Читать книгу Minu Tšehhi. Parajad Švejkid - Kristel Halman - Страница 8

Jalutan ühel suvisel augustikuisel pärastlõunal jõe ääres. Kui jõuan kohani, kus vesi langeb astme võrra madalamale tasemele, paistab mulle vool kuidagi kiire ja veerohke. Viimasel ajal on pidevalt sadanud, eks see mõjutabki, arvan.

Kuri ei lase end kaua oodata. Päev hiljem jõuavad meieni uudiste vahendusel esimesed teated muret tekitavast olukorrast Lõuna-Tšehhis, kus maapind ei jõua enam vihmavett vastu võtta ja veekogud ähvardavad üle kallaste tulla. Põhiliselt on probleemiks Vltava jõgi, mis saab alguse Edela-Tšehhis Šumava mägedes, voolab Lõuna-Tšehhis läbi maaliliste väikelinnade, ühineb väiksemate jõgedega, suundub põhja, läbib Praha, ühineb seejärel Labe jõega ning suundub Saksamaa poole juba sellenimelisena, saades sinna jõudes nimeks Elbe.

Olukord halveneb päevade, kui mitte tundidega. Juba on vesi tänavatel nii Český Krumlovis kui ka lähedal asuvas Budweiseri õlle sünnilinnas České Budějovices. Meil ei ole kodus televiisorit, on vaid raadio, aga ajalehepildid ja Milani edasi antud sündmuste kokkuvõte näitavad, et midagi head oodata pole. Algul räägitakse viiekümne aasta suurimast uputusest, siis saja aasta omast, lootes siiski, et Prahani suurvesi ei jõua. Viimane suurem veekatastroof oli Prahas 19. sajandi lõpul, kuid väiksemaid õnnetusi on olnud piisavalt ka enne ja pärast seda.

On 2002. aasta sombune augustiõhtu ja ühtlasi minu sünnipäev. Oleme Milaniga restoranis ja hoolimata minu pidupäevast on meeleolu rõhuv. Akna taga kallab taevast alla lõppematu vihm. Kui eelmistel päevadel on sadu veidi vaibunud ja tekkinud lootus, et olukord normaliseerub, siis sel päeval hakkab vihmaladin uue hooga pihta.

Järgmisel päeval saabubki katastroof, uputuse uus faas on hullem kui eelmine ning paljudes Tšehhi linnades ja maakondades kuulutatakse välja hädaolukord. Linnad ja külad on vee all, inimesi evakueeritakse, keemiatehaste töö seisatakse. Ma olen üsna ärevil, samas ka pisut põnevil, sest pole midagi sellist veel läbi elanud.

Veel hilisõhtul otsustame koos Milaniga olukorda oma silmaga kaema minna. Võtame kõigepealt suuna jõe ääres kõrgel kivisel künkal asuvale ajaloolisele Vyšehradile. Legendi kohaselt algas tuhatkond aastat tagasi selles paigas Praha ajalugu, kui tšehhide esivanemate soost pärit müütiline printsess Libuše Vyšehradil asuvatelt valdustelt üle jõe vaatas ja nägi nägemust, et sinna kerkib kunagi suursugune ja võimas linn, mille kuulsus ulatub taevatähtedeni. Nüüd asub seal, teisel pool jõge, Praha kindlus ja püha Viituse katedraal. Teise legendi kohaselt palus Libuše oma nõunikel rajada linn koha peale, „kus mõni mees kasutaks hambaid keskpäevasel ajal kõige tulutoovamal moel“. Kui kõik teised mehed sõid sel ajal lõunat, märkasid nõunikud üht meest hoopis puutükki saagimas. Mees sõnas, et teeb sellest puutükist lävepaku. Praha nimi tulenebki tšehhikeelsest sõnast práh (lävi).

Vyšehradil olles trotsime vihma ja vaatame üle jõe nagu kunagi Libuše, kuid midagi head me ei näe. Taevas ja jõgi on ühtmoodi süsimustad. Kui kaugemal ja kõrgemal paistab tuledes Praha kindlus, siis paljude jõeäärsete majade akendes valitseb vaid pimedus.

„Päris hirmus ikka. Mis küll saab,“ mõtlen valjult. „Vaata, mis seal jões on!“ hüüatan siis Milanile.

„Paistab nagu mingi uks,“ püüab Milan ära arvata tumedas vees hulpiva heleda kandilise eseme otstarvet.

Seejärel silmame veevooluga saabuvaid ebamääraseid asju, puutüvesid ja prahti ning see kõik tekitab minus muret ja kõhedust. Uudishimust siiski veel haaratud, otsustame minna vaatama alla vanalinna. Jõuame Karli sillast järgmisele, Leegioni sillale. Poole silla pealt suunduvad trepid ühele väikesele jõesaarekesele, kus inimesed aeg-ajalt jalutamas käivad. Sinna me enam ei lähe, sest juba eemalt näeme saare maapinnalt vastu helkivat vett. On selge, et Prahagi ei jää uputusest puutumata.

Teisel kaldal sammume mööda kõrgemat jõeäärset tänavat. Kõikjal toimuvad ettevalmistused linna saabuvaks suurveeks. Restoranid on suletud ja barrikadeeritud kõrgete liivakotivirnadega. Jõuame Karli silla juures paiknevale madalamale Kampa kandile, kus asub ka Eesti saatkond. Liivakottidest tõkkeid on kõikjal, aga vett pole maapinnal veel õnneks näha. Suundume sillale, kus hoolimata hilisest tunnist on liikvel palju inimesi – kõik tulevad uudistama.

Täielik maailmalõpu meeleolu tekib aga silda ületades. Näeme seal omamoodi performance’it: vihma käes seisab kaks noorukit, üks neist üritab mängida kitarri, teine loeb kõva häälega luuletusi. Nende selja taga kõrguvad süngelt Karli silla baroksed pühakukujud ja taustal mühiseb valjult Vltava tume ja vihane vesi. See hetk jätab õõnsa ja kustumatu mälestuse. Ümberkaudsed kodud paistavad olevat tühjad, inimesed evakueeritud, elekter välja lülitatud ja õhus hõljub korraks imelik lõhn. „Kas see võib olla gaas?“ juurdlen.

Päästeteenistus on hakanud jõe kallastele tulvavee takistamiseks metallseina ehitama.

„Lähme koju,“ ütleb Milan nukralt. „Meil pole siin enam midagi teha. See on Tšehhile ikka kohutav õnnetus.“

Ka minul hakkab esialgne uudishimu taanduma ja asemele poeb süvenev kurbus. Praha ja Tšehhi on saanud mulle armsaks koduks. Kui eestlasena ja sooneutraalse eesti keele kõnelejana pole ma siiani kunagi kohtadele või asjadele sugu juurde mõelnud, siis nüüd slaavi keele keskel viibides tunnen, kuidas ka elutud asjad või mõisted omandavad soo. Nii on Praha muidugi naissoost. Kui tavaliselt pean Prahat suursuguseks ja veidi müstiliseks daamiks, siis praegu tundub ta mulle kui õrnuke ja habras neiu, keda tahaks kõige halva eest kaitsta. Aga kuidas?

Järgmisel päeval räägin Luciega, kes ei ole enam oma uut Praha korterit remontimas, vaid koos Davidiga hoopis maal vanemate juures redus.

„Meid kästi kodust lahkuda. Kuigi me elame jõest kaugel, voolab meie maja eest läbi pisike ojake, mis muidu on täiesti ohutu, kuid linnavõimud arvavad nähtavasti, et midagi võib juhtuda ka sellega. Meie arvame, et see on tobedus, aga pidime ikkagi ära minema,“ selgitab Lucie.

Küllap on siiski parem karta kui kahetseda. Metroo õigeaegse ja turvalise sulgemisega juba jäädi hiljaks, nii et vesi on tunginud paljudesse kesklinna metroojaamadesse ja keldritesse. Karlíni linnaosas liigutakse majade vahel isegi paatidega. Kesklinna saab minu kodukandist nüüd vaid trammiga ja õhtusel tipptunnil tagasi koju minnes suudan end ülerahvastatuse tõttu alles kolmanda trammi peale pressida, sest minust tugevama ja rusikatega teed rajava ärritatud seltskonnaga ma võidelda ei soovi. Närvid on kõigil pingul ja tülid kerged tekkima.