Читать книгу Tõde või tegu: Stella - Kristi Piiper - Страница 6

Uusi päikeseprille oleks vaja, mõtles Stella peale kooli kodu poole kõndides ja silmi kissitades. Päike oli kevadiselt ere ja Stella lõi silmad maha. Asfalt oli märg, sulanud lumi ja tänavatele puistatud sool jätsid kulunud mustast nahast saabastele valged randid. Nojah, uusi saapaid oleks ka vaja. Ta oli hommikul enne kooli sünnipäevaks tädi Astalt raha saanud ning otsustas kiirelt poest läbi käia. Kui ta õhtul Steveni juurde peole peaks minema, oleks mingit uut pluusi ka vaja.

Kaubanduskeskus oli kooli lähedal ning Stella seadiski sammud sinnapoole. Ta oli tädi Astale lubanud kahe ajal koju jõuda, seega valis ta kiirustades välja ühed päikeseprillid, just sellised parajasti moes olevad, nagu Kärdilgi olid. Ta leidis ideaalsed üsna kõrge kontsaga põlvini helepruunist nahast kevadsaapad ja kassa poole jalutades märkas veel ühte musta hallide litritega toppi, mille ta samuti käigult kaasa haaras.

Enne kassani jõudmist otsustas ta, et proovib siiski toppi enne ostmist kiirelt selga, ja suundus proovikabiinide poole. Üks kahest kabiinist oli kinni. Stella astus hõivatud kabiini kõrvaluksest sisse, tõmbas kardina ette ja võttis salli kaelast. Jopelukk jukerdas. Vastikult palav oli. Talle ei meeldinud üldse riideid proovida, see oli lihtsalt nii tüütu.

Lõpuks tuli plastmassist lukk lahti, Stella riputas jope nagisse ja jäi oma tavalistes kooliriietes maast laeni peegli ees seisma. Pikad ja lahtised, kergelt lokkis blondid juuksed, helesinine liibuv V-kaelusega pusa ja tumesinised kitsad teksad. Tema suured hallid silmad olid õrnalt meigitud, huuled olid üle tõmmatud roosakat tooni hügieenilise huulepulgaga. Nad olid Kärdiga nagu must ja valge koer. Kärt oli julgelt meigitud tumedate suitsusilmade ja tumedate juustega tüdruk, kes tihti kandis suuri kuldseid kõrvarõngaid. Ja siis oli tema, Stella, heledapäine ja üsna tagasihoidliku välimusega. Ka iseloomud olid neil erinevad, kuid nad sobisid omavahel ootamatult hästi. Juba esimestest klassidest peale olid nad parimad sõbrannad ja pinginaabrid olnud. Mõlemad tüdrukud said koolis hästi hakkama, Stella veidi paremini. Kärdil ei klappinud reaalainetega enam nii hästi, mõtles Stella, eriti viimasel ajal – sel kooliaastal valmistas talle raskusi isegi arvutiõpetus, milles ta tihti järeltöid tegema pidi või õpetajalt abi paluma oli sunnitud.

Korraga kostis kõrval asuvast proovikabiinist telefonihelin, millele vastas tuttav hääl. Stella tardus. Tundus, et see oli Gert. Tüdruk kuulatas tähelepanelikult, kuna poiss rääkis üsna vaikselt.

„Jah, jah. Davai. Aga sina teed Johnile asja selgeks.

Stellast hoidku heaga eemale. Teist korda hoiatama ei hakka, nüüd tulevad juba tagajärjed,” kostis Stellani Gerdi summutatud hääl.

Stellal jättis süda löögi vahele. Mida see siis nüüd tähendama pidi? Stellast hoidku heaga eemale?! Kas jutt oli temast? Ta ei teadnud nende koolist ühtegi teist Stellat. Ja nende klassi Johannes? Teda kutsuti Johniks… Issand, mis ometi toimub. Kas ehk tõesti oli just Johannes selle kirja talle tunni ajal saatnud? Kui jah, siis miks Gert selle vastu oli? Stella ei saanud enam mitte midagi aru, ta ju ei meeldigi üldse Johannesele, poiss isegi ei rääkinud temaga enam peale toda kinoskäiku.

Stella kuulis, kuidas Gert proovikabiinist välja astus. Läbi pisikese kardinapilu nägi tüdruk, kuidas poiss kassasse maksma läks. Stella tundis, et ta peopesad olid higised, uus must topp tema käes oli kinnihoidmise kohast täiesti kortsus, nii tugevalt oli ta ärevusest seda rusikasse käkra pigistanud.

Kiiruga võttis ta oma sinise pusa seljast ja pani musta topi asemele. See istus nagu valatult, tumehallid litrid, mis mööda pikki varrukaid allapoole looklesid, tegid topi peo jaoks sobilikuks. Ilus, mõtles Stella ja otsustas selle koos saabaste ja päikeseprillidega ära osta. Stella istus proovikabiinis olevale väikesele pingile ja ootas, et Gert kassa juurest eemale läheks. Mitte mingil tingimusel ei tahtnud ta poisiga praegu kokku sattuda ega paljastada, et ta kõrvalkabiinis olles seda jutuajamist pealt oli kuulnud. Stella tahtis selle üle kõigepealt järele mõelda ja siis Kärdiga rääkida. Ehk oskab tema selle kõige kohta midagi selgitavat öelda. Kärt teadis kõikidest kooli saladustest alati pisut rohkem kui teised.

Kui viis minutit oli möödunud, julges Stella kabiinist välja tulla. Ta maksis kiiruga oma ostude eest ja lippas mööda poriseid tänavaid joostes koju. Kell oli juba kolm, ja ta oli tädi Astale lubanud kahe ajal kodus olla. Tädi ei nõudnud Stellalt just palju, kuid üks, mida ta alati tähtsaks pidas, oli lubatud kellaaegadest kinnipidamine. Stella, kes ei tahtnud tädiga mingeid pahandusi, üritas seda reeglit võimalikult täpselt järgida.

Hingeldades jõudis ta nende kahekorruselise kivist kortermajani, avas võtmega ukse ja astus esikusse. „Tere, ma jõudsin! Veidi kauem läks koolis, kui ma arvasin. Ostsin endale saapad ka, vanad olid nii kulunud!” hõikas Stella juba esikust. Ta kartis, et tund aega hilinemist on Astale väga vastukarva. Kuid keegi ei vastanud.

Stella võttis oma soolalaigulised vanad saapad jalast ja asetas esikupõrandale. Ära ka ei raatsinud neid visata, need oli ema aasta tagasi, just enne kadumist ostnud. Ta astus jahedale esikuvaibale. Sokivarbad olid mustad ja märjad, saapad olid läbi lasknud, kui ta lörtsistel tänavatel jooksis.

Põranda naksudes astus Stella esikust kööki. Prr, kui külm! Ahi tuleb kähku küdema panna, mõtles tüdruk taburetile astudes ja otsis silmadega ülemistelt köögiriiulitelt tikke, mis ta tädi Asta eest kõrgele peitu tavatses panna. Tikud leidnud, vajutas Stella köögi aknalaual seisva pisikese raadio tööle, sealt tulid parajasti uudised.

Huvitav, kas tädi Asta magab, tavaliselt ta midagi ikka vastuseks ühmab, kui temaga rääkida. Stella pesi köögis käed, pigistades nõudepesuvahendi pudelist oma külmadele kätele sidrunilõhnalist vahendit ja lastes kätel kuuma vee all soojeneda. Ilma kinnasteta jooksmisest olid need punaseks ja karedaks tõmbunud.

„Ma panen ahju käpelt kütte ja siis teen kohe meile midagi süüa!” hõikas Stella üle veesolina suurde tuppa tädi Astale. Ta kuivatas oma õhetavad käed ruudulisse köögirätikusse ja kükitas ahju ette maha. Õnneks oli ta eelmisel päeval kuurist ka tänaseks piisavalt puid toonud ning toppis ettevaatlikult, et mitte pinde saada, halud ahju, lisas siis nende vahele mõned ajalehed ja süütas tikuga tule. Ta oli aasta ajaga selle nii selgeks saanud, et polnud midagi lihtsamat kui ahju kütte panemine. Mõnus ja veidi kõrvetav soojus levis mööda tema nägu ja ta tundis, kuidas nahk pealt jälle soojaks muutus. Käed olid veel punased ja põsed õhetasid külmas jooksmisest, kuid ülejäänud kehal oli liikumisest soe. Stella võttis sokid jalast ja sättis ahju juurde kuivama. Tema varbaküüned olid lakkimata ja jalad talvega kahvatuks muutunud. Ta tõmbas varbad konksu, need ei näinud sugugi sellised välja, nagu ta oleks tahtnud.

Stella ootas, et ahi korralikult küdema jääks ja kükitas avatud ahjuukse ees. Köögis oli hommikuse kaerahelbepudru lõhn. Stella heitis lõhna tundes pilgu automaatselt köögilauale, tädi Asta ei olnud jälle oma putru isegi mitte puutunud. Ta sõi viimasel ajal üldse järjest vähem ja vähem. Ilmselt jõi ta selle võrra enam. Stella teadis, et igal nädalal, tavaliselt siis, kui tema koolis oli, käis vanatädi juures üks meesterahvas, kes maal elades tema naaber olnud oli, ning tõi talle paberkotiga napsu. Sama käiguga viis ta ka tühjad pudelid minema. Stella tegelikult täpselt ei teadnud, mis selles kotis oli, millega mees alati lahkus, kuid mis muu see olla sai kui pudelid. Ilmselt oli neil see kokkulepe juba aastaid kehtinud ning vanamehe loppis näo järgi otsustades kahtlustas Stella, et tädi tallegi pudelites maksis.

Kuid tüdruk tundis, et see kõik ei puutu temasse. Nii vana inimest niikuinii enam ümber ei kasvata, las ta siis olla, kui tal nii lihtsam elada on, oli Stella leppinud. Ema oli kunagi ammu vihjanud, et tädi Astal on väga raske ja keeruline elu olnud. Stella oli seisukohal, et nii kaua kuni tädi valikud teda ei puuduta, tehku, mis tahab. Kuid juba mõnda aega oli see mees käinud kaks korda nädalas. Stella aimas, et ju siis olid napsikogused vaikselt suurenenud. Natuke muretsema pani see kõik küll, tädi tervis ei olnud viimasel ajal enam eriti hea tundunud. Mida sellised alkoholikogused ühe vana naisega teha võisid, ta ei teadnud.

Nii, ahi köeb, oli Stella rahul. Ta lõi kiirelt paar muna pannile, praadis eelmise päeva kartulipudru, hakkis kurki ja tomatit ning segas need hapukoorega salatiks. Lihtne ja kiire lõunasöök oligi valmis.