Читать книгу Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast - Krister Kivi - Страница 5

SISSEJUHATUS Soe vastuvõtt

Оглавление

Mind on Iisraeli alati tõmmanud. Ma olen imetlenud juutide hakkamasaamise oskust ja armastanud nende rahvustoite. Mulle meeldib vaimustav klezmermuusika, mille aina metsikumaks muutuv tempo ja ennastunustavalt saagivad viiulid abistavad mind igapühapäevastel koristustöödel. Kord ühel hilisel õhtul jõin ma eksituse tõttu koguni ära pool klaasi punast siirupit, mis osutus hiljem koššerveiniks. Kahetsusväärselt polnud ma Iisraelis aga kunagi ise käinud. Polnud olnud head põhjust. Mitte seni kuni avastasin, et lihtsaim tee hiljuti seitsme maailmaime hulka valitud Petrani käib Iisraeli lõunapoolseima linna Eliati kaudu.

Idee kõik uued maailmaimed läbi sõita tekkis nii, nagu ideed sageli tekivad – iseenesest. Kõik maailmaimed, Giza püramiidide erandiga, olid ju juba aastatuhandeid eksisteerinud vaid virtuaalselt – Babüloni rippaiad, Artemise tempel ja Maussollose mausoleum olid kokku varisenud, Rhodose koloss maavärina läbi hävinud, Alexandria tuletorn ja Zeusi hiigelkuju samuti läinud. Kuid nüüd sai maailm imed tagasi. Enam kui saja miljoni hääletanu tahtel valiti 2007. a südasuvel nendeks Petra kaljulinn Jordaanias ja antiikne Colosseum Itaalias, Kristuse kuju Rio De Janeiros ja Chichen Itza templikompleks Mehhikos, suur Hiina müür (asukohaga Hiinas!), Machu Picchu Peruus ning Delhist paaritunnise rongisõidu kaugusele jääv Taj Mahal.

Ma ei oska põhjendada, mis mind neid vaatama kisub, kuid ilmselt on põhjus asjaolus, et mu enda elus on imesid ju imevähe. Niipalju kui ma meenutada suudan, pole minuga juhtunud midagi imelist juba viimased üheksa aastat. Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida, sest Eestis neid pole, kui muidugi mitte võtta arvesse Vabadusekella ja Suurt Munamäge.

4. september 2008 on õnnelik päev, mil lendan Air France’i hilisõhtuse lennuga Pariisist lõpuks Iisraeli, tõotatud maale. Vein on hea, toit maitsev ning stjuardessid kannavad oma elegantsete univormide rinnal väikseid punaseid sildikesi, mille kohaselt on lennusaatjate näol ühtlasi tegemist ka turvatöötajatega. Õnneks leiab ainus draama sellel lennul aset vaid mu sisekõrvas: see ummistub maandumisel lootusetult, et avaneda muljetavaldava lurinaga alles poolteist ööpäeva hiljem, kui Frishmani ja Ben Yehuda nurgal üle tee lähen, andes mulle tagasi võime kuulda elu pooltoone – teeäärsete tumeroheliste põõsaste sahinat, Vahemere kauget kohinat, oma püksitaskus rappuvate müntide summutatud kõlinat.


Kaljumošee Jeruusalemmas on paik, kust Muhammad ingel Gabrieli seltsis taevasse läks.

Ma võtsin raha esimest korda välja Tel Avivi lennujaamas, kohe pärast seda, kui lennuk südaööl maandus ja Iisraeli piirivalve (Araabiamaade piirivalvurite tunnetele mõeldes ja minu tagasihoidliku palve kohaselt) eraldi lehekese peale ning mitte passi sisenemistempli lõi. Torkasin kaardi pangaautomaati sisse ja see pakkus välja võimaluse jätkata tehingut vene keeles. ERSP-lane mu sees valis tehingukeeleks inglise, kuid pärast seda, kui automaat oli küsimust hetke menetlenud, läks ta iseseisvalt ikkagi vene keele peale üle. “Raha on tulekul,” teatas ATM kirillitsas, karjatades tehingu lõpus: “Spasibo!”

Ma olen alati teadnud, et näen välja nagu venelane (“Aga härra, teie s tiilon selline, et te olete pärit kuskilt sealtkandist – Ukrainast või Valgevenest,” selgitas mulle Hurghadas Conradi hotelli teenistuja, kui masendunult tema käest pärisin, miks absoluutselt kõik mind Egiptuses vene keeles hõiguvad) ning teoreetiliselt pole mul midagi selle vastu. Ma olen omal kombel isegi uhke, et mu soontes voolab veerandi ulatuses slaavi verd. Paraku on see selline uhkus, mis vallandub neil hetkedel, kui tunnen end olevat surmani tülpinud uudistest, mis räägivad karmistuvast alkoholipoliitikast ja Urmas Sõõrumaast, Evelin Ilvese kepikõnnist ja Edgar Savisaarest. Mida tuleks teha, et mind vahel keegi ka eestlaseks peaks? Osta endale uus nägu ja uued kingad?

Igatahes ei jäänud see rahavõtmine ainsaks. Raha kulub Tel Avivis nimelt hämmastava kiirusega. Ma sain jaole poemüüjale, kes üritas 13 seeklit maksnud granaatõunamahla ostmisel mulle kahekümnesest rahatähest vaid kaks seeklit tagasi anda (tõmmates tabamisel ülemängitud kohkumisega sahtlist välja veel 5 seeklit) ning tuvastasin tagantjärgi, kuidas taksojuht mind öö varjus mu hotellist poolesaja meetri kaugusele oli toonud, et heita seal rahulolematu pilk taksomeetrile, pöörata rool otsustavalt vasakule ja võtta ette veel üks arvet ilusti kasvatav viiekilomeetrine ringsõit mööda Hayarkoni ja rannapromenaadi –, kuid ilmselt jäi suurem osa müsteeriumist varjatuks. Üldiselt näeb jalutuskäik Tel Avivis välja nii, et võtad pangaautomaadist järjekordsed 200 seeklit, jood ühe kohvi ja kõnnid neli tänavavahet ning jälle on su taskus vaid metallipuru.

Hotell Ami on võtnud enda lipukirjaks lause “Sinu kodu Su kodust eemal” ning see vastab tõepoolest tõele. Kui ma poolkurdina lõpuks kolmandale korrusele jõuan – liikudes läbi ebareaalse hääletu kitsaste treppide labürindi otsekui vee alla vajunud allveelaev –, ootab mind ees väike räpakas toake, mille laes rippuv elektripirn ei jäta midagi fantaasia hooleks. Võta või jäta, selline ma olen!

Ma heidan voodile pikali ja märkan siis, et täiesti ootamatult on hotellis ka kunsti. Vastasseinale on kinnitatud pruunikas-valgetes toonides joonistus, millel Buddha oma jüngrile õpetusi jagab. Esmapilgul tundub, et see on külastajatele antav peen vihje siinseid raskusi meelerahuga taluda, kuid ööpäev hiljem mõistan, et pildil kujutatud stseen on siiski seotud hotellindusega. Ilmselgelt õpetab graafilisel lehel Ami-keti omanik algajat Aasia frantsiisivõtjat:

Värvi tuba paakunud omletikollaseks ja võta kasutusele sama tooni linad, sest nende pealt ei paista kubemekarvad väga välja. Kasseeri sisse vähemalt seekel iga kord, kui keegi peaks paluma kuuma vett. Ära iial, mitte iial puhasta vaipa. Hommikueineks paku keedetud kartuleid, keedumune, kapsasalatit ja oranži morssi, mis näeb välja selline, nagu oleks Marie Curie selles just oma katseklaasid puhtaks loputanud. Kui sa teed kõike nii, nagu ma õpetasin, läheb su äri kahtlemata ülesmäge.

Reedese päikseloojangu ajal algab Iisraelis sabat; aeg, mil õigeusklikud juudid kannavad pere keskel pidulikku sabatimantlit, söövad sabatitoitu ja laulavad sabatilaule ega tegele ühegi tööga (melachah), mida judaistlik seadus teab olevat täpselt 39 tükki. Nendeks on muuhulgas nülgimine, värvimine, ketramine, küpsetamine, ehitamine, lammutamine, nülgimine, enam kui kahe tähe kirjutamine või kustutamine ning tule süütamine ja surnukstegemine. Kuivõrd puudub konkreetne garantii, et näiteks tualetis elektripirni põlemapanek ei lähe kirja tule süütamisena, väldivad tõsisemad usklikud igasuguseid riske ning on palganud nimetatud tegevuseks eraldi teenija. Veel üks hea alternatiiv on kasutada spetsiaalset sabatilampi, milles hõõgniit lõõmab kogu aeg ning valgust ja varju annab reguleerida spetsiaalse sirmi abil. Valitud rahvas leiab alati väljapääsu, isegi omaenda seadustest.


Ajaloo jooksul kaks korda hävitatud Jeruusalemma templist on alles vaid Nutumüür.

Muidugi ei toimi sabati ajal Tel Avivi keskuse ja Ben Gurioni lennujaama vahel mingit ühiskondlikku transporti, mis ei tähenda seda, et keeluajal ei teeks tööd need taksojuhid, kes ei suuda loobuda kiusatusest küsida oma teenuste eest tavalisest poole kõrgemat hinda. Ma ei mäleta enam, kui palju ma lennuväljale sõitmise eest maksma pidin, sest sarnaselt kõigile valusatele traumadele on selle kogemuse detailid juba ammu sügaval alateadvuse kompostikastis, kuid seda oli palju. Suur õnn, et olin äsja pangaautomaadist raha võtnud.

Just sel hetkel, kui olen oma kohvrid pagasiruumist välja tõstnud ning takso on triumfeerides haihtunud värelevasse ja kuuma õhku, märkan ma, et kogu lennujaama ees pole peale minu mitte ühtegi hingelist. Ka kõik uksed on suletud.

Logistan nende taga, kuid keegi ei vasta ning paanika nõriseb mu organismi otsekui vihm mööda novembrikuist aknaklaasi. Ma saan korraga aru, et kui sabati vältel pole korralikul juudil lubatud isegi praekala seest luusid välja noppida, pole eriti tõenäoline, et Arkia Israel Airlines sel ajal lennureise sooritaks – see kõik on olnud mingit sorti arusaamatuseks või eksituseks. Kuid kui koputamine on muutunud prõmmimiseks, ilmub teispoole klaasust lõpuks keegi vanamees ja ütleb mulle vene keeles, et olen tulnud kohale liiga vara. Istun maha, läidan sigareti suitsetamiseks tule ja veedan pool tunnikest õhuvanni võttes. Ma olen otsustanud saatusele alistuda ja leppida kõigega, mis tulema peab.

Lõpuks sõidab kohale mikrobuss, millest pudeneb välja hulk noori naisi, kes näevad oma valgetes pluusides välja nagu ranged, iseteadvad keskkoolitüdrukud. Osa neist suitsetavad sissejuhatuseks samuti ja nii seisame kõik sõbralikult hetke päikse käes. See on vaikus enne paratamatut tormi.

Nagu üldiselt teada, on Iisraeli lennujaamade turvatöötajad kõige rangemad ja paremad maailmas. Reisijad jagunevad kolme gruppi: need, kes lendavad; need, kes lendavad võib-olla ja need, kes kindlasti ei lenda. Iisraeli passi omanikud pääsevad turvatüdrukute kadalipust sel laupäeval läbi suhteliselt kergesti, kuid välismaalased – lisaks mulle ka üks hallipäine britt – suunatakse eraldi lintide vahele. Siin osutub kiireks edasipääsejaks jällegi inglane ning ma jään vastastikku noore juuditariga, kes vaatab tundetul kodulinnupilgul vaheldumisi mind ja mu passi ning toob aina uuesti ja uuesti kuuldavale oma lemmikväljendi miks.

Sest miks ma käisin 2007. aastal Malaisias? Miks? Milleks oli mulle seda vaja? Ah et puhkus? Kuid miks just Malaisias? On mul seal sõpru või sugulasi? Ja mida ma tegin läinud kevadel Egiptuses, kus ma (ta lappab õrnalt mu passi) olin vaid kolm päeva? Jälle puhkus? Kust ma saan raha, et nii palju puhata? Ja miks ma ei läinud seekord Jordaaniasse läbi Egiptuse, kui mulle seal kord juba nii väga meeldib ja kui sinna on Tallinnast nii odavad lennud, nagu ma väidan? Miks, miks, miks? Miks on Epp Petronest kõneleva persooniloo juurde, mille ma eelmise nädala Ekspressi kirjutasin (ta on ajalehe lahti võtnud, sest ma ei leia üles oma pressikaarti ning katsun oma ajakirjanduslikke sidemeid artikliga tõestada), joonistatud nii imelik pilt?

Ma teadsin juba ette, et Iisraeli stiilis psühholoogiline profileerimine võib olla aeganõudev, kuid tõtt-öelda uskusin ma, et neil on annet terroristi paremini ära tunda. Pärast kahekümneminutilist intervjuud leemendan ma higist, hirmust ja vihast. Mulle jõuab lõplikult kohale, et imelise klezmermuusika ja täidetud kala kodumaa ei ole mind oodanud. Nemad ei ole mind siia tahtnud. See oli mu enda pettekujutelmaks. Turist, keda Iisrael võib-olla igatseb, on umbes 85 aastat vana ning veereb seniilsuse ja luuhõrenemise tõttu ringi elektrilises ratastoolis, kujutamata endast seetõttu riigile olulist füüsilist ohtu. Ta on oma elu esimesel välisreisil ning tahab enne surma kõik ära kulutada (seekleid lendab vasakule ja paremale). Egiptuses pole ta kunagi käinud!

Profileerimine lõppeb sama äkki kui algas.

Mu kohver tõstetakse metall-letile ja tõmmatakse lahti ning kolm valges pluusis koolitüdrukut tõstavad sealt välja liitri blondeerimisvahendit ja umbes nelikümmend paari naiste sukkpükse. Nende näos ei liigu ükski lihas, kui ma puterdades seletan, et sukkpüksid ja juuksevärv on mõeldud Bangkokis elavale Mai Loogile, kes on kena inimene ja eelistab Eestis müüdavaid brände. See fakt jätab neid täiesti ükskõikseks. Võib-olla läbib Tel Avivi lennujaama iga nädal suur hulk tüsenemisele kalduvaid mehi, kelle pagas koosneb peamiselt naiste sukkadest ja blondeerimisvahenditest. Ma tegelikult üldse ei imestaks.

Pärast seda kui kõik asjad on kohvrisse tagasi pakitud, on soojendus läbi ja algab tõeline läbiotsimine. Mind eskorditakse läbi lennujaama eredasti valgustatud tagaruumi, seina ääres olevalt nišilt tõmmatakse eest vahariie ja eikusagilt väljailmunud tüüakas meesturvamees hakkab kätte tõmbama ühekordselt kasutatavaid kirurgilisi kilekindaid. Sel hetkel kaob mu enesevalitsus otsekui tormis käestlastud õhupall ja ma ütlen nutuselt, et kirjutan toimuvast absoluutselt kindlalt. See ähvardus ei tundu pealtnäha toimivat (sama hästi võiks mao poolt nurkaaetud hiir hirmutada, et kajastab juhtunut näriliste ajalehes), aga võib-olla oligi just veidike häälevärinat see, mida Iisrael kuulda tahtis. Igatahes ei kujune turvaprotseduurid nii dramaatiliseks kui vahepeal tundus: turvamees lihtsalt vaatab, et mis paberid peidavad end mu rahakoti eri sahtlites, patsutab mind läbi alt üles ja ülalt alla ning töötleb umbes kahe minuti jooksul metalliotsijaga mu sokkides labajagu, et teha kindlaks, kas olen oma metsikus antisemitismis lasknud sinna siirdada torupomme.

Loetud minutid enne Arkia Israel Airlinesi üliturvalise lennu nr 833 väljumist jooksen, näost punane, lõpuks väravate poole, värisedes vihast ja nördimusest nagu sült.

Jordaania piir jääb Iisraeli lõunatipus olevast Eliati lennujaamast seitsmeminutilise taksosõidu kaugusele. Piiripunkti toimetab mind tüse naistaksojuht, kasseerides oma teenuse eest 26 seeklit. Pärast autost väljumist avastan ma, et vastu kõiki ootusi on kohalikku raha taskusse veel veidike alles jäänud, kuid rõõm on enneaegne. Luksuse eest Iisraelist minema minna tuleb piiripunktis maksta 88,5 seeklit ja niipalju raha mul enam ka ei ole. Õnneks on Iisraeli ametnikud valmis võtma osa maaltlahkumistasust vastu eurodes. See on tõepoolest üks lahke ja vastutulelik riik.

Lohistan oma kohvrid üle tühermaa, mis kaht maad eraldab. Väga kaugel eemal sinetavad mäed.

Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast

Подняться наверх