Читать книгу Saatevigad - Kirsti Vainküla - Страница 6

Algajale telereporterile Rein Sikule antakse nõu: “Sina tee nii nagu Anton Mutt!

Anton teab ja oskab.”

Sõidavad ühe küla juubelile. Pidulikus õhkkonnas ootab neid külanõukogu esimees, kalifeed jalas. Tema taga seisab külanõukogu sekretär, nägu õhetamas. Operaator Mutt hüppab autost välja ja võtab kaamera õlale. Hetkel, mil peaks andma külanõukogu esimehele kätt, keerab ta äkki ringi ja pistab jooksu. Sikk, kellele on antud käsk järgida Mutti kõiges, paneb tema järel jooksu. Esimees mõtleb, et küllap on teoksil midagi tähtsat, jookseb Sikule järele. Tema järel jookseb omakorda esimehe sekretär. Kui joostud on umbes 300 meetrit, jääb Mutt seisma, keerab ringi ja küsib: “Kas ta läks ära?”

Sikk, külanõukogu esimees ja sekretär vaatavad juhmide nägudega. Kes?

Mutt: “No see koer!”

Anton Mutile ei meeldinud võõrad koerad, ta nimetas nende vältimist “koerte austamiseks”.

Toimetaja Rein Sikk.

Foto: Arnold Moskalik

Operaator Anton Mutil oli tavaks võtta kas mirovoi (ülemaailmse tähtsusega) või vsesojuznõi (kohaliku tähtsusega) kaader

Sõidetakse Setumaale kuldpulma filmima. Kohale jõutakse päeval kella kahe paiku, kuid juba on kaetud toidust lookas laud, nii pikk, et ulatub läbi kolme toa. Telemehed panevad kaamerad püsti, et proovida enne külaliste saabumist valgustust ja heli. Äkki hüüatab Anton Mutt: “Siit saab hea mirovoi kaadri!” Kuldpulmapaar pannakse laua ühte otsa, kaamera teise otsa ning Mutt hakkab aeglaselt kuldpaari poole sõitma. Lepitakse kokku, et eit ja taat valavad pitsid täis, löövad kokku ja annavad musi.

Vanapaar on nõus.

Prožektorid pannakse põlema. Mutt hakkab kaameraga sõitma.

Eit ja taat valavad pitsid täis, löövad kokku, joovad põhjani. Taat küsib: “Kas nüüd tulebki musu anda?”

Mutt vastab: “Jah!” Sama koha pealt jätkata ei saa, tuleb uuesti võtta.

Eit ja taat valavad pitsid täis, löövad kokku, joovad põhjani, aga eit hakkab pipardama, et ei, tema küll mingit musu ei anna.

Mutt vihastab. Kuidas ei anna? “50 aastat koos oldud ja nüüd ei anna?” prahvatab Mutt. See mõjub.

Alustatakse uuesti: eit ja taat valavad pitsid täis, joovad põhjani, hakkavad musi andma, löövad laubad kõlks! kokku.

Anton Mutt vannub kurja, see ei kõlba kuhugi. Võte katkestatakse uuesti. Püütakse veel kuus korda.

Õhtul, kui kuldpulmapidu peaks algama, pole eite-taati kuskil. Nemad magavad õndsat und, sest telemehed on nad operaator Muti mirovoi kaadri nimel lihtsalt purju jootnud.

Operaator Anton Mutt.

Foto: Elvira Mutt

Vahur Kersna alustab uut otsesaadet “Kuniks elu”

Ülekanded toimuvad erinevatest restoranidest, ööklubidest ja meelelahutuskohtadest. Seekord läheb saade eetrisse Lillepaviljoni palmimajast. Legendi kohaselt armastavad seda lõbustuskohta maffia ja prostituudid.

Otsesaatesse on planeeritud tantsima striptiisitar ja laulma Elvise jäljendaja, kurikuulus Carl Danhammer.

Iga saate alguses istub saatejuht Vahur Kersna kahe põneva inimesega koos laua taga, et mekkida-hinnata restorani kõige huvitavamat rooga. Seekord on omanik lubanud imelist tuurakala, mida kokk asub kohe ka küpsetama.

Saade algab. Kersna vestleb külalistega ning kätte jõuab hetk, mil kala oleks vaja lauale tuua. Muusikanumber hakkab lõppema ja administraator Jaak Tammearu jookseb kiiresti kööki: “Bõstra rõba, bõstra, bõstra!”

Kokk vastab rahulikult: “Oota, mees! Meil on siin seltskond, me teeme kõigepealt neile!”

Tammearu vaatab, et ootajad on pöidlajämeduste kuldkettidega mehed. Mida teha? Saade käib, kaks spetsialisti istub laua taga, veeklaasid ees.

Kui Jaak Tammearu võitleb köögis, ilmub äkki välja restorani esindaja, kes teatab, et striptiisitar riidest lahti ei võta! Et ikkagi otsesaade ja televisioon, tema keeldub.

Lisaks selgub, et Carl Danhammer on liigselt nautinud restorani lahkust ja nii purjus, et ei saa aru, kus on lava või mida ta tegema peab. Ta ei ole võimeline esinema.

Jaak Tammearu on täiesti paanikas ega tea, kuidas sellest segadusest Kersnale märku anda. Kersna on otse eetris ja juhib vestlust. Tammearu poeb valge linaga kaetud laua alla, et sealt saatejuhti teavitada. Ta roomab laua all Kersnale hästi lähedale ega märka, et mikrofon on saatejuhil süles. Tammearu karjub-sosistab-ahastab, nii et kogu Eestimaa kuuleb: “Vahur, Vahur, pätid ei lase kala välja tuua, lits ei võta riidest lahti ja Danhammer on nii täis, et ei saa lavale astuda… Tee midagi!”

Jaak Tammearu mäletab juhtumit nii: “Maffiameestele ei meeldinud, et valgus on nii ere, lasid pimedaks teha. Läksin sinna, selgitasin, et meil on vaja valgust, me teeme teleülekannet. Nemad mulle vastu, et lasevad mu maha, kui ma valgust maha ei võta. Ma kuulen klappidest, kuidas režissöör karjub: “Mis sa seal teed, kurat, valgus peale!”

Kahjuks ei saa ma talle vastata, mis olukorras olen. Läksin, panin valguse peale ja käratasin neile maffiameestele: “Tak i budjet!” ja läksin ära.

Siis tuli striptiisitari aeg, lähen kutsuma. Vaatan, neiuke istub, riided seljas.

“Neiu, nüüd on aeg käes, teeme striptiisi ära,” ütlen talle.

“Ma ei võta riidest lahti,” vastab tema.

“Kuidas ei võta? Meil on ette nähtud, et saates on poolteist minutit!”

“Ma ei võta, te ei maksa mulle,” raiub neiuke.

“Kuidas ei maksa, te saate honorari,” selgitan.

“See ei ole raha. Seal istub seltskond, kes mulle maksab. Ja nemad ütlesid, et ei võta riidest lahti.”

Ma näen, et Vahur Kersna ootab striptiisitari lavale, mul pole aga mingit võimalust talle teatada, et seda kohta ei tule.

Ja siis ma läksin ise. Astusin striptiisitari asemel suurest trepist alla nagu staar kunagi – ülekandebussis haaras režissöör Ülle Õun peast. Mida teeb stuudio administraator kaadris?! “Mida sina sinna ronid?” kuulen klappides, kuid kuna ma selgitada ei saanud, siis läksin Kersna kõrvale ja ütlesin rahulikult:

“Kuule, Vahur, nüüd on nii, et striptiisitar keeldub riidest lahti võtmast!” Jutt läks otse eetrisse.

Vahur keerab asja naljaks ja lõpetab saate.

Ülekandebussis teatab režissöör Ülle Õun: “Mina keeldun töötamast koos hulludega.”

Saatejuhid Vahur Kersna ja Urmas Ott 1987. aastal.

Foto: Peeter Sirge

Ühte kooli on vaja minna lapsi pildistama, kuid telemaja fotograafil on väga kiire

Toimetaja Ede Kõrgvee mahitab fotograafi: “Mis see saalitäis lapsi sul ära teha ei ole? Hüppad korra läbi ja ongi valmis!”

Algaja operaator pannakse filmima raskeimat saadet:

Ervin Abeli ja Sulev Nõmmiku sõud. Salvestus algab, operaator puhkeb naerma, ja nii tund aega järjest. Töö ununeb täiesti.

“Harilik kontsert” 1981. aastal. Näitlejad Vello Viisimaa, Sulev Nõmmik ja Ervin Abel.

Foto: Jaan Rõõmus

Operaator Kaljo Jõekalda kaameraga AK-16.

Foto: Anton Mutt

Operaator Kaljo Jõekaldale on antud käsk filmida vägevat maisi

Maisi on küll, aga – kus sa Eestis vägevat võtad? Nutikad telemehed kaevavad maisi kõrvale süvendi, panevad reporteri auku ja, tõepoolest, mais kasvabki reporteril üle pea!

Kolhoosiesimees esitab hiljem televisioonile pretensiooni. Kui temalt päriselt ka nii vägevat maisi nõutakse, siis kust ta selle võtab.

ETV diktor Alice Talvik 1960. aastatel.

Foto: Jaan Rõõmus

Väikeses stuudios on tööl kolm lavapoissi, kelle töö on sikutada sisse kolme poolega aken

Nendega koos töötab Eesti ainuke naissoost lavapoiss Alice Talvik. Tema töö on sättida kunstniku näpunäidete järgi tuba: et näiteks kardinad vastaksid saate meeleolule vms. Kord on vaja taas stuudiot sättida: laud on kohal, kuid aken puudu. Režissöör hüüab lavapoistele, et toogu aken sisse. Lavapoisid on juhtumisi lahkunud, kuid Alice on kohal. Et päästa brigaadi au, tassib Alice üksi akna sisse. Kui poisid tagasi jõuavad, saab Alice nende käest võtta: “Igavene tola, mis me nüüd homme teeme? Kuidas me homme seda akent kolmekesi sisse kanname?”

Alice Talvik on selle loo kommentaariks öelnud: “Ühesõnaga, nad hoolitsesid selle eest, et minust lahti saada. Nii saigi minust diktor!”