Читать книгу Parimad kassilood - Кomposiit autorid - Страница 4

W. L. Alden

„Kassidest rääkides,” ütles kapten Foster, „võin vabalt öelda, et mulle nad ei meeldi. Ma ei taha, et keegi minu peale ülalt alla vaataks, olgu ta siis inimene või kass. Ma tean, et ma pole Ühendriikide president ega miljonär ega New Yorgi boss, kuid ma olen siiski mees ja väärin, et mind hästi koheldaks. Ma ei ole ka näinud ühtegi kassi, kes poleks minu peale alla vaadanud, just nagu nad teevad igaühega. Kass arvab, et inimene on vaid mustus ta käppade all, ja ehk on tal õigus. Ma ei tea, miks kass usub, et ta on nii tohutult palju kõrgemal kõigist inimestest, kes on kunagi elanud, kuid pole mõtet eitada, et ta niimoodi arvab ja ka vastavalt käitub. Kord käis siin üks professor, kes pidas loenguid igasugustest loomadest, ja ma palusin teda selgitada seda kasside pahandavat käitumist. Ta ütles, et see on nii, sest kasse peeti jumalaiks, tuhanded aastad tagasi Egiptimaal, kuid ma ei uskunud teda. Egiptus on pühakirjas nimetatud maa ja järelikult ei tohi uskuda selle kohta midagi, mis pole piiblis kirjas. Näidake mulle, et piiblis on kirjas, et Egiptuses peeti kasse jumalaiks, ja ma usun seda. Kuid seni ma ei usu igasuguseid ilmalikke kuulujutte, mida kas professor või keegi teine Egiptuse kohta levitab.

Kõige kurikuulsam kass, keda ma olen kunagi näinud, oli vana kapten Smedley Kollane Hirm. Tema tegelik nimi oli lihtsalt Tom, kuid kuna ta oli kollane ja kindlasti teiste kasside hirm, oli ta tuttavatel kombeks kutsuda teda Kollaseks Hirmuks. Ta oli tohutult suur ja oli olnud kapten Smedleyga koos viis aastat, enne kui ma teda nägin.

Smedley oli üks parimaid mehi, keda olen kunagi näinud. Tunnistan, et oma meremeeste vastu oli ta üsna range, nii et tema laeva nimetati tapamajaks, mida see tegelikult ei väärinud. Ja kahtlemata oli ta väga usklik mees, mistõttu ta oli oma meeste hulgas üsna ebapopulaarne. Olen ka ise usklik, isegi kui olen merel, kuid ma ei kiida heaks meeskonnale usu peale sundimist. Just seda tavatses vana Smedley teha. Ta käsutas laeva nimega „Medford” Bostonist, kui ma teda tundsin. Ma mõtlen Bostonit Massachusettsis ja mitte seda väikelinna, mida Inglismaa rahvas nimetab Bostoniks, ja ma pean ütlema, et ma ei mõista, miks nad võtavad meie linnade nimesid, pole tähtis, kui kuulsad need on. Hüva! „Medford” sõitis Bostonist Londonisse viljaga, kus see maha laaditi ja pandi uus laadung peale Hiina jaoks. Tagasiteel peatusime Madeiras, siis Kaplinnas ja enamasti Bangkokis ja nii edasi kuni Kantonini, kus me täitsime lastiruumi teega ja purjetasime otse koju.

Noh, seesinane Kollane Hirm oli olnud laevaraamatuis rohkem kui viis aastat, kui teda esmakordselt kohtasin. Smedley võttis ta reisidele kaasa ja kirjutas ta nime laevaraamatuisse ja hoidis sulepead ta käpas, kui risti tegi, nagu oleks ta olnud välismaalane. Teate, neil päevil ei lasknud laevakindlustajad laeva merele ilma kassita, et rotte lastist eemal hoida. Ma ei tea, mida maakassid rottidega teevad, kuid ükski merd sõitev kass ei vaata roti poolegi. Stjuuardi ja koka ja muude abimeeste tõttu, kes on alati valmis andma laevakassile suutäie, on kass tavaliselt täis trümmist tekini ega hooli rotist põrmugi, kui too teda just sabast ei hammusta. Kuid kindlustajad ei tea kunagi, mis merel sünnib, ja on kahju, et meremehi sunnitakse kasside söötmisest loobuma.

Kollane Hirm arvas üldiselt, et „Medford” oli ta erajaht ja et kõik mehed olid seal tema teenrid. Ja Smedley kinnitas seda ideed, koheldes teda suurema austusega kui laevaomanikke endid. Ma ei süüdista selles kassi, ja kui sain teada, missugune isiksus see kass tegelikult oli, ei või ma öelda, et ma ka Smedleyd süüdistaks.

Tom, mis oli, nagu ma vist teile ütlesin, kassi tegelik nimi, oli kaugelt kõige parem kakleja kõigi Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika kasside hulgas. Kui me kusagil maad märkasime, hakkas ta end üles lööma, veetes tunde oma kasukat harjates ja lakkudes ja hammustades oma küüniseid, et teha kindlaks, kas need on nii teravad kui vähegi võimalik. Niipea, kui laev oli kai külge kinnitatud või sadamas ankrusse heidetud, läks Kollane Hirm maale tüli otsima. Ta alati leidis ka, kuigi tal oli nii vihase võitleja kuulsus, et kus ta end iganes näitas, laskis iga kass teda nähes jalga. Noh, Londoni dokkide väravahoidja – mõtlen seda seal Shadwelli sissekäigus – ütles mulle, et ta alati teadis, millal „Medford” dokki saabus, suure hulga kasside järgi, kes väravast välja tormasid, nagu oleks neil hagijakari kannul. Teate, niipea, kui „Medfordist” teatati ja laevakasside hulgas levis teade, et Kollane Hirm on saabunud, otsustasid nad, et oli saabunud aeg maale minna ja jääda sinna, kuni „Medford” on jälle teel. Whitechapel oli tavaliselt kasse täis ja teadusemehed kirjutasid ajalehtedesse artikleid, püüdes mõistatada, mis oli põhjustanud terves Ida-Londonis levinud kassilaine.

Mäletan, et kord lebasime vene laeva kõrval Old Gravel Lane’il. Kohutav must kass istus ahtris ja niipea, kui ta meie Tomi märkas, näugus ta valjusti, andes märku, et ta oli valmis iga kell temaga tekki pühkima. Me kõik mõistsime, et vene kass oli uustulnuk, kes polnud kunagi kuulnud Kollasest Hirmust, ja me teadsime, et ta oli, nagu hea raamat ütleb, oma saatuse sepp. Tom istus reelingul besaanpurje taglastuse lähedal, kui venelane tegi oma märkuse, ja ta ei paistnud seda kuulvat. Kuid viimaks me nägime teda aeglaselt ülespoole astumas, kuni ta jõudis meie besaanpurje rihmani. Ta sirutus rihmapulgani, kuni oli valmis hüppama vene laevale, ning järgmine asi, mida vene kass tunda sai, oli talle otse selga hüpanud Tom. Võitlus ei kestnud rohkem kui ühe raundi ja selle lõpuks hiilisid vene kassi jäänused veetünni taga. Kollane Hirm tuli tagasi mööda besaanpurje rihma ja jätkas kasuka harjamist, nagu poleks midagi juhtunud.

Kui Tom läks kaldale kusagil võõras sadamas, jäi ta üldiselt maale, kuni me sõitma hakkasime. Mõned tunnid enne, kui me trossid lahti päästsime, tuli Tom pardale. Ta teadis alati, millal me sõitma hakkame, ega jäänud kordagi maha. Mäletan, kuidas me kord olime just Kaplinnas ankrut hiivamas ja me kõik arvasime, et seekord peame minema Tomita, sest ta oli ilmselt pisut liiga kauaks ära jäänud. Kuid viimaks tuli piki kallast paat, milles Tom lamas täies pikkuses ahtrisootides, tõesti, nagu purjus madrus, kes on laevale hiljaks jäänud ja selle üle uhke. Paadimees ütles, et Tom oli tulnud mööda sadamasilda ja tema paati hüpanud, teades, et mees aerutab laeva juurde, ja arvestades, et Smedley maksab rõõmuga kahjutasu. Mina usun, et kui Tom poleks leidnud paadimeest, oleks ta üürinud valitsuse kaatri. Tal oli häbematust teha nii seda kui ükskõik mida muud.

Kaklemine oli tõesti Tomi ainus viga, ja seda võis vaevalt veaks nimetada, sest teine kass sai alati peksa ja Tom ei saanud kunagi rebitud kõrvagi. Smedley ütles alati, et Tom oli usklik. Mõtlesin ikka, et on alles loba, aga kui ma olin olnud Tomiga paar reisi koos, hakkasin uskuma, mis Smedley tema kohta ütles. Igal pühapäeval, kui ilm lubas, pidas Smedley kvartertekil jumalateenistust. Ta oli metodist ja kui asi jõudis jumalasõna kuulutamise või kirikulaulu laulmiseni, oli ta sama hea kui õpetaja ise. Kõik mehed peale tüürija ja valvuri pidid pühapäeva hommikul teenistusel käima, mis loomulikult tekitas märkimisväärset torinat, sest vahist vaba valvekord arvas, et neil oli õigus rahus magada, selle asemel et lasta end teenistusele tirida. Kuid nad pidid alla andma, ja mis veel hullem, nad pidid laulma, sest vana mees vaatas laulu ajal ärksalt ringi ja kui ta leidis kellegi suud maigutamas ja mitte oma täit osa andmas, võis ta mehele paar sõna pärast teenistuse lõppu köieotsa või köiekinnituspulgaga kätte jagada.

Tom ei jätnud kunagi ühtegi jumalateenistust vahele ja andis oma parima, et kaasa aidata. Ta tavatses istuda kusagil vana mehe läheduses ja jälgida toimuvat tähelepanelikumalt, kui olen näinud tegevat mõningaid inimesi kaldal suurimates kirikutes. Kui mehed laulsid, lõi Tom kaasa ja karjatas aeg-ajalt, mis näitas, et ta mõtles seda hästi, isegi kui ta polnud kunagi käinud lauluklassis ega mõistnud täpselt laulmist Guntheri järgi. Alguses arvasin, et see oli juhus, et kass tuli jumalateenistusele, ja arvasin, et ta karjub laulmise ajal vaid sellepärast, et talle see ei meeldi. Kuid mõne aja pärast pidin tunnistama, et Tom nautis pühapäevaseid jumalateenistusi sama palju kui kapten ise, ja ma nõustusin Smedleyga, et kass oli läbi ja lõhki metodist.

Kui ma olin Smedleyga sõitnud umbes kuus aastat, võttis ta äkki naise. Ma ei süüdistanud teda, sest kõigepealt polnud see minu asi, ja teiseks, ma arvan, et laeva kaptenil peab olema naine ja et kindlustajad oleksid pisut targemad, kui nad nõuaksid, et kõik kaptenid peavad olema abielus, selle asemel et nõuda laevakasse. Teate, kui kaptenil on naine, tahab ta loomulikult tema juurde tagasi jõuda ja lasta oma parimaid riideid parandada ja meeldivat toitu süüa. Järelikult tahab ta teha häid reise, ei taha riskida ega end ära uputada või omanikega tülli minna ja tööst ilma jääda. Kui asja uurida, siis leiad, et abielus kaptenid elavad kauem ja saavad paremini hakkama kui poissmehed, nagu on ka enesestmõistetav.

Kuid juhtus, et naine, kellega Smedley abiellus, oli agnostik, see tähendab niisugune inimene, kes ei usu mitte millessegi peale korrutustabeli ja muude niisuguste inimlike tühisuste. Ta ei kaotanud aega ja pani Smedley enda moodi mõtlema, kapten loobuski usust ja väitles minuga vahel mitu tundi, tõestades, et usk on ajaraiskamine, et tal pole hinge ja et teda ei loodud, vaid et ta põlvneb merdsõitvate ahvide perekonnast. Mul oli halb kuulata, kuidas auväärne meremees räägib niisugust jama, kuid muidugi pidin ma talle vastu vaidlemisega ettevaatlik olema, sest ta oli minust kõrgem ohvitser. Ma ei andnud tolligi järele ja ütlesin talle nii aupaklikult, kui suutsin, et ta teeb suurima vea oma elus. „Noh, vaata kassi,” ütlesin ikka, „tal on küllalt mõistust peas, et olla usklik, ja kui sa talle ütleksid, et ta põlvneb ahvist, oleks ta väga solvunud.” Kuid sellest polnud kasu. Smedley oli täis oma uusi agnostilisi teooriaid ja mida rohkem ma talle vastu vaidlesin, seda kangekaelsemalt ta enda juurde jäi.

Muidugi jättis ta oma pühapäevahommikused jumalateenistused sinnapaika, ja mehed oleksid pidanud olema rõõmsad, arvestades seda, kuidas nad ikka torisesid, kui pidid välja tulema ja kirikulaule laulma, kui nad tahtsid voodisse jääda. Kuid meremehed on ettearvamatud. Nad olid tõeliselt pettunud, kui tuli pühapäev ja jumalateenistust ei peetudki. Nad ütlesid, et reis tuleb õnnetu, kui mehed ei tule välja kvartertekile ega laula kirikulaule. Smedley ei hoolinud nende arvamusest, kuid ta oli väga mures Kollase Hirmu pärast. Tom igatses pühapäevahommikusi jumalateenistusi ja ütles seda nii selgelt, nagu suutis. Igal pühapäeval kolme või nelja nädala jooksul tuli ta tekile ja asus oma tavalisele kohale kapteni kõrval ja ootas, et teenistus algaks. Kui ta nägi, et ootamisest pole kasu, näitas ta väga kindlalt, et ta ei kiida Smedley tegevust heaks. Ta ei lasknud tal enam ennast silitada ja kord, kui Smedley püüdis teda patsutada ja sõbralik olla, näugus ta mehe peale ja hammustas teda jalast – mitte vihaselt, mõistate, vaid lihtsalt oma halvakspanu näitamiseks.

Kui me Londonisse jõudsime, ei läinud Tom kordagi kaldale ega pidanud ainsatki kaklust. Ta paistis olevat kaotanud huvi maiste asjade vastu. Ta istus melanhoolsel ilmel ahtris, hoolimata sellest, kuidas ta karv välja nägi, ega vastanud ühegi kassi näugumisele. Kui me Londonist lahkusime, oli ta suurema osa ajast all, ning viimaks, umbes sel ajal, kui ületasime pöörijoone, jäi ta voodisse, nagu te võiksite ütelda, ja muutus nii kõhnaks ja nõrgaks, nagu ta oleks elanud inglise madruste ruhvis. Ja ta oli nii nukker, et ei huvitunud millestki. Smedley muutus nii murelikuks, et püüdis oma arstiraamatu abil aru saada, mis temaga lahti on, ja viimaks otsustas, et kassil oli väga raske haigus, mille nimi oli vist müeliit. See lohutas Smedleyd pisut, kuid ei toonud kasu kassile, sest mitte miski, mida Smedley tegi, ei sundinud Tomi rohtu võtma. Ta ei nuusutanudki seda ja kui Smedley püüdis tabletti tal kurgust alla toppida, pidas ta end solvatuks ja võttis end niipalju kokku, et haaras tüki vana mehe kõrvast.

Selleks ajaks jõudsime Funchalisse ja Smedley saatis mehed kaldale teist kõutsi otsima, arvates, et ehk raputab kaklus Tomi pisut üles. Aga kui uus kass pandi Tomi kõrvale ja ta näugus kõige jultunumal viisil, pööras Tom vaid teise külje ja teeskles, et magab. Pärast seda tundsime kõik, et Kollane Hirm on omadega läbi. Smedley saatis kassi tagasi kaldale ja ütles mulle, et Tom oli rännul teise ilma ja et sel reisil meid enam õnn ei saada.

Läksin alla kassi vaatama, ja kuigi ta oli kõhn ja nõrk, ei näinud ma mingeid märke tõsisest haigusest. Nii ma ütlesingi Smedleyle, et minu arust polnud kass üldse haige.

„Mis siis temaga lahti on?” küsis vana mees. „Sa nägid ise, et ta ei tahtnud kakelda, ja kui ta on juba omadega niikaugel, siis arvan, et ta on teinud lõpparve selle maailma rõõmude ning muredega.”

„Ta ninaga on kõik korras,” ütlesin. „Kui ma seda puudutasin, oli see külm nagu karsklasel.”

„See tähendab, et tal pole märkimisväärset palavikku,” ütles Smedley, „ja raamat ütleb, et kui sul on müeliit, siis peab sul olema palavik.”

„Tema häda on vaimne,” ütlesin ma, „selles ongi asi. Tal on midagi mõttes, mis teda surnuks kurnab.”

„Mis asi see siis on?” küsis kapten. „Tal on kõik, mida ta vajab. Kui ta oleks miljonär, ei saaks tal olla paremat elu. Ta võitis kõik kaklused, kui olime Bostonis, ja sellest ajast saadik pole tal ainsatki kaklust olnud, mis näitab, et põhjus pole selles. Ei, sir! Tomi vaimuga on kõik korras.”

„Miks ta vaatab siis niimoodi leinaliselt?” küsisin. „Kui sa rääkisid temaga täna hommikul, vaatas ta sind, nagu hakkaks kohe nutma sinu õnnetuste pärast – see tähendab, kui sul niisuguseid on. Mõtle sellele, Tomil algas see haigus just pärast seda, kui sa abiellusid. Ehk see ongi tema hädade põhjuseks.”

Kuid Smedley ei suutnud uskuda, et Tomi häda on vaimne, ja ta oli nii kindel, et kass oli suremas, et ta muutus sama masendunuks kui Tom ise. „Hakkan soovima,” ütles Smedley mulle ühel hommikul, „et ma oleksin jälle metodist ja usuksin hauatagusesse ellu. On üsna kurb mõelda, et niisugune esmaklassiline võitleja nagu Tom ei saagi oma võimalust, kui ta sureb. Ta on nii usklik kass, nagu vähegi võib olla, ja mulle meeldiks arvata, et ta läheb paremasse maailma.”

Just siis tuli mulle idee. „Kapten Smedley,” ütlesin ma. „Kas mäletad, kuidas Tomile meeldisid need pühapäevahommikused jumalateenistused?”

„Loomulikult,” vastas Smedley. „Ma pole kunagi näinud kedagi, kellele need rohkem meeldiksid kui talle.”

„Kapten Smedley,” ütlesin, pannes käe vana mehe varrukale. „Tom näeb, kuidas sa hülgasid usu, milles oled kasvanud, ja pöördusid agnostikuks või kuidas iganes sa seda kutsud. Mina nimetan seda paganaks. Tom kurvastab su hinge pärast ja ta on õnnetu, et sa ei pea enam pühapäeva jumalateenistusi. Ütlesin sulle, et ta häda on vaimne, ja nüüd sa tead, et ongi.”