Читать книгу Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber) - Koostanud Raul Sulbi - Страница 7

Esimesena saabuvad uuele, seniuurimata planeedile sõjaväelased, kelle peamiseks mureks saab Veenuse vaenulikus keskkonnas ellujäämine...

Komandör aina vatras, ent Hague’i väsinud aju võttis seda vastu kõigest mürana, ilma sõnade või tähenduseta. Ta oli avariist saadik uimane olnud. Tema aju mängis katkise fonogrammina ette düüside lõhkemise läbilõikavat möiret ja iiveldamaajavat kreenivajumist, mis oli kõik mehed juhtruumis põrandale paisanud. Tuled olid kustunud ja algas südantpööritav püstloodne laskumine, kuni Patrullrakett Üks läbi Veenuse vihmametsa katuse põrutas ja prantsatas lagendikule, mille ta ise oma langemisega tekitas.

Hague pilgutas silmi ja püüdis keskenduda sellele, mida karminäoline komandör Devlin rääkis – midagi Baasist ja emalaevast Odüsseusest.

«Nendeni on viissada miili maad, ja iga jard sellest tuleb meil jalgsi maha käia. Jahisalgad lasevad söödavaid loomi. Minu jagu keedab läbi kogu vee ja puhastab seda ultravioletiga. Fotograafid lähevad koos teadlastega, kes jätkavad klassifitseerimist ja raportite kirjutamist. Näidiseksemplare ei koguta. Me ei saa endale lisakaalu lubada.»

Ülejäänud viis meest, kes väikese kaardilaua ümber istusid, tundusid Hague’ile rahulikud ja enesekindlad; valmis marssima maha viissada või kasvõi tuhat miili läbi Veenuse vihmametsade hämara, läbiuurimata, aurava põrgu. Kui komandör neist igaühele eraldi otsa vaatas, noogutasid nad järjest, näoilmed kindlad ja jäiselt rahulikud. Hague aga tundis hirmu ja muretses, et ta nägu teda reedab. Äkki komandör Devlin naeratas ja tõmbas taskust konjakipudeli. Seda lahti korkides kõneles ta: «Noh, raketlased, võtame lühikese ja õnneliku elu terviseks. Ega mulle polegi kunagi neis plekkpurkides sõita meeldinud.» Pinge lahtus ja kõik naeratasid ja lubasid kõndida otse baaslaagrisse ohvitseridetoa tseremooniale, kummaski kaenlas mingi Veenuse emane.

Hague’i sisemuses lasus jäine, tinaraske kahtlus oma järeleproovimata võimete ja meelekindluse osas, ning ta lahkus pärast esimest pitsi. Hetk hiljem väljusid eredalt valgustatud luugist ka teised. Komandör pidas kogu rühmale lühikese kõne. Siis asus navigaator Clark, naeratav, sitke väike mees, lagendikult oma eelväega teele. Kui nad hiiglaslike puutüvede vahele süngele metsarajale kadusid, sumbusid nende hääled äkiliselt.

Komandör Devlin müksas möödudes Hague’ile rõõmsalt õlale, ning teine jagu oma stiilsetes ja viisakates hõbeääristustega sinimustades mundrites järgnes talle. Sinna kuulusid meeskonnaliikmed Didrickson ja Davis, kandes püsse ja üle rinna lõhkekuulidest raskeid padrunivöösid, ning Arndt, kõhetu karune geoloog, käsi kaelas, ning tema kõrval priske prillidega bioloog Gault. Järgmiseks kolises mööda väike tankett, mille tornist vaatas alla tehnik Whittaker ja irvitas Hague’i poole.

«Mul on valus vaadata, et sa kõndima pead, kui mina sõidan,» huilgas Whittaker üle tanketi kolksuva mürina.

Hague irvitas talle vastu, pigistas kahe sõrmega ajatus tummas põlgustväljendavas žestis nina, osutas tankile ning raputas nukralt pead. Mööda vänderdasid kaks järelkäru, mida tankett vedas, ja siis tuli ülejäänud kolonn: arst Bachmann ja tema turske veidrikust assistent Sewell ning kaks varustusekuhja all vaaruvat fotograafi. Hague mõtles endamisi, kui kaua nad kõike seda tarida suudavad. Siis tulid Lenkranz, Johnston, Harker, Szachek, Hirooka, Ellis, igaühel kaasas seljakotitäis varustust. Kõik läksid reas minema, kuni viimaks möödus temast Swenson, suurt kasvu rootslasest tehnik, ning lagendik oligi tühi.

Hague pöördus ja vaatas oma salka. Tema vaimusilmas hõljusid korralikult trükitud «varustus, liikumisjärjekord, kerge välikahurvägi» – nimekirjad, mille ta oli koos oma tuhande teise korralikult trükitud nimekirjaga suurtükiväeakadeemias pähe õppinud.

Nimekiri haihtus ja Hague vaatas, kuidas tema viiene kahurimeeskond püssidele nõjatub, naaldudes veidi ettepoole, et raskeid rakmeid, mille küljes olid nende matkakotid ja osadeksvõetud pneumaatiline kahur, lõdvemaks lasta.

«Olgu,» sõnas Hague järsult. Ta otsis oma peast ainest julgustava kõne jaoks; midagi, mis näidanuks meeskonnale, et nad talle meeldivad; midagi, mida komandör võinuks öelda; kuid talle ei tulnud midagi vaimukat ega sütitavat pähe. Viimaks needis ta pomisedes oma tühja pead ning lausus karmilt: «Olgu, läheme.»

Kuus meest läksid vaikselt reas lagendikult minema, mille Patrullrakett Üks oli metsa tekitanud, ning kadusid rõskesse hämarusse hiiglaslike tüvede vahel, mis sirgelt üles pimedusse kerkisid, kaugemale kui silm ulatus. Nende selja taga sibas hävinud puude vahel väike rotitaoline loom, selle mustad nööpsilmad uurimas huviga hõbedast laeva, mis seal purunenult ning pooleldi metsapõrandasse mattunult lebas.

***

Baasikomandör Chapman lappas lootusetuna paksu kalkapaberivirna läbi ning vajus ohates tagasi seljatoele. Seal olid laskemoonaraportid, varustusraportid, meditsiinilised raportid, elavjõuraportid, luureraportid, raadiologid, radarilogid, sonarilogid, raportitest punnis kaustad ja mapid. Mujal laevas toksisid usinad sekretärid valmis pataljonide jagu uusi värskeid raporteid, kõik kenasti kolmes eksemplaris õhukesel kalkapaberil.

Ta põrnitses üle segamini laua vaikivat täitevohvitseri.

«Jah, Blake, see annab hea ülevaate kohalikest oludest, aga see pole uurimine. Kuni patrullrakett naaseb, saame me saata ainult seda kohalikku infot, ja sellest lihtsalt ei piisa.»

Blake kehitas õlgu.

«See on kõik, mis meil võtta. Me võime baasist rühmad jalgsi välja saata, isegi kui me sealjuures mehi kaotame, aga info, mida nad koguksid, oleks ikkagi lokaalse piirkonna kohta.»

Komandör tõusis laua tagant püsti ning silmitses vaateaknast platood ja selle taga laiuvat džungliviirgu, mis ääristas mornis vaikuses ringituhisevatest hallidest pilvedest katuse all lasuvat lõputut vihmametsaavarust.

«Minu jutu mõte on, et selleks ajaks, kui me robotkulleri tagasi maale saadame, peab meil olema laialdasemat infot kui praegu. See vaimustav paberimägi – mis sellest kasu on, millest see räägib? See kirjeldab suurepäraselt baasi ja kõige selle juurde kuuluva füüsilist seisundit. See kirjeldab väga hästi kümnemiilist ala baasi ümber, ent kõige kohta, mis jääb sellest alast väljapoole, ei räägi see midagi. See on suurepärane, nii palju kui seda on, aga seda on ainult kümne miili jagu, millest ei piisa.»

Blake silmitses hajameelselt lumekarva paberivirna. Kui järjekordne pakk pneumaatilisest postitorust vastuvõtukasti paiskus, hüppas ta närviliselt püsti ja hakkas põrandat mööda tammuma.

«Noh, mis me teha saame? Võtame kõik, mis meil on, laseme selle mikrofilmile panna ja saadame teele – ja mis edasi?»

Komandör vandus kibedalt ja pöördus täitevohvitseri poole.

«Ja mis edasi?» nõudis ta kurjalt. «Kas me jõuame jälle selle juurde? Hetkel, mil teenistuse teised harud taipavad, et meil pole Veenuse selle piirkonna kohta mingitki põhjalikumat ettevalmistavat raportit pakkuda, hakkavad nad sõjatrumme taguma. Lahingulaevaadmiralid ja maaväekindralid asuvad tööle ja kütavad avaliku arvamuse piisavalt üles, et Ühendriikide Raketiteenistus teiste harude poolt üle võetaks – ikka seesama iidvana militaarpoliitiline mäng.»

Blake noogutas katkendlikult. «Jah, ma tean. Kui lahingulaevad on ehitatud või uued jalaväepolgud loodud või midagi taolist, jääksid meile riismed. Igal juhul ei saaks me piisavalt raha, et kosmoseuuringute tarbeks raketiteaduse arendamist jätkata.»

«Täpselt,» lõikas komandör järsult vahele. «Raketid ei tõuseks enam õhku. Kindralid või admiralid vannuksid, et rahvusvahelise situatsiooni tõttu tuleks neid kaitserelvadena Maal hoida, ning see oleks meie töö lõpp.»

«Me peame saatma tagasi hea, põhjaliku raporti; sellise, mis tõestaks, et Raketiteenistus saab oma tööga hakkama, ja see töö väärib tegemist. Ning kuni patrullrakett tagasi on, ei saa me seda teha.»

«Olgu, komandör,» hüüatas Blake terasest ukseavast, mis viis emalaeva ülemisse koridori. «Ma hoian kullerraketti kinni, kuni me sõna saame.»

***

Seitse tundi hiljem läks veidi valgemaks, ja päev oligi alanud. Hague ja seersant olid võtnud varahommikuse valgekorra ja hakkasid nelja teist meest nende väikestest individuaaltelkidest välja veeretama.

Bormann ajas end vaarudes püsti, haigutas tugevalt ning vandus, et see oli hullem kui kevadmanöövrid Carolinas.

«Rutem,» lõrises Brian metsikult. «Minuti pärast on vile.»

Kui vile kõlas, aitasid nad üksteist rakmetesse ning hakkasid hoogsalt astuma, ägades ja torisedes selle peale, kuidas muda nende raskeid saapaid endasse imes.

Keskpäeval neli tundi hiljem peatust ei tehtud, vaid marsiti läbi rõhuva kuumuse tekitatud aurulaamade kindlalt edasi, süües kõndimise pealt pressratsioone. Nad kahlasid läbi tillukese oja, kus oli tublisti muda, ning tõstsid tempot, kui rohekast massist hakkas paistis roomavaid, vingerdavaid asju. Igalt näolt voolas ojadena higi, mis leotas läbi nii rakmed kui kotid, ning sitke Hurd hakkas kurtma, et tema kotirihmad olid ta õlgadest nabaauguni läbi lõiganud. Kell 14 peatusid nad viieminutiseks pausiks, kuna Hurd oli oma seljarihmade kallal askeldamise jätnud ja vaikust nõudnud, ehkki ülejäänud viis olid olnud omaenese ebamugavusega nagunii liiga hõivatud, et kõnelda.

«Kuulake! Kas te kuulete, leitnant? Oleks nagu sarvehääl?» Hurdi kortsus rotinägu tõmbus keskendunult pingule. «Kaugel eemal.»

Hague kuulatas hetkeks, proovis manada näole ilmet, mis oli, vähemalt nii ta lootis, ühekorraga arukas ja julgustav, ning sõnas: «Ma ei kuule midagi. Võibolla võtsid sa liiga palju palavikurohku, ning see paneb su kõrvad kumisema?»

«Ei,» vastas teine nördinult. «Kuulake! Jälle kostab!»

«Mina kuulsin seda ka.» See oli seersant Brian’i hääl, vali ja lõikav, ning Hague soovis, et tema samamoodi kõlanuks, või et ta oleks sarveheli enne oma alluvat kuulnud. Kõik kuus nõjatusid ettepoole, kuulatades pingsalt, kuni leitnant end sirgu ajas.

«Jah, Hurd. Nüüd kuulen mina ka.»

Kõlas vile ja nad läksid liikvele. Hague märkas, et seersant oli asunud nende väikese rivi lõppu ning vaatas kõndides ettevaatlikult selja taha.

«Mis sa arvad, mis see oli, söör?» päris Bucci viiksuval häälel, mis tema sügavat rinnakorvi arvestades kummalisena kõlas.

«Jumal teab,» vastas Hague ja mõtles, kui palju kordi tal seda fraasi järgnevatel päevadel veel kasutada tuleb. «Ehk mõni loom. Kui me baaslaagrist lahkusime, ei olnud nad leidnud mingeid jälgi intelligentsest elust.»

***

Sellele järgnenud päevadel valdas rändajaid ootusärevus, otsekui oleks nende kahtlustest saanud rünnaku eelaimdus. Nad olid juba hulga päevi teel olnud.

Hague nägi karja enne oma mehi ning tänas oma õnnetähte, et oli kordki olnud veidi valvsam kui tema kahurimeeskonna liikmed.

Ühe hiigelpuutüve tugijuure vastu oli asjalikult toetatud presentkott ning korralikes ridades selle külge seotud kogumispudelitest järeldas Hague, et kott kuulus entomoloog Bernsteinile. Kahurväeohvitser peatus ja kiikas raja kõrvale hämarusse, hõigates Bernsteini nime. Kui vastust ei tulnud, liikus ta ettevaatlikult vaikivate varjude keskele, karabiin laskevalmis. Ta tajus, kuidas seersant Brian kikivarvul tema kannul käis.

Siis nägi ta kuue jala kõrgusel metsapõranda kohal rippumas tontlikku valget tompu ning liikus lähemale, hüüdes tasa Bernsteini nime. Kahvatu pundar värises õrnalt ning Hague märkas, et see kõlkus hiiglasliku valge rattakujulise võre küljes, mis ülal rohekas hämaruses paistis. Ta tõstis käe, et kookonitaolist asja katsuda, ja märkas, et selle kuju meenutas tihedalt lõngataolisse materjali mähitud inimest. Äkilise aimduse ajel võttis ta vöölt noa ja lõikas läbi kiud kohas, kus pidi olema pea.

Seal rippuski Bernstein, tema mugav siidine surilina hämaruses õrnalt kõikumas. Mehe tõmmu nägu näis pimeduses kahvatu, sissevajunud ning lõtv, otsekui oleksid kõik mahlad tema korjusest välja imetud, jättes alles vaid muumia.

Võre valged lõimed värelesid: neid mööda liikus miski otse pea kohal ning Hague suunas oma valguspaki üles pimedusse. Kakskümmend jalga temast ülalpool, kaks hiigelkoiba õrnalt võretaolise võrgu niite kompamas, nägi Hague kükitavat ämblikku. Selle tünjas karvane keha oli vähemalt neli jalga läbimõõdus ning hüppama valmistudes kõverdas see kergelt tarantli kombel jalgu. Koletise arvukad silmad särasid valguspaki kumas nagu tuli.

Briani äkiline hüüatus rebis Hague’i tardumusest välja. Briani püssi paukumist kuuldes kargas ta pikali. Hetkeks varjas hiidämbliku sinivalge sähvatus; siis kukkus selle kere võrgust alla otse mudas lamava Hague’i peale. Ohvitseri karjus hullunult, kui ta end surnud ämblikolendi alt välja sikutas, ent seersandi rahulikku häält kuuldes sundis ta end vaikima.

«Plats puhas, leitnant. See on surnud.»

«Olgu, Brian. Minuga on kõik korras.» Hague’i hääl värises ning ta needis oma nõrkust ja hirmu, sundides end rahulikult, üle õla vaatamata tagasi rajale kõndima. Ta juhatas neli ülejäänud kanoniiri tagasi ämbliku ja Bernsteini laiba juurde ning andis mõlema abil sünge õppetunni rajalt mitte üksi lahkuda. Nad naasid väsinult jalgu järele vedades mudase ojani, mille Clark’i rühm ära oli märkinud. Kui nad olid samas tempos terveid miile maha higistanud, tajus Hague meeste vaikimises ikka veel õõva olendi pärast, mille Brian tapnud oli.

***

Möödusid luupainajalikud tunnid ja päevad täis mudas ja auravas kuumuses edasirühkimist. Täpselt iga kuueteist tunni tagant kastis hingetukslööv, purustav vihmavaling nad märjaks. Hiiglaslikud piisad muutsid õhu vesiseks plögaks, mida sai vaevu hingata, ning peksid vastu nägu, kuni nahk tuimaks läks. Kui vihm äkitselt järele jäi, tuli kuumus tagasi, ning mudast, milles nad kõndisid, kerkis veeauru. Kuid nad kõndisid ikka edasi, tõstes üht valusat jalga läbi seda endasse imeva musta liimi teise ette. Vahel meelitas Bormann suupillist välja kõrgeid peeni helisid, ning siis nad laulsid ja rääkisid mõnda aega, ent enamasti vedasid nad end edasi vaikuses, näod kurnatusest moonutatud ning metsa poolvalguses kahvatud. Hague vaatas oma käsi, mis olid putukahammustustest paistes ja verised ning valulikult jäigad, ja mõtles, kas ta üldse suudab nendega õhtuse puhkuse ajal ratsiooninõu ümbert kinni võtta.

Hague kõndis kolonni tagaosas otsekui unes, kuulates Bormanni põhjalikku ettekannet sellest, mida tema tüdruk oodata võib, kui nad taas kohtuvad. Bucci, kes vahel sammu aeglustas, et kohendada pneumokahuri toru oma õla peal, aitas kaasa ekstaatiliste kirjeldustega oma väikesest Wilmast. Need kaks olid abiellunud vahetult enne seda, kui Ekspeditsioon Arizona kõrbest Veenuse poole sööstis. Rivi eesotsas oli Crosse, tema hääl nasaalne.

«Hei, leitnant, eespool raja ääres istub keegi.»

«Selge. Seis.» Leitnant vandus väsinult ja sörkis Crosse’i juurde. «Kus?»

«Seal. Suure juure najal.»

Hague läks ettepoole, karabiin valmis, ning teadis vaatamatagi, et seersant Brian oli tema kõrval, rahulik ja enesekindel nagu ikka.

«Kes seal on?» krooksatas ohvitser.

«See olen mina, Bachmann.»

Hague viipas rühma edasi ja nad kogunesid väikeses ringis ümber doktori, kes istus rahulikult raja kõrval, selg juure vastas.

«Milles asi, doktor? Tahtsite meid näha?»

«Ei. Sewell näib arvavat, et te olete kõik terved. Kahju, et põhirühma kohta sama öelda ei saa. Üsna paljud on palavikuga kimpus. Ja muidugi on Bernstein kadunud.»

Hague noogutas, meenutades, et ta oli Bernsteini surmast juba kolm ööd tagasi komandörile ette kandnud.

«Kuidas komandöril läheb?» päris ta.

Doktori ingellik nägu läks süngeks. «Mitte hästi. Ta pole noor mees ja see kuumus ning kõndimine hakkavad talle südamele. Ja ta keeldub tankis sõitmast.»

«Noh, lähme siis, doktor.» See oli Briani hääl, mis lõikas otsekui noaga Hague’i teadvusse. Doktor näis väsinud ja vaevatud.

«Minge aga, poisid. Ma jään siia ja istun veidi.» Ta vaatas üles ja naeratas nõrgalt vastuseks teiste hämmeldunud ilmetele, ent ta silmad olid täis sünget otsustavust.

«Mina kaugemale ei lähe. Maohammustus. Meil pole ühtki vastumürki, millest kasu oleks. Abi oleks ainult amputeerimisest, aga me ei saa veel üht haiget meest lubada.» Ta tõmbas jalalt, mida ta kummalises asendis hoidnud oli, nailonist sideme. Paljastatud ihu oli must, paistes ja lehkas võikalt. Noor Crosse pööras pea ära ning Hague kuulis tema öökimist.

«Mida komandör ütles?»

«Ta nõustus, et see on parim lahendus. Ma suren nagunii.»

«Kas… kas sa saad hakkama? Kas sa ei taha, et me koos sinuga ootaksime?»

Doktori naeratus oli nüüd nõrgem ning ta pühkis oma mudaselt näolt allavalguvaid higiniresid.

«Ei. Mul on doos surma ning süstal. Ma saan hakkama. Sewell teab, mida teha.» Tema ümar nägu tõmbus krimpsu. «Minge nüüd, Jumala pärast, ja laske mul rohtu võtta. See valu ajab mind hulluks.»

Hague andis napisõnalise käsu ning nad läksid teele. Veidi maad edasi jõudnud, pööras ta ringi, et doktor Bachmannile lehvitada, ent väikest meest polnud metsa varjudes enam näha.

***

Kümnendal päeval pärast Patrullrakett Ühe, mitteametlikult Ratsioonitünni, allakukkumist nägi Clarki rühm rajalt, mida nad märgistasid, aeg-ajalt vilksatamas taevast. Hague ja ta mehed avastasid end äkitselt välult, kus madalad, jämedad väädid ning lokkavad põõsad vihast võitlust pidasid. Zooloog Balistierri, kes oli alati olnud kõhetu ja tõmmu ja meenutas nüüd vaid varju, seisis kurnatult raja kõrval, oodates nende lähenemist. Nende hämarusega harjunud silmad märkasid avamaastiku üksikasju vaid ähmaselt. Hague oigas sisimas, kui nägi, et see oli kõigest väike lapike keset metsa, ja et sadade jardide kaugusel kõrgusid taas hiigelpuud. Balistierri haaras Hague’il õlast ning osutas naeratades tihedale rohelusele.

«Vaadake, teie kõik.»

Ta puhus oma vilel läbilõikava noodi ning ootas, sellal kui Hague’i kanoniirid vaatasid ja imestasid. Kõlas äge hõbedane hüüd, tiibade pekslemine, ning kaks pirakat lindu tõusid kullakarva taevasse. Nad laperdasid ülespoole, panid tiivad kokku ning liuglesid üle porise meestesalga – kaks suurt valget tulikuldsete harjadega lindu, kelle sulestik oli kui lumi, välja arvatud seal, kus paistis roosakaid toone. Kui nad päikesevalguse kuldses hägus üle lagendiku hõljusid, meenutas nende hüüd kellaheli.

«Nad… nad on nagu inglid.» See oli Bormann, vintske noor sentimentalist.

«Andsidki neile nime, sõdur,» irvitas Balistierri. «Olen isegi püüdnud neile nime välja mõelda, aga see on seni parim. Bormanni inglid saavad nad olema. Ladina keeles muidugi.»

Bormanni ees avanevad igavese zooloogilise au väravad tegid ta keeletuks ja panid punastama. Vahele segas seersant Brian.

«Nemad vist tegidki neid sarvehelisid, kas pole, leitnant?» Tema hääl, kuiv ja veidi üleolev, andis mõista, et tema arvates oli tegu väärtusliku aja raiskamisega.

«Ma ei tea, seersant,» vastas Hague, püüdes mitte reeta antipaatiat, mida ta parasjagu alla surus. Hetkeline elevus oli aga läinud ja kahurväeohvitser Hague asus koos Balistierriga taas rajale, mis oli nende jaoks lagendiku üleküllusliku taimestiku keskele lõhatud ja raiutud.

Lagendikku ületades Bucci komistas ja kukkus näoli mutta. Tõusta püüdes haaras vääntaim, mille otsa ta komistanud oli, temast kinni. Puine väät põimis end nagu madu tihedalt tema pahkluu ümber, ning teised mehed, näost valged, raiusid ta nugade abil vabaks, sidusid okaste tekitatud haavad tema jalal kinni ning läksid edasi.

Ent lagendikul oli avaldada veel üks saladus. Briani pilku püüdis liikumine metsaservas ning ta andis Hague’ile märku. Küsival ilmel astus too rajalt kõrvale, minnes seersandile järele. Brian osutas vaikides käega ning Hague nägi varustusohvitser Didricksoni, kes istus metsaserval sidrunikarva päikesepaistes. Mehe põlvede vahel oli lahtine toidupakk, millest ta asju haaras ja neid aplalt neelas, õgides nagu näljane peni.

«Didrickson! Seersant Didrickson!» hüüdis leitnant. «Mida te teete?»

Varustusohvitser vaatas tema poole ning Hague nägi mehe näost, mis juhtunud oli. Ta istus valvsana, silmad täis paanikat ning suu kohtlaselt töllakil. See oli Didrickson, tasakaalukas, asjalik mees, kes oli rännaku alustamise õhtul istunud kaardilaua taga. Ta oli olnud ainus mees, keda Devlin pidas küllalt kompetentseks ja iseloomukindlaks, et tema kätte toit usaldada. See oli seesama Didrickson, nüüd sõgedam kui märtsijänes, mõistis Hague süngelt. Varustusohvitser võttis toidupaki kätte, jõllitas neid arulagedas hirmus ning hakkas rada mööda ära jooksma, minnes tuldud teed tagasi.

«Tule tagasi, Didrickson. Meil on seda toitu vaja, lollpea!»

Hullumeelne naeris ohvitseri häält kuuldes hüsteeriliselt, vaatas korraks tagasi ning pistis siis punuma.

Seersant Brian oli valmis nagu alati. Tema püss paukus ning lõhkelaeng lõikas jooksva mehe peaaegu pooleks. Seersant läks vaikides toidupakile järele ning tõi selle tagasi Hague’i kätte.

«Tahate te selle meile jätta, leitnant, või viin ma selle ette põhirühmale?»

«Jätame selle siia, seersant. Sewell võib selle täna õhtul pärast meie meditsiinilist ülevaatust tagasi saada.» Hague’i hääl värises ning ta kahetses kibedalt, et tal polnud endal jätkunud julgust kiire surmaotsus määrata. Didricksoni roim oli olnud ohtlik kõigile rühma liikmetele, ning seersandil oli olnud õigus tulistada. Aga kui peaks tulema aeg, kui seersanti tema kõrval pole; kas siis suudaks tema, Hague, niisama kiirelt ja külmalt reageerida? Kas ta suudaks käituda nagu ohvitserile kohane, mõtles ta ahastuses.

«Olgu, poisid, liikvele,» lausus ta, ning vähese jutuga kahurimeeskond suundus taas hanereas süngele metsarajale.