Читать книгу Ervin Abel. Siin ma olen - Kirsti Vainküla - Страница 5

1944. aasta alguses on rindejoon Narva taga ning Saksa sõjaväe haiglad hõivavad Rakveres kõik koolimajad. Ervin on lõpetanud 1943. aastal 4. algkooli ning asunud õppima Rakvere 1. gümnaasiumi. Õppimisest ei tule midagi välja. Kõik Rakvere koolid koondatakse ühte, Tartu tänava koolimajja.

Alguses õpivad lapsed neli tundi, siis toimuvad koolitunnid üle päeva ja lõpuks jäetakse kõik koolist koju. Linnapoiss Ervinile on see eriliselt meelt mööda! Sõja ajal keedab ta külapoistega koos sõjaväelastele puskarit. Selle eest saab vastutasuks šokolaadi. Kambakesi käiakse vähke püüdmas. Vähid on rammusad, sõdurite laibad hulbivad vees.

Pomme visatakse ka Rakverre ning Abelite pere pageb talve hakul sõja eest Laanemõisa tallu, seitse kilomeetrit Kadrina poole. Maali Embergi talu ühte otsa asuvad elama teismeline Ervin koos ema, isa ja vanaisaga, vend Hillar on juba Saksa sõjaväes.

Mõne kilomeetri kaugusel elab tulevase filmimehe Arvo Kruusemendi pere. Arvo isa on teeninud nii tsaariarmees kui ka Saksa sõjaväes. Nad leiavad Abelite perepeaga kohe ühise keele. Lisaks on Kruusementidel raadio, mida Aleksander kuulamas käib. Kui ta end üle põllu minema sätib, siis võtab ta mõnikord Ervini kaasa.

“Ervini isa oli nii suure koomikuandega, et poeg jäi talle kõvasti alla. Kõige rohkem meeldis Aleksandrile aasida oma kaasat Metat. Naine tuli talle alati mõne aja pärast järele, vaatas, et mees liiga kauaks ei jääks. Meta tegi küll veidi solvunud nägu, kuid Aleksander oskas pöörata iga asja naljaks. Nalju tuli tal nagu käisest, mina naersin alati, silmad märjad,” räägib Arvo Kruusement.

Aleksander mängib Rakvere omakaitse orkestris klarnetit ja kutsub Arvo sinna pillimeheks. Ta müüb poisile saja kanamuna eest klarneti. Pill on küll pisut pruugitud ning klapid kipuvad kriuksuma. “Sa sülita natuke vahele,” õpetab Aleksander. Arvo võtab nippi kuulda. Koos käiakse Rakvere sõjaväekalmistul Saksa ohvitsere matmas. Ikka Aleksander Abel ees ja orkester järel.

Ervin on 14 ja Arvo aasta vanem, kui Embergi Maali palub poistel heinu vedada. On märtsikuu, päike ergab valusalt ning jõeäärsel luhal sagib palju linde. Arvo ei jõua ära imestada, kui Ervin ilmub kohale nagu kergats: jalas peened kintspüksid, villased sukad ja saapad.

“Hea küll, linnapoiss ju,” lepib Arvo ja võtab raskema töö enda peale. Ta hangub heina reele, kõhn ja vibalik Ervin tallab kuhja otsas. Poisid seovad koorma nööriga kinni ning hakkavad tagasi liikuma.

Arvo Kruusement: “Küsisin Ervinilt, kas teeme sõitu ka, ohjad olid tema käes. Ervin oli kohe nõus! Hakkasime minema, ja korraga viskas meie heinakoorma lumme laiali – puujuurikas jäi ette. Ajasime ree püsti, sumasime sügavas lumes ja Ervin ütles: “Ei see põllumehe amet ole ikka midagi…” Natukese aja pärast istusime jälle heinakoorma otsa. Ma siis küsisin, kelleks ta tahab saada. Ervin vaatas päikesesse, see oli ikka väga ere, kissitas silmi ja ütles: “Ma tahaks näitlejaks!””

1944. aasta sügisel jätkab Ervin õppetööd Rakvere keskkoolis. Kõigest mõni kuu hiljem kutsub Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp 15aastase koolipoisi oma jutule. Kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias “Eluaabits” härra Topaze’i üht õpilast? Muidugi on! Seni on Ervin saanud näidata oma annet pidudel ja kooli isetegevusringides. Kohalik ajaleht Viru Sõna kirjutab 6. veebruaril 1945: “Humoorikate riimidega lõbustas õpilane Abel teadustajana.”

3. märtsil esietendubki “Eluaabits” Rakvere teatris. Ervin Abel on jõudnud kutselise teatri lavale.

Teda kisub aga ikka sekelduste poole. Pärast sõda on Rakveres kaks poistekampa: ajalehe- ja jaamapoisid. Ehkki Ervin pole üks ega teine, hangib ta ühelt kambajõmmilt püstoli FN 635 ja proovib selle kohe ära, tabades kogemata koera. Asja hakkab uurima miilits, kuid isa Aleksander paneb tutvused mängu ning päästab poja naha.