Читать книгу Saatevigad - Kirsti Vainküla - Страница 2

Valdo Pant 1960. aastatel.

Foto: Anton Mutt

Saatejuht Valdo Pandi abikaasa Elsa Pant on hädas, et abikaasa tööl liiga ohtralt napsitab

Ta kurdab telemaja juhtkonnale: “Minu mees muidu ei jookski, kui puhvetis nii vabalt alkoholi ei müüdaks!”

Alkohol võetakse puhvetist müügilt ära.

See pole aga teleinimestele kuigi suur kaotus, sest üle tee on just avatud restoran Kungla – ongi õdusam koht! Kungla saab telerahva seas nii populaarseks, et seda hakatakse nimetama neljandaks stuudioks.

Ilmneb uus häda: kui enne sai Pandi kätte telemaja puhvetist, siis nüüd istub ta restoranis.

Alkohol pannakse telemaja puhvetisse tagasi.

Valdo Pant on küll telemaja puhvetis kogu aeg platsis, kuid mitte kunagi ei nähta teda seal söömas

Tavaliselt Pant kirjutab midagi ehk teeb tööd.

Kord ei pea Mati Talvik vastu ja küsib Pandilt otse: “Valdo, miks te ei söö üldse?”

Pant vaatab hindavalt noort kolleegi ja ütleb: “Mati, ma soovitan teil ka mitte süüa!”

“Mul tuleb kaua majas olla, muidu ei peaks vastu,” põhjendab Talvik.

Valdo Pant raputab pead: “Pärast sööki te ei tööta ju! Siis te tahate lobiseda, teil tuleb uni ja te tahate teha midagi muud.”

Mida aeg edasi, seda paremini saab Mati aru, et nii ongi.

Telemajas on palgapäev, aga raha on kassas otsa saanud

Valdo Pant läheb kassaluugi ette ja ütleb: “Mis on siis? Paber sai otsa või värvi ei ole? Trükkige juurde!”

Eino Baskin esineb “Reklaamiklubis” ja vastab vaatajate küsimustele

Ta loeb ette ühe vene mammi kirja. Mutike on saabunud hiljuti Tomski oblastist Tallinna elama. Talle anti kohe ka korter Lasnamäele. Ehkki tema kütab seal hommikust õhtuni pliiti, on tuba ikka külm, kuigi suitsu on metsikult. Mutikese juurde saadetakse komisjon ja selgitatakse prouale, et gaasipliiti ei ole vaja kütta.

Sellise nalja pärast kutsutakse “Reklaamiklubi” juht Peedu Ojamaa EKP Keskkomiteesse kohvile. Kuidas televisioon julgeb naerda NSV Liidust saabunud vene inimese üle? Kuidas Baskin julgeb niimoodi teotada?

Baskin saab kolmeks kuuks eetrikeelu.

Eino Baskin 1982. aastal.

Foto: Ülo Josing

ENSV Ministrite Nõukogu esimees Valter Klauson peab sisse lugema uusaastatervituse

Kuna telemeeskond ei saa tehnilistel põhjustel Toompeale minna, siis tuuakse Klausoni mitmesajakilone vanaaegne ametilaud Toompealt telemajja, et jääks mulje, justkui toimub ülekanne kabinetist.

Klausonil on kange aktsent ning ta loeb pika teksti paberilt maha. Mida rohkem lõpu poole, seda kangemaks keel muutub. Lõpuks on Klauson nii väsinud, et viimased sõnad ütleb ta paberilt pilku tõstmata iseäranis kangelt: “Ljugupjeetud kodjanikud, sjoovin tejile vanja jaasta lõpju ja jalgavat juut jaastat.”

Salvestust üle vaadates on selge, et selline lõpp ei sobi kohe kuidagi. Kuidas seda aga Klausonile öelda?! Teletöötaja läheb Klausoni nõunike juurde, koos vaadatakse salvestus üle ja kõik on nõus: selline lõpp ei kõlba tõesti.

Kuna sel ajal videolinti veel ei lõigata ehk montaaži ei tunta, lepitakse kokku, et Klauson tuleb lõpusõnadeks uuesti stuudiosse ja loeb teksti ette otse eetris. Mitmesajakilone ametilaud veetakse jälle Toompealt telemajja.

Kokkulepitud ajal on Klauson platsis ja vajalikul hetkel lülitab režissöör aparaadi ümber. Paraku magab helirežissöör õige hetke maha: televaataja näeb, et Klausonil suu käib, kuid heli ei tule. Kui helirežissöör lõpuks oma viga taipab ja vajaliku kangi üles lükkab, kuuleb televaataja Klausoni küsimust: “Kes siin rääkis? Mina see küll polnud!”

Klauson kuulis stuudios oma vana lindistuse lõppu.

Pahandust on pärast palju.

Vadim Zaitsev, Vello Suuroja, Mati Eliste 1984. aastal.

Foto: Arnold Moskalik

Kui nahkgalanteriitoodete vabrik Linda hakkab tootma diplomaadikohvreid,

tõstab “Reklaamiklubi” saatejuht Mati Eliste ühe kohvri enda ette lauale ja ütleb: “Siin see nüüd siis on – iga eesti mehe unistus, diplomaadikohver.”

Sellest tuleb palju pahandust. Mis eesti mehe unistus?! Nõukogude inimene unistab hoopis teistest asjadest!

“Reklaamiklubi” läheb eetrisse kahest kohast:

Raekoja plats 15 asuvast keldrist ja ETV stuudiost. Kord peab Ralf R. Parve kommenteerima “Reklaamiklubi” keldris fotosid ja slaide, mis antakse eetrisse hoopis telemaja stuudiost. Pildid lähevad segi, Parve hakkab otsima õiget teksti ega tea, et mikrofon on lahti.

Nii kuuleb televaataja Parve ragisevat otsust: “Nüüd on kõik perses!”

Saatejuht Mati Eliste, peatoimetaja Tiiu Simm ja Peedu Ojamaa saavad järjekordse peapesu.

Ansambel Vitamiin: Rein Laaneorg, Raul Sepper, Mikk Targo, Joel Steinfeldt. Režissöör Vello Suuroja.

Foto: Arnold Moskalik

“Reklaamiklubi” otsesaates valmistub esinema Joel Steinfeldt. Lauljal on kaelas rist ja kõrvas rõngas

Saate toimetaja peab paluma, et laulja need eemaldaks. Steinfeldt keeldub.

Režissöör annab ülesande, et kaamera võtaks Steinfeldti vaid ühelt poolt, nii et rist ega kõrvarõngas ei paistaks.

Nii tehaksegi.

Eesti Televisiooni juhtidele on “Reklaamiklubi” suurim valulaps

Enn Anupõld kurdab korduvalt, et lõpetagu tegijad need naljad ära: “Mul juba üks parteiline karistus on ja ma tahan minna Moskva korrespondendiks Soome. Aga teie pärast ei lubata mind välismaale!”

Raimund Penu on pabinas enne iga saadet. Temale on liig isegi naljamehe Ralf Parve juuniori r-tähe põristamine.

Kord on Penu nii närvis, et helistab purjus päi vahetult enne “Reklaamiklubi” algust telemajja, et programmi väljastaja ei laseks saadet eetrisse. Telefoni teisest otsast kostab õigustatud küsimus: “Kust mina tean, et te olete Raimund Penu?”

Järgmisel hommikul ei taha Penu seda seika mäletada…

Diktor Harri Kingo.

Foto: Ülo Josing

Diktorid Alice Talvik ja Harri Kingo istuvad saatekeskuse toas ja teevad aega parajaks

Kell saab kohe kaheksa õhtul, algab multifilm “Kaelkirjak ja karumõmm”. Kingo ja Talvik mängivad sõnamängu: kaelmõmm ja karukirjak, mõmmkael ja kirjakaru…

Alice Talvik tögab Kingot: “Mis sa, Harrikene, nüüd lastele ütled?”

Mõlemad väänavad sõnu rahulikult edasi. Saab ju nalja.

Kell on kaheksa, Kingo astub eetrisse. Multifilmi teadustamiseks on ette nähtud neli sekundit.

“Tere, lapsed,” alustab Kingo hoogsalt, “kohe näitame teile multifilmi…”

Aga mis filmi? Millest? Kingo suus on silbid segamini, ta ei suuda meenutada, mis oli multifilmi pealkiri.

Möödub viis sekundit, Kingo ütleb: “Kael…”

Möödub veel viis sekundit, Kingo lisab: “… kirjak.”

Kingo pea kumiseb. Kulub veel kümme sekundit ja ta saab öeldud: “Ja… karu… mõmm…”

Nelja sekundi asemel on kulunud 20 sekundit! Ähmis Kingo tõuseb laua tagant, unustab aga mikrofoni sisse ning lapsed kuulevad edasi: “Persse, Kingo, kurat, persse!”