kaks tühja tuba, mööblikatted ja värvipurgid nurka virna laotud. Üks suletud uks ja siis viimane, mis oli lahti ja avanes tuppa, kus noor naine, valge puuvillane aluskleit seljas, voodi serval istus, käed sülle kokku pandud ja pea langetatud. Tema selja taga seisis teine naine, õde, hõbedased käärid käes sähvimas. Juuksed langesid tumeda kosena valgetele linadele, paljastades naise alasti kaela: kitsa, graatsilise, kahvatu. Caroline peatus ukseavas.

„Tal on külm,” kuulis ta ennast ütlevad, mispeale mõlemad naised pilgu tõstsid. Voodil istuval naisel olid suured, näos tumedalt hõõguvad silmad. Ta juuksed, mis olid enne olnud võrdlemisi pikad, ulatusid nüüd sakiliseks lõigatult ta lõuajooneni.

„Jah,” vastas õde ja sirutas käe, et naise õlgadelt sinna pudenenud juuksekarvu maha pühkida; need heljusid läbi tuhmi valguse ja pudenesid linadele, tähnilisele hallile linoleumile. „Aga seda oli vaja teha.” Ta silmad tõmbusid Caroline’i kortsunud vormiriietust ja tanuta pead silmitsedes kitsasteks piludeks. „Kas te olete siin uus või mis?” küsis naine.

Caroline noogutas. „Uus,” kinnitas naine. „Täpselt nii.”

Kui ta hiljem sellele hetkele tagasi mõtles – üks naine seismas, käärid käes, ja teine puuvillases aluskleidis oma juuste jäänuste keskel istumas –, nägi ta seda stseeni mustvalgena ja see kujutluspilt täitis teda meeletu tühjuse ja igatsusega. Mille järele nimelt, seda ei oleks ta öelda osanud. Juuksed olid päästmatult kõikjale laiali pudenenud ja aknast langes sisse külm valgus. Ta tundis pisaraid silmi tõusmas. Kuskilt teisest koridorist kostsid hääled ja Caroline’ile meenus laps, kes temast ooteruumi liiga tugevasti täis topitud polsterdusega diivanile pappkasti magama oli jäänud. Ta pöördus ja kiirustas tagasi.

Kõik oli täpselt samamoodi, nagu temast jäänud oli. Lustakate roosade keerubitega kaunistatud kast seisis endiselt diivanil; beebi, käed lõua alla tibatillukesteks rusikateks pigistatud, magas endiselt. Phoebe, oli Norah Henry öelnud hetk enne seda, kui gaas ta teadvuse kustutas. Tüdruk on Phoebe.

Phoebe. Caroline keeras tekiserva ettevaatlikult tagasi ja tõstis lapse sülle. Too oli nii pisike, viis ja pool naela, oma vennast väiksem, kuigi samasuguste lopsakate tumedate juustega. Caroline kontrollis lapse mähet – niiskel kangal oli tõrva meenutav mekooniumiplekk – vahetas selle ära ja mähkis lapse uuesti tekkidesse. Tüdruk ei olnud üles ärganud ja Caroline surus ta hetkeks enda vastu, tunnetades, kui kerge, kui väike, kui soe ta oli. Beebi nägu oli nii pisike, nii muutuv. Isegi magades vaheldusid sellel pilvedena erinevad näoilmed. Caroline pani tähele Norah Henry kortsus kulmu, David Henry keskendunud kuulamise ilmet.

Naine pani Phoebe kasti tagasi ja vajutas tekiservad kergelt lapse ümber kokku, mõeldes David Henryle, kes teisipäeva õhtuti väsinult laua ääres oma juustuvõileiba sõi, selle jahtuva kohviga alla loputas ja seejärel kliiniku uksed uuesti lahti tegi, et võtta tasuta vastu patsiente, kel polnud võimalik talle maksta. Neil õhtutel oli ooteruum alati rahvast täis ja Caroline pääses koju alles südaööl, mil ta väsimusest mõtlemisvõimetu oli. Just mehe headuse pärast oligi naine teda armastama hakanud. Ja ometi oli mees saatnud ta koos pisitütrega sellesse kohta, kohta, kus naine oli istunud voodiserval, juuksed kalgi valguse käes pehmete vaaludena põrandale langemas.

See hävitab ta, oli ta Norah kohta öelnud. Ma ei luba teda hävitada.

Kostsid lähenevad sammud ja siis seisis uksel hallide juustega ja Caroline’i enda riietusega sarnanevas valges vormis naine. Ta oli tugeva kehaehitusega, oma suuruse kohta nobe ja asjalik. Teistsuguses olukorras oleks ta Caroline’ile igati soodsa mulje jätnud.

„Kas ma saan teid aidata?” küsis naine. „Kas te pidite kaua ootama?”

„Jah,” vastas Caroline aegamööda. „Ma olen pidanud kaua ootama.”

Naine vangutas masendunult pead. „Jah, muidugi, ma vabandan. Asi on lumes. Meil on täna ilma tõttu töötajaid puudu. Niipea, kui Kentuckys kas või tolli jagu lund alla sajab, lakkab kogu osariik toimimas. Ma ise kasvasin üles Iowas ega saa sellisest hädaldamisest absoluutselt aru, aga ma olen ka ainus. Niisiis, mida ma teie heaks teha saan?”

„Kas teie olete Sylvia?” küsis Caroline, üritades meenutada talle antud juhiste lõppu kirjutatud nime. „Sylvia Patterson?”

Naise ilme oli korraga häiritud. „Ei, seda ma kindlasti ei ole. Mina olen Janet Masters. Sylvia ei tööta enam siin.”

„Oi,” ütles Caroline ja jäi siis vait. See naine ei teadnud ilmselgelt, kes ta oli, ta polnud dr Henryga rääkinud. Määrdunud mähet endiselt käes hoidev Caroline lasi kätel külgedele langeda, et teine seda ei märkaks.

Janet Masters surus käed kindlalt puusa ja ta silmad tõmbusid pilukile. „Kas te olete sellest lastetoidu firmast?” päris naine, osutades peaga diivanil seisva kasti poole, mille külgedelt punased keerubid rõõmsalt vastu naeratasid. „Sylvial oli müügiesindajaga mingi äri, me kõik teame seda, ja kui te olete samast firmast, siis korjake oma koli kokku ja tehke minekut.” Naine raputas järsult pead.

„Ma ei tea, millest te räägite,” vastas Caroline. „Ma hakkan parem minema,” lisas ta siis. „Tõepoolest, ma lähen ära. Ma ei tülita teid rohkem.”

Aga Janet Masters ei olnud veel lõpetanud. „Salakavalad, vaat just seda te olete. Toote meile tasuta tootenäidiseid ja saadate nädal hiljem nende eest arve. Meil võib ju olla nõrgamõistuslike hooldekodu, aga teate, nemad seda kohta ei juhi.”

„Ma tean,” sosistas Caroline. „Mul on tõesti väga kahju.”

Kuskil kaugel helises kell ja naine laskis puusa surutud kätel langeda.

„Tehke, et te siit viie minuti jooksul kadunud olete,” kamandas naine. „Tehke minekut ja ärge tagasi tulge.” Seejärel oli ta läinud.

Caroline vahtis üksisilmi tühjaks jäänud ukseava. Ta tundis oma jalgade ümber tõmbetuult. Hetk hiljem asetas ta määrdunud mähkme diivani kõrval seisvale ebakindlale nikerdatud lauakesele. Ta kobas võtmeid otsides käega taskus ja võttis siis kasti, milles oli Phoebe, sülle. Kiirustades, et tal poleks aega oma tegude üle järele mõtlema hakata, kõndis naine mööda spartalikku koridori edasi, kahekordsetest ustest läbi, kus välismaailmast õhkuv külma õhu pahmak mõjus niisama üllatavalt kui sündimishetk.

Ta sättis Phoebe uuesti autosse ja hakkas sõitma. Mitte keegi ei üritanud teda takistada; keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Kuid sellele vaatamata sõitis Caroline kuni maanteeni jõudmiseni kiiresti, tundes, kuidas väsimus nagu kaljut mööda alla voolav vesi ta kehasse voogas. Esimesed kolmkümmend miili vaidles ta iseendaga, mõnikord valjusti. Mida sa teinud oled? päris naine enda käest karmilt. Ta vaidles ka dr Henryga, kujutades endale ette, kuidas kortsud mehe laubal sügavamaks muutuvad ja üksik lihas ta põsel teravalt välja joonistub, nagu ikka, kui ta pahane on. Mida te ometi mõtlesite? tahtis mees teada ja Caroline oli sunnitud tunnistama, et tal polnud sellest vähimatki aimu.

Aga peagi sai energia nendest jutuajamistest otsa ja selleks ajaks, kui naine kiirteele jõudis, sõitis ta juba mehaaniliselt ja aeg-ajalt ärkvel püsimiseks pead raputades. Oli hiline pärastlõuna; Phoebe oli peaaegu kaksteist tundi maganud. Peagi tahab ta süüa. Caroline lootis kõigest hingest, et neil õnnestub enne seda Lexingtoni jõuda.

Ta oli just viimasest Frankforti mahasõidust mööda saanud ja kodust kolmekümne kahe miili kaugusel, kuid tema ees sõitva auto pidurituled särama lõid. Naine võttis pisut kiirust maha, siis veel rohkem ja oli viimaks sunnitud piduri põhja vajutama. Videvik hakkas tasapisi laskuma ja päikest tähistas vaid tuhm kuma pilvises taevas. Mäeharjal seiskus liiklus täielikult; tagumiste tulede pikk pael lõppes punavalgelt vilkuva kobara juures. Õnnetus: ahelkokkupõrge. Caroline mõtles, et ta hakkab kohe nutma. Bensiininäidiku osuti võbeles neljandiku paagi näidu juures; piisavalt, et tagasi Lexingtoni jõuda, kuid ilma erilise varuta, ja see autode rida – pole võimatu, et nad jäävad sinna tundideks. Ta ei saanud riskida mootori väljalülitamise ja soojuse kaotamisega, mitte nüüd, mil tal oli autos laps.

Naine istus mõned minutid nagu halvatuna. Viimane mahasõidutee oli veerand miili kaugusel tema selja taga ja sellest eraldas teda läikiv autodekolonn. Fairlane’i sinise kapoti alt tõusis soojust, mis hämaruses kergelt kilgendas ja sulatas üksikuid langema hakanud lumehelbeid. Phoebe ohkas, ta nägu tõmbus hetkeks pingule ja lõdvestus siis taas. Caroline järgis impulssi, mis teda hiljem ennastki üllatas, rapsas järsult rooli ja juhtis oma Fairlane’i asfaldilt pehmele kruusaga kaetud teepeenrale. Naine lükkas tagumise käigu sisse ja sõitis seejärel aegamööda ootavate autode reast mööda. See tundus nii kummaline, nagu mööduks ta rongist. Ta nägi kasukat kandvat naist; kolme nägusid tegevat naist ja riidest jakki kandvat suitsetavat meest. Naine liikus pehmenevas pimeduses aegamööda tagurpidi edasi; seisvate autode rivi meenutas talle külmunud jõge.

Caroline jõudis ilma vahejuhtumiteta mahasõiduni. See viis ta 60. maanteele, mida ääristavad puud olid taas lume all lookas. Väljadele kerkisid majad, alguses hõredalt ja seejärel järjest tihedamalt; nende aknad kumasid juba videvikus. Peagi sõitis naine mööda Versaille’i peatänavat, mida kaunistasid telliskividest poeesised, ja otsis märke, mis aitaksid tal leida teed koju.

Kvartali kauguses kerkis tumesinine Krogeri¹ märk. Tuttava koha ja allahindlusi tähistavate flaieritega ehitud eredalt valgustatud akende nägemine oli Caroline’i jaoks lohutav ja naine taipas järsku, kui tühi on ta kõht. Ja üleüldse, mis päev täna oli – laupäev, peaaegu õhtu juba. Homme on kauplused terve päeva suletud ja naisel oli korteris toidukraami napilt. Niisiis juhtis ta vaatamata väsimusele auto poe parkimisplatsile ja peatas seal.

Soe ja kerge Phoebe, kaksteist tundi vana, magas endiselt. Caroline sättis koti mähkmetega õlale ja peitis tite oma mantli alla. Laps oli nii väike, kerra tõmbunud ja soe. Tuul vihises üle asfaldi, tantsitades eelmise lume jäänuseid ja keerutades nurkade ümber uusi langevaid helbeid. Naine astus ettevaatlikult läbi sulalume, kartes kukkuda ja lapsele viga teha, mõeldes samal ajal põgusalt sellele, kui lihtne oleks laps jätta siiasamasse, prügikasti juurde või kiriku või mõne muu maja trepile. Kogu võim selle tibatillukese elu üle oli tema käes. Naisest voogas läbi tohutu vastutustunne, mis pani ta pea ringi käima.

Klaasuks vajus lahti ja sellest väljus pahvakas valgust ja soojust. Pood oli rahvast täis. Sisseostude tegijad trügisid poest välja, kärud kuhjaga kaupa täis laotud. Nurgas seisis pakkijapoiss.

„Me oleme praegu avatud veel üksnes ilma tõttu,” hoiatas poiss sisenevat naist. „Poole tunni pärast pannakse pood kinni.”

„Aga torm on ju möödas,” tähendas Caroline ning poiss hakkas elevust ja uskumatust tundes naerma. Ta nägu oli automaatuste vahelt välja valguvast ja õhtusse kaduvast kuumusest õhetav.

„Kas te siis ei olegi seda kuulnud? Täna öösel tabab meid uus, palju hullem torm.”

Caroline sättis Phoebe metallkärusse ja kõndis mööda endale tundmatuid vahekäike. Ta uuris erinevaid imikutoitusid, pudelisoojendajaid, lutipudelite ja nendega sobivate luttide ridu, pudipõllesid. Ta oli just kassa poole suundumas, kui taipas, et peaks ka enda jaoks piima ja toidukraami ja lisaks veel mähkmeid ostma. Inimesed kõndisid temast mööda ja kõik naeratasid Phoebet nähes, mõned koguni peatusid ja kergitasid lapse näo piilumiseks tekinurka. Nad ütlesid „Oi, kui armas!” ja „Kui vana ta on?” Caroline valetas neile igasuguste südametunnistuse piinadeta. Kahenädalane, ütles ta uudishimulikele. „Oi, te ei tohiks temaga sellise ilmaga väljas olla,” noomis teda üks hallide juustega naine. „Heldeke! Te peaksite selle tite koju viima!”

Kuuendas vahekäigus, kust Caroline tomati-purgisuppi valis, hakkas Phoebe end liigutama, ta pisikesed käekesed tõmblesid ägedalt ja laps hakkas nutma. Caroline kõhkles hetke, võttis siis lapse ja koguka koti ja suundus kaupluse tagumises osas asuvasse tualettruumi. Ta istus nurgas seisvale oranžile plastmasstoolile, kuulatades, kuidas vesi kraanist tilgub, samal ajal last sülle sättides ja imikutoitu termosest lutipudelisse valades. Lapse rahunemiseks kulus mitu minutit aega, kuna ta oli nii endast väljas ja ta imemisrefleks jättis soovida. Viimaks sai beebi siiski asjale pihta ja seejärel imes Phoebe samamoodi, nagu ta maganud oli: raevukalt, süvenenult, käed lõua juures rusikaks pigistatud. Selleks ajaks kui laps oli kõhu täis saanud ja taas end lõdvaks lasknud, anti valjuhääldajatest teada, et pood suletakse peagi. Caroline kiirustas kassa juurde, kus üksainus kassapidaja teda tüdinult ja kannatamatusega ootas. Ta maksis kiirustades, ühe kaenla alla paberkott asjadega, teise all Phoebe. Tema väljumise järel pandi uks ta selja taga lukku.

Parkimisplats oli peaaegu tühi, vaid mõned üksikud autod töötasid tühikäigul või suundusid aegamööda tänavale. Caroline toetas toidukaupadega täidetud koti auto kapotile ja sättis Phoebe tagumisele istmele ta kasti. Parkimisplatsil kajasid poe töötajate tasased hääled. Tänavalaternate valgusvihkudes keerlesid üksikud lumehelbed, neid polnud endisega võrreldes ei rohkem ega vähem. Ilmaennustajad panid nii sageli oma ennustustega mööda. Enne Phoebe sündimist – eelmisel ööl, tuletas naine endale meelde, kuigi see tundus ammuse sündmusega – alanud lumesadu polnud keegi isegi ennustada taibanud. Naine torkas käe paberkotti, rebis leivakoti lahti ja võttis endale viilu; ta polnud päev otsa söönud ja tundis hundiisu. Naine näris ust sulgedes leivatükki ja mõtles roidunud igatsusega oma korterile, nii kasina sisustusega ja puhtale, oma valge šenillkattega kaheinimesevoodile, paigale, kus kõik oli korras ja paigas. Ta oli poolel teel ümber auto, kui korraga taipas, et selle tagumiste tulede kuma on nõrk ja hägune.

Naine jäi poolelt sammult seisma ja vahtis üksisilmi tulesid. Kogu selle aja, mil tema toidupoe vahekäikudes uitas, võõras tualettruumis Phoebet toites istus, olid need tuled lumist parkimisplatsi valgustanud.

Kui ta süütevõtit keeras, kostis üksnes klõpsatus; aku oli nii tühi, et mootor isegi ei lubanud midagi.

Naine tuli autost välja ja seisis selle avatud ukse kõrvale. Nüüd oli parkimisplatsile jäänud üksnes tema auto; kõik ülejäänud autod olid lahkunud. Naine puhkes naerma. See ei olnud normaalne naer; isegi Caroline ise mõistis seda: ta hääl oli liiga vali ja meenutas nuukset. „Mul on laps,” ütles naine valju ja üllatunud häälega. „Mul on selles autos laps.” Aga parkimisplats jäi tühjaks ja vaikseks; toidupoe akendest paistev valgus joonistas lobjaka sisse suuri ristkülikuid. „Mul on siin laps,” kordas Caroline ja õhk summutas kiiresti ta hääle. „Laps!” hüüdis naine vaikusesse.

1 USA toidukaupluste kett.