Читать книгу Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast - Krister Kivi - Страница 7

Kui Helsingi Jordaania aukonsulaadis väljastatud viisa on üles leitud, on hašemiitide kuningriiki sisenemine juba väga lihtne. Üks oma kabinetis aega surnuks lööv piirivalvur tahab meelelahutuse huvides küll katsetada, kas ma suudan araabia keeles korrata ta järel Allahi nime, kuid teised vaigistavad ta maha ja löövad sisenemistempli mu passi sisse.

Viiskümmend meetrit eemal, armutus kõrbepäikses, ootab oma esinemisjärjekorda uus tegelane, pika ja hõreda habemega taksojuht, kes teatab kohe, et Aqabast Petrasse pole hetkel bussiga võimalik sõita, sest seoses ramadaniga toimib ühiskondlik transport ainult hommikupoolikuti. Tema oleks siiski valmis toimetama mind soovitud sihtpunkti 60-dinaarise tasu eest. See on asjakorraldus, mille üle mees paistab tundvat palju rõõmu ja uhkust. Kui mulle kohale jõuab, et see väljaminek on möödapääsmatu – ramadani võetakse Jordaanias tõsiselt ning kohaliku ajalehe terviserubriigis jagatakse soovitusi, mismoodi on võimalik koidikust päikseloojanguni paastuda suhkruhaigeil – hakkan ma Lähis-Ida usupühasid vaikselt vihkama.

Nüüd saabuvad Iisraeli poolt hingeldades nooremas keskeas mees ja naine, vadistades omavahel prantsuse keeles. Ka nemad teevad taksojuhiga juttu ning kuulevad uudist, mis nad täiesti vormist välja lööb. Naine teeb pähe otsustava näo, istub 50-kraadises kuumuses maha ning näeb olevat valmis pigem surema, kui maksma taksojuhile sellist hinda tühise sajakilomeetrise otsa eest. Lõppude lõpuks on nad pärit Montrealist ja Kanada dollar, ei väsi nad mitmel korral rõhutamast, on hetkel väga nõrk. Mantra lõputu kordamise peale on nad ka ise hakanud seda uskuma ning tõrjunud teadvuse hämaraimaisse soppidesse mälestuse sellest, et Peter (mees) on edukas kinnisvaramaakler ja Sylvia (naine) esindab koduses Kanadas Bayeri farmaatsiakompaniid. Ma tahaksin väga küsida, mis on kaks finantsinvaliidi noil nõrkadel karkudel nii kaugesse maailmanurka üldse toonud, kuid see poleks ilmselt sõbralik ega ka konstruktiivne.

Aqaba on Jordaania kuulsaim kuurort. Iisraeli piir jääb siit lühikese taksosõidu kaugusele.

Sestap pakun Peterile välja, et olen valmis maksma sõidu hinnast kinni poole, mis jätaks nende tasuda vaid 15 dinaari inimese kohta. Nad arutavad omavahel seda küsimust traagilises, paljude žestidega saadetud prantsuse keeles ja paistavad leidvat, et tegu on ikkagi röövimisega, kuid nõustuvad lõpuks. Sylvia teeb viimased meeleheitlikud katsed tingida sõiduhinda 55 dinaarile, kuid sohver jääb järeleandmatuks ning lootus naise mustades silmades kustub. Ta istub sõnatult taksosse.

Me kihutame mööda laia ja uhket maanteed piiripunktist eemale (taksojuht on võtnud mobiili ja suhtleb kellegagi ärevas, kurguhäälses araabia keeles), pöördume paremale ja sõidame mööda veidi kitsamat teed, mille äärde on kerkinud majad, teeme järsu pöörde vasakule (auto rapub mööda tühja tänavat ülesmäge), millele järgneb veel üks pööre vasakule (sügavad augud) ning siis sureb mootor välja. Kahel pool aknaid on näha vaid hallikat, osaliselt mahakoorunud krohviga majaseina.

“Siin ongi teie Petra,” ütleb taksojuht ja paljastab oma kollased hambad irveks. Ta viipab käega seina poole. “Kas pole ilus, mis?”

Lisaks mägedele pakuvad teel Petrasse mentaalset stimulatsiooni infosildid.

Suu on sekundiga ära kuivanud ja keel lebab seal kasutult, nagu paks surnud tigu oma hapras lubjakivist kojas, ainult higi voolab erakordse kiirusega mööda keha kaenlaalustest allapoole. Ka Kanada alamad on ebatavaliselt vaiksed ega jutusta enam, kui vaesed nad on. Siis ilmuvad taksojuhi hambad veretute huulte vahelt korraks veel nähtavale ning ta ronib autost välja, et koos majast väljunud paksu toimeka mehega hakata meie pagasit ümber laadima valgesse Opelisse. Linnataksoga pole Petrasse viiva pika sõidu ettevõtmine nimelt võimalik.

Petra asukohas – kaljudevahelises orus – seadsid end esimesena sisse edomiidid, kuid tema tänaseni säilinud kuju andsid linnale nabatealased – salapärane araabia päritolu rändhõim, kes ilmus ajalookaardile umbes viis sajandit enne Kristust, lõi impeeriumi, mille piirid ulatusid Süüriast Iraagini ning kogus kokku suuri rikkusi, vahendades oma pealinn Rekmu kaudu Araabiast ja Aasiast Euroopasse hennat, kulda, asbesti ja siidi, rääkimata vürtsidest. Rekmu tähendab Petrat, mis tähendab ladina keeles omakorda ‘kaljut’, kuid see, miks aastasadu telkides elanud nabatealased endale kaljude keskele ühtäkki linna rajada otsustasid – parimail päevadel elas Rekmus 20 000–30 000 inimest –, on ebaselge. Kuigi nabatealased oskasid kirjutada, eelistasid nad oma olemasolust liigseid kirjalikke tõendeid mitte maha jätta. Neljanda sajandi paiku pärast meie aega kaotasid nad oma keele ja kultuuri ning haihtusid seejärel õhku nagu õhuke suitsuviirg.