Читать книгу Iga teekond saab alguse südamest - Kristel Kaaber - Страница 5

Maailm, kus ühel pool on jõupingutused ühise heaolu otsinguteks ja teisel pool eraisiku vääramatu õigus piiramatule rikkusele, oli mulle enne Itaaliasse tulekut täiesti tundmatu. Minu elus olid teised poolused – kommunism ja vabadus. Arvasin, et olin esimese seljataha jätnud, et teist tundma õppida. Aga nii mõneski mõttes läks täpselt vastupidi…

Seriano oli vasakpoolne… ei, see oleks vist eufemism. Seriano oli kommunist, see päris tõeline. Selline nagu ma elu sees näinud polnud. Piisas, et keegi tema käest raha küsis, kui tal juba rahakott peos oli. Ta võttis selle mõnikord välja ka ilma küsimata, lihtsalt märkas hädasolijat. Oma abikaasa suureks meelehärmiks tõi ta koju sööma tänavalt korjatud kerjuseid ning jagas üliinimliku kannatusega kõigile oma energiat ning heatujulist rahu. Elu oli Seriano jaoks ühise asja ajamine ja vastutuse võtmine. Minu, reaalkommunismist tulnud inimese meelest võis Seriano vabalt olla Jeesus Kristuse sarnane, kui ta veendunud ateist poleks olnud.

Claudiol jälle polnud niivõrd defineeritud poliitilist orienteeritust, aga kindlasti oli ta kommunismivihkaja, kõikvõimalike õiguste ning vabaduste toetaja alates abordist ja lõpetades homoseksuaalsete abielu tunnistamisega ja kõigutamatult ning sügavalt usklik. Valimistel hääletas tihtipeale radikaale, kui üldse valimisjaoskonda kohale viitsis minna. Keisrile kuuluv oli ajas mööduv tuuletallamine. Tõeline elu oli Jumalas, millest tal ka ainulaadne ebakonventsionaalne isiklik käsitlus oli. Esoteerilistele printsiipidele allutatud Libero Arbitrio, Vaba Tahe, oli ainuvalitseja Claudio maailmas.

Nende kahe sõbra vaidluste saatel hakkasin siis uudistava pilguga ringi vaatama.

Nägin, et Itaalia on igavesti kaheks leeriks jagatud maa.

Vasak ja parem, Roma ja Lazio, Inter ja Milan, gvelfid ja gibelliinid, põhi ja lõuna, ilmalikud ja katoliiklased. „Madala intensiivsusega igavene kodusõda,” nagu ütles ajakirjanik Edmondo Berselli.

Itaalia on niivõrd mitmekesine maa, et välistab ühtsuseks vajaliku homogeensuse. Omaette maailmad, mis nagu rakukesta sees eri reaalsustes elavad ja üks ei taha teisest teada, aga siiski puslena omapäraselt kombineeruvad üheks elujõuliseks pildiks, kus päris hästi aru ei saa, kas kontrastid on selleks põhjuseks, miks see maa läbi miljoni raskuse ikka nii suuri rikkusi pakub, või hoopis takistuseks, mis tal täiejõuliselt õitsele puhkeda ei lase.

Võib-olla on kõige väiksem ellujäämisvõimalus siin neutraalsusel. Neutraalsuse ja ükskõiksuse piirid on selleks liiga hägused, et seda tolereerida.

„Olla neutraalne tähendab, et sa pole veel otsusele jõudnud, et pole aru saanud, ei tea, mida teha, ning lõpuks otsustavad teised su eest. Kui elad neutraalset elu, siis tõmbad ennast mängust välja, pesed käed puhtaks ja loodad mitte millegi eest vastutada,” seletas Seriano mulle enda nägemust. Hiljem avastasin ka, millisest seemnest see arvamus idanes. Paremat võrdlust otsides – suur vana puu, mis ikka veel võrseid ajab – Itaalia kommunismi isa Antonio Gramsci:

„Vihkan ükskõikseid. Usun, et elu tähendab partisaniks olemist, millegi poolt olemist. Kes tõeliselt elab, see ei saa mitte olla kodanik ja mitte olla partisan. Ükskõiksus on abuulia ja parasitism, argus. Ükskõiksus pole elu.

Ükskõiksus on ajaloos surmakaal. Ükskõiksus tegutseb ajaloos võimsalt. Ta tegutseb passiivselt, aga tegutseb. Ükskõiksus on fataalsus, see, mille peale ei saa loota, /…/ intelligentsi kägistav tooraine…

Sellest tulenev halb langeb kõigi peale, sest hulk inimesi, kes enda tahtest lahti ütlevad, lasevad sündida seadustel, mida ainult mäss võib tühistada, lasevad võimu juurde neid, keda ainult ülestõus võib kukutada. Vähesed kontrolli alt väljas olevad käed koovad kollektiivse elu kangast ja mass ignoreerib, sest teda see ei huvita. Siis tundub, nagu oleks tegemist saatuslikkusega, vältimatu loodusnähtusega, mille ohvriks jäävad need, kes tahtsid, ja need, kes ei tahtnud; need, kes teadsid, ja need, kes ei teadnud; kes olid aktiivsed ja kes ükskõiksed. Mõned virisevad haletsusväärselt, mõned vannuvad sündsusetult, aga vähesed küsivad endalt: kui ma oleksin oma kohust täitnud, kui ma oleksin oma tahet avaldanud, kas oleks sündinud see, mis sündis?

Vihkan ükskõikseid ka selle pärast: mind häirib nende igavene süüdimatu nutuhala. Pärin aru igaühelt nendest, kuidas on nad täitnud kohust, mille nad on elult saanud ja iga päev uuesti saavad, mida nad on teinud, aga eelkõige, mida nad on tegemata jätnud. Ja tunnen, et võin olla järeleandmatu, et mitte oma halastust raisata, et mitte nendega oma pisaraid jagada. /…/

Vihkan neid, kes ei võta positsiooni, vihkan ükskõikseid.”

Nii on lausutud aastal 1917, aga praegu leiab seda juhtsõnana sadadest blogidest. See on seisukoha võtmine, see on hoolimine, see on maailmas olemise tahe.

Kui ajaloos veelgi rohkem tagasi minna, siis leiame Dante „Jumaliku komöödia” III laulust ignavi, kelle ta paigutab purgatooriumi koos inglitega, kes jäid neutraalseks, kui Saatan jumaliku seaduse vastu mässama hakkas. Ignavi on inimesed „che mai non fur vivi” / kes pole oma elu elanud, vaid kõndinud sellest läbi „sanza ’nfamia e sanza lodo” / ilma laiduta ja kiiduta: ei liha ega kala; kes rahulikult ära elada tahavad head või halba tegemata. Nemad ei vääri isegi mitte põrgut, vaid on sunnitud purgatooriumis kärbestest ja herilastest tagaaetuna ühe lipu moodi nartsu järele jooksma. Ära põlatud ka põrgu elanikest, ei vääri nende kasutud ning tühised elud isegi mitte mainimist. „Non ragioniam di loro, ma guarda e passa” / „Neist rääkida ei maksa, lähme mööda”, ütleb Vergilius aega mitte raisates nende vaevlejate kohta ja sellest on saanud üks „Jumaliku komöödia” kuulsamaid lauseid. Dante peab olulisimaks Mõistust ja Tahet, aga ükskõiksed ei ole neist kumbagi kasutanud.

Mina olin kasvanud üles vaenus kommunismi vastu. Samastasin seda nõukogude võimuga, aimamata, teadmata, tundmata selle väärtusi või põhimõtteid.

Tegelikult ei olnud ma oma elus, oma eesti elus, kohtunud kellegagi, kes neid oleks tõesti elanud.

Tegelikult oli vasakpoolne maailm mulle täiesti tundmatu.

Tegelikult ei aimanud ma, et mu väärtused klappisid selle maailmanägemisega suurepäraselt. Ja avastus, mis tol ajal tundus mulle diagnoosina, oli šokeeriv. Ma olin vasakpoolne… Võib-olla isegi kommunist!

Tagantjärele mõeldes ma ei teagi, kuidas see mõte üha vastuvõetavamaks muutus. Ehk lihtsalt läbi sõbralike koosveedetud päevade inimeste, kes ei võtnud mind kunagi „teistsugusena”, kes ei tõstnud barjääre, kelle mõtted olid huvitavad.

Võis olla ka Gramsci süü, sest kui lähened tema kirjutatule, siis jääd justkui liimi külge. Isegi surnuna on tal karismat inimesi kaasa haarata utoopiasse, et igal inimelul on sama väärtus.

„Olge rahutud, sest läheb vaja kogu teie entusiasmi. Organiseeruge, sest läheb vaja kogu teie jõudu. Õppige, sest läheb vaja kogu teie intelligentsi.” Lõppude lõpuks võin „süüdistada” ka Partito Comunista, läänemaailma suurima kommunistliku partei kunagist liidrit Enrico Berlingueri – armastatuimat poliitikut terves Itaalia ajaloos. Roberto Benigni ütles, et Enrico polnudki poliitik, vaid poeet… Inimlik, habras ja tugev samaaegselt, melanhoolsevõitu dolce naeratusega.

Igal juhul tundsin ma ennast nüüd täpselt oma kohal. Oli üks hädavajalik utoopia, üks unistus ning mina olin osa sellest.

Ja see unistus rääkis itaalia keelt.

Võtan omaks Claudio Bisio humoristliku monoloogi, mis kriipsutab alla mu lapsemeelse usu ühisesse mängu, mille reeglite ees pole kellelgi edumaad:

„Lapsed on vasakult, sest nad on kogu aeg üheskoos, teevad kõike koos, kaklevad koos. Aga üheskoos, vähemalt.

Lapsed on vasakult, sest nad armastavad eelarvamusteta, ilma eristamiseta.

Lapsed on vasakult, sest kui sa käsid neil olla vait ja korralikult, siis nad võitlevad selle vastu.

Lapsed on vasakult, sest kui sa räägid neile, mis on parempoolsus, siis nad nutavad.

Lapsed on vasakult, sest kui sa räägid neile, mis on vasakpoolsus, siis nad nutavad samamoodi, aga vähem.

Lapsed on vasakult, sest kingad on kingad, kuigi ostame neile Nike’i, Reebok’i või Adidase.

Lapsed on vasakult, sest ükskõik, mida sa neile ka ei ütle, mis korrale sarnaneb, panevad nad sellele vastu. Ikka ja alati.

Lapsed on vasakult, sest nad käivad lasteaias mustanahaliste, hiinlaste, boliivlastega ja kui sa neile ütled: vaata, see on aafriklane, siis nad vaatavad sind pilguga, nagu vaadatakse mõttetuid uudiseid.

Lapsed on vasakult, sest nad tunnevad õudust õuduse ees. Sest vaesust, vägivalda ja kannatust nähes tunnevad nad valu.

Lapsed on vasakult, sest nad okupeerivad kõik ruumid meie ümber.

Lapsed on vasakult, sest nad kasvavad ja muutuvad.

Lapsed on vasakult, sest neile ei ole vaja ülejääki.

Lapsed on vasakult, sest kui sa annad neile valida punase ja musta vahel, siis nad valivad punase.

Lapsed on vasakult, sest kui nad on liigutatud, siis nad nutavad, ja meie, täiskasvanud, jääme karmiks, jumal teab, miks.

Lapsed on vasakult, sest jõuluvana näeb välja nagu Karl Marx. Tuhkatriinu on vasakult, Pocahontas on vasakult ja Robin Hood on Avanguardia Operaia ning teostab omandi eksproprieerimist.”

Medali teine külg – parempoolsus ei istunud kuidagi mu maailma.

„Lapsed on paremalt, sest kui neil on võimalus kedagi narrida, siis teevad nad seda järele mõtlemata.

Lapsed on paremalt, sest kui küsid neilt ühe küpsise, siis vastavad nad sulle: „Mul endalgi on ainult viimased kümme järele jäänud”.

Lapsed on paremalt, sest foto peal teevad nad teistele sarvi.

Lapsed on paremalt, sest nad on alati kauboide ja mitte indiaanlaste poolt.

Lapsed on paremalt, sest kui nad saavad mingi jamaga hakkama, ei tee nad seda KUNAGI meelega!

Lapsed on paremalt, sest Monopoli mängides ei lähe nad kunagi vanglasse.

Lapsed on paremalt, sest nad on alati optimistid. Ka siis, kui igasugune põhjus puudub.

Lapsed on paremalt, sest alati, kui leiavad mingi ruumi, kasvõi tillukese, või näiteks õõnsa puu, teevad nad sinna kohe onni.

Lapsed on paremalt, sest kui nad ehitavad onni, siis ei lase nad sind sinna sisse tasuta.”

Muidugi aga jääb alati oht panna silte ning mitte osata näha nende taga sisu. Jääb sallimatuse oht. Kui ei vaevu enam nägema seda, mis meid ühendab ka siis, kui arvamused kokku ei klapi, on midagi väga viltu läinud.

Tõsi, eksisteerib piir üle mille astudes on sallivus kuritegu. Olen ma sallimatu, kui ei salli ebaõiglust? Mis on ebaõiglus? Kust täpselt läheb see piir? Seisukoha võtmisel hakkad kõike seda läbi mõtlema ning tekib vajadus teadmiste järele.

Seisukoha võtmine ajendab otsima ja enda olemasolu mõtestama. Itaalia ühiskonna kirutud pahe, konfliktsus ning ühtse meele puudumine, oli taas mulle teejuhiks iseenda ja oma seisukohtade juurde.

Autoritaarses ühiskonnas kasvanuna otsisin peale iseenda ka vabadust ja demokraatiat, aga seda pole ma veel tänini leidnud.

Leidsin hoopis sotsiaalse süsteemi, kus tarbimisest ning massikultuurist pimestatud enamus ei tea, milline on tema tahe. Tõenäoliselt piirdub see leiva ja tsirkusega. Hetkeline omakasu kõnnib üle vägistatud inimelude kehade, hoolimata sellest, et pikemas perspektiivis tuleb bumerang tagasi ja väga valusalt.

Avastasin ühe suure laada, kus kõik on müügil – ajud, töökäed, unistused, jalad, tagumikud, tunded, sõprus, oskused ja oskamatused, teadmised ja teadmatused, naeratus ja pisarad… Sellel turul kaubeldakse Eludega. On parem sulle endale, kui sul on seal püsti putka, kus oma kingituseks saadud anded parima raha eest maha kaubelda.

Väljaspool turgu ja tema reegeid on mängust väljajäänute Hall Tsoon, mille elanikud põrgulikku hirmu tekitavad ja kuhu sattumine võrdub surmaotsusega.

Meil on vabadus oma müügiletile, aga ma pole kindel, kas see on ikka Vabaduse nime väärt.

Oleksin tahtnud töötada oma panust andes mingi ühise eesmärgi nimel ja KOOS, aga alati andis mu oskuste ostja mõista, et ma pean seda tegema tema HEAKS, sest tema maksab ja on selletõttu trepiaste kõrgemal.

Mul on vabadus trügida võimalikult kõrgele trepiastmele, aga ma pole kindel, kas see on ikka Vabaduse nime väärt.

Ma ei taha trepiühiskonda, tahan mänguväljakut. See juba ongi vist valik, scelta di campo.

Usun, et oma õnne ei saa täielikult nautida, kui kellelgi teisel selleks võimalus puudub. Või kui võimalus on tuhande luku taga ja võtmed on ookeani visatud.

Usun, et kõigil on õigus oma elujoonise teostamisele, aga mitte kellegi teise võimaluste arvelt.

Usun siiski võrdsusesse, taevatähtede võrdsusesse, mis erinevalt säravad, sest olen näinud, kui võimas võib olla ebaõigluse must auk, mis iga talendi pääsmatult endasse imeb.

Võib-olla usun ma paradiisi võimalusse… jumal teab, kas see jääb vasakule või paremale, üles või alla.

Ma ei taha aga oma ideedes kivistuda, ega neid raamidesse suruda. Tahan üha uusi küsimusi esitada. Ka seda on mulle õpetanud itaallased, oma sissekodeeritud anarhistliku vastuhakuihaga.

Pole iidolit, kelle järgi konformeeruda, pole mõttesüsteemi, mida järgida, peale iseenda vaba mõtte ja, mis kõige olulisem, armastava südame.

On vaid suur hulk heledaid tähti, kes õpivad oma tõde ära tundma ning selle eest silmi lahti hoides võitlema. Nende tähtede keskel, mille määratlemiseks kosmoseavaruses koordinaadid mõttetuks muutuvad, on ruumi kasvada, õppida ning homset avastada.

Ja hoidku tehtud vead me maailma kinnisideede eest, mis religiooniks muutuvad!

Tähtsam kui vasak või parem, põhi või lõuna, ilmalikud või usklikud, on seisukoht, mis sisemiselt välja surra ei lase. Õiendame, vaidleme, aga on hetki, mil kokkupuutepunkt, ühine eesmärk tekib, mil oma hirmuäratavalt suurt jõudu tunnetame.

Aeg-ajalt on need leerid võimelised lahkarvamused selja taha jätma, et hiigelsuuri unistusi korda saata. Nagu näiteks Renessanss, nagu Resistenza, nagu 1960ndate majanduslik ime. Jääb ellu siiski unistus, et see, mis on kord teoks saanud, võib ka korduda. Et taas käest kätte telliskive andes teistsugune tulevik, teistsugune kultuur üles ehitada.