Читать книгу Looduskirju - Kristel Vilbaste - Страница 6

Äraunustamindlill

Igal kevadel juhtub aga nii, et üks või teine taimenimi on meelest läinud ja pean appi võtma taimemääraja. Kuigi olen arvutisõbralik inimene, tahan taimi määrata just taimemääraja järgi, kus taimelood ja – kirjeldused on must valgel kirjas.

Minu taimemääraja on ses suhtes põnev, et ikka pudeneb mõne raamatulehe vahelt välja üks või teine kuivanud taimeke. Teate ju küll: kui leiate metsast mõne taime ja tahate temaga sinasõprust sõlmida, siis tahate ka tema nime teada. Ja siis võtate ühe varrekese sellest taimest endaga kaasa – et kui koju jõuan, siis määran ta ära. Aga enamasti sinna see taimeke ka jääb. Sageli kurvalt ja nimetuna. Ja alles mõne aasta pärast tuleb ta raamatu vahelt välja.

Selliseid raamatulilli on põnev leida ka mujalt. Hiljuti lappasime läbi mu kaasa Mikk Sarve vanaema raamatuid.

Põnev oli vaadata just vanu 19. sajandi lõpu prantsuse armastusromaane. Aeg-ajalt tuli neid lehitsedes välja kirjakesi, fotosid ja ka kuivatatud lilleõisi.

Neid lilli raamatute vahelt leides mõistad, et need pole sinna sattunud niisama, lihtsalt määramiseks – küllap on neil pajatada oma armastuslugu. Kui vaid lilled suudaks! Kas kinkis nad peig oma neiule esimesel kohtumisel või on nad kingitud mõnel jumalagajätul. Aga üks selline leitud lill paneb meie mõtte armastuse radadele rändama sügavamalt kui terve armastusromaan.

Ellen Vilbaste valmistas kauneima herbaarlehtede kogu Eestis, millele oli lisatud ka taimede rahvapärimuslik kasutamine ja pärimuslood.

Tänapäeval lilli enam raamatute vahele ei peideta. Kõik olnu säilitatakse fotodena ja peidetakse internetiavarustesse, kus näiteks Facebooki mootor sulle kolme aasta pärast meelde tuletab, et oled selle lille koos kommentaaridega oma lehele postitanud.

Ei oskagi öelda, kumb on parem – kas salapärane lilleõis raamatu vahel või selge sõnumiga postitus näoraamatu seinal.

Kuid meie lillede hulgas on tegelikult ka üks lill, mis on just sellisteks meenutusteks loodud.

Meelespea.

Lill, millel nimesid rohkem, ka äraunustamind või unustamislill. Täpse liiginimega küll lõosilm.

Aga on ka üsna selge, et lill on oma nime just armastajapaaridelt saanud. Õitseb ta ju kõige kenamal armuajal, kui noortele meeldib õhtuhämaruses jalutamas käia. Ja selles hämaruses paistab helesiniste õitega meelespea ka hästi silma. Küllap on ta seetõttu ka üks tuntumaid raamatulehtede vahelisi taimi.

Ent vanades nõiaraamatutes on ka kirjas, et tuntuima armurohu sai valmistada meelespeast ehk soo-lõosilmast. Selleks tuli jaaniööl kell kaksteist korjata üheksa meelespeaõit, kuivatada need ja katki hõõruda. Kui see pulber salaja mehele sisse anda, siis hakkab mees andjat armastama.

Ja et armastus käivat kõhu kaudu, siis Laiusel pandi meelespeaõisi ka lihtsalt supi sisse, et andvat hea söögiisu.

Meelespeaõite nime saamise lugusid on vist küll kõigil meie naaberrahvastel ja neid on teistest taimedest rohkem. Aga isegi iga Eesti paikkond on loonud oma meelespealoo. Harilikult on need veidi kurva sisu ja lõpuga lood. Küll sellest, kuidas tüdrukud laugaste vahel jalutasid ja kuidas üks uppudes teisele sinised õied viskas ja palus end mitte unustada. Või sellest, kuidas hunt karjalapse nähes lambaid murdis ja lapse pisaratest ilusad sinised lilled tärkasid.

Aga meelespeaõitele nime andmisega on vist jumalal kõige rohkem tegemist olnud, lugusid tema nime saamisest on Hagerist NarvaJõesuuni. Üks tuntumaid ongi Hagerist: „Jumal lõi maa, lõi ka kõik lilled ja andis neile nimed. Jumala lahkumisel hüüdis üks lill: „Mis minu nimi oli?“ Jumal tõstis kolm sõrme ja ütles: „Ära unusta mitte!“

Kõige enam on mulle meeldinud aga Taara mäel nimede andmise lugu:

„Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, et neile nimi nimetada. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsusilmad ja hellerheinad, kõik pidavat vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama.

Kannikese pani ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe peale lume minekut oma õisi võib näidata: „Sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike.“

„Ja sina, valge lumelill, sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud.“

Kui vanaisa nõnda lilledele nimesid andis, tuli üks taevasinine õieke paludes tema ette: „Palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles.“ – „Sinu nimi,“ ütles vanaisa, „olgu meelespea, sest sa vana nime meeles ei pidanud. Ka ärgu iial kasvagu su sugu enam kõrgel mägistel maadel, vaid pead allika äärega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks võid pesta. Ärgu kitkugu sind armastaja, vaid ainult need, kellel midagi meeles pidada on. Ja et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mida mitte meelest unustada ei või.“

Põdrakanep ja teised rohelised

Kevaditi pean sageli autoga ringi sõitma ja ükskõik millisesse Eesti otsa tee mind viib, ikka kihutab üle pea pikk haneparvede rodu. Või nokitseb haneparv põllul, roosad varbad rõõmsalt ererohelises orases. Hanesid on nii palju, et linnumehed armastavad selle kohta öelda: põld on hanesid „kuivalt täis“.

Jääb vaid mõelda, et miks haned siin aega raiskavad ja juba oma pesapaiku üle vaatama ei lenda. Ega need ilmastikuolud nii viletsad seal ka enam pole.

Aga haned on targad! Seesama oras ja rannakarjamaade tärkavad libled annavad neile elujõu. Selle praeguse ringisagimise jõu ja kuu aja pärast munemise jõu. Rohelise väerohu mõjul viiakse kehast välja kõik talvega kogunenud saasteained. Vitamiinid annavad elule vurhvi.

Ega muud, kui peame õppust võtma hanedelt.

Mulle meeldis hästi Kati Saara Vatmanni hiljaaegu öeldud mõte, et kevadel me sööme aias loomadega võidu iga tärkavat liblekest, aga sügiseks tüdime heinaniitmisest. Aga tärkav lible ongi täis elujõudu, mida ka endasse ammutada tahame, hiljem tekib ka taimedesse vananemise väsimus. Elujõudu otsime siis pigem säilitusorganitest, millel uue elu idu sees: juurikatest, seemnetest. Aga kevadel tuleb aed kõigest tärkavast puhtaks süüa.

Esimesena saab ikka murulauguvõileib söödud, see on tõeline lapsepõlvemaitse. Talisibul käib meil iga toidu peale, karulauguvõidki saab varakevadel tehtud, esimene nõgesesupp söödud. Miku salatitesse jõuab ka naat, mulle see ei maitse. Võib-olla on põhjus kinni minu peas, et sapihädade puhul teda pruukida ei soovitata.

Sel aastal ei ole millegipärast vesiheina, mida kasvuhoone talve jooksul alati täis kasvas. Kas tavapärasest külmakõhedam talv ei lasknud neil kasvada – igatahes näitab kuuris olematuks kahanenud puuriit, et külmust on tavapärasest rohkem olnud.

Just see vesihein on olnud väga hea salatitaim. Kui ühel viimasel korral Kaika Laine juures käisime, siis viis ta meid Mikuga aeda jalutama, näitas Mikule vesiheina ning ütles, et sellega saab kestvatest bronhiitidest lahti. Mikk küsis, et kuidas vesiheina tarvitama peab, Laine soovitas salatit teha. Sellest alates olemegi enne maakaevamist aiamaalt vesiheina sootuks ära söönud ja see on aidanud.

Aga veel parem vesiheinast on kevadine salat põdrakanepist. Kui veel Peipsi ääres elasime, siis oli meil kindel koht aias ja Jõekülas lõhislehise lepa kasvukoha lähistel üks paik, kust igal kevadel põdrakanepit korjata. Eriti ilus ja maitsev salat sai põdrakanepist, võililleõitest ja astelpajumarjadest, vürtsiks sortsuke sidrunimahla.