Читать книгу Tõde või tegu. III osa. Tõde - Kristi Piiper - Страница 4

Ühikatuba oli pime. Stella ärkas ja nägi silmanurgast ust Annabeli järel sulgumas. Juba mitmendat korda ärkas ta öösel selle peale, et kuulis toanaabrit välja hiilimas. Pilk kellale kinnitas, et oli kesköö, nagu pea iga kord, kui ta oli tabanud Annabeli salaja kusagile minemas.

Stella ajas ennast kiiresti sooja teki alt välja, tõusis püsti ja läks akna juurde. Veidi väriseva käega tõmbas ta ribakardinasse vahe ja piilus välja. Selsamal hetkel avaneski all ühika uks ning ta nägi Annabeli rutakate sammudega läbi hilissuvise öö pargi poole astumas. Hämaras liikuv kogu oli vaevalt jõudnud võõraste pilkude eest kaitsvate puude alla, kui seal peatus tulede säras lähenenud takso, et tüdruk peale võtta. Stellale tundus, justkui oleks puude all seisnud veel keegi. Auto tuled valgustasid hetkeks piisavalt, nii et Stella veendus, et seal oli tõesti veel üks inimene. Keegi tumedapäine tüdruk järgnes Annabelile autosse. Stella tundis taas, kuidas ärevus ja hirm temas maad võtsid.

Pärast Vormsilt tulekut olid tüdrukud väga vähe koos olnud. Praktika, Annabeli stipendiumikatsed ja muud igapäevased tegemised olid enamiku nende ajast nõudnud. Lisaks oli Stella rohkem hakanud Priiduga suhtlema. Tüdruk kinnitas endale korduvalt, et see tuleneb vaid ühisest praktikakohast, kuid juba mitmendat korda oli ta ennast avastanud Priidule ka muul ajal mõtlemast. Stella tundis poisi vastu sügavat tänulikkust. Ta ei suutnud siiani uskuda, et Priit oli oma tulevikuga riskides aidanud tal vaimse tervise keskusest isa kohta informatsiooni hankida. Dokumendid, mis poiss Olari kohta välja oli printinud, lebasid sügaval Stella seljakotis, voodri all, kokkumurtuna suure ümbriku sees. Koos ema kirjaga. Stella ei julgenud enam hetkekski ilma selle kotita kuhugi minna. Eriti nüüd, kui ta oli hakanud usaldust ka Annabeli vastu kaotama.

Stella jälgis, kuidas takso võttis suuna maanteele ja edasi tõenäoliselt linna poole, ning lasi ribakardina lahti. Endale aru andmata avas ta järgemööda kõik Annabeli sahtlid ja kapid. Tüdruk ei teadnud, mida ta otsib, kuid sisetunne ütles talle, et Annabel ei ole see, kellena ta end esitleb. Stella tõstis riideid üksteise pealt, kombates läbi kõik sahtlite ja kappide seinad ja põhjad. Mitte midagi. Absoluutselt mitte ühtegi peidetud asja.

Stella oli pettunud ja istus jõuetult Annabeli voodile. Ta ei teadnud, kui kaua ta seal juba istunud oli, kui talle turgatas pähe tema enda peidukoht – tema kott. Väike seljakott või käekott oli midagi nii tavalist ja avalikku, ning Annabel ei peitnud küll kunagi oma kotti, kuid Stellale tundus järele mõeldes, et ta ei avanud seda enamasti ka kellegi nähes. Taksosse istudes ei olnud Annabelil justkui midagi kaasas. Stella vaatas toas ringi. Kus tema kott olla võis? Ainuke koht, kuhu ta veel vaadata polnud jõudnud, oli jalanõude kast voodi all. Ta sirutas käe voodi alla ja kobas ettevaatlikult. Kott oligi seal! Ta õngitses selle välja ja katsus läbi kõik välimised lukuga sahtlid. Hügieeniline huulepulk, salvrätid, pastakad ... Ei midagi erilist.

Stella tahtis avada koti suurt sahtlit, kui nägi, et selle kaks kõrvuti asetsevat tõmblukku olid pisikese tabalukuga kinnitatud ning lukus. Annabel oli selle ilmselt mingilt reisikohvrilt võtnud ning oma käekotile pannud. Stellas pesitsenud kahtlused said sel hetkel justkui kinnitust ning ilma igasuguste süümepiinadeta võttis ta oma juukseklambri ning asus lukku logistama. Kärt oli talle kunagi seda õpetanud, kuigi Stella polnud uskunud, et tal seda oskust kunagi vaja läheb. Nüüd oli ta Kärdile tänulik. Lukk avaneski klõpsatusega ja Stella tundis jälle, kuidas ta käed värisema hakkasid.

Tuba oli hämar ja kotis tuli kobamisi sorida. Sall, pinal, rahakott ... Ja mingi märkmik, mida ta varem näinud ei olnud. Ta krabas märkmiku ja istus kirjutuslaua taha, hämarale öövalgustile veidi lähemale. See oli tumesinine, hõbedasäbrulise kaanega ja A5 formaadis. Hetkeks tundis Stella süümepiina, kuid soov Annabeli kohta lõpuks ometi tõde teada saada sundis teda edasi tegutsema. Märkmik oli pooleldi täis kirjutatud. Stella hingamine kiirenes, kui ta lehti keeras ja silmadega diagonaalis üle ridade laskis, üritades aru saada, millega on tegu. Märkmiku sisu oli segane. Seal oli ridamisi mingeid eesnimesid, nende taga kuupäevad, mingid telefoninumbrid ja aadressid ...

Korraga kuulis Stella väljast tasast autohäält. Kiire pilk ribakardina vahelt kinnitas, et Annabel tuli sama taksoga tagasi. Päevikut käekotti tagasi surudes kukkusid selle tagumise kaane vahelt välja fotod, mida Stella lähemalt vaadata ei jõudnud, kuid mis ajasid teda veelgi enam segadusse. Ta haaras need kätte ja toppis kiiruga oma padja alla. Annabel pidi iga hetk tuppa jõudma ning piltide märkmiku kaane vahele sättimiseks ei jätkunud aega. Märkmik uuesti kotis, surus Stella pisikese tabaluku jõuga kinni, viskas käekoti jalatsikasti ja lükkas kogu kupatuse tagasi voodi alla. Südame pekseldes lebas ta teki all, nägu seina poole, silmad tugevasti kinni, ja püüdis magaja moodi hingata. Pildid padja all justkui kõrvetasid tema pead läbi padja, kui Annabel tasakesi tuppa hiilis ning oma voodisse puges.