Читать книгу Tõde või tegu: Stella - Kristi Piiper - Страница 7

Stella tõstis panni kuumaalusele ja läks suurde tuppa. Võis sööma hakata. Ta ei olnud tahtnud tädi Astat segada, enne kui toit valmis. Tüdruk oli kindel, et tädi on jälle diivanile magama jäänud, kui ta Stellale enne vastanud ei olnud. Alkoholiuimas vana naine tegi tihtipeale pärastlõunaseid uinakuid. Kuid elutuppa astudes märkas Stella, et tädi ei magagi. Ta istus tumba peal ja kiigutas ennast kummaliselt edasi-tagasi, ise samal ajal aknast välja vaadates.

„Tädi… Ma tegin süüa, kas toon sulle siia?” küsis Stella ettevaatlikult Asta selja taha seisma jäädes.

„Sai välja, sai välja,” ümises tädi Asta madalal häälel vastuseks. Tema kõne oli kuidagi pudistav.

„Mis? Kesse kust välja sai?” küsis Stella vaikselt ja tundis, kuidas kananahk ta keha üleni kattis. Tädi käitus nii imelikult. Oli temaga ikka kõik korras?

„Tuli välja. Sai… Sai… Sinu isa. Jah, jah. Tuligi,” noogutas tädi nüüd pead ja vaatas ühe silmaga Stella poole. Teine silm vaatas hoopis teises suunas. Stellal hakkas kõhe. Mis tema silmadega on ja mida ta ometi isast räägib? Mehest, kelle kohta ei ema ega tädi Asta kunagi sõnagi rääkima nõus ei olnud?

Stella kükitas tumbal koogutava tädi ette maha ja vaatas talle alt üles otsa. Asta silmad olid kummaliselt klaasistunud ja üks suupool ja silmalaug alla vajunud. Issand, mis tal ometi on?! Stella katsus talt midagi küsida, aga tädi ei reageerinud.

Tüdruk jooksis esikusse, haaras käekotist oma telefoni ja valis käte värisedes numbri 112. Tädi Astal tundus mingi haigushoog peal olevat, ta ei julgenud teda niimoodi jätta. Päästekeskuse töötaja vastas kutsungile kohe ning palus Stellal olukorda kirjeldada.

„Tere, palun tulge kiiresti, midagi on mu vanatädiga lahti! Ta ei reageeri mu küsimustele ja ta üks silm ja suupool on imelikult. Ei, ma ei tea, mis tal juhtus! Ei kukkunud! Praegu istub tumba peal. 65-aastane on. Hästi.”

Öelnud veel oma aadressi, pani Stella telefoni ära ja jooksis kööki, et tädile vett tuua. Äkki ta tahab juua? Äkki peaks talle aspiriini andma või midagi? Kunas see kiirabi juba tuleb?! Stella tundis, kuidas temas hakkas maad võtma paanika. Teda haaras hirm, et tädiga võib midagi juhtuda, ja hirm, mille pärast ta tegelikult häbi tundis – egoistlik kartus lastekodusse sattuda, mis tundus suuremgi kui hirm tädi surma ees. Stellal oli selle pärast piinlik ja ta raputas mõtte eemale peletamiseks pead, kuid ta ei saanud midagi teha, et see jälle tagasi tuli. Ta oli ju ainult viieteistaastane, tal ei lubataks elu sees ilma hooldajata koju elama jääda.

Stella lasi klaasi külma vett täis ja läks tagasi teise tuppa. Tädi oli tumbalt maha vajunud ja lamas selili maas, silmad lahti. Stella kükitas Asta juurde, keeras ta vasakule küljele ja painutas pea kergelt kuklasse. Ema oli kunagi õpetanud, et nii on hingamisteed kõige paremini avatud ning kui on kindel, et ei ole olnud kukkumist, siis on see kõige õigem asend abi ootamiseks.

„Tädi Asta, mis sul on!? Palun vasta, mis sul juhtus?! Kas sa tahad vett? Tahad midagi? Ütle palun, mis ma tegema pean!” palus Stella poolteadvusetu tädi kõrval maas põlvitades ja hakkas siis nutma. Tädi ei vastanud, lihtsalt vaatas teda, justkui tahaks midagi öelda, aga ei suuda. Prillid olid ninalt maha libisenud ja suu viltuselt lahti vajunud.

Õnneks hakkas samal hetkel kuskilt lähedalt kostma kiirabiauto sireen. Abi on teel, kõik saab korda, korrutas Stella endale ja paitas tädi halli pead. Õrnalt võttis ta vanal naisel viltu vajunud prillid eest ja asetas need diivanilauale. Ta ei teadnud, mida ta veel teha saaks.

Kiirabibrigaad tegi ukse lahti ja sisse tormasid kaks naisterahvast ja üks suurem turskem meesterahvas, kes jäi äraootavalt ukse kõrvale seisma. Naised hakkasid tädi ümber toimetama.

„Kas te kuulete mind, proua? Mis teie nimi on? Mis teil juhtus?” küsis vanem naisterahvas valju häälega tädi Astalt. Vastust ei järgnenud, meesterahvas ukse juures sai korralduse tuua kanderaam. Noorem naisterahvas paigaldas seni tädile vilunud liigutusega kanüüli. Stella mõistis, et tädi viiakse haiglasse. Appi, mis tal küll viga on! ahastas Stella ja vaatas ilmselt nii küsivalt naistele otsa, et üks neist hakkas palumatagi selgitama.

„Tõenäoliselt insult. Viime ta haiglasse. Kas sa oled lapselaps? Mis patsiendi nimi on?” pöördus vanem naisterahvas Stella poole, samal ajal kui teised kaks hakkasid tädi Astat kiirabiautosse manööverdama.

„Jah… Ei, ta on mu sugulane, mu vanaema õde. Me kutsume vanatädiks teda. Asta Meier. Ta on mu seaduslik hooldaja, mul ei ole vanemaid…” selgitas Stella õnnetult.