Читать книгу Liiga hea, et olla tõsi - Kristan Higgins - Страница 7

„Ja nii, selle ainsa teoga muutis Lincoln Ameerika ajaloo kulgu. Omal ajal oli ta üks põlatumaid poliitikategelasi, kuid ta säilitas Liidu ning teda peetakse meie maa kõigi aegade suurimaks presidendiks. Ning võimalik, et selleks ta ka jääb.”

Mu nägu lõi õhetama… Olime just alustanud Kodusõja osa ja see oli mu lemmikkursus, mida õpetasin. Paraku olid viimase klassi õpilased reedepärastlõunastes koomavaludes. Tommy Michener, kes enamikul päevadest oli mu parim õpilane, silmitses igatsevalt Kerry Blake’i, kes sirutas end nii, et ühtaegu piinata Tommyt sellega, mida too ei saa, ja samas kutsuda Hunter Graystone’i seda võtma. Emma Kirk, ilus ja lahke tüdruk, kelle needuseks oli olla hea õpilane, kes oli seetõttu lahedate laste hulgast välja heidetud ja kellega keegi ei suhelnud, vaatas samal ajal enda ette lauale. Vaene laps oli Tommysse armunud ja liigagi teadlik sellest, et Tommy on Kerryst sisse võetud. „Kes võiks vastu käivad seisukohad kokku võtta? Kas on soovijaid?”

Väljast kostis naerupahvak. Vaatasime kõik sinnapoole. Inglise keele õpetaja Kiki Gomez pidas tundi õues, sest ilm oli soe ja kena. Tema klass ei paistnud hajevil ega väsinud. Pagan võtaks. Oleksin pidanud enda lapsed ka välja viima.

„Annan teile vihje,” jätkasin tuimi nägusid vaadates. „Osariikide õigused föderaalse kontrolli vastu. Liit lahkulöömise vastu. Vabadus iseseisvalt valitseda kõigi inimeste vabaduse vastu. Orjus või selle puudumine. Kas tuleb midagi pähe?”

Samal hetkel kõlas tunni lõppu tähistav kellukeste helin ning letargilised õpilased ärkasid ukse poole tormates ellu. Üritasin seda mitte isiklikult võtta. Tavaliselt olid mu lõpuklassi õpilased rohkem huvitatud, kuid oli ju reede. Samal nädalal varem oli lapsi eksamitega pommitatud ja täna pidi olema tantsuõhtu. Sain aru.

Manningi akadeemia oli seda tüüpi ettevalmistuskool, millest Uus-Inglismaa kubiseb. Väärikas tellishoone kohustusliku luuderohu, magnoolia ja kontpuuga, smaragdrohelised jalgpalli- ja lacrosse’i-väljakud ning lubadus, et väikese maja hinna eest aitame teie lapsed sisse nende valitud ülikoolidesse – Princetoni, Harvardisse, Stanfordi või Georgetowni. 1880-ndatel asutatud kool oli omaette väike maailm. Paljud õpetajad elasid koolilinnakus, kuid need, kes ei elanud, kaasa arvatud mina, olid tavaliselt sama pahad kui lapsed ning ootasid igal reede pärastlõunal innukalt viimase tunni lõppu, et võiksid kodu poole suunduda.

Välja arvatud tol reedel. Tol reedel oleksin palju suurema rõõmuga jäänud kooli, valvanud tantsuõhtul või juhendanud lacrosse’i. Või, põrgu päralt, kas või tualette küürinud. Kõike muud peale mu õhtuste plaanide.

„Tsau, Grace!” ütles Kiki mu klassiruumi potsatades.

„Tere, Kiki. Paistis, et teil oli seal väljas lõbus.”

„Me loeme „Kärbeste jumalat”,” teatas Kiki.

„Loomulikult! Pole siis ime, et naersite. Miski ei tee päeva nii säravaks kui väike seatapp.”

Kiki muigas uhkelt. „Noh, Grace, kas leidsid kaaslase?”

Krimpsutasin nägu. „Ei, ei leidnud. See poleks ilus.”

„Oh, perse,” ütles ta. „Mul on nii kahju.”

„Noh, see pole veel maailma lõpp,” pomisesin vapralt.

„Oled kindel?” Kiki oli üksik nagu minagi. Ning keegi ei tea paremini kui kolmekümnendates üksik naine, et pulmabörsil on põrgu lahti. Mõne tunni pärast pidi mu nõbu Kitty, kes lõikas ükskord mu tuka juurteni maha, kui tema pool ööbisin, mehele minema. Kolmandat korda. Printsess Diana stiilis kleidis.

„Vaata, see on Eric!” pahvatas Kiki klassi idapoolsele aknale osutades. „Tänan sind, jumal!”

Eric oli kutt, kes igal kevadel ja sügisel Manningi akadeemia aknaid pesi. Kuigi oli alles aprilli algus, oli õhtupoolik soe ja vaikne ning Eric oli ilma särgita. Ta naeratas meie poole, teadlik oma ilust, ning pritsis ja kaapis aknaid.

„Kutsu tema!” pakkus Kiki, kui meest suure heakskiiduga silmitsesime.

„Ta on abielus,” laususin Ericult pilku pööramata. Ericule silmategemine oli üle pika aja üks kõige intiimsemaid kontakte, mis mul mõne mehega oli tekkinud.

„Õnnelikult abielus?” küsis Kiki, kes mehelesaamise nimel pere või paari hävitades risti ette poleks löönud.

„Jah. Jumaldab oma naist.”

„See on nii nõme,” pobises ta.

„Ma tean. Nii ebaaus.”

Meesideaal Ericu kujul pilgutas meile silma, saatis õhusuudluse ning vedas kummist äärega kaabitsat edasi-tagasi üle akna, õlalihased kaunilt pinguldumas, veenired pesulauda meenutaval kõhul ja päikesepaiste juustel sädelemas.

„Peaksin tõesti minema hakkama,” sõnasin, liigutamata ainsatki musklit. „Pean riideid vahetama ja puha.” Selle mõtte peale kiskus mu kõht krampi. „Kiki, oled sa kindel, et ei tea kedagi, kelle kaasa võtta võiksin? Ükskõik, keda? Ma tõesti, tõesti ei taha üksi minna.”

„Ma ei tea, Grace,” ohkas ta. „Võib-olla oleksid pidanud kellegi palkama nagu Debra Messingi filmis.”

„See on väike linn. Gigolo torkaks ilmselt silma. Tõenäoliselt poleks see ka mu mainele kuigi hea. „Manningi õpetaja palkab prostituudi. Vanemad muretsevad.” Seda sorti asi.”

„Kuidas oleks Julianiga?” küsis Kiki, mainides mu vanimat sõpra, kes sageli koos Kiki ja minuga väljas tüdrukuteõhtutel käis.

„Noh, mu perekond teab teda. Ta ei läheks läbi.”

„Kas poiss-sõbra või heterona?”

„Vist mõlemana,” kostsin.

„Pahasti küll. Vähemalt on ta võrratu tantsija.”

„Seda ta on.” Heitsin pilgu kellale ning terve nädala vahetpidamata nirisenud hirmuoja muutus jõeks. Asi polnud ainult üksinda vana vastiku Kitty pulma minekus. Pidin nägema Andrew’d alles kolmandat korda pärast lahkuminekut ning kaaslane oleks siinkohal kindlasti aidanud.

Nojah. Kui palju ma ka ei soovinud lihtsalt koju jääda ja „Tuulest viidut” lugeda või filmi vaadata, pidin siiski minema. Pealegi olin viimasel ajal liiga palju kodus olnud. Mu isa, geist parim sõber ja koer olid küll viimase peal seltsilised, kuid ei tohiks siiski jääda ainsateks meesteks mu elus. Ning alati oli mikroskoopiline võimalus, et kohtan kedagi just selles pulmas.

„Võib-olla Eric tuleb,” ütles Kiki, tormas akna juurde ja tõmbas selle lahti. „Keegi ei pea ju teadma, et ta on abielus.”

„Kiki, ei,” vaidlesin.

Ta ei kuulanud. „Eric, Grace peab täna õhtul pulma minema, ta ekspeika on seal ja tal pole kaaslast. Kas saad temaga kaasa minna? Teeskled, et jumaldad teda ja puha?”

„Tänan juba ette, aga ei,” hõikasin, nägu kuumusest kipitamas.

„Sinu eks, ah?” küsis Eric klaasi puhtaks pühkides.

„Jah. Võiksin parem kohe randmed katki lõigata.” Naeratasin näidates, et ei mõelnud seda tõsiselt.

„Oled sa kindel, et ei saa temaga kaasa minna?” küsis Kiki.

„Ilmselt teeks mu naine sellest probleemi,” vastas Eric. „Palun vabandust, Grace. Õnn kaasa.”

„Aitäh,” ütlesin. „Asi kõlab hullemana, kui see tegelikult on.”

„Kas ta pole vapper?” küsis Kiki. Eric nõustus, et olen küll, ja liikus järgmise akna juurde, Kiki ta lahkumist jälgides peaaegu aknast välja kukkumas. Naine hiivas end sisse tagasi ja ohkas. „Seega lähed üksi,” ütles ta sama tooniga, mida võiks kasutada arst, kui ütleb: „Kahjuks on see surmav.”

„Noh, ma ju proovisin, Kiki,” tuletasin talle meelde. „Johnny, kes mulle pitsat toob, on kohtingul Küüslaugus-ja-Anšoovises, kui suudad seda uskuda. Hooldekodu Brandon ütles, et pooks end pigem üles, kui kellegi kaaslasena pulma läheks. Ja ma sain äsja teada, et see nunnu kutt apteegis on alles seitsmeteistkümneaastane, ning kuigi ta ütles, et tuleks hea meelega, on apteegi Betty ta ema ja mainis midagi inimkaubanduse ja kiskjate kohta. Nüüd hakkan käima Farmingtoni apteegis.”

„Oi-jah,” ütles Kiki.

„Pole hullu. Ma jäin tühjade kätega. Nii et lähen lihtsalt üksi, olen õilis ja vapper, otsin sealt kellegi, kellele selga hüpata, ja lahkun koos kelneriga. Kui mul veab.” Irvitasin. Vapralt.

Kiki naeris. „Üksik olla on nõme,” kuulutas ta. „Ja, jumala eest, olla üksik pulmas…” Ta väristas end.

„Tänan ergutuskõne eest,” vastasin.

Neli tundi hiljem olin põrgus.

Mu kõhus loksus liigagi tuttav ja kergelt iiveldamaajav segu lootusest ja meeleheitest. Ausalt, arvasin, et neil päevil läheb mul üsna hästi. Jah, mu kihlatu oli mind küll viisteist kuud tagasi maha jätnud, kuid ma ei lamanud pöialt imedes looteasendis põrandal. Käisin tööl ja andsin oma tunde… hea küll, enda arvates. Käisin väljas. Tõsi küll, suurem osa mu ekskurssidest oli kas vanemate kodanikega tantsimine või Kodusõja lahingute taaslavastamine, kuid ma ikkagi käisin väljas. Ning jah, mulle meeldiks (teoreetiliselt) leida mees – umbes Atticus Finchi ja Tim Gunni segu ning George Clooney välimusega.

Nii et siin ma siis olin, järjekordses pulmas – neljandas suguvõsa pulmas alates Mahajätmisest, neljandas suguvõsa pulmas, kus olin ilma saatjata –, püüdes mänguliselt kiirata õnne, et sugulased lõpetaksid mu haletsemise ja katsed panna mind paari mõne veidra välimusega kauge nõoga. Samal ajal üritasin täiustada Muljet – kerge meelelahutus, sisemine rahulolu ja täielik mugavus. Umbes nii. Tsau! Ma olen täiesti rahul sellega, et olen järjekordses pulmas üksi, ega otsi sugugi meeleheitlikult meest, aga kui sa oled juhtumisi hetero, alla neljakümne viie, köitev, rahaliselt kindlustatud ja moraalselt aus, siis astu ligi! Kui olen selle mulje kord omandanud, kavatsen järgmiseks aatomi poolitada, sest see nõuab umbes samal tasemel oskusi.

Aga kes teab? Võib-olla peatub mu pilk täna kellelgi; kellelgi, kes on samuti üksik ja lootusrikas, olemata seejuures haletsusväärne – lihtsalt väite huvides ütleme, et näiteks lastekirurgil – ja nätaki! Me lihtsalt teaksime seda.

Paraku nägin tänu oma juustele välja parimal juhul nagu metsik mustlasiludus, kuid tõenäolisemalt pigem nagu Gilda Radner. Pean meeles pidama, et helistan vaimude väljaajajale ja uurin, kas saaks mu juustest kurjad hinged minema peletada. Mu soeng on nimelt tuntud selle poolest, et murrab kamme ja sööb juukseharju.

Hmm. Seal oli üks nunnu kutt. Mehelik, kõhn, prillidega, selgelt minu tüüp. Siis märkas ta mu pilku ning kobas otsekohe enda selja tagant kätt, mis oli käsivarre küljes, mis omakorda oli naise küljes. Mees säras naisele vastu, vajutas ta huultele suudluse ja heitis minu poole närvilise pilgu. Okei, okei, paanikaks pole mingit vajadust, härra, mõtlesin. Sõnum on vastu võetud.

Muuseas paistsid kõik alla neljakümnesed mehed kinni olevat. Kohal oli ka mõni kaheksakümnene, kellest üks minu suunas naeratas. Hmm. Kas kaheksakümnene on liiga vana? Võib-olla peaksingi vanema mehe peale välja minema? Võib-olla raiskan aega meestega, kellel on ikka veel funktsioneeriv eesnääre ja ehtsad põlved. Võib-olla on kommionudelgi omad plussid. Vana mees kergitas valgeid puhmaskulme, ent tiivaripsutus minu ehk armsa noore tibukesega lõppes järsult, kui abikaasa tal ägedalt küünarnukist haaras ja minu poole tauniva pilgu saatis.

„Ära muretse, Grace. Varsti on sinu kord,” kõmistas üks tädi udupasunaga sarnaneval häälel.

„Ei või iial teada, tädi Mavis,” vastasin armsa naeratusega. See oli täna juba kaheksas kord, kui niisugust mõtteavaldust kuulsin. Plaanisin lasta selle endale otsa ette tätoveerida. Ma ei muretse. Varsti ongi minu kord.

„Kas on raske neid koos näha?” haugatas Mavis.

„Ei, mitte sugugi,” luiskasin endiselt naeratades. „Mul on väga hea meel, et nad käivad.” Selge see, et rõõmus on vist liialdus, aga siiski. Mida muud siis öelda saaksin? See oli keeruline.

„Sa oled vapper,” lausus Mavis. „Sa oled üks vapper naine, Grace Emerson.” Siis trampis ta minema, otsides kedagi teist, keda piinata.

„Okei, lase tulla,” nõudis õde Margaret mu laua äärde istuma prantsatades. „Kas otsid mõnd head terariista, millega randmeid hakkida? Või kavatsed natuke vingugaasi sisse hingata?”

„Oh, kuula nüüd ennast, sa suur pehmik. Su õelik hoolitsus toob mulle lausa pisarad silma.”

Margaret irvitas. „Noh? Räägi oma suurele õele kõik ära.”

Rüüpasin suure sõõmu džinni toonikuga. „Ma hakkan pisut väsima inimestest, kes räägivad, kui vapper ma olen, nagu oleksin mingi granaadi otsa hüpanud mereväelane. See, et olen üksik, ei ole sugugi kõige hullem asi maailmas.”

„Mina soovin kogu aeg, et oleksin üksik,” kostis Margs, kui ta abikaasa meie juurde astus.

„Tsau, Stuart!” tervitasin õrnalt. „Ma ei näinud sind täna koolis.” Stuart oli Manningis koolipsühholoog ning tema oligi mind kuus aastat tagasi ajaloo osakonna avamisele kaasa võtnud. Ta elas teatud mõttes stereotüübi järgi… kandis triiksärke ja nende peal villaseid veste, tuttidega susse ja kohustuslikku habet. Leebe ja rahuliku mehena oli Stuart ülikoolis Margareti kohanud ja sellest ajast saati teda pühendunult teeninud.

„Kuidas sa vastu pead, Grace?” küsis ta, ulatades mulle värske versiooni mu põhijoogist, džinni tooniku ja sidruniga.

„Kõik on korras, Stuart,” vastasin.

„Tere, Margaret, tere, Stuart!” hõikas tädi Reggie tantsupõrandalt. Siis märkas ta mind ja tardus. „Oh, tere, Grace, küll sa näed kena välja. Ja pea püsti, kullake. Ühel päeval tantsid sa juba omaenda pulmas.”

„Jessas, aitäh, tädi Reggie,” vastasin, saates õele tähendusrikka pilgu. Reggie naeratas mulle nukralt ja triivis minema keelt peksma.

„Minu arust on see ikkagi jube,” ütles Margaret. „Kuidas Andrew ja Natalie üldse saavad… Helde Jeesus ja tema okaskroon! See ei mahu mulle lihtsalt pähe. Kus nad üldse on?”

„Grace, kuidas sul läheb? Kas püüad lihtsalt head muljet jätta, kullake, või on sinuga päriselt ka kõik korras?” See tuli emalt, kes oli nüüd meie laua juurde astunud. Tema järel tuli isa, kes lükkas ratastoolis enda muldvana ema.

„Tal on kõik korras, Nancy!” käratas ta. „Vaata teda! Kas sa ei näe, et temaga on kõik korras? Jäta ta rahule! Ära räägi sellest.”

„Ole vait, Jim. Ma tunnen oma lapsi ja sellel siin on valus. Hea lapsevanem saab sellest aru.” Ema saatis isale tähendusrikka ja külma pilgu.

„Hea lapsevanem? Ma olen suurepärane lapsevanem,” nähvas isa vastu.

„Minuga on kõik korras, emme. Papsil on õigus. Roosa ja rõõmus. Kuule, onju Kitty näeb viimase peal välja?”

„Peaaegu sama ilus nagu oma esimeses pulmas,” ütles Margaret.

„Kas sa Andrew’d oled näinud?” küsis ema. „Kas see on raske, kullake?”

„Minuga on kõik korras,” kordasin. „Ausõna. Kõik on korras.”

Mémé, mu üheksakümne kolme aastane vanaema, veeretas jääd viski ja soodavee klaasis. „Kui Grace ei suuda meest kinni hoida, siis on armastuses ja sõjas kõik korras.”

„Oo, ta on elus!” ütles Margaret.

Mémé ei teinud temast väljagi ning takseeris mind rähmaste silmade tauniva pilguga. „Minul polnud meeste leidmisega kunagi probleemi. Mehed armastasid mind. Omal ajal olin päris korralik iludus, teate küll.”

„Ja oled ikka veel,” laususin. „Sa ainult vaata ennast! Kuidas sa seda teed, Mémé? Sa ei paista päevagi vanemana kui sada kümme.”

„Palun, Grace,” pomises isa väsinult. „Sa valad õli tulle.”

„Eks naera, kui tahad, Grace. Vähemalt ei jätnud minu peigmees mind kunagi maha.” Mémé kulistas viimase Manhattani-lonksu alla ja ulatas klaasi papsile, kes selle kuulekalt vastu võttis.

„Sul pole meest vaja,” sõnas ema kindlalt. „Ühelgi naisel ei ole.” Ta tõstis mu isa poole tähendusrikka pilgu.

„Mida see tähendama peaks?” nähvas isa.

„Tähendab, mida tähendab,” kostis ema pinevalt.

Isa pööritas silmi. „Stuart, lähme teeme järgmise ringi, poeg. Grace, ma peatusin täna sinu maja juures ja sul on tõesti uusi aknaid vaja. Margaret, kullake, sa tegid Bleekeri juhtumiga head tööd.” See oli papsi stiil, muuta vestlus võimalikult tihedaks, saada asjadega justkui ühele poole, et võiks ignoreerida mu ema (ja enda oma). „Ja, Grace, ära järgmise nädala Bull Runi unusta. Meie oleme konföderaadid.”

Kuulusime isaga kolme osariigi suurimasse Kodusõja taaslavastajate ühingusse Vend Venna Vastu. Te olete meid näinud… meie olemegi need veidrikud, kes end väljakutel ja parkides toimuvate paraadide ja lavalahingute jaoks uhkesti riidesse panevad, üksteist tühjade padrunitega tulistavad ning rõõmsas agoonias maha kukuvad. Hoolimata faktist, et Connecticut ei elanud üle kogu Kodusõja tegevust (kahjuks), eirasime meie, Vend Venna Vastu fanaatikud, seda ebamugavat tõsiasja. Meie graafik algas igal kevadel, mil lavastasime mõne kohaliku lahingu, siis aga liikusime edasi tegelikesse lahingupaikadesse kogu Lõunas, ühinedes teiste taaslavastajate rühmadega, et oma kirele anduda. Oleksite üllatunud, kui teaksite, kui palju meiesuguseid seal kohal on.

„Su isa ja need jaburad lahingud,” pobises ema, kohendades Mémé kraed. Mémé oli silmanähtavalt sügavalt uinunud või surnud… aga ei, luine rind tõusis ja langes. „Noh, loomulikult ma ei lähe. Pean kunstile keskenduma. Te ju tulete sel nädalal näitusele, eks ole?”

Vahetasime Margaretiga ettevaatlikke pilke ja tõime kuuldavale mitte millekski kohustavaid häälitsusi. Ema kunst oli teema, mida oli parem mitte puudutada.

„Grace!” röögatas Mémé, üllatuslikult taas ellu ärgates. „Mine välja! Kitty hakkab kimpu viskama! Mine! Mine!” Ta pööras ratastooli ümber ja asus seda vastu mu sääri rammima sama armutult, nagu Ramses põgenenud heebrealastest orje rõhus.

„Mémé! Palun! Sa teed mulle haiget!” Tõmbasin sääred eest ära, aga teda see ei peatanud.

„Mine! Sul on vaja igasugust abi, mis on vähegi kättesaadav!”

Ema pööritas silmi. „Jäta ta rahule, Eleanor. Kas sa ei näe, et ta kannatab juba niigi piisavalt? Grace, kullake, sa ei pea minema, kui see sind kurvaks teeb. Kõik saavad aru.”

„Minuga on kõik korras,” ütlesin valjusti, libistades käega üle kontrollimatute juuste, mis olid end juukseklambritest vabaks murdnud. „Ma lähen.” Sest, kurat võtaks, kui ma seda ei teeks, oleks veel hullem. Vaene Grace, vaadake teda, ta lihtsalt istub nagu surnud opossum tee ääres, ei suuda isegi toolist tõusta. Pealegi hakkas Mémé tool juba mu kleidile märke jätma.

Läksin tantsupõrandale, olles sama elevil nagu Anne Boleyn teel võlla poole. Üritasin teiste lammaste hulka sulanduda, seistes taga, kus mul õieti polnud võimalustki kimpu haarata. Kõlaritest kostis „Cat Scratch Fever” – nii stiilne, et ma ei suutnud hirnatust alla suruda.

Siis nägin Andrew’d. Ta vaatas mulle otse silma, süüdi nagu patt. Uut kaaslast polnud kusagil näha. Mu süda jõnksatas.

Teadsin, et ta on siin, loomulikult. See, et ta tuleb, oli minu mõte. Kuid tema nägemine ja teadmine, et ta oli täna koos teise naisega nende esimesel avalikul üritusel paarina, pani mu käed higistama ja muutis kõhu jääkülmaks. Andrew Carson oli mees, kellega arvasin end abielluvat. Mees, kellega jõudsin abiellumisest kolme nädala kaugusele. Mees, kes hülgas mind, sest armus kellessegi teisesse.

Paar aastat tagasi, nõbu Kitty teises pulmas, oli Andrew olnud minu kaaslane. Olime mõnda aega koos olnud ning kui kimbu viskamise aeg kätte jõudis, olin põrandale läinud enam-vähem õnnelikuna, teeseldes piinlikkust, kuid olles endaga rahul, et mul on kindel poiss-sõber. Ma ei püüdnud kimpu kinni ja kui tantsupõrandalt naasin, pani Andrew mulle käe ümber õlgade. „Minu meelest oleksid võinud natuke rohkem pingutada,” ütles ta ja ma mäletan elevusvärinat, mille need sõnad tekitasid.

Nüüd oli ta siin koos uue tüdrukuga. Pikkade sirgete blondide juustega Nataliega. Ülipikkade jalgadega Nataliega. Arhitektist Nataliega.

Nataliega, mu ülijumaldatud noorema õega, kes selles pulmas arusaadavalt madalat profiili hoidis.

Kitty viskas kimbu. Tema õde, mu nõbu Anne, püüdis selle kinni, nagu kahtlemata oligi plaanis ja harjutatud. Piinaaeg sai läbi. Aga ei. Kitty märkas mind, tõstis seelikud üles ja tuiskas minu juurde. „Varsti on sinu kord, Grace,” kuulutas ta valjusti. „Pead ikka hästi vastu?”

„Selge see,” vastasin. „See kõik on nagu déjà vu, Kitty! Järjekordne kevad, sinu järjekordsed pulmad.”

„Vaeseke.” Ta pigistas kõvasti mu käsivart, nõrgudes ennasttäis kaastunnet, vaatas mu tukka (jah, viieteistkümne aasta jooksul, mis oli möödas ajast, mil ta selle maha lõikas, oli see tõesti tagasi kasvanud) ning läks tagasi oma peigmehe ja kahest esimesest abielust sündinud kolme lapse juurde.

Kolmkümmend kolm minutit hiljem otsustasin, et olen juba küllalt vapper olnud. Kitty vastuvõtt oli pöörded üles võtnud ning kuigi muusika oli särtsakas ja mu jalad sügelesid tantsupõrandale rahvale näitama, kuidas rumba välja peaks nägema, otsustasin koju suunduda. Kui siin oligi mõni üksik, hea välimusega, rahaliselt kindlustatud ja emotsionaalselt stabiilne mees, oli ta end laua alla peitnud. Üks lühike boksipeatus ja ma olengi teel.

Lükkasin ukse lahti, heitsin kiire ja hirmunud pilgu peeglisse – ma ei teadnudki, et mu juuksed võivad nii krässu minna, pühadevahe, need olid peaaegu horisontaalsed – ning hakkasin juba kõrvalust lahti lükkama, kui kuulsin vaikset heli. Kurba heli. Piilusin ukse alt sisse. Kenad kingad. Rihmikud, kõrged kontsad, ehtsast sinisest nahast.

„Hmm… kas kõik on korras?” küsisin kulmu kortsutades. Kingad paistsid tuttavana.

„Grace?” kostis vaikne hääl. Pole siis ime, et kingad tuttavana paistsid. Olime need noorema õega eelmisel talvel koos ostnud.

„Nat? Kullake, kas sinuga on kõik korras?”

Kostis riidesahinat; siis lükkas õde ukse lahti. Ta üritas naeratada, kuid selged sinised silmad olid hõbedastest pisaratest niisked. Märkasin, et ripsmetušš polnud laiali läinud. Ta nägi välja traagiline ja kaunis nagu Ilsa, kes Rickiga Casablanca lennujaamas hüvasti jättis.

„Mis viga, Nat?” küsisin.

„Oh, pole midagi...” Ta suu värises. „Kõik on korras.”

Olin hetke vait. „Kas see on kuidagi Andrew’ga seotud?”

Natalie kaunis otsaesine tõmbus kipra. „Hmm… noh… ma arvan, et meil ei tule midagi välja,” ütles ta veidi murduval häälel, mis ta reetis. Õde hammustas huulde ja vaatas maha.

„Miks?” küsisin. Mu südames võitlesid kergendus ja mure. Selge see, et mind ei tapa, kui Natil ja Andrew’l midagi välja ei tule, kuid polnud Natalie moodi olla nii melodramaatiline. Tegelikult olin teda viimati näinud nutmas siis, kui kaksteist aastat tagasi ülikooli läksin.

„Hmm… see on lihtsalt halb mõte,” sosistas ta. „Aga kõik on korras.”

„Mis juhtus?” küsisin. Sisimas loitis tung Andrew kägistada. „Mida ta tegi?”

„Ei midagi,” kinnitas Natalie kähku. „Ma lihtsalt… äh…”

„Mida?” küsisin uuesti, seekord tungivamalt. Natalie ei vaadanud mulle otsa. Ah, põrgusse see kõik. „Kas see on minu pärast, Nat?”

Ta ei vastanud.

Ohkasin. „Nattie, palun, vasta mulle.”

Natalie heitis mulle pilgu ja suunas selle siis uuesti põrandale. „Sa pole ju temast üle saanud, eks?” sosistas ta. „Kuigi ütlesid, et oled… Ma nägin su nägu seal väljas, kui kimpu visati, ja oh, Grace, mul on nii kahju. Ma poleks kunagi pidanud üritama…”

„Natalie,” katkestasin teda, „ma olen temast üle saanud. Olen küll. Ausõna.”

Natalie heitis mulle pilgu, mis oli nii raske süüst ja haletsusväärsusest ja tõelisest ängistusest, et järgmised sõnad tulid mu suust, ilma et oleksin neist täiesti teadlik olnud. „Tõde on see, Nat, et käin ühe mehega.”

Uups. Ma ei kavatsenud seda öelda, kuid see töötas nagu võluvägi. Natalie pilgutas minu poole silmi ning veel kaks pisarat nirises alla mööda ta roosi õielehe karva põski, kuid näos koitis lootus ja silmad läksid pärani. „Käid või?” küsis ta.

„Jah,” luiskasin ja võtsin taskuräti, et ta nägu tupsutada. „Nüüd juba paar nädalat.”

Nati traagiline ilme hakkas kaduma. „Miks sa teda täna kaasa ei võtnud?” küsis ta.

„Oh, tead ju küll. Pulmad. Kõik lähevad elevile, kui kellegagi koos tuled.”

„Sa ei öelnud mulle,” ütles ta, kerge kulmukortsutus otsaesist kibrutamas.

„Noh, ma ei tahtnud midagi öelda seni, kuni tean, et asi on mainimist väärt.” Naeratasin taas, soojenedes selle mõtte peale – täpselt nagu vanasti –, ja seekord naeratas Nat vastu.

„Mis ta nimi on?” küsis ta.

Olin imepõgusa hetke vait. „Wyatt,” vastasin rehvivahetuse fantaasiat meenutades. „Ta on arst.”