Читать книгу Tõde või tegu. III osa. Tõde - Kristi Piiper - Страница 5

Hommik saabus koos peavalu ja kohutava väsimusega. Uni tuli alles varahommikul ja ees ootav täispikk praktikapäev näis talumatuna. Annabel oli juba lahkunud, nagu ikka. Stella ringutas ja haigutas. Nii raske oli ennast voodist välja ajada. Ehmatusega meenus talle öösel toimunu. Ta kargas istuli ja kavatses padja all olevad fotod kiiresti Annabeli kotti märkmiku vahele tagasi panna. Patja sülle kahmates avastas ta ehmatusega, et pilte ei ole enam. Ta hakkas paaniliselt otsima, tõmmates teki voodi pealt maha ning nihutades voodit seinast eemale. Kergendustundega märkas ta, et pildid olid kukkunud voodi ja seina vahele. Ta võttis fotod, millest kaks olid tavalises albumimõõdus veidi kortsunud pildid, puhus neilt tolmu maha ja jäi neid hämminguga vaatama. Pilte oli kuus ning nendel olid mingid talle tundmatud mehed. Keskealised, natuke vanemad ja üks teistest märgatavalt noorem mees.

Mida paganat! mõtles Stella. Kõik, mida ta seni Annabeliga seoses kahtlustada oli osanud, oli nüüd nagu peoga pühitud. See kõik ei olnud kuidagipidi loogiline. Stella oli kartnud, et ehk on Annabelil mingi seos Olariga, kuna just tema oli nende asukoha Vormsil Olarile reetnud ... Või siis mingisugune seos Evaga, mida Annabelil oli vaja tema eest varjata ... Või siis ehk tema hüpnooside ja vargustega seoses, kuid ei ... Ei midagi sellist. See tundus olevat midagi hoopis muud. Veelgi segasemat. Või kas oli? Ehk oli sel siiski esialgu arusaamatu seos tema varasemate kahtlustega?

Stella pea käis ringi. Kergelt vaarudes koperdas ta Annabeli voodi juurde, kiskus jalanõude kasti välja, avas uuesti luku ja pani märkmiku vahele pildid tagasi, üritades neil olevaid nägusid meelde jätta. Kergelt uimane magamata ööst ja uutest kahtlustest, jooksis ta pikemalt mõtlemata pesema, et õigeks ajaks praktikakohta jõuda.

Nüüd haigutas tüdruk juba mitmekümnendat korda. Ta istus oma töölaua taga ja keerutas mingi talle tundmatu ravimifirma logoga pastakat näppude vahel. Vaimse tervise keskuses oli vaiksemaks jäänud, lõuna lähenes ning ta lootis salamisi, et saab jälle koos Priiduga sööma minna. Praktika oli lihtne: telefonile vastamine, aegade broneerimine. See kõik tuli tal pingutuseta ja loomulikult. Töö edenes lausa nii hästi, et tal hakkas teinekord igav, ainsad põnevamad hetked olidki lõunad Priiduga.

Ta vaatas aknast välja, oodates, et kell saaks täpselt 12 ning oleks ametlik luba sööma minna. Suvi hakkas läbi saama, kool lähenes. Stella kartis veidi uut kooliaastat. Uued õpetajad, uued klassikaaslased ja uued omavahelised suhted ... See kõik hirmutas teda. Korraga hakkas mobiiltelefon laual vibreerima.

„Jaa, tsau, Kärdu!”

„Tsau! Saad korra rääkida?” Kärdi hääl oli rõõmsameelne ja täis energiat. Kui teiste puhul oli see hea märk, siis Kärdi puhul mõjus see viimasel ajal pigem alarmeerivalt.

„Mh-mh, saan. Mul ongi lõuna varsti.”

„Kuule, vaata, mäletad, ma rääkisin sulle oma plaanist seoses Veiko ja selle litsiga?” Stella krimpsutas tahtmatult nägu. Suhe Väädiga muutis Kärdi nii vastikuks.

„Jah, midagi sa nagu rääkisid küll. Et tahad Väädi naise hulluks ajada, nii et ta selle Egle maha jätab ... Aga ausalt, see ei ole normaalne plaan, Kärdu ...”

„Kuss, ära hakka jälle! Mul on reaalselt su targutamisest nii jõhker kopp ees, et ... Kuula lihtsalt, eks ju, ja ole mu sõbranna! Praegu sa käitud rohkem nagu selle litsi sõbranna, mitte minu!”

Stella ohkas, Kärdiga oli täiesti mõttetu vaielda. „Loomulikult olen ma sinu sõbranna, mitte Egle oma.”

Ta teadis sisimas, et tahab igal juhul Kärdile toeks olla, sest kui ta üksi jätta, võib sõbranna endale veel hullema jama kaela tõmmata.

„Okei, hea kuulda!” naeris Kärt juba jälle rõõmsameelselt. „Nii, ühesõnaga, mul on su abi vaja. Sa nagunii passid seal praksis pool aega netis, ma näen küll, kui tihti sa online oled. Igatahes, mul oleks vaja, et sa kirjutaks Reiole, et ta mulle räigelt meeldib, et ma olen täiega armunud ja nii edasi.” Kärt vadistas Stellale ette oma järjekordset segast plaani.

„Milleks see veel hea on?!” See oli isegi Kärdi kohta imelik plaan.

„Ma lihtsalt tahan olla kindel, et Reio usub mind. Vaata, me oleme paar korda väljas käinud juba, aga kuna ta reaalselt mulle kohe üldse ei meeldi, siis on mul suht raske usutav olla. Selleks olekski su abi vaja.”

„Issand jumal ...” ohkas Stella tüdinult, teades samas juba ette, et teeb nagunii jälle täpselt, mis Kärt palub. „Mida ma talle kirjutan siis või nagu mis põhjusel? Ma ei saa talle lambist kirjutada ju, et kuule, tere, tead, et Kärt on sinusse megaarmunud?! Me ei suhtlegi ju üldse.”

„Ei, muidugi. No sa kirjutad ja küsid, et kas me võiks koos talle külla minna nädalavahetusel, kui ta vanemad ära on. Ma tean, et tuleval nädalavahetusel on nad Saaremaal. Ütledki, et mina rääkisin, et tal on lahe maja, kus saab aias tšillida ja grillida, ja et kuna mina olen temast nii huvitatud, siis sa tahaks ka nagu temaga tuttavaks saada ... Ja siis mainidki, et sa pole mind ammu nii õnnelikuna näinud.” Kärt ise oli oma mõttest vaimustuses.

„Fine! Ma teen seda. Saada mulle siis tema kontakt. Mul on ausalt öeldes ülipiinlik talle niimoodi kirjutada, aga jah, ma teen ära, kui see sulle nii oluline on.”

„Oh, Stelts, sa oled lihtsalt parim!” kiljus Kärt sellise elevusega, et Stella pidi telefoni kõrvast kaugemale tõmbama. „Kirjuta talle juba täna eks ju, siis saame talle varsti külla minna. Mul on sitaks hea plaan välja mõeldud! Sa ei kujuta ette, kui hea! Sul tuleb ju vaba nädalavahetus nüüd?”

„Mh-mh, tuleb küll. Aga ma ausalt öeldes ei tea, kas ma tahan seda ohverdada Reiole külla minemiseks ja Väädi naise terroriseerimiseks.” Stella kõhkles. „Ma ei ole Johannest juba tükk aega näinud ...”

„Ole nüüd normaalne!” katkestas teda Kärdi nõudlik hääl. „Sa saad need asjad ju ilusti ühildada. Reio juurde läheme reede õhtul, laupäeva ja pühapäeva oled oma Jussiga koos.” Kärt oli juba mõni aeg tagasi hakanud Johannest Jussiks kutsuma. „Nõus?”

Stella andis alla. „Olgu. Teeme nii.”

Võib-olla see ei olnudki kõige hullem mõte. Saaks Johannest näha ja Kärti ka. Korraga tundis ta eesootava nädalavahetuse üle elevust. Tal oli mõlemale nii palju rääkida – Annabeli kohta ja eriti Olari dokumentide kohta, mida ta telefoni teel arutada ei julgenud. Tüdrukud leppisid kokku, et üritavad järgmisel nädalavahetusel selle ära teha.

Kell sai kaksteist ning Stella hakkas söökla poole kõndima. Trepist alla minnes meenus talle järsku pahaendelisena lause, mille selgeltnägija Ilona oli Kärdile öelnud: „Selle mehe saamine läheb maksma kellegi elu.” Selleks et Kärt saaks olla koos Väädiga, peaks keegi surema? See tundus nii uskumatu ja sürrealistlik, et Stella raputas selle mõtte peast. Ilmselt oli ta ka tegelikult pead raputanud, kuna järsku hakkas tema kõrval kuskilt välja ilmunud Priit naerma:

„Mis sul viga on? Miks sa pead raputasid? Sul oli nii naljakas nägu peas, umbes nagu oleksid midagi vastikut söönud või näinud ...”

Stella punastas ja naeratas siis Priidule. „Ah, mulle tuli meelde mingi mõttetu õudus, mida ma kunagi YouTube’is nägin. Vahet pole!” Ta katsus muretult naeratada ja võttis endale kandiku.

Priiduga kõrvuti laua taga istudes ja seljankat süües meenus Stellale jälle Johannes. Poiss lubas juba mitu päeva tagasi temaga ühendust võtta ja teada anda, millal ta saab ühikasse tulla. Stellat häiris, et John ei teadnud siiani Olari haigusloo sisust ega ka sellest, mida ta ette võtta kavatses. Ta ei olnud seda kellelegi rääkinud, kuid tema peas küpses juba pikemat aega plaan. Plaan, milles oli veel väga palju lahtisi otsi, aga ta lootis kõik oma peas enne selgeks mõelda, kui ta asjast Priidule ja Kärdile räägib. Johannesega aga tahtis ta kõige esimesena rääkida.

Ka Annabeli märkmiku vahelt leitu kripeldas endiselt. Stella tundis, et peab seda kellegagi jagama.

„Priit ... Kui ma sulle midagi räägin, siis sa ju ei räägi seda kellelegi edasi? Ma mõtlen, kohe mitte kellelegi, isegi mitte Villile.”

Priit tõstis pilgu taldrikult ja Stella nägi tema silmis tärganud huvi. „Ei, muidugi mitte. Sa võid mind usaldada. Tead ju küll, mida ma tegin ja millega riskisin, kui su isa terviseandmeid uurisin. Villi ei tea sellest ka midagi.”

Stella noogutas. Ta usaldaski poissi. „Jah, muidugi ... Lihtsalt, ma tegin midagi päris inetut. Aga samas mingis mõttes olen rahul, et ma seda tegin, saad aru ...” Ta nõjatus Priidule lähemale ja jätkas sosinal. „Ma sobrasin Annabeli kotis ja leidsin ta märkmiku. Ja ma lugesin seda ...”

Priit noogutas. „Nii ... No pole hullu. Seda märkmikku mõtled, kuhu me oma eesmärgid pidime kirja panema, jah?”

„Ei, mitte seda. Mkm. See oli selline märkmik, mida ma tal kunagi varem näinud pole.” Stella kõhkles ikka veel. „Lihtsalt, see oli väga imelik märkmik ...”

„Mis mõttes imelik? Mis seal kirjas on siis? Nagu ta päevik või?”

Stella tegi pausi, üritades õigeid sõnu leida. „Tead, ma isegi ei oska öelda, mis see on. See on täis kuupäevi, kellaaegu, nimesid ja aadresse. Ja mis veel imelikum, selle märkmiku vahel ...” Stella tasandas veelgi häält. „Selle märkmiku vahel olid pildid. Mingitest vanematest meestest.”

Tundus, et Priit ei näe selles midagi ebatavalist. „Äkki need on Annabeli sugulased? Ma mõtlen ka, et see on veidi imelik märkmik nende kuupäevade ja kellaaegade tõttu, aga ma ei oska küll kahtlustada, et see midagi hullu nüüd kohe oleks.”

Stella noogutas jälle. „No sina jah võib-olla ei oska, aga sa ei tea ka, millega Annabel tegeleb. Vaata, ta käib kuskil öösiti, salaja.”

„Hm ... Aga need pildid, kas sa ei tundnud neist kedagi? Kõik võõrad näod?”

„Mh-hm, täiesti võõrad. Aa, muide, üks neist oli hästi noor ... Ma arvan, et maksimaalselt kahekümnene.”

„Miks sa nendest telefoniga pilti ei teinud?” uuris Priit.

Issand, tõesti miks?! kahetses Stella. „Ma ei tea, ma kartsin, et Annabel tuleb iga hetk tagasi. Ma ei tahtnud vahele jääda ju ... Ja ega mul ei tulnud ausalt öeldes pähegi.”

„Arusaadav ... Aga kas need pildid on tal ikka veel märkmiku vahel? Äkki sa saad millalgi ikkagi pilti teha. Siis saaksime edasi mõelda. Ja nendest nimedest ja aadressidest ka.”

Stella naeratas tänulikult. Nii hea, et ta sai Priidule kõigest rääkida. Üksi oleks kindlasti tuhat korda hullem olnud.

„Tead, ma proovin täna õhtul. Siis saaksin sulle homme juba näidata.” Stella tajus, et keegi jälgib neid. Teadmine, et Olari on vabadusse pääsenud, oli ta valvsaks ja paranoiliseks muutnud. Selja taha vaadates nägi ta kergendustundega hoopis Beritit neid pildistamas. Berit lehvitas naeratades ja tuli lähemale. „Hei! Ma teen Puurmaa jaoks kõigist praksi ajal pilte. Kodulehe jaoks.”

„Maru tüütu. Miks sina seda tegema pead?” uuris Priit.

„Ma ei tea, Puurmaa määras mind seekord. Vahet pole, ma saan selle eest oma praksikohast vabasid päevi.” Berit lehvitas ja läks minema. Stella ja Priit leppisid kokku, et kohtuvad järgmise päeva lõuna ajal.