Читать книгу Liiga hea, et olla tõsi - Kristan Higgins - Страница 8

Ütlen vaid seda, et ülejäänud osa õhtust oli kõigi jaoks parem. Natalie pukseeris mind tagasi lauda, kus istusid ülejäänud sugulased, ja käis peale, et oleksime natuke aega koos, sest enne oli ta olnud liiga närvis selleks, et minuga tol päeval üldse rääkida.

„Grace käib ühe mehega!” kuulutas ta õrnalt, silmad säramas. Margaret, kes oli valuga kuulanud, kuidas Mémé oma ninapolüüpe kirjeldab, suunas kohe tähelepanu minule. Ema ja isa katkestasid nägeluse, et mind küsimustega rünnata, kuid mina jäin kindlaks oma loole, et sellest on veel natuke vara rääkida. Margaret kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi. Otsisin silmanurgast Andrew’d – nad Nataliega olid murest mu tunnete pärast teineteisest veidi eemale hoidnud. Andrew’d polnud silmapiiril.

„Ja millega see inimene elatist teenib?” nõudis Mémé. „Ta pole ju ometi mõni neist vaestest õpetajatest? Sinu õdedel õnnestus saada töö, mille eest makstakse korralikku palka, Grace. Ma ei tea, miks sinul ei õnnestu.”

„Ta on arst,” kostsin, rüübates sõõmu kelneri toodud džinni ja toonikut.

„Mis arst, kullake?” küsis isa.

„Lastekirurg,” vastasin leebelt. Üks sõõm, järgmine. Loodetavasti kirjutatakse mu õhetus kokteili, mitte valetamise arvele.

„Oh!” Nat ohkas ja ta näole ilmus ingellik naeratus. „Oh, Grace.”

„Suurepärane,” ütles isa. „Hoia teda kinni, Grace.”

„Ta ei pea mitte millestki kinni hoidma, Jim,” nähvas ema. „Ausõna, sa oled tema isa! Kas sa tõesti pead teda niimoodi maha tegema?” Siis jätsid nad mind rahule ja alustasid järgmist vaidlust. Kui tore, et Vaene Grace pole viimaks ometi enam nende asjade nimekirjas, mille pärast peab muretsema!

Sõitsin taksoga koju, väites, et olen mobiili kuhugi kaotanud ja pean kindlasti oma imelisele arstist poiss-sõbrale helistama. Samuti vältisin Andrew’ga rääkimist. Viskasin Natalie ja Andrew Scarlett O’Hara stiilis – ma mõtlen sellele homme – peast välja ning keskendusin selle asemel uuele väljamõeldud poiss-sõbrale. Tore, et mul oli mõni nädal tagasi kumm lõhkenud, sest muidu poleks ma nii ruttu jalgu alla saanud.

Kui tore see oleks, kui Wyatt, lastekirurg, oleks tõesti minu mees. Kui ta oleks hea tantsija, kui ta ainult mõningaid samme ja pöördeid teaks. Kui ta oskaks Méméd võluda, küsiks emalt ta skulptuuride kohta ja nende kirjeldused välja kannataks. Kui ta mängiks golfi nagu Stuart ja mõlemad mehed hommikul ühiseid plaane peaksid. Kui ta juhuslikult teaks natuke Kodusõjast. Kui vahel jääks tal rääkides lause pooleli, sest ta vaataks mulle otsa ja lihtsalt unustaks, mida ütlema pidi. Kui ta viiks mind trepist üles, tõmbaks selle ebamugava kleidi luku lahti ja paneks mind nagu segane.

Takso pööras minu tänavale ja peatus. Maksin juhile, tulin autost välja ja lihtsalt seisin hetke maja vaadates. See oli nooremapoolne kolmekorruseline Victoria-aegne maja, pikk ja kitsas. Paar vaprat nartsissi seisis kõikudes kõnnitee ääres ning peagi puhkevad tulbipeenrad roosadeks ja kollasteks. Maikuus täidavad maja idanurgas kasvavad sirelid kogu maja võrratu lõhnaga. Veedan suurema osa suvest verandal, lugedes, mitmele ajakirjale artikleid kirjutades ning oma Bostoni sõnajalgu ja begooniaid kastes. Minu kodu. Kui ma selle maja ostsin – õigemini kui me Andrew’ga selle ostsime –, oli see räämas ja hüljatud. Nüüd võis sellega juba uhkeldada. Minu majaga sobis uhkeldada, sest Andrew jättis mind maha enne, kui paigaldati uus isolatsioon, kui seintelt värv maha kraabiti ja need uuesti üle värviti.

Kuuldes kiviplaatidel kõrgete kontsade klõbinat, ilmus aknale Anguse pea, pannes mind muigama… ja siis värisema. Ilmselt olin kergelt jokkis ning seda tõsiasja alahinnanud, sest kobasin tulutult võtmeid. Käes. Võti lukuauku, pööre. „Tere, Angus McFangus! Emme on kodus!”

Väike koerake sööstis minu juurde ning siis, suutmata mu olemasolu imest kuidagi üle saada, tormas Victoria ajastu maja alumisel korrusel ringiratast – elutoas, söögitoas, köögis, esikus ja seejärel uuele ringile. „Kas sa… igatsesid… emme järele?” Viimaks sai ta energia otsa ning ta tõi mulle oma tänaõhtuse ohvri, räbalateks rebitud salvrätipaki, mille uhkelt mu jalge ette asetas.

„Tänan, Angus,” ütlesin, mõistes, et see on kingitus. Ta vajus lõõtsutades minu ette maha, mustades nööpsilmades jumaldav pilk ning tagajalad nagu lennates välja sirutatud, asendis, mida pidasin Superkoera poosiks. Istusin, lükkasin kingad jalast ja sügasin Anguse väikest kavalat pead. „Tead, mida? Meil on nüüd poiss-sõber,” sõnasin. Angus limpsis rõõmsalt mu kätt, röhatas ja jooksis siis kööki. Hea mõte. Võtsin kerge eine jaoks sihikule Ben & Jerry. Hiivasin end toolist püsti, vaatasin aknast välja ja tardusin.

Naabermaja seina ääres hiilis üks mees.

Loomulikult oli õues pime, kuid tänavalatern valgustas selgelt meest, kes aeglaselt mööda mu kõrvalmaja seina äärt kõndis. Ta vaatas mõlemale poole, peatus, läks siis maja taha, ronis tagatrepist üles ning katsus aeglaselt ja ettevaatlikult uksenuppu. Paistab, et lukus. Mees vaatas mati alla. Ei midagi. Siis tõmbas uuesti uksenupust, seekord kõvemini.

Ma ei teadnud, mida teha. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas majja sisse murtakse. Selles Vahtra tänava majas nr 36 ei elanud keegi. Kahe Peterstonis elatud aasta jooksul polnud ma isegi näinud kedagi selle poole vaatamas. Maja oli omamoodi bangalo-stiilis ja üsna räämas, selle kallal oli vaja kõvasti tööd teha. Olin sageli mõelnud, miks keegi seda ära ei osta ja korda ei tee. Kindlasti pole seal sees midagi varastamist väärt…

Valjusti neelatades taipasin, et kui sissemurdja peaks minu poole vaatama, näeks ta mind üsna selgesti, sest minu majas põles tuli ja kardinad olid eest ära. Mehelt pilku pööramata sirutasin aeglaselt käe ja kustutasin tule.

Kahtlusalune, nagu teda juba nimetasin, tõukas õlaga ust. Ta kordas tegevust, seekord tugevamini, ja ma põrkasin tagasi, kui ta õlg ust tabas. Ei õnnestunud. Ta proovis uuesti, taganes, siis aga läks akna juurde, tõstis peopesad silmade ümber ja piilus sisse.

See kõik paistis väga kahtlasena. Selge see, et mees üritas akent lahti teha. Jälle polnud tal õnne. Jah, võib-olla olin vaadanud liiga palju episoode „Seadust ja korda”, mis on kõikjal iga üksiku naise sõber, kuid siin paistis asi küll üsna selge olevat. Tühjas naabermajas sooritati parajasti kuritegu. Kindlasti polnud see hea. Mis siis, kui sissemurdja siia tuleb? Oma kahe maa peal veedetud aasta krooniks pidi Angus nüüd läbi tegema kodu kaitsmise tuleproovi. Kingade ja tualettpaberirullide lõhkirebimisega oli ta küll hakkama saanud. Kuid kaitsta mind keskmise suurusega isase eest? Pole kuigi kindel. Ja kas sissemurdja oli ikka keskmine? Mulle paistis ta üsna jõulisena. Üsna tugevana.

Lasin tavalisel õudsete kujutluspiltide vool peast läbi tormata ning taipasin, et vaevalt need tegelikult teostuvad. Mees, kes nüüd juba järgmist akent katsus, ei olnud ilmselt mõrvar, kes otsib kohta, kuhu surnukeha peita. Ilmselt polnud tal autos ka miljoni dollari väärtuses heroiini. Ning ma lootsin üsna innukalt, et tal polnud plaanis keskmise suurusega emast oma keldrisse aheldada ja oodata, kuni naine piisavalt kaalus maha võtab, et tema nahka saaks kasutada uue kleidi kokkutraageldamiseks nagu „Voonakeste vaikimises”.

Sissemurdja katsus teist korda ukse kallal õnne. Olgu, semu, mõtlesin. Mis liig, see liig. On aeg võimuesindajatele helistada. Isegi kui ta polnud mõrvar, kavatses ta silmanähtavalt majja sisse murda. Milline see tegusõna oligi? Sisse murda? Kõlab naljakalt. Jah, muidugi, olin täna õhtul joonud kaks džinni toonikuga (või oli neid kolm?) ning joomine polnud just mu tugevam külg, aga ikkagi. Ükskõik, kuidas ma seda pööran, paistis naabermajas toimuv üsna kuradima kriminaalsena. Mees kadus taas maja tagaosast ning ma oletasin, et ta otsib endiselt kohta, kust sisse minna. Mida põrgut. On aeg oma maksudollareid kasutada ja võmmidele helistada.

„911, palun, täpsustage oma hädaolukorda.”

„Tere, kuidas läheb?” küsisin.

„Kas teil on hädaolukord, proua?”

„Oh, noh, teate, ma pole kindel,” vastasin, pigistades ühe silma kinni, et sissemurdjat paremini näha. Mul ei vedanud; mees oli maja kaugema nurga taha kadunud. „Minu meelest röövitakse minu kõrvalmaja. Ma olen Peterstonis, Vahtra tänaval number 34. Grace Emerson.”

„Üks hetk, palun.” Kuulsin taustal raadio kraaksatust. „Meil on teie piirkonnas patrullauto, proua,” ütles naine hetke pärast. „Saadame üksuse kohe sinna. Mida te täpselt näete?”

„Hmm, praegusel hetkel mitte midagi. Aga ta… kaardistas olusid, saate aru?” ütlesin võpatades. Kaardistas olusid? Kes ma õige olen, Tony Soprano? „Ma tahan öelda, et ta kõndis ringi ning katsus uksi ja aknaid. Teate, seal ei ela kedagi.”

„Tänan teid, proua. Politsei peaks iga hetk sinna jõudma. Kas tahate, et jääksime telefonile?” küsis ta.

„Ei, kõik on korras,” vastasin, tahtmata väga hüsteerilisena paista. „Tänan teid.” Panin toru ära, tundes end ebamääraselt kangelaslikuna. Tavaline naabrivalvaja nagu ma olin.

Ma ei näinud enam köögist meest ja lipsasin elutuppa (uups, veidi ähmane tunne… võib-olla oli džinne toonikuga siiski kolm). Aknast välja piiludes ei näinud ma midagi ebatavalist. Ega kuulnud ka sireene. Kus need võmmid siis olid? Võib-olla oleksin pidanud telefonile jääma. Mis siis, kui sissemurdja taipab, et seal polegi midagi varastada, ja vaatab siis siiapoole? Minul oli küll terve hulk toredaid asju. See sohva läks mulle peaaegu kaks tonni maksma. Mu arvuti oli kunstiteos. Ning eelmiseks sünnipäevaks kinkisid ema ja isa mulle võrratu plasmaekraaniga teleka.

Vaatasin ringi. Kindlasti on see jabur, kuid oleksin end paremini tundnud, kui oleksin olnud… noh, mitte relvastatud, aga midagigi. Mul polnud püstolit, jumal teab… Ma pole see tüüp. Vaatasin nugade sahtlisse. Mnjah. See paistis olevat veidi liig, isegi minu jaoks. Selge see, et mul oli pööningul kaks Springfieldi vintpüssi, rääkimata täägist koos kogu ülejäänud Kodusõja varustusega, kuid me ei kasutanud kuule ja ma ei suutnud eriti ette kujutada, et torkan kellegi täägiga läbi, kuigi lahingute taaslavastustes oli olnud lõbus nii mängida.

Elutuppa hiilides avasin kapi ja takseerisin oma võimalusi. Riidepuu, kasutu. Vihmavari, liiga kergekaaluline. Kuid oodake, seal tagapool oli mu vana, keskkooliaegne maahokikepp. Olin seda kõik need aastad sentimentaalsetel põhjustel alles hoidnud, meenutades põgusat ajaperioodi, mil olin olnud sportlane, ja olin nüüd rõõmus. Polnud küll suurem asi relv, kuid ikkagi kaitsevahend. Täiuslik.

Angus magas nüüd oma asemel, köögis punutud korvis punasel sametpadjal. Ta lamas selili, karvased valged käpad õhus, väikesed alumised hambad ülemiste peal kinni. Ta ei näinud sedamoodi välja, nagu kavatseks ta rünnaku puhul kuigi palju abiks olla. „Tõuse, kauboi Angus,” sosistasin. „Tead, see, et sa oled nunnu, ei ole sugugi veel kõik.”

Koer aevastas ja ma tõmbusin küüru. Kas sissemurdja kuulis seda? Kui juba selle peale läks, siis kas ta kuulis, kui ma telefoniga rääkisin? Söandasin elutoa aknast välja piiluda. Võmme polnud ikka veel. Kõrvalmaja juures polnud ka mingit liikumist. Võib-olla oli ta läinud.

Või siia tulemas. Mulle järele tulemas. Noh, igatahes minu asjadele. Või mulle. Ei või iial teada.

Hokikepi käeshoidmine rahustas mind. Võib-olla peaksin lihtsalt ülakorrusele lipsama ja end pööningule luku taha panema, mõtlesin. Istuma nende vintpüsside kõrval, kuigi mul pole kuule. Kindlasti saavad politseinikud naabermaja vargaga hakkama. Ning kui võmmidest rääkida, liugles must-valge patrullauto piki tänavat ja parkis otse Darrenite maja ette. Tore. Mu turvalisus oli tagatud. Läksin lihtsalt kikivarvul söögituppa vaatama, kas härra Sissemurdja on silmapiiril.

Ei. Ei midagi. Ainult sireliokste klõbin vastu aknaid. Kui akendest rääkida, siis papsil oli õigus. Need tuli tõesti välja vahetada. Tundsin tuuletõmbust ja väljas polnud isegi kuigi tugev tuul. Sel aastal oli mu küttearve olnud mõrvarlik.

Just siis kostis vaikne koputus uksele. Ah, võmmid. Kes ütles, et neid pole kunagi kohal, kui sul neid vaja on? Angus hüppas üles, nagu oleks elektrivoolust särtsu saanud, sööstis ukse juurde, tantsis rõõmsalt ja hüples kiledalt haukudes nii, et kõik neli käppa tõusid maast lahti. Auh! Auhauhauhauh! „Pst!” ütlesin talle. „Istu. Paigal. Rahune maha, kullake.”

Kepp ikka käes, avasin välisukse.

Seal polnud võmme. Otse minu ees seisis sissemurdja. „Tere,” ütles ta.

Kuulsin, kuidas kepp teda tabas, enne kui taipasin, et liigutasin. Siis teadvustas mu tardunud aju igasuguseid asju korraga – puidu summutatud tümps vastu inimkeha. Värin käsivarres. Hämmeldunud ilme sissemurdja näol, kui ta sirutas käe, et silm kinni katta. Oma värisevad jalad. Niinimetatud sissemurdja aeglane põlvilivajumine. Anguse hüsteeriline klähvimine.

„Oeh,” ütles sissemurdja nõrgalt.

„Tagasi,” viiksatasin, lehvitades hokikeppi. Kogu mu keha värises tugevasti.

„Jessas, proua,” pomises mees, hääl pigem üllatunud kui midagi muud. Angus haaras raevunud lõvikutsikana lõrisedes sissemurdja käisest kinni ning raputas oma väikest pead mingitki kahju tekitada püüdes edasi-tagasi, saba rõõmsalt lehvimas ja keha perenaise kaitsmise elevusest värisemas.

Kas oleksin pidanud kepi alla laskma? Kas poleks see esimene hetk, mil ta minust kinni haarata saab? Kas just seda viga ei teinud enamik naisi, enne kui nad keldrisse visati ja näljutati, kuni nahk lahtiselt rippuma hakkas?

„Politsei! Käed üles!”

Õigus! Politsei! Jumal tänatud! Kaks politseinikku jooksid üle mu muruplatsi.

„Käed üles! Kohe!”

Kuuletusin, hokikepp libises mul käest, põrkas vastu sissemurdja pead ja maandus verandapõrandal. „Kristuse nimel,” pobises sissemurdja võpatades. Angus lasi käisest lahti ning sööstis selle asemel kepi kallale, lõbusalt urisedes ja klähvides.

Sissemurdja kõõritas minu poole üles. Nahk silma ümber oli helepunaseks tõmbunud. Ja, oh heldus, kas see oli veri?

„Käed pea peale, semu,” ütles üks võmm käeraudu välja võttes.

„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles sissemurdja, kuuletudes (nagu ma kujutlesin) niisuguse inimese väsinud alistumisega, kes on seda varemgi läbi teinud. „Mida ma tegin?”

Esimene võmm ei vastanud, lihtsalt klõpsas käerauad kinni. „Palun, minge sisse, proua,” lausus teine politseinik.

Sulasin viimaks oma käed-üles-asendist üles ja komberdasin sisse. Angus lohistas minu järel sisse hokikepi, enne kui selle vedelema jättis, et rõõmsaid ringe tehes ümber mu pahkluude sibada. Vajusin sohvale ja võtsin koera sülle. Angus limpsis kõvasti mu lõuga, haugatas kaks korda ja hammustas siis mu juukseid.

„Kas teie olete preili Emerson?” küsis võmm kergelt üle hokikepi astudes.

Noogutasin, ikka veel tugevasti värisedes, süda rinnus galopeerimas nagu Seabiscuit finišisirgel.

„Mis siin siis juhtus?”

„Ma nägin seda meest naabermaja ust maha murdmas,” vastasin, juukseid Anguse hammaste küljest lahti harutades. Rääkisin kiiresti ja mu hääletoon oli kõrge. „Kus, muuseas, keegi ei ela. Ja nii ma siis helistasingi teile ja siis tuli ta otse mu verandale. Siis ma lõin teda maahokikepiga. Ma mängisin keskkoolis.”

Nõjatusin sohva seljatoele, neelatasin, vaatasin aknast välja ja hingasin paar korda sügavalt sisse, üritades mitte üle pingutada. Võmm andis mulle hetke aega ning mina silitasin Anguse karmi karva, pannes kutsu rõõmust niutsuma. Kui sellele nüüd mõtlesin, siis võib-olla polnudki sissemurdjale virutada nii… hädavajalik. Mulle torkas pähe, et mees ütles: „Tere.” Igatahes minu meelest ta tegi seda. Ta ütles tere. Kas sissemurdjad tervitavad tavaliselt oma ohvreid? Tere. Mulle meeldiks teie maja paljaks röövida. Kuidas te sellesse suhtute?

„Kas teiega on kõik korras?” küsis võmm. Noogutasin. „Kas ta tegi teile viga? Ähvardas teid?” raputasin pead. „Miks te ukse lahti tegite, preili? See polnud küll tark tegu.” Ta kortsutas taunivalt kulmu.

„Äh, noh, ma mõtlesin, et need olete teie. Nägin teie autot. Ja ei, ta ei teinud mulle liiga. Ta lihtsalt…” ütles tere. „Ta nägi välja, hmm… kahtlane? Mingis mõttes? Teate, ta hiilis ümber selle maja, see on kõik. Hiilis ja vaatas, umbes nagu piilus? Ja seal ei ela keegi. Keegi pole seal elanud sellest ajast saati, kui mina olen siin elanud. Ja ma ei kavatsenud tegelikult teda lüüa.”

Noh, kas see ei kõlanud nutikalt!

Võmm heitis mulle kahtleva pilgu ning kirjutas paar asja oma väikesesse musta märkmikku. „Kas olete joonud, preili?” küsis ta.

„Natuke,” vastasin süüdlaslikult. „Loomulikult ei juhtinud ma autot. Olin pulmas. Mu nõo omas. Ta ei ole eriti kena. Igatahes jõin ma kokteili. Džinni toonikuga. Noh, rohkem nagu kaks ja pool. Võib-olla kolm?”

Võmm lõi märkmiku plaksuga kinni ja ohkas.

„Butch?” Teine politseinik pistis pea ukse vahelt sisse. „Meil on probleem.”

„Kas ta jooksis minema?” pahvatasin. „Kas ta põgenes?”

Teine võmm heitis mulle haletseva pilgu. „Ei, preili, ta istub teie trepil. Panime tal käed raudu, nii et te ei pea millegi pärast muretsema. Butch, kas sa saad hetkeks välja tulla?”

Butch lahkus, püstol valguses helkimas. Angust enda vastu surudes läksin kikivarvul elutoa akna juurde ja tõmbasin eest kardina (sinine toorsiid, väga ilus). Seal see sissemurdja oligi, istus ikka veel mu esitrepil, selg minu poole, politseinik Butch ja tema partner aga pidasid nõu.

Nüüd, kui ma enam surmahirmu ei tundnud, uurisin meest hoolega. Sassis pruunid juuksed, tegelikult üsna meeldiv. Laiad õlad… tore, et ma temaga rüselema ei hakanud. Noh, vähemalt veel rohkem rüselema. Tugevad käsivarred, otsustades selle järgi, kuidas kangas lihaste ümber pingul oli. Kuid see võis tulla ka lihtsalt poosist, mis oli talle peale sunnitud, sest käed olid selja taha raudu pandud.

Otsekui mu kohalolekut tajudes pöördus sissemurdja minu poole. Kargasin võpatades akna juurest eemale. Ta silm oli juba kinni paistetanud. Põrgut küll. Ma ei kavatsenud talle liiga teha. Õieti polnud ma midagi kavatsenud… lihtsalt tegutsesin hetke ajel.

Politseinik Butch tuli sisse tagasi.

„Kas tal on jääd vaja?” sosistasin.

„Temaga saab kõik korda, preili. Ta ütleb, et elab kõrvalmajas, aga viime ta jaoskonda ja uurime, kas see leiab kinnitust. Kas te saate mulle oma kontaktandmed öelda?”

„Muidugi,” vastasin ja lugesin ette oma telefoninumbri. Siis jõudsid võmmi sõnad pärale. Elab kõrvalmajas.

Mis tähendas, et olin just virutanud kepiga oma naabrile.