Читать книгу Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber) - Koostanud Raul Sulbi - Страница 9

Öösel vahis olles nägi Hague sünge metsa hämaruses varitsemas tuhandet õudust, ent kui ta oma valguspakiga läbi pimeduse puuris, ei olnud seal midagi. Ta mõtles, kui kaua ta suudab, enne kui ta varustusseersant Didricksoni kombel murdub ning kamraadid ta lõhkekuulidega maha lasevad. Ta otsustas, et pidi olema nagu Brian, karm ja kindel, tehes alati õiget asja. Ta oli tulnud sõjakooli kahurväeosakonnast ning õppinud põgusalt äsjarajatud Ühendriikide Raketiteenistuses. Siis oli tulnud Veenuse-missioon. Võimalus olevat olnud üks kahest, ning kõigist vabatahtlikest valiti just tema. Ja kui baaslaagrist Veenusel läks teele esimene ekspeditsioon, oli taas võetud just teda. Miks, siunas ta meelt heites saatust. Muidugi, ta oli tahtnud tulla, aga miks olid komandörid temasse uskunud, kui ta isegi oma vastupidavust ei teadnud.

Rajalt hääli kuuldes tõstis ta automaatselt karabiini ning hüüatas väsinult: «Seis!»

«Kõik on korras, Hague. Siin on Clark ja Arndt.»

Väike sitke sideohvitser ning kõhetu luine geoloog Arndt, kellel oli ikka käsi kaelas, ilmusid Hague’i valguspaki kumasse.

«Kas on tulnud veel sarvehääli või nooli?» Clarki hääl tundus napp ja allasurutud; Hague mõtles, kas ehk ei hakanud temagi pingele alla vanduma.

«Ei, aga Buccil läheb aina halvemini. Kas te teda järelkäru peale võtta ei saa?»

«Hague, ma olen sulle kakskümmend korda öelnud, et järelkäru on täis ja katkimineku äärel. Tee endale selgeks, et me ei või enam mõelda üksikutest meestest, vaid tervest rühmast. Kui keegi marssida ei suuda, tuleb ta maha jätta, või me kõik võime hukka saada.» Tema hääl oli metsik, ja kui sigaretti püüdis süüdata, siis ta käsi värises. «Olgu, see on mõrv, ja see ei meeldi mulle rohkem kui sulle endalegi.»

«Kuidas meil läheb? Milline on üldpilt?» Mõlemad ohvitserid üritasid toda ülespuhutud fraasi meenutades kergelt naeratada. See oli olnud ühe sõnakõlksutaja lemmiklause, kelle alluvuses nad kord olnud olid.

«Asjad pole kiita. Meid on nüüd kakskümmend kaks.»

«Hirooka arvab, et me jõuame peagi baasi raadioulatusse,» jätkas ta lootusrikkamalt. «Selle interferentsi juures ei või muidugi kindel olla.»

Nad kõnelesid veel natuke, ning siis andis Arndt kahurväeohvitserile toidu- ja meditsiinitarvete pakikese. Hague’i külalistest sai kaks õõtsuvat valgustäppi, mis rada mööda eemaldusid.

Järgmised päevad olid tõeliselt muserdavad. Nad sundisid end läbi muda ja roheka hämaruse edasi, otsekui kõndinuks nad mööda metsast merepõhja. Siis tuli üks jahedam koidik. Leitnant ärkas selle peale, kui teda saapast sikutati. Ohvitseri väikesesse telki vaatas sisse Hurd, nägu kurnatud mask, ning tiris teda jalast.

«Ärgake, leitnant. Ma arvan, et nad on kohal.»

Hague püüdis silmi pilgutades ränkraskest unest välja murda.

«Kuulake, leitnant, üks neist sarvedest puhub jälle. See kostab kusagilt siitsamast, meie ja põhirühma vahelt.»

«Olgu.» Hague veeretas end kiirelt telgist välja, sellal kui Hurd teisi mehi äratas. Hague käis kähku igaühe juurest läbi.

«Brian, sina toimeta kahuriga. Bucci laeb. Crosse väntab õhku. Bormann katab paremat ning Hurd vasakut tiiba. Mina jälgin rada.»

Brian ja Crosse töötasid kärmelt ja vaikselt, sellesama surmatoova efektiivsusega, mis neist Fort Fisheris Põhja-Carolinas esmajärgulised kanoniirid teinud oli. Bucci lebas liikumatult laskemoonakasti kõrval, ent ta silmad olid erksad ning tema paistetav, põletikus jalg ei tundunud teda häirivat. Seersant ja Crosse hakkasid pneumaatilise kahuriga seljatagust katma, asudes läikiva halli toru juurde positsioonidele. Hague, Bormann ja Hurd hakkasid kähku telke ja seljakotte kokku panema, hoides püssid käeulatuses.

Hague oli unustanud oma hirmu ja kahtluse; tunde, et tal polnud asja käsutada sääraseid mehi nagu seersant Brian või Hurd või Bormann. Vaadeldes hommikust udu, mis Clarki rühma ja tanketi poole viivat rada tiheda suitsuna varjas, valdas neid ootusärevus.

Ta vaatas hetkeks üle õla. Brian, Bucci ja Crosse, porised seljad tema poole, kontrollisid kahurit ja sosistasid vaikselt omavahel. Bormann vaatas ohvitseri suunas, naeratas ja osutas Helenile, kes tema õlal istus. Tema huultel moodustusid ettevaatlikult sõnad: «Käkitegu, Helen toob meile õnne.»

Väike linnuke silmitses Bormanni nägu, ühtaegu noort kui vana, ning Hague üritas teisele vastu naeratada, lootes sealjuures enesekindel näida. Hurd lamas teisel pool rada, seljaga Bormanni poole. Ta vaatas üle püssitoru, habetunud lõuad töötlemas rütmiliselt tubakaplönni, mille ta kusagilt hankinud oli. Hague taipas äkitselt, et ilmselt oli teine seda lõpu tarbeks hoidnud.

Hague vaatas taas roheka valguse suunas, mis rada varjavat udu läbistama hakkas, muutes selle kumavaks massiks. Siis arvas ta end nägevat liikumist. Eespool käivitus möirge saatel tanketi mootor, ning ta kuulis Whittakeri lömmilöödud tankitorni pöörlemist. Tornikahur kõmises tuhmilt ning kusagil metsahämaruses Hague’ist paremal lõhkes mürsk.

Siis kõlas kluksuv hüüatus ning rajale valgusid hallid inimtaolised kogud. Hague võttis nad sihikule, must kirp kumavas udus teravalt välja joonistumas. Ta valis välja jooksva kogu ning vajutas päästikule, ja siis veel ja veel, kui ilmusid välja uued sihtmärgid. Tabamusi tähistavad raksatused kajasid hiigelpuude vahel. Oli kuulda järske karjeid ning vihinaid pea kohal, mille ta teadis tulevat puhkpüssinooltest. Tema taga purtsus pneumaatiline kahur, ning Bormanni ja Hurdi püssid paukusid üle ägeneva kakofoonia.

Sinised sähvatused ja lõhkekuulid tekitasid metsavarjudes fantastilisi valgusmänge, ja siis jooksis järsku punt inimtaolisi kogusid läbi udu tema suunas. Hague valis kumavas udus ühe välja, tulistas, valis järgmise, tulistas. Kluksuvad hüüded kõlasid nüüd kõikjal tema ümber, ning ta tulistas läbi udu otse nende poole. Üks olenditest ilmus tema kõrvale, ning Hague kisendas mõrvarlikus raevus ja lõi oma vöönoa halli nahaga kaetud ihusse. End eemale veeretades tundis ta õlas kõrvetavat valu ning tulistas tumeda kogu poole, kes tema kohal ülestõstetud kidalise odaga seisis. Sinivalge sähvatus oli pimestavalt ere; ta vandus ja kargas püsti.

Kõik oli lõppenud. Kõlasid üksikud viimased püssipaugud ning mets oli taas vaikne, ent too otse enda ette tehtud lask oli viinud Hague’i nägemise.

«Keegi veel esmaabi vajab?» hüüdis ta, püüdes oma häält kindlana hoida. Kui vastuseks tuli vaid vaikus, ütles ta: «Hurd, juhata mind tanki juurde.»

Ta kuulis, kuidas rotinäoline mees õhku ahmib: «Jumal, ta on pime.»

«Kõigest pimestatud, Hurd. Ajutiselt.» Hague manas näole rahuliku ilme ja lootis meeleheitlikult, et tal oli õigus; et see oli tõesti vaid ajutine pimestus, ajutine optiline šokk.

Vahele lõikas seersant Briani jäine hääl. «Kahuriga on kõik korras, leitnant. Keegi viga ei saanud. Me lasime välja kakskümmend kaheksa lõhkelaengut ja mitte ühtegi soomustläbistavat. Hakake minema, Hurd.»

Ta tundis, kuidas Hurd tal küünarnukist haaras, ning nad hakkasid rada mööda astuma.

«Millised nad välja näevad, Hurd?»

«Need humanoidid? Nad on halli värvi, umbes minu kasvu. Nende nahk oleks nagu pargitud ning nende silmad on lapikud ja asuvad pea külgedel nagu sisalikul. Riideid neil seljas pole, on ainult vöö, kus ripuvad nuga ja nooletupp. Ja neil on jalgadel ujunahkadega küünised. Nad on üsna inetud, söör. Olemegi tanki juures.»

Clarki hääl kõlas kõva ja selgena. «Oled see sina, Hague?» Vaikusehetk. «Mis lahti? Sa pole ometi pimedaks jäänud?»

Sewell oli oma tavapärase äkilisuse alla surunud ning ta hääl oli rahulik ja lahke.

«Kõigest sähvatusest pimestatud, ma eeldan, söör? See salv teeb teid terveks. Ja teil on õlal torkehaav; ma hoolitsen selle eest ka.»

«Kuidas su mehed on, Hague?» Tundus, nagu seisnuks Clark otse Hague’i kõrval.

«Neil pole kriimugi. Me oleme valmis edasi liikuma.»

«Siinpool on viis vigastatut: kolm eelsalgas ning kaks tanki juures. Me andsime neile aga korralikult valu. Nad ründasid rada meie üksuste vahel ning said mõlemalt poolt tuld. Neil on vähemalt kakskümmend surnut.»

Hague krimpsutas nägu, kui Sewell talle midagi kõrvetavat silmadesse hõõrus. «Kes viga said?»

«Geoloog Arndt; tema sõber botaanik Galut; laboritehnik Harker; meeskonnaliige Harker ning meteoroloog Szachek. Kuidas teil pneumaatilise laskemoonaga on?»

«Tulistasime välja kakskümmend kaheksa lõhkelaengut.»

Kartograaf Hirooka häälitses erutatult.

«See teie kahurimeeskond! Nad võtsid maha kakskümmend üks tükki neid… neid sisalikmehi. Üks ports tuli selja tagant meie poole ja pneumokahur tegi neist hakkliha.»

«Hea töö, Hague. Me jätame teid nii, nagu te olete. Ma kutsun eelsalga tagasi ja jääb ainult kaks gruppi. Meie läheme ees, teie olete järelväeks.» Clark vaikis hetke ja lausus siis kibedusega: «Meid on seitseteist järel, kas tead.»

Ta vandus ja Hague kuulis, kuidas väike sitke navigaator läbi muda minema sumpab ja käsklusi hõikuma hakkab. Tema ja Hurd asusid tagasiteele, saateks tanki poolt kostvad Whittakeri ja seersant Sample’i hüüded. Tankistid juhendasid järelväge, kuidas nood järgmise ligihiiliva sisalikmeeste salgaga käituma peavad.

Hague’i pilk selgines ja ta nägi läbi piimja hägu Balistierrit ja fotograaf Whitcombi, kes sisalikmehi mõõtsid, pildistasid ja mõnda isegi lahkasid. Selja taha jäävast rajast, millest pneumokahuri tuli oli üle käinud, oli saanud kildunud okste, murdunud tüvede, purustatud kehade ning kraatrite segadik.

Nad võtsid kahuri koost, panid varustuse rakmete külge ning hakkasid Clarki vile peale liikuma. Kahel mehel tuli Buccit toetada, ning seda tehti vahetuste kaupa, sumades läbi vee ja muda, Bucci paistes jalg kasutuna nende vahel lohisemas. Virvendava kuumuse käes oli see kontimurdev töö, ent tema mahajätmisest ei paistnud keegi isegi mõtlevat, märkas Hague. Clarki käsku haiged maha jätta otsustas ta teistele mitte mainida.

Muda, palavuse, putukate ja kokkukuivavate ratsioonide mornis monotoonsuses möödusid ööd ja päevad. Siis hakkasid hiidpuud ühel hommikul hõrenema ning nad jõudsid vihmametsast džunglisse.

See muutus tuli Bucci jaoks liiga hilja. Raja kõrvale tehti kena hauatähis ning surnud nooruki kiiver asetati selle peale. Leitnant Hague pistis oma särgitaskusse määrdunud kirja koos instruktsioonidega anda see edasi Wilmale, kanoniiri noorele naisele.

Hague ja tema neli kanoniiri järgnesid tanketi lõginale üles mäkke, jättes džungli selja taha, ning nende protesteerivad jalad kandsid nad üle kõrge pilvedega ääristatud platoo serva, mis ulatus igas suunas nii kaugele, kui silm seletas, ja edasigi.

***

Linna tumedad müürid vaikisid. Müür oli must ja klaasjas ning selle kõigis neljas nurgas asus toekas kandiline torn. Nende taga paistis olevat ruutmiili jagu madalaid ehitisi. Hall udu pühkis jäisena üle kõleda tasase maastiku ning pani tumeda rohu kahisema.

Balistierri, kes salga tagumises otsas Hague’i kõrval vantsis, silmitses seda väsinult ja pomises: «Ja nii jõudis junkur Roland tumeda torni juurde.»

Sampleri tank roomas kaheteist jala kõrguse müüri äärt mööda, pööras järsult paremale ning juhtis salga reas läbi nelinurkse avause, mis oli kunagi olnud värav. Must linn paistis olevat asukateta. Nii udustel tänavatel ja väljakutel kui ka paksudest mustadest ehituskividest tehtud ja korrapäraselt paigutatud kuubikujuliste hoonete sillustel võis näha kasvamas tumedat rohtu. Hague ei kuulnud midagi peale tuule, tanki kolina ning eespool minevate meeste varustuse vaiksete kõlksatuste. Mehed kõndisid jalgu järele lohistades läbi põlvekõrguse rohu, piiludes valvsalt hämaratesse ukseavadesse.

Kõlas Clarki vile, tanki mootor seiskus ning nad jäid ootele.

«Hague, tule ettepoole.»

Kahurväeohvitser noogutas seersant Brianile ning kõndis kiirelt Clarki juurde, kes nõjatus vastu tanki mudaga kaetud külge.

«Sampler väidab, et tanki tuleb parandada. Seega seame me siia üles ulualuse. Pane kahur mõnele katusele tänavat valvama, või veel parem, pane see müürile. Ja ma tahan, et kaks su kanoniiri läheksid söödavaid loomi otsima.»

«Mis sa arvad, mis koht see on, Bob?»

«Pole aimugi,» ütles navigaator, kelle tuulepõletatud nägu oli võtnud hämmeldunud ilme. «Lenkranz on asjatundja rohkem metallide alal, aga ta arvab, et see kivi on vulkaaniline, umbes nagu obsidiaan. Nood sisalikmehed ei võinud küll seda linna ehitada.»

«Me möödusime värava juures mingist bareljeefist või seinamaalingust.»

«Whitcomb teeb sellest pilti. Blake, Lenkranz, Johnston ja Hirooka uurivad paiga läbi. Sinu kaks kanoniiri ning meeskonnaliige Swenson ja Balistierri moodustavad kaks jahisalka.»

Hague ja Crosse kõndisid viis päeva lohutu platoo kohal ringi tuhisevate tinahallide pilvede all, küttides väikesi saurusesarnaseid sisalikke, kes nagu hallid kanad karjadena ringi jooksid. Nende liha oli hea ning Sewell jättis meedikuameti, et võita kuulsust meisterkokana. Balistierri oli sattunud zooloogide paradiisi ning tegi tuulisel tasandikul koos suure valgepäise rootslase Swensoniga kümne- ja kaheteisttunniseid jahiretki. Õhtuti istus Balistierri küpsetusaparaadi kumas, kirjeldades ekstaatiliselt veidraid eluvorme, keda tema ja Swenson päeval kinni olid püüdnud, ning kaebas vajaduse üle süüa ära loomi, kes olid tema jaoks hindamatud zooloogilised eksemplarid.

Whittaker ja Sampler kolistasid sõnakuulmatu tanki sisemuses ja hõikasid lähedalviibijate suunas sündsusetuid märkusi, kuni nad kolmandal päeval viimaks õliste ja higistena välja ronisid ja teatasid, et «ta on valmis kasvõi oma neetud roomikud küljest sõitma».

Whittaker oli terve halli pärastlõuna tohterdanud tanki eesmise luugi kõrval asuvat raadiotransiiverit, kui tema vali hüüatus Hague’i püsti hüppama pani. Ohvitser andis Bormanni nahkse linnu kanoniirile tagasi, hüppas linnamüüri serva pealt alla ning jooksis Whittakeri juurde. Kui Hague tankini jõudis, oli Clark juba seal.

«Kuulake! Ma sain nad kätte!» kiunatas Whittaker ja ulatas ragisevad kõrvaklapid Clarkile.

Interferentsist tungis läbi tinane hääl.

«Baas… Pisike Üks… Kas te kuulete… Pisike Ustav Robot Üks… kuulete mind… lõpp.»

Whittaker pani omale kõrimikrofoni külge.

«Pisike Ustav Robot Üks baasile. Pisike Ustav Robot Üks baasile. Me kuuleme teid. Me kuuleme teid. Rakett kukkus alla. Rakett kukkus alla. Naaseme maad mööda. Naaseme maad mööda. Hetkel alles kuusteist meest. Kas te saate meile varustust heita? Kas te saate meile varustust heita?»

Kõrvaklappidest kostis sisinat, aga häält enam mitte. Clarki elevil nägu võttis taas väsinud ilme.

«Me kaotasime nad. Ürita edasi, Whittaker. Hague, liikumiskäsk homme koidiku ajal. Sina võtad jälle tagumise otsa.»

***

Hall tuuline koidik tervitas neid koos Clarki hõikega. Varustust ja soomusplaate kinnitades kogunesid nad tanki ümber. Nad olid puhanud ja hästitoidetud.

«Kõndige, te vaesed põrgulised!» hüüdis Whittaker oma tankitornist. «Ja kui te ära väsite, siis jookske vahelduseks,» turtsatas ta, irvitades südametult ning naaldudes teeseldud luksuses laskuriistmele, mis polnud enamat kui õhukese polstriga metallplaat.

Balistierri ja blond Swenson panid püssid õlale ja hakkasid astuma. Maakuulajatena pidid nemad liikuma teistest tükk maad eespool.

«Ma ei sõidaks selles soomustatud äratuskellas ka siis, kui sinna oleks terve haarem sisse ehitatud,» karjus Hurd Whittakerile ning heitis hästisihitud mudakamaka tankisti pea poole just siis, kui tanki mootor käivitus. Metallsõiduk vaarus edasi värava poole ning Whittaker näitas põlglikult hambaid, ent tema pea oli enamuses ohutult torniserva varjus. Masina kõrval kõndis Clark, kelle räbaldunud munder oli mudast hoolikalt puhtaks pühitud, ning temaga oli Lenkranz, metallitundja. Mõlemad kandsid püsse ja pooltühje padrunivöösid.

Moonahaagis lohises tanki taga ning selle järel tulid Whitcomb oma kaameratega, suurt kasvu vähese jutuga meedik Sewell, Johnston, kirjutusaluse küljes oleva kaardi uurimisse süvenenud kartograaf Hirooka ning viimaks kõhetu prillikandjast bakterioloog Blake. Hague ootas, kuni teised olid järsult linna musta müüri raiutud värava taha kadunud, ning pöördus siis oma kahurimeeskonna poole.

Seersant Brian, sünge nagu alati, möödus tempokalt, kandes pneumotoru, Crosse kompressoriga temast sammu võrra maas. Siis tuli Bormann, sosistades midagi Helenile, kes tema õlal sõitis ja kähedaid huikeid kuuldavale tõi. Viimasena läks Hurd, patseerides temast mööda ja närides toda salapärast tubakaplönni. Hague heitis üle õla viimase pilgu mustade kuubikutega ääristatud tänavale, mõtiskledes paiga rõske üksilduse üle, ning järgnes Hurdile.

Tunnid möödusid, rutates üle tumeda rohu, läbi niiskete pilveräbalate ning vastu külma tuult, mis nende nägusid piitsutas ja nad silmi kissitama pani. Helen, kraaksatades õnnetult, ronis Bormanni särgi sisse ja sõitis seal, jättes välja vaid oma pruuni linnupea.

«Vaata seda suurt auku, leitnant,» hõikas Hurd üle tuulemüha.

Hurd oli maha jäänud ning Hague andis peatumismärguande, et tema leidu uurida. Sellal, kui ta kiirel sammul tuldud teed tagasi läks, tõi väike mees kuuldavale karje ning kadus silmist. Brian tuli joostes kohale, ning tema ja Hague vaatasid üle lehtrikujulise augu serva, mille põhjast Hurd välja püüdis ronida. Iga kord, kui ta kaheksateistjalasel nõlval kolmandikuni jõudis, andis kruusataoline pinnas järele ning ta vajus taas põhja.

«Visake mulle nöör.»

Brian võttis vöölt vihu nailonköit, raputas selle puntrast lahti ning heitis otsa Hurdi haaravate käte poole. Hague ja seersant võtsid mõlemad ülemisest otsast ja olid juba valmis meest üles tõmbama, kui Hague märkas Hurdi jalgade all midagi liikumas. Lehtri põhjast lahtisest mustast kruusast ilmusid tohutud sõrad.

«Hurd, vaata ette!» karjus ta.

Väike mees, näost valge, kargas kõrvale, kui hiiglaslik põrnikapea lehtri põhjast üles kerkis. Kaks sõrakujulist lõuga haarasid paaniliselt auguserva pidi ülesronival Hurdil vöökohast. Kui põrnikkoletis teda vastupandamatult allapoole sikutama hakkas, pistis ta kisama, tema moondunud nägu paluvalt üles kaaslaste poole vaatamas. Hague krahmas püssi ja pani selle palge. Kui püss paukus, pigistasid sõrad Hurdi keskkoha ümber kokku ning väike mees kisti kaheks. Sinivalge sähvatus ning lõhkekuuli plahvatus segunesid Hurdi lämbuvate karjetega, põrnikas veeres selili ning kaks keha jäid üksteise külge põimitult augu põhja lebama. Brian ja Hague jõllitasid õudusest kahvatutena üksteisele vaikides otsa ning lahkusid siis augu äärest ja sörkisid tagasi teiste juurde.

Bormann ja Crosse vaatasid hirmunult üle tuultest piitsutatud rohu ning hüüdsid, et uurida, kuidas Hurdil läheb.

«Ta on surnud, läinud,» karjus Hague jõhkralt üle tuule undamise. «Liigume edasi. Me ei saa midagi teha. Liigume edasi.»