Читать книгу Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China - Страница 7

Elus on palju olukordi, millel puudub mõistuspärane selgitus. Maailma kõige ebaratsionaalsem on ühel külmal 2006. aasta veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates puhtalt emotsioonide ajel langetatud otsus, et minust saab lohesurfar!

Lohesurfist ja surfamisest ei tea ma sel hetkel kuigi palju roh-kemat, kui on näha nendeltsamadelt just Vietnamist puhkuse­reisilt naasnud õe Helena käest saadud fotodelt tema abikaasast ja teistest reisikaaslastest lohe jõul tohutuid õhulende sooritamas. Arvestades, et tegemist on tehniliselt üsna keerulise spordialaga, mis peale tohutu aja eeldab ka üle mõistuse palju raha kulutamist koolitusele ja varustusele, esitab minu majandusõpingute kõrvalt raamatupidajana töötav kaine mõistus suure küsimuse: „Kuidas sa ometi seda teha kavatsed?” Olen ju kõigest tavaline 23aastane tudengineiu, kes elab Tartu linna lähedal metsas ja käib poole kohaga tööl.

„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!” vastab selleks hetkeks juba ravimatusse lohesurfiviirusesse nakatunud emotsioonidele allutatud ajuraasuke.

Lohesurf, kitesurf, kiteboarding – heal lapsel mitu nime. Liitsõna osade kaupa lugedes saame kaks sõna: lohe ja surf. Just täpselt sellega ongi tegu – surfamisega, mis käib lohe jõul.

1995. aastal alguse saanud spordialal on praeguseks arendatud kiiruseid üle 100 kilomeetri tunnis ning läbitud muljet­avaldavaid vahemaid nagu 225 kilomeetrit Kanaari saarelt Lanzarotelt üle mere Aafrika rannikule Ţarfāya linna Marokos ning 419,9 kilomeetrit mööda Brasiilia rannikuäärt Fortalezalt Parnaíbasse.

Lohesurfis peetakse võistlusi üle maailma mitmes stiilis, millest populaarseimad on freestyle ehk trikivõistlus, course racing ehk kursisõit ja wave riding ehk lainesõit. Spordi­ala võitleb tugevalt selle nimel, et pääseda olümpiaalade nimistusse.

Just nagu kirjutama ei õpi ilma kirjutusvahendita ja ujuma ilma veeta, saab minu esmaseks prioriteediks selgitada välja vaja­minev varustus ja kõik muud selle spordialaga seotud nüansid.

Vaja on lohet. Kaugelt vaadates õhus lendlevat c-tähte meenutava lohe suuruse valikul on määravad tegurid tuule tugevus ja sõitja kehakaal. Mida tugevam tuul ja kergem inimene, seda väiksem peaks olema kasutatav lohe. Eesti tingimustes jäävad enim kasutatavad lohed vahemikku 6–14 ruutmeetrit.

Peale lohe kuulub komplekti poom ehk kummist vooderdusega pulk, millest kinni hoides on võimalik lohet juhtida, ja poomi mõlemast otsast algavad 20–25meetrised nöörid ehk loheliinid, mis teisest otsast kinnitatakse lohe küljes asuvate pisikeste nöörijupikeste külge. Kogu kupatus ehk siis lohe koos liinide ja poomisüsteemiga kinnitatakse vöökohta ümbritseva trapetsi külge. Trapets ehk tugivöö tagab selle, et lohe tekitatud veojõud läheb inimese kehasse, mitte ei jäta kogu koormust kätele.

Lisaks mootorina edasiviivale lohele on suvistes tingimustes vaja lohelauda ning talvistes oludes on tarvis lumelauda või suuski. Eestis on äärmiselt hädavajalik ka lehtkummist ehk neopreenist valmistatud veeülikond, mida kutsutakse kalipsoks, ja selle juurde soovituslikult samast materjalist kindad, kapuuts ja sussid kevadsügiseseks jahedamaks perioodiks.

Suure uurimistöö tulemusena langetan otsuse just hiljuti turule tulnud uue revolutsioonilise toote kasuks – bow-lohe. Tõsi, tema hind 19 999 Eesti krooni (sellal kestis veel krooniaeg, eurodes oleks hind 1278) on päris hirmuäratav ja mitu korda suurem kui näiteks mõnel kasutatud vanemat tüüpi lohel. Kuid tema suurim eelis kõigi varasemate lohemudelite ees on täiesti uus turvalisuse tase, mis võimaldab vaid ühe liigutusega – poomist käsi lahti lastes – lohest kogu veojõu välja lasta ja nii ennast ohuolukorrast päästa.

Meenutades ajaleheartiklit lohesurfarist, kes tormise ilmaga Tallinnas Pirita rannahoone katusele maandus, ei kuulu mu otsus enam ümbermõtlemisele. Vaja on vaid leida kaks sõpra oma elu esimese õppelaenu käenduseks, lisaks „sõbralik” allahindlus Tartu Extreme Spordi poest ja olengi varsti uhke loheomanik. Nüüd jääb üle vaid oodata sobivat tuulist ilma...

...ja ma ei peagi pikalt ootama. Märtsi algul ühel mõnusalt tuulisel päeval heliseb mu telefon. Tartu Extreme Spordi poe omanik Ain teatab õhinal: „Täna on Saadjärvel jube hea tuul! Olengi juba sinnapoole teel ja lähen ise sõitma, aga kui sa saaksid paari tunni pärast Saadjärvele tulla, siis võiksin sind veidi õpetada. No muidugi õpetamiseks on täna tuul vist liigagi tugev, aga tule kohale ja eks siis vaatame, mis saab!”

Mul ununeb selle telefonikõne peale sootuks isegi hommikukohv, milleta ma üldjuhul sammugi maja uksest välja ei liigu. Kõigest kümme minutit hiljem, paksud suusariided seljas, torman maja eesuksest välja. Maailma suurim naeratus näol, pakin oma lumelaua auto pagasnikusse ja asun teele.

Kõhe tunne tekib, kui elus esimest korda autoga järvejääle sõidan. Tugev tuul on rohkemgi huvilisi kohale meelitanud, jääle on pargitud lisaks minu omale veel kaheksa autot. Vaatan suurte silmadega kõiki neid järve kohal lendlevaid värvilisi lohesid. Kõhus kõditavad liblikad. Justkui ei suudaks oma õnne ikka veel uskuda, küsin vist lausa kuuldavalt: „Kas tõesti saan ka mina seda kõike just siin ja täna proovida?” Raske on meenutada hetke, mil oleksin millegi pärast olnud nii elevuses kui sel tuulisel talvepäeval Saadjärve jääl. Ja ometi pole ma veel lohet lennutadagi saanud!

Lõpuks ongi kord minu käes. Ain on autost välja otsinud pisikese, kõigest kaheruutmeetrise õppelohe. Esimesed paar minutit on tunne üsna kõhe. Mul ei ole ju veel täielikku kontrolli lohe üle. Kuid juba üsna varsti teen Aini juhendusel lohega õhus erinevaid manöövreid. Ühe ülesandena pean suutma lohet õhus paigal hoida ning seda koguni ühe käega juhtida. Ain jätab mu mõneks ajaks üksi harjutama. Ma tõesti naudin iga minutit lohet ohjeldades! Lennutan lohet suure hooga paremale ja vasakule, justkui õhku kaheksat joonistades. Mida kiiremini lohet liigutan, seda tugevamini ta mind sikutama hakkab, aga seda lõbusam ka kogu see tege-vus tundub.

Kui Ain veerand tundi hiljem minu juurde naaseb, on ta päris vaimustuses ja küsib kahtlustavalt: „Oled sa kindel, et sa pole kunagi varem lohet lennutanud? Tundub küll, et sa nagu teaksid täpselt, mis ja kuidas käib! Väga tubli oled!”

Hakkan korraks isegi kahtlema ja katsun meenutada, kas ma tõesti pole varem lohet lennutanud. Aga jah, kuigi see kaks ööd tagasi nähtud unenägu, milles ma iseennast lohega nägin, tundus nii reaalne, oli see siiski kõigest uni.

„Ääküll, mine otsi autost lumelaud välja ja proovime su suure lohe külge panna! Õppelohega pole sul enam midagi harjutada,” lausub Ain veendunult. Korraks veel küsin kahtlevalt, kas ehk tuul liiga tugev ei ole. „No natukene on jah, aga pole hullu, proovime ikka,” vastab Ain.

Elevus kasvab! Naeratus kõrvuni peas, sumpan läbi paksu lume Aini jälgedes nüüd juba palju suuremana näiva sinise lohe poole. Trapets selga tõmmatud, tutvun lohe turvameetmetega. „Kui tunned, et ei kontrolli olukorda, siis esimene abinõu on lohe poomist lahti lasta. Siis kaob lohest veojõud ja ta kukub tasakesi maapinnale,” selgitab Ain. See taktika pidavat töötama ainult uute bow-lohede puhul. Vana tüüpi lohega võib poomist lahti laskmisega kaasneda hoopis kontrollimatu olukord, kus lohe sind kui jahukotti heal juhul kõigest mööda maad lohistab, halvemal juhul aga kõrgele õhku tõstab või puu otsa lennutab.

Lisaks õpin selgeks abinõud, mis aitavad ohuolukorras ükskõik mis tüüpi lohe puhul: nimelt lohe vabastamine trapetsi küljest, ning viimase võimalusena – mind ja lohet ühendava turvarihma vabastamine enda küljest.

Kõiki neid turvavidinaid paistab olevat nii palju, et pigem jään lootma selle peale, et midagi valesti ei lähe. Veidi kõhe on küll, kui Ain tõstab juba õhus lendava lohe enda trapetsi küljest ümber minu oma külge. „Sellel siin on kohe kõvasti rohkem jõudu kui õppelohel,” õhkan Ainile, kui tugevam tuuleiil üritab mu tagumikku maast lahti kergitada.

Põimin sõrmed poomi ümber... ja niimoodi lume peal istudes ja lohet pea kohal vasakule-paremale liigutades valdab mind tõelise maailmavallutaja tunne. Ühe käega lohet juhtides ja teise käega lumelauda jalgade külge kinnitades suudan ennast kuidagimoodi stardivalmis sättida.

„No eks ma siis proovin,” lausun veidi aralt, ise endiselt lumel istudes. Alustuseks liigutan pea kohal lendleva lohe veidi vasakule, kerge hingetõmme ja hooga lohe uuesti paremale, kui järsku tunnen, kuidas see mind endaga kaasa sikutama hakkab. Üritan kükkasendist püsti tõusta, lumelaua tagaservale toetudes tasakaalu hoida ja järsku taipan: „Ma sõidan!!!” Tunne on kirjeldamatu – justkui isegi ei usuks, et ma tegelikult ka seda teen.

„Hoog hakkab vaiksemaks jääma. Nii, nüüd tuleb lohet veidi liigutada. Ooot, aga kuhupoole? Ah jaa, üles-alla. Liigutan veidi. Hoog kasvab. Mis nüüd? Oii, hoog läheb kiireks! Appiiiii! Aaaa, lohe tuli paigale jätta, kui liiga kiireks läheb!” meenutan õpetusi vist koguni valjuhäälselt, ise mööda lund edasi liikudes. „Seisma saan jääda, kui toon lohe aeglaselt oma pea kohale tagasi,” meenub mulle viimase asjana. Kiljun rõõmust, kui olen tagumiku turvaliselt tagasi järvejääle asetanud. „Tempel mällu igaveseks,” võib julgelt kokku võtta just hetk tagasi kogetud elamuse.

Sellest päevast alates keerlevad kõik mu mõtted vaid lohesurfi ümber. Kohe, kui näen puuoksi tuules liikumas, torman uksest välja, et nautida värsket tuulepuhangut. Iialgi varem poleks ma osanud arvata, et kui õues sajab vihma, on jahe, ja lisaks kõigele ka tuuline, olen ma ilmast tõeliselt võlutud. Nüüd loeb vaid see, et puhub tuul... ja kõik on hästi! Kohati läheb asi juba nii käest ära, et sõpradele hakkab tunduma, et ma ei räägigi enam muust kui ilmast, tuulest ja surfamisest. „Terve elu ei keerle ju vaid lohesurfi ümber,” hurjutab nii mõnigi sõber, kes üritab mind maa peale tagasi tuua. Jään hetkeks vait, et varsti samalt kohalt uuesti alustada.

Mitte ainult lohesurfi, aga ka kõiksuguste teiste surfialadega tegelejatele ongi täiesti normaalne vaadata erinevaid ilmaennustusportaale vähemalt kolm korda päevas ja tööl käia hoopis nädalavahetusel, kuna ilmaennustus on lubanud esmaspäeva hommikuks kuhugi Eestimaa otsa head tuult. Peamiseks elu reguleerivaks jõuks ei ole enam töögraafik, vaid hoopis tuuleprognoos paneb töögraafiku paika.

Kui on vähegi lootust, et vajalikust suunast puhub piisavalt tugev tuul, siis pole probleemi hommikul kohe peale ärkamist seada suund kodulinnast Tartust hoopis Pärnusse, ning õhtuks koju tagasi. Järgmisel päeval, kui puhuvad põhja­kaarte tuuled, võtan kohe suuna Tallinnale. Ja oh seda kurvastust, kui jõuan randa, tuul puhub täie hooga – ja kui oma lohe sõiduvalmis olen saanud, siis tuul sootuks ära kaob. Pole miskit parata: sõidan aga koju tagasi ja loodan järgmisel päeval paremale õnnele, ehk näiteks Sõrve säärel Saaremaal. Ja kui õnnestubki ära oodata see õnnis tuuline päev, siis pole mingit probleemi ennast viieks tunniks merele unustada ning hiljem rampväsinuna kaldale tulles mõelda, et „ehk jõuan veidi veel sõita. Kes teab, millal jälle selline hea päev tuleb!”.

Eestimaa suved on ilmselgelt liiga lühikesed. Kui karastavad ja eneseületusest uhkust tundma panevad need hiliskevadised ja varasügisesed alla kümnekraadised õhutemperatuurid ja 3–5kraadised veetemperatuurid ka ei ole, muutub hing sügise saabudes nüüd juba teist aastat järjest ikka parasjagu nukraks. Nii väga tahaks seda üürikest Eesti surfisuve kuidagimoodi pikemaks venitada!

Ilmade jahenedes ja sügise saabudes hakkavad pilgud paratamatult soojemate sihtpunktide poole ekslema. Esimene päikesekiir hakkab paistma septembri viimasel nädalavahetusel, kui olen koos mitme teise Lõuna-Eestist pärit lohesurfariga, kelle seas on ka minu koolitaja Ain, seadnud oma sammud Eesti surfiparadiisi ehk Ristna neemele Hiiumaal.

Elus esimest korda Ristna kurikuulsate lainete vahel lohesurfamine viib minu vaimustuse sellest spordialast hoopis uuele tasemele. Siin tuleb saavutada koostöö kahe võimsa ja nii võitmatuna näiva loodusjõuga – tugev tuul ja suured laine­mürakad. Sel päeval tunnen, justkui oleksin astunud algaja tasemest sammukese edasi. Emotsioonid on kõike muud kui tagasihoidlikud, peas karjub vaid mõte „Tahan veel, tahan palju rohkem ja tahan, tahan, tahan... ainult lohesurfata tahan!”.

Justkui kirsiks koogitükil on Aini küsimus, kas ma olen kuulnud, et paljud tiimikad (Extreme Spordi poeketi alla kuuluvad sportlased ja harrastajad) plaanivad aastavahetuseks surfireisi Filipiinidele, Boracay saarele. „Eiii ole kuulnud küll,” venitan tagasihoidlikult ja jään Aini küsiva näoga jõllitama.

„Tead, helista homme Väikesele Tomile ja uuri tema käest, tema on korralduspoolega kõige paremini kursis!” soovitab Ain.

Järgmisel hommikul peale Hiiumaalt tagasijõudmist ei suuda ma mõtteid lohesurfist kuidagi eemale saada. Tean, et surfihooaeg on Eestis ilmade jahenemise tõttu kohe-kohe lõppemas, ja selle teadmisega leppida on väga raske, et mitte öelda võimatu.

Pea norus ja meel nukker, leian ennast peagi samuti viimasel hooajal lohesurfipisikusse nakatunud sõbranna Kadri köögist, kohv kruusis auramas ja Kass Arturi kook suus matsumas. Alustuseks räägin sõbrannale õhinal oma elu esimestest suurtest lainetest ja nendel surfamisega kaasnenud meeletust adrenaliinitulvast. Järgmisel hetkel aga kisuvad suunurgad aknast sompus ja vihmast ilma vaadates uuesti kangesti kõveraks.

Justkui minu mõtteid lugedes küsib Kadri unistaval häälel: „Kas sa kujutad ette, kui mõnus võiks olla üldse ilma kalipsota surfata?” Ja siis, nagu välk selgest taevast, meenub mulle Aini jutt Filipiinidele lohesurfama minekust. Hetkega haaran laualt telefoni ja helistan Väikesele Tomile, lühikest kasvu ja veidi hallineva peaga 42aastasele endisele akrobaadile, kelle hüpped ja trikid on graatsilisimad, mida Eestimaa mererandades lohesurfarite esituses näha võib.

Õnneks on alati naeratav, sõbralik ja abivalmis Tom parasjagu just arvuti juures ning juba mõne minuti jooksul saan temalt mitme e-kirja jagu informatsiooni Boracayle reisimise, sealse eluolu, hindade ja võimalike majutusvariantide kohta.

Lummatuna Google Earthi satelliitfotode vahendusel soo-ri­tatud reisist Filipiinidele asume lennupileteid otsima. Päringu öömaja saadavuse kohta saadan üüritavate rannamajakeste sakslannast omaniku e-postiaadressile, mille sain Tomilt. Kin­nitus, et mõned rannamajakesed on veel vabad, saabub juba järgmisel päeval. Bangalo otse surfirannas, kõigest mõnikümmend meetrit veepiirist ja hind kahele koos hommikusöögiga 35 eurot päevas ei ole just halb pakkumine.

Samal ajal mõtiskleme Kadriga sõprade välja pakutud reisi pikkuse üle. Pool ligikaudu 25pealisest seltskonnast plaanib kahenädalast ja pool kolmenädalast reisi. Kuna ööbimine on mõistliku hinnaga ja kohalik söök-jook odav ning kõige kallimad kogu ürituse juures paistavad olevat lennupiletid, siis kalkuleerime Kadriga, et kui juba nii kaugele minna, tasuks reis venitada võimalikult pikaks. Minu poolteist aastat tagasi tehtud üheksapäevane surfireis Hispaania lõunarannikule Euroopa „tuulepealinna” Tarifasse õpetas mulle, et kümme päeva on lohesurfireisiks ikka häbematult vähe. Jõuad vaevalt oma talvisest sõidupausist rooste läinud oskused üle lihvida, kui juba peab uuesti kotid kokku pakkima ja lahkuma.

Võtame vastu julge otsuse alustada oma reisi teistest surfaritest nädal aega varem ja lubada endile neli nädalat elu paradiisis. Praegusel digiajastul, kui suurt vahet pole, kus maailma otsas sa vajalikke maksudeklaratsioone esitad, on mul võimalik raamatupidaja töökohustused sülearvutiga endaga kõikjale kaasa tassida. Ka inseneriharidusega Kadri, kes on poole kohaga iseenda tööandja ja poole kohaga ühes Eesti riiklikus kõrgkoolis õppejõud, ei näe pikkade pühade ja eksamisessiooni valguses takistusi reisi pikenduseks. Meie reisiplaanidega ühineb ka minu põhikooliaegne sõbranna Katrina, kuid kuna tema pole veel lohesurfipisikusse nakatunud, eelistab ta piirduda kahenädalase reisiga ja liituda meiega hiljem.