Читать книгу Looduskirju - Kristel Vilbaste - Страница 5

Lillekell minus eneses

Ühel sügishommikul tahtsin teha pilti, kuidas minu aia mirabellipuud on kollaseks muutunud: kuidas nende kohal on säravsinine taevas, kuidas pikad, sihvakad ja looklevad mustjad tüved jooksevad smaragdrohelise muru rüppe ja kuidas see roheline vaip on täis kuldseid lehti.

Selline pilt on mu mälus eelmistest aastatest. Aga loodus suutis mind üllatada! Eelmisel õhtul olid puude lehed pildistamiseks veel liiga rohelised, järgmisel hommikul olid nad küll kollased, aga vesise ninaga uduilm muutis puud väsinuks. Õhtuks puhkasid puud end välja, taevast piilus hetkeks päikesekiir. Õigemini puhkas neile tuul ja puhus kõik ladvad raagu. Kogu oodatud ilu oli korraga muru peal maas. Seda tuult tuli veel kogu päeva puude kõige sügavamatest soppidest. Ja lõpuks sirutusidki halli viinakuu taeva poole pikad soonilised hingedeaja käed.

Tõepoolest, lehesadu tuli ootamatult. Tegelikult just õigel ajal. Tihasedki, kes majaseintest kivivilla välja kiskusid, ennustasid lund. Või need mu aknaaluses pesakastis kevadel koorunud varblaseklutid, kes nüüd linnareivilt tagasi saabusid, McDonald'si friikatest ja burgerijääkidest kenasti paksuks söönud – nemad ehitasid pesakasti talvepesa, selleks sobis kõik, mis nokka jäi.

Kehakell on see, mis annab lindudele-loomadele aimu, mis toimuma hakkab.

Loomariigist saame me veel kuidagi aru, aga kas ka taimedel on mõistus peas, kui päevaga lehed okstelt heidavad?

Muidugi on. Ja isegi kui arvestada, et mõned õiedki sügisel puhkeda võtavad, siis on lihtne seda mõista – ka inimühiskonnas on terava tajuta inimesi.

Lapsepõlves lummas mind kõige enam see, kuidas lilleõied oskavad õigel kellaajal oma silmad avada. Selle kella tundmine tundus tollal nii suur kunst ja ka auväärne tegevus, et püüdsin seda selgeks saada.

Ei saanudki, sest tegelikult ei käitu nad siiski nii täpselt, kui omal ajal lootis kuulus Rootsi botaanik Karl Linné, kes märkis joonisele koguni neljakümne kolme lille päevarütmid. Tema soovitatud lillekellasid valmistati üle maailma. Muidugi on siin põnev konks – ka Linné soovitas inimestel teha tema sõnade, mitte tegude järgi. Ühtegi lillekella ta ise ei valmistanud ja selle järgi ka aega ei lugenud.

Kuid kolm aastasada tagasi kirjapandu oli kooliõpikutes kirjas veel hiljuti. See oli baasteadmine, mida nõuti õpilastelt: kas mäletate, et kibuvitsaõis avaneb kell 4, võilill kell 5 ning vesihein ja kartul kell 6? Ja mis ajal nad sulguvad? Ja et on ka õhtuseid kellataimi – põisrohi avab silmad õhtul kell 9 ja pusurohi kell 10.

Mõtlesin, et mida on tänapäeval selle teadmisega peale hakata. Ajal, mil kella keeratakse siia-sinna, kus meie enda kehagi ei saa selgelt aru, mis kell on.

Mitte ühtegi taime ei ole võimalik õpetada oma elurütmi muutma kella järgi. Tegelikult on õite avanemise taga palju tegureid – küllap olulisimaks on see, mis kell hakkavad ringi askeldama putukad, kes neid tolmeldavad, see omakorda sõltub paljuski õhusoojusest ja – niiskusest ja veel paljudest asjaoludest, kas või sellest, et sel ajal pole liikvel röövlinde, kes neid putukaid nahka paneks. Kõik on kõigiga seotud ja looduse rütme ei saa kuidagi muuta – muidu hukkuks lihtsalt see üksikisend, kes käituks teisiti. Nii nagu pole kasu sügisel õitsemisest ega teistkordsest pesitsemisest – järglaskond hukkub ja teistmoodi käituvaid isendeid ei teki.

Kord uuris üks hommikuti vara ärkaja mees, mis kellaajal linnud laulma hakkavad. Ta leidis, et see juhtub nelikümmend kaks minutit enne päikesetõusu. Ja põnev oli ka tema teooria, et see juhtub sellepärast, et üle maaserva kumava valguse esimeste minutitega algab taimedes fotosüntees ning hapnikutase õhus suureneb ja see on lindudele märguandeks.

Tegelikult on märgatud, et nii nagu lilleõite puhkemisel, on ka laulikutel oma kindel järjekord hõisetega alustamiseks. Vanarahvas oskas sellegi järgi oma tegutsemist alustada ja päikesekell oli seegi.

Kuid üks kummalisem asi loodusrütmide juures on tedremängu hommikune rebasetund – umbes tunnipikkune paus tedremängus, mil kõik tedrekuked äkki vakatavad. Sellest lugedes ei tahtnud ma seda uskuda – et küllap mõni teder ikka edasi susitab. Suur oli minu jahmatus, kui paarkümmend aastat tagasi esimest korda tedreonnis nägin, kuidas lustlikule tedretrallile tuli esimese päikesekiirega lõpp, nii vaikne, et sel ajal sai enamasti oma külmavõetud jalgadega tedreonnist rahulikult minema hiilida.

Lillede ja loomadega ühes rütmis elamine, maarahva „kanadega koos magama minek“ on ununemas, lillekella pole enam õpikutes ega töövihikutes. Ometi on see meie endi kehades, ükski kellakeeramise vajalikkusest jutlustaja ei suuda bioloogilist kella vähema kui kuu ajaga õigeks keerata. Sügisene väsimus ja hingenukrus, võimalik ka, et haigused ja hingedeajal sagenev teise ilma suundumine on põhjustatud vajadusest varem, koos päikesega magama minna, ja kroonilisest unepuudusest.

Huvitav, kas põhjamaises ühiskonnas oleks võimalik talvine töögraafik – nii nagu see oli talutööde ajal, et tööd tehti suvel või talvel vaid hämarusest hämaruseni?

Varsakabjanupu aeg

Oostriku allikal naksutavad varakevadel tuulelaulu vaid vanad kuused, seepärast on põhjust rohkem silmi maas hoida. Ümbritsevas jääs ja kulukarva maastikus tunduvad allikad kevadel tõeliste roheliste oaasidena.

Ja kuigi õhukülm on sel ajal enamasti kergetes miinuskraadides ja tuulekülma veelgi rohkem, on allikavee temperatuur Oostrikul 6 kraadi. See on soojahulk, mis paneb varakevadised risoomist kasvajad juba liigutama.

Oostriku allikal on üks varsakabjapõõsas, millest on vist pilt igal kevadisel ajal allikal käinud loodusfotograafil. See kollanupp on lihtsalt nii maaliline küütlevsinise allikavee servas. Kuldkollane ja tumeroheline. Tõepoolest, kuigi enamik kevadisi õitsejaid on õrnrohelised, on varsakabi just tumeroheline.

Miks ma sellest varsakabjapõõsast räägin? Ikka sellepärast, et ta on olnud vanarahva jaoks üks neist „mõttetutest taimedest“, millega eriti midagi peale ei osatud hakata. Nii nagu halli kogelejarohu kohta on teada vaid, et teda vahel hobuste silmapööritamise vastu kasutati.

Ometi on varsakabi üks põnev taim. Kas või selle poolest, et tal puuduvad kroonlehed ja see ilus õis koosneb tegelikult kollaseks värvunud tupplehtedest. Miks see on taimele hea, on looduse saladus. Igal juhul on varsakabi nii loodud, et ta ei pane oma õiesilma vihmase ilma korral kinni nagu teised taimed, vaid jääb avali. Ja kuigi ta on varakevadiste näljaste putukate jaoks ihaldatud meetaim ja need teda ka usinalt tolmeldavad, levitavad tema õietolmu ka vihmapiisad ja üleujutusvesi. Harali ootavad emakasuud on valmis iga tolmukübeme haarama ja viljastuma.

Valmiv vili on kuningakroonikujuline kukkurvili – nii nagu eksootilisel lootoselgi. Ja kukrud avanevad vaid veepiisa koputusel, mispeale seeme kantakse veega kusagile madalasse ja vesisesse paika, kust uus taim mõnusalt võrsuda saab. Varsakabjad paljunevadki peamiselt seemnete teel.

Neis madalates, kevadel liigvete poolt ujutatud paikades varsakabjale kasvada meeldibki. Ja oma lapsepõlvest mäletan just seda, et kui varsakapju korjama läksime, said jalad alati märjaks. Mäletan muidugi ka vanemate ütlust, et varsakabi vaasis ei seisa, seega pole neid mõtet palju korjata. Ometi ei keelatud meile seda, sest pole vaja rikkuda ka laste kinkimisrõõmu, muidu imestate ühel päeval, miks nad teile enam lilli ei too. Kui eesmärk on kellelegi rõõmu valmistada, siis ei pahanda lillekorjamise peale ka emake loodus. Varsakabi seisab kenasti päeva jagu klaaskausis selge vee sees. Ja see on ilus.

Muidugi on vanasti lapsevanemaid painanud oht, et lapsed lähevad lilli korjama liiga sügava vee äärde ja kukuvad sisse. Seepärast on rootslastel rahvasuus lugu sellest, et korjajale tekivad käele soolatüükad – sel pole tegelikult tõepõhja all ja räägiti vaid kasvatuslikel eesmärkidel. Samuti ei ole õige hirmutada meie lapsi, et varsakabjad on mürgised lilled – see taimes leiduv vähene anemoniin ei saa kuidagi mõjuda naha kaudu.

Tõsi on, et lehmad jätavad varsakabjad enamasti söömata ja kindlasti mitte sellepärast, et neile ei maitse. Pärimuses on kirja pandud lugusid, kuidas lapsed tõid kevadel lehmadele sülega varsakapju – varsakabi andvat võile kollasema värvi.

Ka mu ema räägib, et korjas kevaditi loomadele ojasootidelt varsakapju. Kodus need hekseldati läbi ja söödeti koos söödajahuga kuuma veega üle kallatuna loomadele, nii nagu teisi rohelisi taimigi.

Inimestele on tooreste varsakapjade söömine kahjulik, sest kõht läheb korrast ära. Siiski on teda kasutatud näljahädade ajal, sest ta on üks varasemaid taimi ja lopsaka risoomiga. Etnobotaanik Renata Sõukand ütleb, et varsakapja süüakse näiteks Tiibetis, kuid mitte toorelt. Teda tuleb mürgise aine lagundamiseks enne kas kuivatada või kupatada ja marineerida.

Tõsi, ka Gustav Vilbaste kirjutab oma raamatus „Meie kodumaa taimi rahva käsitluses“, et: „Saaremaal on varemalt varsakabja puhkemata õiepungadest valmistatud nn „kapreid“, mida pannakse vürtsiks kastmetesse. Kuid nagu tõendatakse, ei soovitata nende tarvitamist, sest nende söömine ajavat kõhu täiesti korrast ära. Aga Saksamaal tarvitati maailmasõja ajal varsakabja õiepungi laialt kapriteks, sest et eriti Lõuna-Prantsusmaalt saadavate päriskaprite Capparis spinosa sissevedu oli takistatud.“

Varakevadel on allikate veeres olevad varsakabjanupud just sellises seisus, et neist saaks teha kappareid. Kuid ehk ei tasu see siiski ära. Proviisor Ain Raal ütleb, et anemoniini sisaldavaid taimi kasutati vanasti rahustava ja spasme lõõgastava vahendina. Tänapäeval peetakse anemoniini toksiliseks, näiteks toimib see rakutoksiliselt melanoomi korral. Ain Raal lisab, et ainet on nüüdisajal siiski vähe uuritud.

Ah jaa, varsakapju ei lubatud Kullamaal tuppa tuua, sest sellest tekivad kirbud. Võimalik, et siitki kumab läbi laste vee äärde minemise keeld. Aga küllap märkas ka vanarahvas, et varsakabjal on alati palju igasugu hüppajaid ja sumisejaid. Eks üleujutusalal ole see lilleke ainus kuiv maandumisplats.

Meil on varsakapjade õitsemisaja algust seostatud kalade kudemisajaga – ta on ahuna- ehk ahvenalill ja ka latiklill. Las ta siis jäädagi parem endetaimeks ja peotäieks kevadrõõmuks emadele.