Читать книгу Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China - Страница 5

Kas see on üldse võimalik? Istun Eestis turvaliste koduseinte vahel ja tunnen paanilist hirmu Filipiinidele läheneva taifuuni ees. Tunne on nii elav, justkui oleksin ise seal.

On teisipäev, 5. november 2013, ja minu Facebooki seinale tulvab üha rohkem ahastavaid postitusi lähenevast taifuunist. Esimese hooga ei pööra ma neile kuigi palju tähelepanu. Filipiinide territooriumilt käib üle keskeltläbi 19 tsüklonit või tormi igal aastal, sealhulgas 6–9 neist jõuavad maismaale. Troopiliste tsüklonite hooaeg jaguneb üldjuhul selliselt, et mai­kuu on aasta üks rahulikumaid, tormide tõenäosus kasvab pidevalt juunikuu jooksul ja on kõige suurem juulist septembrini. Sealhulgas aktiivseimaks perioodiks loetakse augustit ja alates oktoobrist rahuneb loodus taas.

Enamik neid torme-tsükloneid põhjustab suuri kahjustusi ja üleujutusi eelkõige riigi põhjapoolsemas osas, kus tormihirmu tõttu on mõnes piirkonnas erakordselt vähe elanikke. Riigi keskossa, kus elab enamik minu ohtratest Facebooki kon­tak­tidest, jõuavad mööduvatest taifuunidest üldjuhul vaid tsükloni äärealale omased, tavapärasest mõnevõrra tugevamad tuuled ja vihmavalangud.

Seekord aga lisandub järgmiseks päevaks üha ahastavamate sõnumite postitusi. Igaüks valmistub lähenevaks tormiks nii kuidas oskab ja jagab õpetlikke nõuandeid teistelegi – kes käsib majade aknaid ja uksi kaitsta, kes soovitab maja ümber olevatelt puudelt-põõsastelt tuuletakistuse vähendamiseks lehed maha lõigata, kes annab nõu varuda süüa ja eelkõige joogivett.

Katastroofiline, supertaifuun, 2013. aasta võimsaim taifuun, läbi aegade suurima tuuletugevusega taifuun, mis iialgi maale on jõudnud, ning veel palju teisigi koledaid iseloomustusi leian ma asja lähemalt uurima asudes erinevatest ilma­portaalidest ja meedia netiväljaannetest.

Tunnen, kuidas süda vajub saapasäärde, kui silmad klammerduvad arvutiekraanil avatud pildile taifuun Hayani prognoositavast trajektoorist, mis näitab, et pooleteise päeva pärast põrutab ta otse üle riigi keskosa.

Olukorra katastroofilisust mõistma hakates on hetkega halvatud minu keskendumisvõime ükskõik millistele teistele tegevustele. Justkui lootuses, et maismaale ähvardava kiirusega lähenev koletis suunda muudab või üldse raugeb, avan vähemalt kord tunni aja jooksul taifuunide arengut kajastavaid portaale.

Ma pole iialgi tundnud midagi sellist, et aeg venib, nagu seisaks paigal, ja samas liigub ähvardava kiirusega. Justkui sooviks, et kõik oleks juba möödas, kuid ometigi ei taha ka, et see pihta hakkaks.

Eesti aja järgi reede varahommikul see juhtub. Samal ajal, kui minu Filipiinide saarestiku läänepoolses osas elavad sõbrad postitavad pilte tormieelsest ähvardavast vaikusest nende koduümbruses, on rahvusvahelises meedias Hayani ja kohalike omas Yolanda nime kandev armutu loodusjõud rünnanud maismaad riigi idarannikul. Meedia pasundab tuule­kiirustest kuni 300 kilomeetrit tunnis. Ulatuslikud elektrikatkestused takistavad olukorrast ülevaate saamist nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ometigi levivad järgnevate tundide jooksul internetis esimesed videod tugeva tuule räsitud loodusest, lõhutud majadest ja lendu tõstetud katustest.

Lõpuks kaovad liinilt ka need viimased hõiked. Viis tundi närin arvuti taga küüsi. Ükshaaval käin läbi Filipiinidel elavate sõprade ja tuttavate Facebooki kontosid, lootuses midagigi kuulda, aga leian eest vaid nende sõprade toetushüüdeid ja pöidlahoidmisi.

Hingan kergendatult, kui itaallasest kinnisvaraarendaja ja hobifotograaf Marco postitab oma Facebooki seinale esimesed teated taifuuni möödumisest ja olukorra stabiliseerumisest nende piirkonnas.

Ikkagi veedan veel mitu nädalat tagantjärele pingsalt internetist infokillukesi kokku otsides. Videod kahjustatud piirkondadest ja lood ränki kaotusi kandnud inimestest lähevad mulle hinge rohkem kui kunagi varem ühegi teise looduskatastroofi puhul.

„Miks küll ometi? Kes on need inimesed?” küsite.

Olgu siis, üritan vastata nii lühidalt, kui oskan...

Jaanuar 2014,

Tartu