Читать книгу Iga teekond saab alguse südamest - Kristel Kaaber - Страница 6

„Mida me täna head vaadata võiksime?”, küsis tihtipeale Claudio, teleripult käes.

Aga ükskõik, millist filmi ma ka välja ei pakkunud, kirtsutas ta nina.

„Ei noh, ikka midagi, kus ka naerda saab!”

Sellest ma aru ei saanud, miks peab üks nauditav film ka naljakas olema. Bergman või näiteks poola filmikunst on muidugi enamuse itaallaste õudusunenägu ja nende üle on ka kõvasti ironiseeritud.

On põnev, et itaalia teatris puudub traagika traditsioon. Taas Alfio Squillaci juurde tulles – „itaallased ei tunneta ega oska elada traagilist. Iga korraliku tragöödia lõpus on alati midagi koomilist. Traagika väljendub koomika äärmusesse viimises, stiilis „Ridi, pagliaccio!” / „Naera, kloun!”.”

Sama kehtib ka selle ääretult vastuolulise rahvuse filmikunsti kohta, kus huumorimeelel ja iroonial on oma sotsiaalne roll.

Sest itaalia komöödia on üks sügav ja tõsine asi.

Commedia all’italiana on täiesti ainulaadne ja omaette nähtus, mis jääb aastatesse 1958–1980. Oma osa on selle sünnis ka ajaloolistel sündmustel nagu näiteks 60ndate „majandusbuum”, paavst Pius XII surm 1958. aastal ja leplikuma mentaliteediga Johannes XXIII tõus Pühale Toolile, esimene Democrazia Cristiana võimulangus 1961. aastal ja riikliku televisiooni RAI sünd 1957. aastal. Sotsiaalsed muutused olid suured. Industrialiseerimine, immigratsioonivoolud nii Põhja-Itaaliasse kui piiri taha, ehitusspekulatsioonid, aga suurema jõukuse jõudmine ka vaesemaisse ühiskonnakihtidesse, suuremad tarbimisvõimalused, uus muusika, uued tantsud, uued moed – Itaalia oli täis elujõudu. Itaallased olid avastamas iseennast teistmoodi maailmas.

Ei saa märkimata jätta ka, et 60ndatel oli filmitööstus oma 800 000-piletise läbimüügiga tähtsusjärgult teine tööstusharu Itaalias.