Читать книгу Warcraft. Filmi ametlik romaani versioon - Кристи Голден - Страница 5

Rännak oli olnud pikk ja ränk, raskem, kui Durkoshi poja Garadi poeg Durotan oleks eales osanud kujutleda.

Härmahuntide orkiklann oli olnud viimaseid, kes järgis sorts Gul’dani kutset. Ehkki iidsete pärimuste järgi olid Härmahundid kunagi olnud rändrahvas, palus üks Pakasetule seljandikule ja oma klannile võrdselt ustav pealik iidsetel aegadel vaimudelt luba jääda seal paikseks. Tema palvet oli kuulda võetud ning peaaegu sama kaua, kui oli eksisteerinud Vaarisa mägi, oli nende klann elanud põhjaaladel – omaette, uhkena, raskusi trotsides.

Aga Vaarisa mägi oli lõhenenud ja lasknud voolata oma vere tulistel ojadel nende külale ning Härmahuntide klann oli taas sunnitud elama nomaadidena. Nad olid rännanud ühest paigast teise. Klannile osaks saanud ränkade katsumuste kiuste olid nad sorts Gul’dani, ebaloomulikult rohelise nahaga, küürus ja kurjakuulutava kuju kutse tema hordiga liituda kaks korda tagasi lükanud, kuni Durotan ei näinud lõpuks enam muud võimalust kui see vastu võtta.

Gul’dan oli jaganud raskustest muserdatud Härmahuntidele lubadusi, millest Durotan arvas teda kinni pidavat. Draenor, mis oli peale nende koduks ka Maa, Õhu, Vee, Tule ja Elu vaimule, vaakus hinge. Aga Gul’dan kinnitas, et on olemas teine maailm, kus uhke orkiklann võib küttida rammusaid jahiloomi, juua janu täis jahedast puhtast veest ning elada kirglikult ja uhkelt, nagu talle vääriline. Ei mingit näljast ja meeleheitest kuhtununa tolmus tuustimist enam, sellal kui kodumaailm ümberringi närbub ja sureb.

Ent nimelt näljast kuhtunud ja teetolmuga kaetud olid need Härmahundid, kes nüüd oma teekonna viimaseid miile läbides edasi rühkisid. Sest kuu oli kasvanud ja kahanenud ning jõudnud taas loomisjärku, ent põhjaaladelt rännakut alustanud klann oli ikka veel teel läbi selle kuiva ja kõrbenud paiga. Vett nägid nad harva, toitu veel harvem. Nii mõnigi oli surnud, suutmata taluda nii paljude penikoormate pikkuse retke raskust. Durotan oli hakanud kahtlema, kas see kõik on säärast vaeva väärt. Ta palus nõrgaks jäänud vaime, kes õieti ei kuulnudki neid enam, et oleks.

Durotan oli võtnud retkele kaasa kaks relva, mis oli pärinud isalt. Üks oli Piksenool, oda, mida ehtisid ruunid ja varre ümber põimitud naharibad. Selle puitu lõigatud täkked märgitsesid tapetud vastaseid. Horisontaalne tärge tähistas surmatud looma, vertikaalne orki. Rõhtsaid sisselõikeid leidus odavarrel tihedalt, aga nende kõrval võis näha ka mitut püstist.

Teine relv, mida oli kunagi kasutanud isa ja veel varem tolle isa Durkosh, oli kirves Lõhestaja. Durotan kandis hoolt, et kirves oleks alati sama terav kui päeval, mil see sepistati, ning sõjariist ei teinud oma nimele kunagi häbi.

Pealik kõndis jala, lastes neil, kes olid nõrgad või haiged, ratsutada suurtel valgetel huntidel, kes olid nende klannile niihästi ratsud kui eluaegsed sõbrad ja kaaslased. Durotani kõrval sammus tema asetäitja Orgrim Viimsepäevavasar, massiivne relv, mille järgi kogu tema suguvõsa nime oli saanud, rippumas laial pruunil seljal. Orgrim oli üks neid väheseid, kes tundis Durotani läbi ja lõhki ning kelle hoolde pealik poleks usaldanud mitte üksnes enda, vaid ka oma naise ja tulevase lapse elu.

Draka, sõdalane, kaasa ja tulevane ema, ratsutas Durotani kõrval Jää-nimelise hundi seljas. Peaaegu kogu teekonna oli ta marssinud nagu kord ja kohus mehe kõrval. Aga lõpuks oli Durotan palunud tal siiski hundi selga istuda. „Kui mitte iseendale ja lapsele mõeldes, siis minu pärast,” ütles ta. „Hirmus väsitav on mõelda, millal sa nõrked ja tolmu sisse maha varised.”

Naine oli vaadanud talle naeratades otsa, huuled kaardumas väikeste võhkade ümber ning tumedates silmades lustlik säde, mida Durotan nii väga armastas. „Häh,” vastas ta. „Eks ma siis ratsuta pealegi, kardan, et nikastad end muidu ära, kui proovid mind üles upitada.”

Esialgu olid kõik rõõmsad. Klann oli seisnud silmitsi hirmuäratava vaenlase, Punaste Hulgustega, ja hävitanud nood, aga saanud ühtlasi teada, et kurnatud vaimudelt pole neil enam abi loota.

Durotan oli kinnitanud oma klannile, et nad jäävad alati Härmahuntideks – isegi siis, kui ühinevad teiste hordi kuuluvate orkidega. Mõte lihast, puuviljadest, veest ja puhtast õhust – kõigest, millest nad olid juba ammu puudust tundnud – oli julgustav. Viga oli selles, et klanni liikmed – ja tõtt-öelda ka tema ise – olid teele asudes lootnud oma muresid õige pea lõppevat. Retke kannatused olid selle lootuse neist varsti välja tümitanud.

Durotan vaatas üle õla tagasi klanniliikmete poole. Nood ei sammunud, vaid vedasid jalgu järel ning pealik tundis südames suurt valu, nähes neid nii surmväsinuna.

Kaasa puudutas teda tasakesi õlast ja tõmbas tema tähelepanu uuesti endale. Ta sundis end naisele väsimuse kiuste naeratama.

„Sa näed välja, nagu peaksid minu asemel hoopis ise ratsutama,” lausus Draka leebelt.

„Küllap jõuame veel kõik ratsutada,” vastas Durotan, „kui liha on nõnda rohkesti, et hundid söövad kõhu punni ja saavad end meie kõrval välja sirutada.”

Draka libistas pilgu enda kõhult Durotani omale ja kissitas tögavalt silmi. Mees puhkes naerma ja oli sellest lustlikkusest üllatunud: ta oli hakanud juba arvama, et ei suudagi enam rõõmustada. Draka oskas teda alati rahustada – olgu naeru või armastuse või aeg-ajalt koguni vopsuga, mis aitas tal asju jälle õiges valguses näha. Ja nende lapsega ...

Durotan teadis, et just see oli tõeline põhjus, mis sundis teda Pakasetule seljandikult lahkuma. Draka oli ainuke lapseootel Härmahunt. Ning lõppude lõpuks ei suutnud Durotan leida ainsatki õigustust sellele, miks peaks tema laps – või ükskõik missugune orkilaps – nägema ilmavalgust maailmas, mis ei suuda teda toita.

Durotan sirutas käe välja, et puudutada kõhtu, mille pärast oli naist narritanud, ning asetas oma tohutult laia pruuni kämbla sellele ja seal peituvale tillukesele olevusele. Pealikul käisid peast läbi sõnad, mida ta oli lausunud oma klannile lahkumiseelsel õhtul: Ükskõik mis on kätketud pärimusse; ükskõik mida kirjutavad meile ette muistsed rituaalid; missugused ka ei oleks meie klanni reeglid ja seadused – on ainult üks seadus, üks tava, mida ei tohi kunagi rikkuda. Ning see näeb ette, et pealik peab tegema alati seda, mis on parim kogu klannile.

Ta tundis pihu all kiiret tugevat survet ja naeratas rõõmsalt, sest laps näis nõustuvat, et tema otsus oli olnud õige. „See jõmpsikas oleks valmis kas või kohe sinu kõrval marssima,” lausus Draka.

Enne kui Durotan jõudis kaasale vastata, hõikas keegi teda. „Pealik! Seal nad ongi!”

Silitanud veel korra naise kõhtu, pöördus ta eelsalgaga maad kuulama saadetud Kurvorshi poole. Enamik Härmahunte eelistas kanda pikki juukseid – jäises põhjas oli see igati mõistlik. Kurvorsh oli nagu paljud teisedki otsustanud lõunasse teele asudes pea paljaks ajada, jättes kasvama ainult ühe salgu, mida kandis kinniseotult. Tema hunt jäi Durotani ees seisma, keel kuumuse tõttu ripakil.

Durotan viskas Kurvorshile nahast veelähkri. „Kõigepealt kustuta janu, siis kanna ette.” Kurvorsh jõi ahnelt mitu sõõmu ja ulatas siis lähkri pealikule tagasi.

„Nägin silmapiiril laagrit,” lausus ta kergelt hingeldades. „Telgid nagu meilgi. Kohutavalt palju! Sealt kerkis kümnete ... ei, sadade lõkketulede suitsu ja püstitatud on vahitornid, et meie tulek ei jääks märkamatuks.” Kurvorsh vangutas imestades pead. „Gul’dan ei valetanud, kui ütles, et kogub enda ümber kõik Draenori orkid.”

Durotanil langes kivi südamelt. Kuni selle hetkeni, tunnistas ta seda endale või mitte, oli teda vaevanud hirm, et nad jäävad hiljaks või et Gul’dan oli oma kaaskonna suurusest rääkides liialdanud. Kurvorshi sõnad tulid väsinud pealikule suurema kergendusena, kui too oskas aimata.

„Kui kaugel?” küsis ta.

„Umbes poole päeva tee. Peaksime jõudma sinna aegsasti, et õhtuks telgid üles panna.”

„Võib-olla on neil toitu,” ütles Orgrim. „Värskelt tapetud jahiloom vardas küpsemas. Sõrgjalad nii kaugele lõunasse ei tule, ega? Mida need lõunamaalased üleüldse söövad?”

„Mis iganes see ka poleks, kui loom on värskelt tapetud ja küpseb vardas, ära sa sellest kindlasti ei ütleks, Orgrim,” lausus Durotan. „Ega ka keegi teine meist,” lisas ta. „Aga loota sellele ei maksa. Parem on, kui me ei looda midagi.”

„Meil paluti liituda Hordiga ja me liitusime.” Draka hääl ei kostnud kõrgemalt, vaid otse Durotani kõrvalt. Ta oli hundi seljast maha tulnud. „Me toome kaasa oma relvad odadest kuni vibude ja vasarateni, toome oma küttimis- ja ellujäämisoskused. Astusime Hordi teenistusse, et kõik saaksid tugevaks ja söönuks. Oleme Härmahundid. Neil on meie tulekust hea meel.”

Tema silmad välkusid ja lõug oli pisut õieli aetud. Draka oli kord õrnas neiueas klannist pagendatud. Tagasi oli ta pöördunud sõdalasena, kellele Durotanil olnuks raske kedagi kõrvale seada, ning toonud endaga kaasa teadmisi teistest kultuuridest ja käitumisviisidest, mis olid kahtlemata hindamatu väärtusega.

„Mu kaasal on õigus,” ütles Durotan. Ta tahtis Draka Jää selga tagasi tõsta, aga naine tõstis keelavalt käe: ei.

„Su kaasal on õigus,” kinnitas Draka ja naeratas põgusalt, „ning Hordi laagrisse kõnnib ta oma pealiku ja kaasa kõrval.”

Durotan pööras pilgu lõuna poole. Seniajani oli taevas olnud armutult selge, selles polnud ainsatki märki, mis lubanuks oodata vihma. Nüüd nägi ta seal halli laiku. Ajal, kui ta pilve silmitses, sähvatas selle südames korraga välk, mis värvis tupruva udukogumi kurjakuulutavalt roheliseks.

Kurvosh oli nende liikumiskiirust õigesti hinnanud. Kui nad laagrisse jõudsid, lähenes päike juba silmapiirile, kuid valget aega jäi veel piisavalt, et valmistada õhtusöök ja püstitada telgid.

Nii rohkete häälte melu oli Durotanile võõras ja tundmatuid vaatepiltegi oli väsitavalt palju. Tema pilk libises üle suurte ümmarguste telkide, milletaolist temagi Drakaga jagas, ning jäi peatuma köitega piiratud platsil, kus eri klannide lapsed said koos mängida. Talle ei jäänud märkamatuks ükski lõhn ega heli – jutuvada, naer, algeline muusika, kuskil lauldav lok’vadnod, trummide kõma, kõike nii palju, et Durotan tundis maad jalge all värisemas. Lõhnad: lõkkesuits ja küpsevad teraleivad, leekide kohal särisev liha, podisevad hautised, huntide kasuka ja orkide ihu tugev, ent mitte ebameeldiv muskusearoom kõditasid tema sõõrmeid.

Kurvorsh polnud laagri suurusest rääkides liialdanud – pigem vastupidi, nahast ja puidust telkide jadal ei paistnud lõppu tulevatki. Durotan teadis, et Härmahuntide klann on üks väiksemaid. Kuid mõnda aega oli pealik hämmastusest lausa tummaks löödud. Lõpuks läksid tal keelepaelad valla.

„Nii palju klanne üheskoos, Orgrim. Naerev Pealuu. Mustkivi, Sõjalaul ... kõik on kokku kutsutud.”

„Sellest saab hiigelsuur sõjamalev,” lausus pealiku asetäitja. „Ei tea ainult, kui palju neist alles jääb, et sõdida.”

„Härmahundid.”

Hääl kõlas tuhmilt, peaaegu tüdinult ning pöördudes nägid Durotan ja Orgrim endale lähenemas kaht pikka ja turjakat meesorki. Arvestades, et maa oli suremas ja paljud orkid nälgisid, tundusid nood ebatavaliselt kogukad ja lihaselised. Erinevalt Härmahuntidest, kes kandsid plaat- või rõngasrüüd ainult üksikute juppidena ja kaitsesid end põhiliselt naastude abil tugevdatud nahkturvisega, võisid need orkid hoobelda õlgu ja isegi rinda katvate läikivate mõlkimata plaatidega. Oda käes, liikusid nad sihikindlalt nagu üks mees.

Aga mitte nende musklis keha ega uus kiiskav turvis ei köitnud Durotani tähelepanu.

Need orkid olid rohelised.

Nende nahk oli küll pisut ebamäärasemat tooni, mitte nii silmatorkavalt leheroheline kui Hordi pealikul Gul’danil, kes oli väisanud Härmahunte põhjaaladel, kaasas niisama rohelise nahaga orjatar Garona. Nemad olid tumedamad, peaaegu sama pruunid nagu orkid ikka. Aga varjund, too kummaline ebaloomulik varjund oli ikkagi märgatav.

„Kes teist on pealik?” nõudis üks võõras.

„Minul on au seista Härmahuntide eesotsas,” kõmistas Durotan teiste seast ette astudes. Orkid mõõtsid teda pilguga pealaest jalatallani ja heitsid siis hindava pilgu Orgrimile. „Teie kaks. Tulge kaasa. Mustkäsi soovib teid näha.”

„Kes see Mustkäsi on?” tahtis Durotan teada.

Üks võõras jäi jalapealt seisma ja pöördus tema poole. Tema suu venis irvele. See oli inetu vaatepilt.

„Vaata aga Härmahundi-kutsikat,” sõnas ta. „Mustkäsi on Hordi juht.”

„Valetad!” nähvas Durotan. „Hordi juht on Gul’dan!”

„Gul’dan tõi meid kõiki siia,” seletas teine ork. „Tema oskab juhatada meid uuele maale. Mustkäe valis ta juhtima Hordi lahingutes, et me oma vaenlastest võitu saaksime.”

Orgrim ja Durotan vahetasid pilke. Kui Gul’dan rääkis Durotani isa Garadi ja hiljem tema endaga, ei maininud ta kordagi, et „uue maa” pärast tuleb lahingut lüüa. Durotan oli ork, enam kui ork – ta oli Härmahuntide pealik. Ta ei kõhkle võitlemast oma rahva tuleviku nimel. Oma sündimata lapse nimel. Aga teda häiris mõte, et Gul’dan polnud pidanud vajalikuks sellest rääkida.

Durotan ja Orgrim olid olnud lapsest peale sõbrad ning suutsid vaat et lugeda teineteise mõtteid. Praegu hoidsid mõlemad keele hammaste taga.

„Mustkäsi jättis meile korraldused, mida teie saabumise järel teha,” ütles esimene ork ja lisas irvitades, „muidugi kui teil on üleüldse julgust Pakasetule seljandikult lahkuda.”

„Meie kodu ei ole enam,” vastas Durotan järsult. „Just nagu ei ole enam teiegi kodu – ükskõik mis klanni te ka ei kuuluks.”

„Me oleme Mustkivid,” vastas teine ork ja ajas rinna uhkelt ette. „Mustkäsi oli meie pealik, enne kui Gul’dan osutas talle seda au, et tõstis ta Hordi etteotsa. Tule kaasa, Härmahunt. Oma emane jäta maha. Sinna, kuhu meie läheme, tohib astuda ainult sõdalase jalg.”

Durotani kulmud tõmbusid ninajuurele kokku ja ta valmistus juba salvavalt vastama, kui kostis Draka petlikult leebe hääl. „Mine koos oma asetäitjaga ja kohtu Mustkäega, mu süda,” lausus ta. „Klann ootab, kuni te tagasi tulete.” Naine naeratas.

Draka teadis, millal maksab tülinorijale vastu hakata. Ta oli sama südikas sõdalane kui Durotan, kuid mõistis, et need, kes näisid eelistavat pigem isekeskis purelda kui klanni suupoolise eest hoolitseda, näevad teda tema praeguses seisundis sootuks teises valguses.

„Leidke siis meile telkimiskoht,” sõnas Durotan. „Ma lähen kohtun tolle Mustkivi klanni pealiku Mustkäega.

Durotan ja Orgrim kõndisid valvurite kannul läbi laagri. Nad möödusid lastega perekondadest, keda ümbritsesid toidunõud ja karusnahast magamisasemed, ning jõudsid armidest küntud näo ja kalkide silmadega orkideni, kes puhastasid, parandasid ning sepistasid relvi ja turviseid. Sepa telgist kostis metalli pihta lööva vasara helatusi. Osa orke tahus kividest rattaid, teised kinnitasid nooltele sulgi ja teritasid nuge. Kõik vaatasid kahe Härmahundi poole ning Durotan tajus nende vilavaid pilke nagu füüsilist puudutust.

Tema kõrvu puutus terase tärinat saadetuna hüüdest „Lok’tar ogar!”. Võit või surm. Mis siin toimus? Saatjatest väljagi tegemata seadis ta sammud sinnapoole, kust need helid kostsid, ning trügis teiste vahelt läbi, kuni nägi suurt nööridega piiratud ala, kus orkid omavahel võitlesid.

Tema silme all põikas üks nõtke naine, relvadeks ainult kaks hirmuäratava moega nuga, sõjanuia vibutava meesorki käe alt läbi ja rebestas tolle ribide vahele kaks punakasmusta joont. Naisel olnuks võimalus vastane puhtalt tappa, kuid ta ei kasutanud seda. Durotani pilk libises järgmisele võitlejate rühmale – neid oli neli ühe vastu – ja siis kaugemal üks ühe vastu võitlevale paarile.

„Õppus,” lausus ta Orgrimile ja laskis end lõdvaks. Ta kortsutas kulmu. Tubli kolmandiku siinsete orkide pruunil nahal oli seesama tuhmilt rohekas varjund.

„Härmahundid, jah?” kostis Durotani selja tagant kellegi kõmisev hääl. „Polegi nii hirmsad, nagu ma ette kujutasin.”

Mõlemad pöördusid ja nägid orki, kellesuurust Durotani silmad olid harva näinud. Ei ta ise ega Orgrim olnud sugugi väikest kasvu – Orgrim oli tõtt-öelda mitme-setme põlvkonna peale kõige kerekam Härmahunt –, aga sellele tuli Durotanil vaadata alt üles. Sõdalase nahk, loomulik tumepruun, millel ei paistnud kübetki rohelist, läikis higist või õlist ning oli ehitud tätoveeringutega. Tema kämblamürakad mustendasid tindist ning ta uudistas Härmahunte, nagu teeks talle miski nalja.

„Küllap näed, et me pole asjata nii kuulsad,” vastas Durotan vaikselt. „Sinu uues Hordis ei leidu meist paremaid jahimehi, Mustkivi klanni pealik Mustkäsi.”

Mustkäsi heitis pea kuklasse ja pahvatas naerma. „Me ei vaja jahimehi,” vastas ta. „Me vajame sõjamehi. Kas oled sama sitke kui need, kes liitusid meiega enne sind, Garadi poeg Durotan?”

Durotan heitis pilgu ootamatult tabatud orkile, kelle haavadest jooksis ikka veel verd. „Sitkem,” vastas ta ning see oli tõsi. „Kui Gul’dan käis – kaks korda – palumas, et Härmahundid Hordiga liituksid, ei maininud ta poole sõnagagi, et meil tuleb selle tõotatud maa pärast lahinguid lüüa.”

„Ah,” vastas Mustkäsi, „aga mis lusti pakub lihtsalt kohale marssida? Me oleme ju orkid. Meil on nüüd orkide Hord! Ja me vallutame selle uue maailma. Või vähemalt vallutavad need, kel jätkub vaprust võidelda. Teie ei löö ju ometi kartma, ega?”

Durotani huuled tõmbusid alavõhkade ümber vaevumärgatavalt muigele. „Mina kardan ainult üht asja: tühje lubadusi.”

„Oled julge,” kiitis Mustkäsi. „Otsekohene. See on hea. Tallalakkujatele ei ole minu sõdalaste seas kohta. Jõudsid kohale täpselt õigel ajal, Härmahunt. Veel üks päikesetõus ning oleksid jäänud hiljaks. Teid oleks koos vanade ja väetitega maha jäetud.”

Durotani kulm tõmbus kortsu. „Te jätate muist orke maha?”

„Esialgu küll – niisugune on Gul’dani käsk,” vastas Mustkäsi.

Durotan mõtles oma emale, pärimusehoidja Geyah’le, klanni vanale šamaanile Drek’Tharile, lastele ... ja oma raskejalgsele naisele. „Millekski sääraseks pole ma nõusolekut andnud!”

„Kui see sulle ei passi, kutsun sind suurima rõõmuga mak’gora’le.”

Mak’gora oli iidne tava, mida tundsid ja järgisid kõik orkid. See oli aus kahevõitlus, üks esitas väljakutse, teine võttis selle vastu. Ning võideldi elu ja surma peale. Mõne kuu eest oli klanni kokkukuivamise pärast muretsev Durotan keeldunud tapmast Härmahunti, keda oli mak’gora’s võitnud. Mustkätt säärased kõhklused ilmselt ei vaevanud.

„Gul’dan juhib Hordi homme koidikul uuele kodumaale,” lausus Mustkäsi. „See esimene laine, millega vaenlastele peale paiskume, koosneb ainult sõdalastest. Parimatest, keda Hordil on välja panna. Võid võtta oma klannist kaasa need, kes on noored, terved, kiired ja vihased – kõige tublimad sõjamehed.”

Durotan ja Orgrim vaatasid teineteisele arupidavalt otsa. Kui uus maa peaks tõesti kubisema ohtudest, mis võivad saada kõige väetimatele saatuslikuks, oli säärane sõjaplaan mõistlik. Selle retke pidid ette võtma üksnes tugevaimad.

„Sinu jutus on iva, Mustkäsi,” lausus Durotan vastu tahtmist. „Härmahundid on nõus.”

„Väga hea,” vastas Mustkäsi. „Su Härmahundid ei näe ehk just teab mis hirmuäratavad välja, aga ikkagi ei taha ma teid maha nottida, andmata teile võimalustki end lahingus tõestada. Tulge, ma näitan teile orkide tõelist võimsust, kui me sellele pahaaimamatule maale kallale tungime.”