Читать книгу Warcraft. Filmi ametlik romaani versioon - Кристи Голден - Страница 4

Tormituule troonisaal kümbles kuukiirtes, mis panid kuningliku valgest kivist istme otsekui omaenda sisemisest kiirgusest valgustatuna hiilgama ning lasksid selle jalamil istuvatel kuldsetel lõvidel paista tühjade silmakoobastega hõbedaste elukatena. Külm piimjas valgus tõstis esile väljapandud relvade aredad piirjooned ning uputas kaugemad nurgad, kuhu tema kahvatud sõrmed ei ulatunud, põhjatusse pimedusse. Selles ebamaises kumas võinuks elava kujutlusvõimega isikule hõlpsasti tunduda, et ukse kõrval vahimeestena seisvad raudrüüd ei ole sugugi tühjad.

Otsekui kuuvalgusega võisteldes põles siin ainus lamp, mis heitis sooja rusket valgust ühe poisi tahtekindlale näole. Too hoidis kummaski käes nikerdatud mänguasja. Üks oli sõdur, kelle värvitud soomusrüü oli samasugune kui need, mis seisid vaikses saalis siin-seal vahimeestena. Teine oli küürus seljaga elukas – roheline, võhkade ja sõjakirvega ning nikerdatud sõjamehest tublisti poole suurem.

Põrandal lebas teisigi sõdureid ja elukaid. Enamik mängukoletisi seisis püsti.

Enamik mängusõdureid vedeles pikali paisatuna maas.

Uks avanes ja saalis läks valgemaks. Poiss pöördus, vihane, et teda segatakse, ja heitis sissetulijale korraks pahura pilgu, enne kui uuesti mängule keskendus.

„Näe,” lausus mees, kelle hääl kõlas nooruslikult, „siin sa end siis peidadki.”

Prints ei peida ennast, mõtles poiss. Kui ta soovib üksi olla, siis läheb sinna, kuhu heaks arvab. See pole peitmine.

Mees astus tema kõrvale. Lambi ihmjas valguses ei tundunud tema juuksed üldsegi nii hallid ega lõuast silmani jooksev arm nõnda inetu kui päevavalgel. Ta silmitses stseeni, mida poiss mängus taaselustas. „Kuidas lahing kulgeb?”

Just nagu ta ise ei näeks. Just nagu ta ei mäletaks.

Poiss ei lausunud esialgu sõnagi, vaid põrnitses väikesi rohelisi mänguasju, kuni vastas lõpuks vihaselt. „Kõik orkid on surmale määratud. Kui minust saab kuningas, siis olen nagu Lothar ja notin nad viimseni maha!”

„Lothar on sõdur,” sõnas mees üsna sõbralikult. „Ta võitleb, sest see on tema kohus. Sinust saab kuningas. Sinu ülesanne on seada jalule õiglane rahu. Kas ei leia sa, et sõda on veninud juba liiga pikale?”

Poiss ei vastanud. Õiglane rahu. Sõda on veninud liiga pikale.

Võimatu.

„Ma vihkan neid!” hüüatas ta. Hääl kõlas vaikuses liiga valjult. Korraga kerkisid tema silmi põletavad pisarad.

„Ma tean,” vastas mees vaikselt ning see, et ta ei teinud vihapurske pärast etteheiteid, rahustas noorukit pisut. „Aga sõda ei ole alati lahendus. Sa pead mõistma, et sugugi mitte kõik orkid ei ole pahad, ehkki see võib niiviisi tunduda.”

Poiss tõmbas kulmu kortsu ja heitis mehele umbuskliku pilgu. Khadgar oli väga tark, aga praegu tundus tema jutt poisile küll uskumatu.

„Sa ju tead,” jätkas Khadgar, „et orkid saabusid siia teisest maailmast, mis asub meie omast väga kaugel.” Ta tõstis käe ja liigutas sõrmi. Tema pihku ilmus oranžikaspunane kera. Poiss jälgis nüüd juba huviga. Talle meeldis vaadata, kuidas Khadgar võluväge kasutab. Kera hakkas pöörlema ümbritsetuna särisevast rohelisest energiast. „Nende maailm oli suremas. Selle oli haaranud oma võimusesse must maagia, fel.” Prints jälgis pärani silmi kummalist rohelist kuma, mis tundus toda pruuni tolmukarva maailma õgivat. „Orkid olid sunnitud põgenema. Sinna jäädes ... oleksid nad hukkunud koos oma maailmaga.”

Printsil polnud vähimatki kaastunnet orkide ega nende hingevaakuva maailma vastu. Ta pigistas mänguorki kõvemini pihku. „Ja sellepärast tungisid need rohelised koletised meie maailma!”

„Enne Azerothi tulekut polnud kõik orkid üldsegi rohelised. Vean kihla, et sa ei teadnud seda.”

Prints eelistas pigem vaikida kui tunnistada oma teadmatust, aga nüüd oli teda vallanud uudishimu.

„Ainult need, kellesse oli imbunud fel’i nõiamürk,” jätkas Khadgar. „See muutis neid. Aga kord sattusime kokku orkiga, kes oli suutnud vastu pidada. Temal oleks äärepealt õnnestunud seda sõda takistada. Tema nimi ... oli Durotan.”

Õhu Saalis polnud vajadust akende järele. See oli, nagu nimigi ütles, õhu saal, mis paiknes õhus ja koosnes õhust.

Kõrvalised isikud, kes pole selle ilu kunagi näinud, ahmiksid ehk imetlusest ja hirmust õhku ning paneksid imeks, kuidas suudab Kuue Nõukogu seal viibida, kartmata põrmugi oma elu pärast. Aga kõrvalisi ei sattunud sinna kunagi, sest Kirin Tori Lillas Tsitadellis ei käinud võõraid.

Nagu võluvägi ise, oli ka see saal mõeldud ainult maagidele.

Seinte ja lae aset täitsid siin sinine taevas ja valged pilved, mille taustal kerkisid kirkalt esile kivipõrandat kaunistavad kuldsed ja purpursed mustrid. Nende seas tähtsaim oli üks sümbol, stiliseeritud kõikenägeva silma kujutis, mida poiss, kes sisse astus ja keset kambrit seisma jäi, pidas praegu iseäranis asjakohaseks.

Ta oli üksteist aastat vana ja keskmist kasvu, tema juuksed olid pruunid ning silmad olenevalt valgusest kas sinised või rohelised. Ta kandis valget tuunikat ning Kirin Tori Nõukogu liikmete tähelepanu oli koondunud jäägitult temale.

Nood seisid kõrgel tema kohal ringikujulisel platvormil ning nende rüüdele oli tikitud toosama Silm, mis jälgis kõiki põrandalt. Nemad ja Silmad uurisid poissi, nagu too ise oleks ehk uurinud mõnd putukat. Teda nende pilgud ei heidutanud, vaid tekitasid pigem uudishimu, ning ta kergitas kulmu ja vaatas neile julgelt vastu.

Üks kogu, pikk kõhn mees, kelle habe oli sama valge kui tornimüüride ümber huljuv valge võluvägi, püüdis poisi pilgu ja noogutas vaevumärgatavalt. Ta hakkas rääkima ning tema kõlav hääl kaikus tohutu suures saalis võimukalt vastu.

„Ühe teooria järgi on kõik taevatähed omaette maailmad,” sõnas ülemmaag Antonidas. „Ning väidetavasti asustavad iga säärast maailma omaenda isevärki olendid. Mida on selle oletuse kohta öelda meie noviitsil?”

Noviits ei viivitanud vastusega. „Ühtki teist maailma ei saa võrrelda Azerothiga,” lausus ta. „Azerothi ilu, elujõud ja küllus on ainulaadsed.”

„Kelle võib usaldada niisugust varandust kaitsma?”

„Kellegi, kes valdab võlujõude, mis hoiavad ohud meie maailmast eemal. Kaitsja.”

„Nii-nii.” Antonidase kitsastele huultele ilmunud naeratus oli vaevu aimatav. Noviits arutles endamisi, kas ei peaks ta natuke tagasi tõmbuma. Rääkima pisut alandlikumalt. Aga tõesti, need asjad oli ta selgeks saanud juba iidammu.

„Kõiki jõude?” jätkas Antonidas.

„Ei,” vastas noviits sedamaid. „Tumedad jõud on keelatud. Tumedad jõud kätkevad endas hävingut.” Ta tundis, et tema hääl on muutunud üleolevaks, ja hammustas kõvasti huulde. Neile ei tohi jääda muljet, nagu ei võtaks ta seda riitust tõsiselt.

„Tumedad jõud,” jätkas ta nüüd juba pühalikult, „sunnivad kasutajat tegutsema kavatsetule risti vastu.”

„Ja mida me võime sellest järeldada?”

„Et maagia on ohtlik ning pühendamatud tuleb hoida sellest eemal. Maagiaga ei tohi tegelda ühestki rassist inimesed, gnoomid, härjapõlvlased ega haldjad – mitte keegi peale Kirin Tori.”

See kõik on ainult meie päralt, mõtles noviits, silmitsedes Õhu Saali seinte ümber ja lae all lakkamatu voona ringi keerlevat hõbevalget vedelikku. Ja põhjus pole selles, nagu oleksime me ahned, vaid selles, et ainult meie oskame seda kasutada.

Ta vaatas Antonidast pingsalt ning nägi, kuidas ülemmaagi õlad lõtvusid. Esimene osa oli läbi ja seniajani polnud ta milleski eksinud. Tore.

Vanaldane maag naeratas põgusalt, tema silmad olid lahked.

„Sinu jõud pole jäänud meie eest varjule, Medivh,” lausus ta noviitsile. „Sinu tahtekindlus ja teadmisjanu äratavad meis imetlust. Me paneme seda küll proovile ja uurime, nii hästi kui suudame, aga paraku jääb veel üks küsimus, millele pole võimalik vastata enne, kui on juba liiga hilja.”

Medivh jäigastus. Liiga hilja? Mida Antonidas sellega öelda tahab?

„Kaitsja elusaatusse on kirjutatud ohvrid, mille suurust sa ei suuda veel hoomata. Ometi palume sul, kes sa oled alles poisieas, siduda end alatiseks selle kutsumusega.”

Antonidase silmad ahenesid ja hääl muutus karmimaks. Läheb lahti, mõtles Medivh. „Kas tunned endas soovi valmistuda kõikvõimalikul moel päevaks, mil sinust saab Karazhani Torni isand?”

Medivh vastas kõhklematult: „Jah, tunnen.”

„Siis tõesta seda!”

Pimedast sopist, kuhu valge maagia ei ulatunud, kerkis esile mingi ollus. Esialgu kõigest killuke pimedust, kasvas see kiiresti koletuks tintjaks monstrumiks, mis kõrgus poisi kohal. Medivh laskus vaistlikult võitlusasendisse; see oli saanud talle lõpmatute õppuste tulemusena nii loomuomaseks, et ta reageeris täieliku ootamatuse kiuste silmapilk. Koletis avas lõuad, mis olid täis Medivhi käsivarre pikkusi hambaid, ning tõi kuuldavale terve jada kriiskeid, millest Medivhi sisikond krampi tõmbus. Vaadates toda olendit enda kohal kõrgumas, täheldas poiss, et tollel pole loomulikku sügavust ega kindlaid kontuure, ning see muutis koletise veel hirmuäratavamaks. Ilmutis oleks otsekui õudusunenäost välja astunud, varjutaoliste käte küünised teravad nagu habemenoad…

Ei loomulikku sügavust ega kindlaid kontuure.

Koletis pole tõeline. Muidugi pole see tõeline! Medivh libistas kiire pilgu üle saali ja ... teadagi, vana maag Finden pomises seal midagi oma paksu valgesse habemepuhmasse. Poiss surus huulile kerkiva muige alla.

Ta tõstis käe. Peopesale ilmus hiilgav valge energiakera ja Medivh viskas selle … otsejoones Findeni poole. Valge kerake lamenes väikeseks ristkülikuks, mis mähkus niisuguse hooga ümber Findeni lõua, et vana maag lõi vaaruma. Kaaslased püüdsid ta kinni ning kannatada sai ehk üksnes maagi ülemäära suur enesearmastus.

Variolend haihtus. Medivh vaatas Antonidase poole ning nüüd lubas ta suunurkadel õige pisut kerkida. Nende pilgud kohtusid ja Antonidase silmis tantsiskles lustlik säde.

„Polnud just see, mida ma ootasin,” sedastas ülemmaag, „ent sellegipoolest ... tõhus.”

Maa liigatas Medivhi jalge all. Ehmunult hüppas ta tagasi ning nägi, kuidas Kirin Tori Silma pupill hakkab avanema. Medivh seisis, vaadates otsekui lummatult avausse, kust oli hakanud üles pulbitsema vett, ning ahmis järsult õhku, mõistes korraga, et see, mida ta oli pidanud veekeeriseks, on tegelikult – nii uskumatu kui see ka ei tundunud – vetesügavikus miilav valge leek.

Antonidas oli hakanud tema kohal vaikselt loitsima ning hõljus tasakesi kõrgelt ringpoodiumilt alla õpilase kõrvale. Ülemmaag naeratas ning poiss luges tema näost välja uhkust.

„Anna mulle käsi, Medivh,” lausus Antonidas. Poiss kuuletus sõnatult ning asetas oma väikese kahvatu käe meistri paberkuiva pihku. Ülemmaag pööras seda, nii et Medivhi peopesa vaatas ülespoole. „Tuleb päev, mil sind kutsutakse teenistusse.”

Medivhi pilk libises Antonidase kortsudest küntud tõsiselt näolt valgele leegile ja tagasi. „Vandetõotus, mille sa praegu annad, sepistatakse tulega,” jätkas maag. Hoides ühe käega ikka veel kinni Medivhi omast, kääris ta teise abil nii vana mehe kohta hämmastavana tunduda võiva nobedusega poisi valge varruka küünarnukini üles. Seejärel pööras Antonidas teda leebelt, nii et tema nägu jäi sügavikus põleva tule poole. Medivh võpatas: see ebaloomulik, kuid ilus valge lõõsk tundus palavam, kui ta oli arvanud. Poisi pilk langes väljasirutatud käsivarrele ning ta tundis sisikonnas ärevustompu – külma kamakat keset seda kohutavat kuumust.

„Ühestki maagist pole sulle võistlejat ega isandat. Sinu vastutus on jagamatu.” Antonidas laskis Medivhil käest lahti ja hakkas teda edasi lükkama. Poisi silmad läksid suureks ja hingamine kiirenes. Ükskõik mis ka ei juhtuks, ta teadis, et surma ta ei saa. Nõukogu ei plaani teda ju ometi tappa.

Või äkki plaanib?

Kas nad laseksid tal surra, leides, et ta ei ole selle suure vastutuse vääriline? Seda mõtet polnud talle enne praegust hetke kunagi varem pähe turgatanud ning sisimas tekkinud jäine tomp hakkas vasardava südame iga löögiga paisuma, haaras kõik ihuliikmed ja jahutas teda, ehkki maagiline tuli kõrvetas lausa talumatult nägu. Vaist kisendas, et ta tõmbaks käe vabaks, aga selja tagant lükati teda järelejätmatult edasi. Kui käsivars hüplevale valgele tulekeele lähenes, tõmbus Medivhi suu kuivaks ja ta püüdis neelatada.

Ühtäkki viskus leek talle vastu, mähkis end ümber tema käsivarre ja hoidis seda piinarikkas haardes. Pisarad silmis, pidas Medivh vastu, kui tulekeel nahale mustrit põletas. Surunud karjatuse alla, tõmbas ta käe tagasi. Tundes sõõrmetes omaenda põlenud liha lõhna, silmitses nooruk nahka, mis oli seni olnud vähimagi märgita.

Ikka veel suitsedes vaatas talle sealt nüüd vastu Kirin Tori silm. Medivh oli vastu võetud. Ta kandis põletusmärki.

Valu oli ikka veel piinav, aga aukartus hajutas selle. Aeglaselt tõstis Medivh pilgu meestele ja naistele, kel oli alles mõni hetk tagasi olnud voli tema üle otsustada. Nüüd seisid kõik kuus langetatud päi, andes oma hoiakuga märku, et ta on vastu võetud ... ja austatud.

Ühestki maagist pole sulle võistlejat ega isandat.

„Kaitsja,” lausus Antonidas ja tema hääl väratas uhkusest.