Читать книгу Ervin Abel. Siin ma olen - Kirsti Vainküla - Страница 3

Rakvere kultuurimajja kutsutakse kiirabi. Saal on välja müüdud, kuid Ervin Abel pole võimeline lavale astuma. Arstid teevad süsti ning Abel annab etenduse ära. Pisut aeglasemalt ja pikemalt kui muidu, aga saab hakkama.

See on ennekuulmatu. Abel, kes pole iialgi sallinud laval viinaaure, kes on võidelnud viimased 25 aastat purjus näitlejatega, saatnud neid ravile nii kolleegi kui ka partorgina, ja nüüd korraga – ise purjus!

Asi pole õige.

Nooruke lauljatar Silvia Vask hoiab end lavakardinate varju. Pisarad nirisevad takistamatult mööda ta puuderdatud põski. Pole midagi valusamat kui veiderdav koomik, kes sisimas ise valutab.

Keegi ei tea veel, et just sellepärast saigi võetud pitsike. Pisike snabilivobski. Et valud kaoks. Muidu ei jaksaks üldse olla.

Valud on saatnud Ervinit aastaid. Abikaasa Tamara on palunud, et mees läheks arsti juurde. Aga ei! Ervini põikpäisusega võiks taguda naelu seina. Ta kardab arste. Ta ei lähe. Kohmab vaid jonnakalt, et teab täpselt: tal on sama haigus mis papil, tema isal. Maovähk. Milleks sellise kiire asjaga kiirustada?!

Partei algorganisatsiooni sekretärina Filharmoonias kirjutab ta hoopis 17,5 lehekülge tihedas käekirjas aastaaruannet. Veel on vaja käia ringreisidel kütmata maarahvamajades, esineda raadios, televisioonis. Võidelda nendega, kes tahavad talle igal sammul jalga taha panna… Tal pole aega arsti juurde minna! Tema koht on laval.

Pärast kainestavat süsti kisendavad Ervini õrnas, lausa läbipaistvalt kõhnas näos sügavad kortsud valu järele. Publik ei taha midagi näha ja rõkkab omasoodu. See on juba teine naer.

Hüvastijätunaer.

Ervin Abel on 53aastane, kui ta kuuleb viimast korda oma publiku naeru. See on Varbolas, kus jääb pooleli tema viimane estraadikava Tamaraga – “Naeruravi”. Edasi jätkub hoopis teine ravi.

Arstid ja Tamara lepivad kokku, et kaugelearenenud vähist ei räägita. See murraks Ervini liiga vara. Tema puhul ei kehti kamraad Sulev Nõmmiku sõnad “pole vahet, kas surra terve või haigena”. Olgu nii või naa, ikka on liiga vara.

Ühel päiksepaistelisel veebruarikuu päeval tundub abikaasa Tamarale, et ei pea enam rääkima ajamääruste keeli. Ervin tõuseb pärast mitmekuist voodislebamist äkki püsti, võtab oma kaks keppi ja kõnnib Sõpruse puiestee poole. Ilm on niisama ere nagu ta kõhn kuju Mustamäe hallide kivimajade vahel. Valdo Pant tavatses Ervini kohta öelda “nahkhiire luukere”. Oleks Pant seal, kordaks ta oma ütlust.

Kerge ja peaaegu lendlev Ervin liigub oma valguse poole, kuulsasse Ekstra poodi. Sealt on ta alati oma snabilivobski kätte saanud: leti alt või leti pealt. Tamara ei takista meest, kuna arstid on lubanud kõike. Peaasi et aitaks valude vastu.

Ervini enesetunne muutub aga nii heaks, et ta võtab vastu ootamatu pakkumise teha kaasa uuel kontserdil. Jaa, just seda pakkumist on ta oodanud! Tagasi tööle, tagasi lavale!

Kontserdipäeva hommikul ei kuula Ervini jalad enam sõna. Valu on tagasi ning tiirutab nagu jonniv kärbes tema kuivetunud keha kohal ja sees. Kuni ühel päeval valu kaob, viies kaasa Ervini ja kõik tema naljad.

Alles ta oli.

17 aastat jutti estraadilaval, ühtlaselt ere lõpuni. Eesti suurim koomik, kes tuli ja... jäi. Ehkki estraadikunstil pole teatriajaloos loožikohta, on Ervin Abel seal. Või peaks ütlema – siin ta on.

Mäesuusasaapad ja ohtlik laine

Kui ilmatu hunnik Ameerika humanitaarabi potsatab sõjajärgsesse Rakvere linna, on riiete hulgas ka laviin mäesuusasaapaid. Mida hakata peale jäikade, kohmakate ja raskete saabastega paigas, kus pole mägegi?

Kui kooli võimlas peetakse korvpallivõistlust, sajab kleenuke Ervin Abel ühtäkki sisse, hiiglasuured saapad kõhnade koibade otsas. “Aabli-Toddi,” ristivad koolivennad Ervini ringi. Nii jääbki. Armsast ameerikalikust Teddy Bearist saab rakverelik Aabli-Toddi. Muutumismängud on Ervinile eriliselt meeltmööda. Andke vaid karnevale, pidusid ja maskeraade!

Antakse. Mõni aeg hiljem peetakse koolis kostüümipidu, saali ilmub tundmatu naisterahvas. Väliselt kolge, kuid see-eest eriti nõtke ja pilkupüüdev. Iga uus naistulija paneb noorsandidel vere kiiremini käima. Tundmatut preilit võetakse järgemööda tantsule, püütakse temaga tutvust teha ja välja kutsuda. Edutult. Naine on karge ja kättesaamatu nagu jäämägi, ühtegi sõna ei ütle…

Kui daamike on lasknud poistel end jõuetuks tantsitada, näitab ta oma tõelist palet – see pole keegi muu kui Sibul! Nii kõlab Ervini teine hüüdnimi.

Toddi lõksu langenud neli-viis noormeest lahkub seejärel punastades peolt… Tugeva puudrikorra alla peitunud Ervin just seda ootaski. Muidu poleks ta Sibul! See peab ju rabama, pisarateni liigutama, naerma ajama.

Ootamatu oskab Ervin olla juba sünnist saati.

Ema Meta on päris nõutu, kui ämmaemand teatab talle 8. novembril 1929. aastal Narva Kreenholmi kõrgete lagedega sünnitusmajas, et sündis poiss. Meta on lootnud tüdrukut, võtnud kaasa isegi roosad titeasjad. Hillari-nimeline poeglaps on peres juba olemas.

“Teine võiks ikka tütar olla,” on Meta end mõttes sättinud.

Klarnetimängija Aleksander Abel on veel ühe pojaga rahul. Kui ta nädal hiljem koos roosasse vatitekki mähitud pambuga mustas taksos istub ja kodu poole sõidab, uurib ta oma noorema poja nägu. Lõual, vasakul pool on vaevumärgatav sünnimärk. On see õnnemärk? Või hiilgava moosekandi märk? See oleks 1902. aastal sündinud Aleksander Abeli, 1. diviisi orkestrandi suurim unistus. Või viitab see märk hoopis, et nooremal pojal on võimatu fantaasia, keeruline noorukiiga ning Eesti suurima komödiandi tulevik?

Ema Meta (1904–1962) ei näe kehva tervise tõttu Ervini elu kõiki muutusi ja edusamme. Seevastu saab ta üsna kohe teada, et teist nii isutut ja püsimatut last annab otsida.

Kui Ervin on kahene, suvitavad nad Narva-Jõesuus. Poiss paterdab jalgupidi vees, ema lobiseb sõbrannaga.

Järsku lööb suur laine üle pea ja tirib pisipõnni vee alla. Paanikas Meta karjatab: “Kus laps on?” Vette kahlates kumab põhjas tume kogu. Kulub tükk aega, enne kui Ervin taas hingama hakkab. See trauma jätab jälje kogu eluks. Ervin kardab vett.

Kõndima õpib Ervin Narva Uusküla linnaosa kahekordses majas, kus perel on kahetoaline üürikorter. 1932. aastal kolib 1. diviisi staap Rakverre, Abelite pere samuti.

Vennad Ervin ja Hillar hakkavad vanavanematel Narvas külas käima. Ühel päeval teeb vanaisa midagi sellist, mis lööb poisi pahviks. Ta viib Ervini Narva teatrisse Võitleja, juhatab koguni lava taha. Päeviti töötab vanaisa Kreenholmi tehases, kuid õhtuti teatrigarderoobis.

Nähtu neelab Ervini jäägitult. “Mind haaras see lavatagune sagimine, grimeerimine. Kostüümid,” meenutab ta aastaid hiljem keskkonda, kuhu sattus.

Mõnikord kaob poiss küll pingiridade vahele ära ning teda peab tükk aega otsima, kuid see-eest pole ühtegi etendust, mis tal nägemata jääks. Ervin on tunnistaja vendade Franz ja Hugo Malmsteni karjääri algusele, rohkem aga vaimustab teda ballett ja eriti Saint-Saënsi muusikale loodud “Luik”.

Ta tahab kohe balletitantsijaks saada! Valge pikk öösärk seljas, sirutab poiss enne magamaminekut koivakesi ning tantsib surevat luike. Hapra kondiga lapsele sobib see hästi.

Kui eralasteaias hakatakse valmistuma peoks, lunib kolmeaastane Ervin endale rolli. Pika mangumise peale annab kasvataja talle jaaniussi osa. Tehakse usinalt proove ja kui õige päev käes, siis läheb Ervin lavale, väike latern käes. “Mul on selgelt meeles lavale minek ja lavalt tulek,” meenutab Ervin Abel aastakümneid hiljem, “aga et proovid olid toimunud ilma rahvata, lõin esimese korraga kartma. Ütlesin lihtsalt, et ei taha, ja tulin ära. Pärast läksin küll tagasi, aga esinemine läks nutuga pooleks. Pisarad silmas, ei tahtnud ma esinemiskostüümi seljast võtta. Nii väga meeldis mulle see.”

Selle kahvatu etteastega surub ta jala jäädavalt teatrimaailma ukse vahele. Koos vanema vennaga mõeldakse välja lavastusi, mida mõne aja pärast näevad ka peretuttavad. Sirgudes võtab Ervin suviti poisid kokku ja korraldab Narva-Jõesuu puhkekodu söögisaalis esinemisi. Puhkajatele esitatakse laule, pantomiimi ja sketše.

Ervin ja Hillar hakkavad varakult käima kodutänava baptistipalvemaja pühapäevakoolis. Seal on poistel väga lõbus, kuna laulud on kaasakiskuvad.

*

Teatrigeen on Abelite suguvõsas täiesti olemas. Ervini vanaema õe tütrepoeg Ilmar Kangur on tulevase näitleja Guido Kanguri isa.

Ervin ja ta vanem vend Hillar on suviti vanaema juures Narvas Kesk-Aguli tänaval. Aeg-ajalt käib seal vanatädil külas Ilmar, kel on tänini meeles, kuidas vennad Abelid teda nöökisid.

Kord annab vanaema poistele raha, et mingu ostku jäätist. Ervin ja Hillar ostavad endale kõrge mütsiga vahvlijäätised, kuid Ilmarile pistavad pihku ainult vahvlitorbiku. Ervin manitseb endast neli aastat nooremat Ilmarit, et nii väike laps ei tohigi jäätist süüa.

Mõni aeg hiljem on Ervinil õhupüss. Seda mangub Ilmar enda kätte nii kaua, kuni Ervin talle kogemata säärde tulistab.

Juba lapsena on Ervin ja Hillar usinad kalamehed. Ilmar vaatab aknal, kuidas vennad suveõhtul aias mulla seest ussikesi otsivad. Vanatädi Friida ei luba mullaste jalgadega poisse tuppa, vaid käsutab pesema. Ervin ja Hillar nühivad põlved puhaks. Käib küll!

Ema Meta.

Isa Aleksander.

Ervin koolipoisina… …ja mängukaaslastega (esiplaanil).