Читать книгу Minu Tšehhi. Parajad Švejkid - Kristel Halman - Страница 6

Tšehhi jõuan ma Hollandi kaudu. Nimelt on mul juba aastaid olnud eriline sümpaatia Hollandi vastu. Kindlasti on põhjuseks ka üks mu suguvõsa haru, kes on sõjaajast saadik Hollandis elanud.

Esimene külaskäik sellele maale istutas minusse kindla soovi too veidrakõlaline, paljude arvates isegi kole hollandi keel kindlasti ära õppida. Mulle oli see keel kuidagi lähedane, ehk nende eesti keelelegi omaste kahekordsete täishäälikute ja meie mõningate ühiste sõnade pärast: kroon, kraan või kelder. Aastate jooksul jõudsingi talviti õppida keelt koos teiste entusiastidega Tallinnas, suviti aga Belgias ja Hollandis, lisaks saada Eesti-Hollandi sõprade klubi liikmeks, ning unistada kuskil Hollandi linnakeses elamisest, õppimisest ning igapäevasest tuult ja vihma trotsivast rattasõidust mööda perfektselt hoolitsetud tänavaid. Otsustasin teha unistusest eesmärgi ja hakata selle nimel reaalselt tegutsema: võtta väike puhkus ülikoolist Tallinnas ja hankida endale aastaks stipendium Hollandisse Leideni ülikooli, välismaalastele mõeldud hollandi keele ja kultuuri erialale. Kuigi seda sorti stipendiumi oli väga väike võimalus saada, püsis südames siiski lootus ja peas tegin plaani, et kui sügisel aastaks Hollandisse saan minna, siis seekord naudin suve Eestis ja reisima ei lähe.

Kui ühel 2001. aasta juunikuu päeval Hollandist tulnud ümbriku ootusärevalt avan ja viisakast kirjast äraütleva vastuse välja loen, on nördimus suur. Peale esimest hingehaavade ravitsemist tekib uus mure: kui nüüd Eestisse jään, siis on kahju, et suveks pole ühtki põnevat reisi ootamas. Paanilise kiirusega hindan rahalisi ja ajalisi võimalusi: vaese üliõpilasena pole esimest ollagi, teist on ülearugi. Nuputan sellise olukorraga sobivaid reisisihtkohtasid. Ootamatult kangastub silme ette kunagi ühelt tuttavalt Läti hipilt saadud postkaart Prahast ja tema tervitusest meelde jäänud sõnad: lahe ja odav. Niisiis, asi otsustatud: sihtkoht Praha!

Saatus tahab, et ma sinna reisile kindlasti läheksin, ja pakub mulle ootamatult kiire võimaluse paarinädalase suvise tööotsaga endale piisav reisiraha koguda. Ka majutuse poolest läheb uskumatult hästi. Tšehhitar Lucie, kellega aasta varem Belgias Flaamimaal hollandi keele suvekursusel sõbrunenud olin, kutsus mind juba siis Prahasse külla, kuid vahepealse aasta jooksul oli ta orbiidilt täiesti kadunud. Nüüd hõiskab ta mulle järsku üllatavalt kiiresti saabunud e-kirjas vastuseks, et ma tuleks kohe ja oleks tema juures nii kaua, kui tahan.

Mitte just jõuka üliõpilase klassikalise kombe kohaselt pean valima kõige odavama transpordi – bussi. Veel odavam oleks hääletada, aga seda tegin juba mõni aasta varem paari sõbraga Lõuna-Prantsusmaale reisides. Viitsimatus, kaine mõistus ja ohutunne keelavad üksi hääletamise ja suunavad mind ühel augustikuu hilisõhtul Tallinna bussijaama, et võtta esmalt ette paaritunnine sõit Riiga.

Peale tüütut ööd bussis tervitab meid päikeseline ja varahommikune Riia. Kell on 6.40. Oleme alles Riia piiril, aga kahekümne minuti pärast väljub buss Prahasse. Kas jõuan? Bussijuht vastab minu närvilise küsimuse peale rahulikult, et kohe-kohe oleme bussijaamas. Kohale jõudes haaran pagasiruumist seljakoti ja torman tuhatnelja number ühe peatuse juurde, kus sagib juba suur hulk rahvast.

Lähenen ühele lahke olemisega noorele brünetile naisele ja küsin temalt inglise keeles: „Kas siit peatusest läheb praegu buss Prahasse?“

Saan jaatava vastuse ja minutikeseks meievaheline vestlus jätkub.

„Ma lähen ise ka tagasi Prahasse. Käisin esimest korda Eestis, ühel oma sealsel sõbral külas,“ selgitab tšehhitar sõbralikul toonil.

„Mina jällegi olen eestlane, tulin just Tallinnast ja lähen esimest korda Prahasse oma tšehhi sõbrannale külla,“ tutvustan end.

Juba saabubki veidi kulunud välimusega buss ja naeratuste saatel läheme vestluskaaslasega lahku, kumbki sõidukis oma koha leides. Rohkem ma temaga selle reisi ajal ei trehva.

Minu istmenaabriks satub noor, heledapäine ja jutukas eestlanna Kadri, kes sõidab Prahasse tšehhist abikaasa juurde. Räägime maast ja ilmast kogu pika reisipäeva jooksul, tema käest õpin ka esimesed tšehhikeelsed sõnad „To je můj pas“ – see on minu pass –, mida ta järgmisel hommikul kõlaval selgel häälel Tšehhi piirivalvurile ütleb, kui tagastatavate passide hulgast enda oma välja õngitseb.

Piiriäärsel künklikul maastikul asuvasse Náchodi linnakesse sisse sõites saabub mu hinge mingi imelik rahu. Buss möödub madalatest, tänaval üksteise külge lükitud heledatoonilistest majadest. Varahommikuses päikesesäras, kuid veidi karges õhus tundub see vaikne, tasapisi ärkav linnake nagu kergendusohe. Vastupidi lõpmatuna tunduvale Poolale ei märka ma siinsetel majadel ega aedadel kirjut, silmi ja närve häirivat reklaamplakatite rägastikku. Kõik on kuidagi puhas ja tüüne.

Sõit jätkub läbi Tšehhi avara maastiku, maisipõllud vaheldumas kuldkollaste päevalilleväljade ja puudesaludega.

Enne Prahasse jõudmist läbime Hradec Králové, mille suursugusest kesklinnast saan aimu alles hiljem juhuslikult ühe tuttava fotosid nähes. Ikka ja jälle tutvun mõne uue maa või linnaga selle bussijaama kaudu. Neis on sageli lisandiks kahtlane ja elust räsitud kontingent, kes näiliselt sisutult ringi longib või pinkidel pikutab. Valdavalt pole need kohad just esindusliku välimusega esmatutvused, ja piinlikkust tundes pean endale tunnistama, et olen nii mõnestki linnast kujundanud arvamuse selle bussijaama või isegi tualettruumi järgi. Samasse rühma satub ka Hradec Králové, mille bussijaam on sel hetkel veel ajast-arust, tuhmides värvides ning tekitab minus ajas tagasi rändamise tunde. Umbes kaks tundi hiljem Praha hallikasse ja tolmusesse Florenci bussijaama sisse sõites tekib mul ka Prahast hetkeks viletsa sovetliku linna kuvand.

Bussiuksed avanevad ja astun saginasse – töönädal on algamas ja väljas on tõesti palavaks läinud. Lucie ootab mind saabuvate busside peatuses, päikeseprillid ninal, kohevad pruunikad õlgadeni juuksed päikesesäras helkimas, lühike tellisepunane kleidike seljas ja rõõmus naeratus näol. Turismifirma korraliku suvise asendustöötajana on tal juba näpus väike raamatuke Tšehhi vabariigi vaatamisväärsuste kohta. Selle lehekülgedel on sadu trükiridu korralikult punase pastaka ja joonlaua abil alla kriipsutatud. Kõik minu reisi õnnestumise hüvanguks! Lucie seletab, et peab paariks tunniks tööle minema ja mind üksi jätma. Viime mu seljakoti tema lähedal asuvasse kontorisse hoiule. Seinal värvilisi, reisima meelitavaid postreid uurides täiendan tasapisi tekkivat tšehhikeelset sõnavara eksootiliste Řecko ja Turecko võrra: Kreeka ja Türgi. Kunagi ehk lähen ka sinna kanti, aga kõigepealt tahan Tšehhit avastada!

Bussijaama tekitatud kesisevõitu esmamulje Prahast purustab järgmise poole tunni jooksul õnneks see, et seisan silmitsi ühe kõige majesteetlikuma vanalinnaga, mida olen senini kohanud.

Jalutan mööda hommikusi mustrilise sillutisega tänavaid, uudistan sajandivanuseid kõrgeid ja kaunistustega kivimaju ning nende vahel ringi sagivaid inimesi. See linn on nii elus! Rahvast on üllatavalt palju ja kõik tõttavad kuhugi asjalikul sammul, kellelgi käes portfell, kellelgi näppude vahel rohlík^[1.], et enne tööpostile jõudmist kiiresti nälga kustutada. Esimesed turistid hakkavad oma nina hotellist välja pistma, aga suurte rühmade ilmumiseni on veel aega.

Esimesed tunnid Prahas tekitavad minus äratundmisrõõmu, mida rännusellid ja maailmas oma kohta otsivad inimesed kogevad või millest vähemalt unistavad. Ehk olen minagi otsingutel? Millegipärast on Tallinn mulle tundunud kuidagi väikesena: kõik tunnevad kõiki ja valik on vahel piiratud. Oma roosades unistustes olen loonud pildi ideaalsest suurlinnast, kus elada tahaksin – põnevas tundmatuses, paljude inimeste, suuremate valikuvõimalustega, tunnetades selle koha avarust ja ajaloolist hingust enda ümber. Pariis ja London on paistnud ühele tavalisele Tallinna tüdrukule hirmuäratavalt suured, aga Praha oma veidi üle miljonilise rahvahulgaga ja tuhandeaastase ajalooga klapib minu kriteeriumitega väga hästi.

Seisatan vanalinnas kõrge ja uhke juugenddekooriga Obecní důmi ehk munitsipaalmaja ees, mille kuldkaunistustel löövad tantsu hommikused päikesekiired. Hoone külge on aheldatud temast palju sajandeid vanem gooti Prašná brána (püssirohutorn), ja selles tunnengi ära Läti hipi saadetud postkaardivaate. Nähtust lummatuna otsin juba järgmisel hetkel silmadega ajalehekioskit, et osta telefonikaart koju helistamiseks. Teatan emale vuristades, et olen Prahasse kohale jõudnud ja sellest täiesti vaimustuses, samas nendin omaette muigega, et kogen armastust esimesest silmapilgust ühe linna vastu.

Lucie elab Praha-lähedases külakeses oma elukaaslase vanematele kuuluvas pisikeses suvilas, mille on noored kohandanud aasta ringi elatavaks koduks. See on minu meelest ehtne slaavilik tare-tareke, mille elutoa ühes nurgas troonib võimsa tõmbetoruga umbes meetrikõrgune vanaaegne ümar metallahi, ning kõikjal majas leidub nikerdustega puitmööblit ja kaunistustena rahvuslike motiividega keraamilisi kannukesi ja kausikesi.

Õhtul tutvun Lucie juures tema elukaaslase Davidiga: too on suurt kasvu, vaevumärgatava õllekõhu ja kergelt kiilaneva pealaega lõbusaloomuline noormees. Istume kõik koos aias õunapuu all ja Lucie jalge ees lebab truult paari minitaksikoer, kes on nähtavasti hea rammusa toidu peal ja seetõttu mini-staatusest tegelikult väljumas. Kui Luciega räägin aastatagusest harjumusest hollandi keeles, siis Davidiga üritan suhelda inglise keeles, milles tema aga ei tundu end väga mugavalt tundvat. Jääb mulje, et tavaline tšehhi inimene oskab mõnda võõrkeelt siis, kui ta on seda koolis korralikult õppinud. Laiaulatuslik inglise keele oskus seda maad veel ei iseloomusta. Ka Lucie inglise keel on kesine, sest koolis on ta õppinud saksa keelt. Niisiis piirdub meie vestlus õhtusöögi ajal Davidi väga lihtsakoeliste ingliskeelsete küsimuste ja arvamustega Tšehhi, söögi ja joogi kohta.

„Kas Tšehhis on hea? Tšehhi õlu on parim! Tšehhi toit väga hea, liha ka väga hea!“

Sekka lendab Davidilt ka mõni nali ja kui ma sellest kas keelelistel või kultuurilistel põhjustel täielikult aru ei saa, improviseerin oma peas pool konteksti juurde ja nii naeramegi kõik koos.

Tuleb välja, et David on ülihoolitsev ka Lucie vallaliste sõbrannade suhtes. Et ma ei peaks end üksikuna tundma, kui nemad kuskil teineteist embavad, on David teise päeva õhtuks planeeritud kontserdi ajaks muretsenud mulle meessoost kaaslase. Õigemini lausa kaks, et kindlam oleks. Esimene, Milan, ilmub välja siis, kui oleme Davidi ja Luciega haaranud Praha lossilähedase Hradčany linnaosa pisikesest lihtsakoelisest kõrtsist U Hrocha („jõehobu juures“) õllekannud ning sätime end parajasti kõrtsi ette tänava äärekivile istuma, sest õlletuba on tööpäevajärgsetest janukustutajatest pungil. Kuna David minu meestemaitses end asjatundjaks ei pea – ja et tšehhi meeste valikus ehk ka mitmekesisust pakkuda –, on ta mulle teiseks kaaslaseks kutsunud oma küpsemas eas tennisepartneri Jani, kes ilmub välja veidi hiljem juba kontserdipaigas, väikeses boheemlikus klubis Malostranská beseda.

Milan on esmapilgul tasane, tõsine, sportliku kehaehitusega pruunipäine ja -silmne lihtne tšehh, vanust on tal 28 aastat. Jan on kergelt laiusesse kasvanud ning hallinevate juuste ja suurte prillidega jutukam tegelane, kes üsna varsti üritab mulle muljet avaldada kui intelligentne ja erudeeritud tõsise muusika asjatundja. Vanus 48 aastat.

Kui Jan on oma väärtuse mulle selgeks teinud, hakkab ka Milanist üht-teist kooruma. Selgub, et ta on kirglik mitme spordiala harrastaja, aga ka reisifänn. Heas inglise keeles ja värvikalt kirjeldab ta oma seiklusi:

„Hiljuti firmaga Aafrikas puhkusereisil olles läksime Zambezi jõele parvetama. See oli ikka hirmus karm sõit, nii et neelasin pidevalt jõevett. Hiljem sain sellest korraliku kõhuvalu ja oksendasin. Aga kogu jama võis tulla ka krevettidest, mis mulle eriti ei istu, kui nad pole just kõige värskemad.“

Heakene küll, esmatutvuse kohta on seda detailset infot ehk liiga palju, aga muidu tundub Milan täitsa tore inimene. Päris põnev on uusi inimtüüpe kohata ja niisama lobajuttu ajada.

David ja Lucie on kuhugi klubisaali sügavustesse kadunud, Jani pole ka hetkel näha, ja mina naudin rokilikku kontserti koos uue tuttava Milaniga, kes selgitab mulle õhinal õhtuse esineja Vladimír Mišíku tausta. On ju kontsert põhjuseks, miks me kõik siia kokku oleme tulnud. Mišík meenutab mulle vanemas eas Ivo Linnat, võib-olla oma hallika juuksepahmaka tõttu. Milanilt kuulen, et härra on tšehhidele tuntud, kuuekümnendate lõpus asutatud progressiivse roki bändist Blue Effect, mis pidi hiljem sotsialistliku valitsuse korralduse kohaselt võtma tšehhikeelse nimevariandi Modrý Efekt, aga sai siiski edasi tegutseda.

Pärast kontserti suundume kõik koos... koju? Oh ei, kus sa sellega! Noormeeste eestvedamisel läheme järgmisse lähedal asuvasse vanalinna kõrtsi – nähtavasti on ürituse täiuslikuks kuulutamisest veel paar õlut puudu. Mis siis, et on teisipäeva hilisõhtu. Mis siis, et hommikul peavad kõik asjaosalised peale minu tööle minema. Järgmise hommiku suhtes paistab sama muretu olevat ka suur hulk kohalikke, sest erinevalt teisipäevasest hilisõhtust mõnes Tallinna baaris on kõik siinse joogiasutuse lauad hõivatud ja elav jutusumin tekitab mõnusa sõbraliku äraolemise.

Kuna kipun jutustama põhiliselt Milaniga, saab küpsemas eas kaaslasel ühel hetkel arvatavasti mõõt täis ja ta ütleb mulle viisakalt naeratades, et tunneb end üleliigsena ja peab paremaks lahkuda.

Nädal Prahas möödub kiirelt ja põnevalt. Rohkemgi veel kui Luciet ja Davidit näen nüüd Milanit. Too on vabatahtlikult võtnud endale giidirolli ja õhtuti peale tööd veab mind nii mööda Praha ajaloolisi vaatamisväärsusi kui ka märkimisväärseid Tšehhi kõrtse, millest suurem osa on päevinäinud, ülilihtsa sisustusega, hämarad, suitsuhaisu ja õllearoomidega. Selliseid õlleurkaid pole ma Tallinnas vist kunagi kohanud, vähemalt kesklinnas mitte.

Enamasti meestest koosneval seltskonnal on kõigil ees pooleliitrine õllekann, mis veel enne tühjaks saamist asendub tellimatagi nagu nõiaväel uuega, õllevaht alles mööda klaasikülgi alla jooksmas. Kõrtsmik tunneb oma kundesid ja hoolitseb, et neil kesvamärjuke iial otsa ei lõpeks. Kuni hilise tunnini, mil igaühel tuleb kodutee siiski iseseisvalt jalge alla võtta.

„Tegelikult on see, et sulle ilma tellimata uus kann õlut kohe ette tuuakse, madalama sordi kõrtsi tundemärk,“ selgitab Milan. Mõned siinsed arusaamad tunduvad mulle veidralt ebaloogilised.

Lisaks jõuan ma sel nädalal ära vaadata hunnitutes kogustes kunsti, varasest keskajast kuni Tšehhi tuntud juugendimeistri Alfons Mucha teosteni. Mucha loomingut võib Prahas leida nii püha Viituse katedraali vitraažaknal kui ka toidupoeriiulitel eksklusiivsematel veinipudelisiltidel. Omal ajal, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algupoolel, valmistas ta muude imeilusate juugendteoste kõrval ka postreid kõige tuntumale Pariisi näitlejatarile Sarah Bernhardtile ning maalis kodumaal elutööna kakskümmend suurejoonelist teost tšehhi ja slaavi rahvaste ajaloost, koondnimega „Slaavi epopöa“. Seda saab nüüd näha Prahas rahvusgalerii ühes filiaalis, Veletržní palee kunstimuuseumis.

Nädalavahetus on saabunud ja see on suurepärane võimalus minna uudistama ka teisi Tšehhimaa pärle. Väljasõit neljakesi väikesesse muinasjutulisse Lõuna-Böömimaa linnakesse Český Krumlovisse päädib minu sünnipäeva tähistamisega – ühes keldrikorrusel asuvas rokibaaris hommikutundideni tantsides ja seejärel ühe pubi väliterrassil autost leitud magamiskotti mähkununa paar tundi magades. Selline, mulle harjumatu peo lõpp tekib põhjusel, et inimväärse majutuse organiseerimise peale me aegsasti mõelnud ei ole ja autos magamiseks kõigile ruumi ei jätku. Aga oleme noored, krapsakad ja elame pealesunnitud ebamugavused kergelt üle. Ärgates näen, et me ei ole ainuke seltskond, kes seal ööbis – uniseid näolappe võib näha teistelgi terrassi puupinkidel. Jääb mulje, et selline asjade käik on ühele noorele, nädalavahetuse möllust kurnatud tšehhi kehale üsna tavaline. Päike soojendab me palgeid mõnusalt ja annab justkui tõotuse, et tuleb kaunis palav suvepäev. Pakime magamiskotid kokku ja ootame viivu, kuni pubi avatakse, ning tellime seal tõhusa rasvase omleti.

Reisi viimase päeva õhtul tagasi pealinnas olles ostame Milaniga mulle järgmiseks kaheks bussisõidupäevaks korraliku toiduvaru. Olen nukker, et mu Praha-aeg hakkab läbi saama, ees ootamas vaid varahommikune ärkamine ja kojusõit; samuti viimane ülikooliaasta Tallinnas. Supermarketist väljudes ja sumedale augustiõhtusele tänavale suundudes usub mõistus, et näen Milanit praegu veel viimaseid hetki. Ehk helistame mõnikord teineteisele... Sisetunne aga ütleb mulle järsku: Prahast saab minu kodulinn. See tõdemus on nii kummaliselt ootamatu ja selge, et usun seda hetkel palju rohkem kui reaalseid fakte ja võimalusi.

Aga nii juhtubki – peaaegu aasta hiljem, peale minu ja Milani järjest pikemaid telefonikõnesid ja vastastikku külaskäike, sean ülikooli lõpetamisele järgneval päeval sammud taas Tallinna bussijaama, seekord kahekordse pagasiga. Oleme Milaniga otsustanud mind lõplikult Prahasse kolida. Mul ei ole ei viisat, elamis- ja tööluba ega tšehhi keeltki suus. On vaid tehtud otsus, nooruslik uljus riskida ja kindel tahe elada Milaniga Prahas. Tulgu mis tuleb.

Jõuan Riiga. Seekord on Praha-bussini aega mitu tundi. Istun ootesaalis pingile ning laotan seljakoti ja paar väiksemat kotti poolkaares enda ümber nagu barrikaadi. Bussijaamade veidi kahtlase seltskonnaga harjununa valmistan end ette vajalikul hetkel kiirreageerima, seades kõigi kottide sangad endale mugavasse haardeulatusse. Keegi mu asjades siiski väärtust ei näe, nii jääbki ainukeseks inimkontaktiks rahumeelne kohtumine ühe muheda ja napsise venekeelse vanamehega, kes avaldab suurt rõõmu mu eesti päritolu üle ja arvab mind seepärast kindlasti tundvat tema kunagist Nõukogude armee kaaslast Piibelehte, kes ju ka Eestist pärit oli!

Buss saabubki. Läbin järgmise kahekümne viie tunni jooksul taas 1300 kilomeetrit: vurame kiirelt läbi Läti, veidi kauem mööda Leedut, sissepõikega Vilniusse, ja seejärel lõpmatuna tunduv Poola. Tean sellel teekonnal juba peaaegu kõiki linnasid, külasid, ristteesid, tualetipeatusi ja piirikontrollipunkte. Bussijuhid on ka alati samad, tšehhidest isa ja poeg, nagu kelleltki teadjamalt reisijalt kuulen. Nad hoolitsevad üksikute naisklientide heaolu eest ning karmi konkreetse liigutusega näidatakse mulle sõidukisse sisenedes kätte sobiv istekoht: kohe esimene pingirida juhi selja taga. Hiljem olen selle eest neile tänulik, sest sõidu jooksul avastan, et peale minu on täistuubitud bussis veel vaid kuus naissoo esindajat. Bussi tagaosas aga käib meestegrupis korralik sumin ja pidev kahtlase sisuga plastpudelite kummutamine, mille vastu võitlemisest on tüdinud ilmega bussijuhid silmanähtavalt loobunud.

Hilisõhtuni mängib bussi lakke kinnitatud päevinäinud televiisor, kust tuleb 1980. aastate sotsialistliku Tšehhoslovakkia hittkomöödia „Päike, hein, maasikad“. Tšehhi keelt mõistmata jääb väikese küla elu koomilisus mulle lõpuni tabamata ja väsimus suleb mu silmad. Eestis on jaaniöö ja mina kihutan keset kottpimedat Poolat uue elu poole.

Hommikul jõuan uude kodulinna Prahasse, kus ootab mind ees juba Milan koos hiljuti ostetud ja kiirelt remonti vajava väikese äärelinnakorteriga.

1 Rohlík – piklik sarvesai. (tšehhi k) [ ↵ ]