Читать книгу Aitäh elu eest - Kristi Rebane - Страница 4

Mu mõttekäigu katkestas terav valusööst küünarnukis, mida saatis pidulik sümfooniline portselaniklirin ja mu uskumatult kile karjatus.

„Appi, mis nüüd juhtus?”

Rahel tormas seda muusikat kuuldes kastide virna juurde, mille ääres ma abitult vedelesin, ja jäi mulle ehmunud pilgul otsa vaatama, nagu oleks ta tunnistajaks mingile eriti brutaalsele mõrvastseenile. Ta oli mulle teadaolevalt maailma kõige nõrganärvilisem inimene.

Andsin oma haavakesed talle korraks imetleda ning tõmbasin vigastatud käe siis kohe tagasi.

Süda tagus päris kõvasti, kuid ma polnud kindel, kas kukkumise tingitud ehmatusest või üllatusest, et ma nii kõlavat falsetti välja suutsin võtta, ilma et oleksin pidanud eelnevalt hääle lahtigi laulma.

„Too palun sidet, kähku!” ütlesin Rahelile planeeritust kamandavamal toonil, kuid vähemalt lõpetas tüdruk mu suurilsilmil jõllitamise ja tormas juba järgmisel hetkel redeli suunas.

Järskude liigutuste tegemine ei tundunud olevat kuigi tark, seega jäin niikauaks graatsilises poosis keset tolmust pööningupõrandat lamama, purunenud taldrikud verise küünarnuki all ja uitmõtted mu tulevasest lauljakarjäärist peas keerlemas. See unistus kestis umbes minuti.

„Ma ei teadnud, et see nii ohtlik on, kui siis ainult tapvalt tüütu,” püüdsin valu taustal rõõmsat meelt säilitada. Rahel ei naernud. Tüdruk aitas mu portselanihunnikust püsti ja viis seejärel vana tabureti peale istuma.

„Äkki läheks alla? Siin on nii sitta täis kõik, äkki läheb veel mädanema,” mõtiskles ta ja vaatas siis kaalutlevalt redeli poole. „Oled võimeline ronima?”

„Ah, ei ole hullu, see on mingi kriimustus ainult, küll ma ellu jään,” raputasin kähku pead ja toetasin randme vapralt põlvedele. Tüdruk loksutas käes antiseptikumi pudelit, haletsev pilk minu silmadesse suunatud.

„Okei, ise tead, aga hoiatan, et see teeb sitaks haiget,” sõnas ta.

Rahel ei valetanud, haava puhastamine oli lausa piinavalt valus, kuid see polnud midagi senikogematut. Mu keha sai lihtsalt ühe tulevase armi võrra rikkamaks. Nende kollektsioon oli nii rikkalik, et pidin end pidevalt tagasi hoidma, et oma ilusate roosade jäädvustustega mitte teiste ees liputada. Esiteks polnud mu sotsiaalne ringkond millekski nii morbiidseks valmis ning teiseks – need armid ei tähendanud tegelikult midagi. Jah – mul oli küll palju arme, kuid liiga vähe lugusid, mida nende kohta rääkida. Ma polnud üle elanud ühtegi sõda, kui just kodusõda iseendaga arvesse ei läinud. Ma ei olnud tervenenud mingist raskest traumast või surmahaigusest ja isegi koerad polnud mind kunagi pureda viitsinud.

Mu armide põhjal oleks saanud jutustada ainult ühe ja äärmiselt äraleierdatud loo, pealkirjaga „On raske olla teismeline”, mis polnud midagi Nobeli auhinna väärilist. Seda lugu osanuks rääkida kõik – ka ilma armideta kehal. Okei, mina oleksin saanud nendele täketele ja joontele lisaks rääkida oma nähtamatutest, ent veelgi sügavamatest hingehaavadest, aga mind oleks ilmselt tembeldatud siis pseudo-filosoofist eputrillaks. Miss Liigadiip 2014.

Kui käsi oli sidemesse seotud, võis kolimine jätkuda. Jalutasin kastide juurde tagasi, tehes teel pingutatult graatsilise hüppe üle portselanihunniku. Vaatasin üle õla Raheli poole, kes mu tegevust sugugi heaks ei kiitnud ja turtsus, et ma olen lapsik ja peaksin ettevaatlikum olema. Ma ei vaielnud vastu ja eeldasin, et karma kostitab mind tema emainstinktide üle naermise eest mõne gangreeniga.

Kõige ülemine pappkast oli igast küljest hoolikalt teibiga kinni tõmmatud, loksutamisel meenus, et olin sinna kunagi oma vanad mänguasjad hoiule pannud, et neid lastekodudele ei jagataks. Ei, mitte et ma oleksin mingi jõhker kadekops olnud. Mulle lihtsalt ei meeldinud mõte sellest, et keegi minu mänguasju lõhub ja mind ennast pole kohal, et oma kalleid Barbiesid ja kaisumukisid kaitsta.

Järgmine tolmukihiga kaetud kast sisaldas pinnalisel vaatlusel vanu väikseks jäänud riideid, mida oleksin ise vabalt lastekodudele trööpamiseks ja lõhkumiseks ära jaganud, kuid ema protesteeris sellele vastu, rääkides midagi sentimentaalsest väärtusest.

Järgmist raputades jõudis kohe kõrvu õrnade esemete purunemisel tekkiv heli. Rahel vaatas etteheitvalt minu poole, avasin kasti – jõuluehted, purunenud.

„Kindel, et sul kõiki neid asju kohe vaja on?” küsis tüdruk järsku surmani tüdinud toonil. „Sa võid ju kunagi hiljem ka neid sortima tulla, ega me ju ära ei koli. Ja üldsegi, see, et sa meist veel kaugemal sööma ja magama hakkad, ei tähenda, et sa peaksid nüüd kõik oma asjad siit majast ära viima. See on ju ikkagi su kodu. See tõeline kodu.”

„Tead, kui sul kopp ees on, võid alla minna,” sõnasin tusaselt ja jätkasin seejärel innukalt tegutsemist. Olin leidnud ühest pappkastist hunniku vanu kaustikuid, mida kavatsesin kohe õhinaga sirvima hakata.

„Mh, ma ei saa ju oma väikest õde üksipäini pööningule jätta, äkki kukud lisaks küünarnukile veel pea ka lõhki või midagi. Juba see mõte, et sa tahtsid lambist siia mingeid kaste sortima tulla, on märk, et sa oled päris kõrgelt kukkunud.”

„Küll ma hakkama saan. Pealegi, sa võid rahulikult arvestada sellega, et järgmised tund aega püsin ma täpselt sellises poosis, täiesti liikumatuna,” naeratasin ja laotasin osa kaustikupakist enda ette laiali. „Ma leidsin põnevat lugemist…”

Rahel pööritas silmi, soovis sarkastiliselt edu ja laskus seejärel redelit mööda alla.

„Kui kõht tühjaks läheb, võin sulle üht-teist visata,” hüüdis ta veel järele. Lubasin teada anda, kui see kunagi juhtuma peaks.

„Emakeel, kodulugu, matemaatika, 1. klass, 2. klass, 3. … Mille kuradi pärast ma seda jama alles hoidsin? Päevik, 6. klass – õudne käekiri! Viieline hinneteleht, vau, väga uhke, Deivi, tubli oled! Kahju, et see 7. klassini ei jätkunud…”

Pool kasti sisust oli osutunud väga kaheldava väärtusega kraamiks, heitsin selle kiirelt kõrvale. Järgmisena jäid näppu vanad ajakirjad: Stiina, X, Cosmopolitan… Pärast mõningast lehitsemist leidsid ka need oma lõpu mustas kilekotis.

Mõtlesin ülejäänud hunnikuga samamoodi käituda ja kogu krempli halastamatult prügikotti suruda, kui mu vaatevälja riivas äkki üks kasti põhja vajunud nahksete kiiskavpunaste kaantega kaustik, millele suurte tähtedega kirjutatud „I dare you to read this!”.

Võtsin kaustiku esitatud väljakutse rõõmuga vastu ja püüdsin seda kohe ka lahti teha, kuid luku tugevus käis mu jõust selgelt üle. Ka juuksenõelaga surkimine ei andnud soovitud tulemust, klaasikilluga nüsimine ammugi mitte, kulmineerus vaid valusa sisselõikega sõrmeotsas.

„Fucking hell…” kuulsin end järsku otsekui kõrvalt lausumas.

Ma teadsin nüüd väga hästi, millised read selles kaustikus peidus olid. Aga ma polnud enam kindel, kas tahtsin neid ridu näha, pärast neid pikki aastaid, kõiki neid kaotatud lahinguid, mida ei teinud olematuks ka võidetud sõda. Pealegi mind oli ju mitmelt rindelt hoiatatud, et sellest ei paraneta iial. See sõda võis igal hetkel uuesti alata…

Ilmselgelt ei võtnud ma arstide, psühholoogide, ravitsejate ja nõidade nõuandeid tõsiselt, kuna juba järgmisel hetkel võis mind näha päevikut idioodi järjekindlusega vastu pööninguseina tagumas, lootes et lukk selle tulemusena katki läheb. Seda ei juhtunud. Mu tegevuse ainsaks viljaks oli see, et Rahel oma oranži siilipea pööninguavast läbi pistis ja õigustatult küsis, kas ma olen ära keeranud.

„Ega sul haamrit pole?”

„Ma tegin nalja.”

„Mingi suurem kivi oleks ka okei. Mul oleks vaja üks lukk lahti saada.”

Lasin nüüd ka hambad käiku, rebides kaante küljest ükshaaval naharibasid, et neid sellega õhemaks muuta.

„Tšäksiga ei saaks põletada või?” küsis tüdruk, mispeale vahtisin teda nagu idiooti.

„Mu eesmärk on lukk lahti saada, mitte oma päevik põlema pista.”

„Sul on päevik? Mis ajast?”

„Kunagi oli, aga vahet pole,” tähendasin kindlalt ja pühkisin suhu sattunud keemilise maitsega nahapuru varrukasse. „See pole midagi olulist. Kes ei oleks kunagi päevikut üritanud pidada, eks?”

„Okei, aga näita siia, äkki ma saan lahti…”

„Ei!” Ma peaaegu röögatasin, kui Rahel leidu enda valdusse püüdis saada, ja hüppasin instinktiivselt eemale.

„Rahu! Jesus Christ, ära nüüd hulluks mine! Sa oled 22, aga käitud nagu viieaastane.”

„Sorri, ma lihtsalt ei taha, et keegi seda näpiks. See on veits konfidentsiaalne või nii.”

„Mis seal siis sees on? Mingid nõretavad armuavaldused kellelegi või?”

„Kõik on siin sees,” laususin vaikselt, punast kaant õrnalt paitades. „Kaasaarvatud see, kui sa mulle ükskord peale sattusid ja ütlesid, et ma peaksin abi otsima. See kõik on siin. See on ikka veel olemas. Ma ei teinud seda absoluutselt olematuks, vaid vastupidi, just jäädvustasin selle mingil imelikul kujul… Ma mõnes mõttes tahaksin selle looga uuesti tutvuda. Lihtsalt, et näha, kas ma olen nüüd oma vigadest õppinud. Sellest on ju nii kaua aega möödas.”

Ilme Raheli näol väljendas sügavat šokki. Ta teadis, millest jutt käib.

„Oled sa kindel, et nende asjade lugemine sulle kuidagi negatiivselt ei mõju?” küsis tüdruk murelikult. „Me räägime siin ju viie aasta pikkusest võitlusest.”

„Kuue,” parandasin. Kaheksa… Kümne?

„No seda enam! Deivi, kas seda on tõesti vaja?” ärritus Rahel. „Mõtle, kui see mõjub sulle päästikuna, ah? Vahel on targem minevikust lahti lasta ja mõned sillad lihtsalt ära põletada. Mis tähtsust sel kõigel enam on? Mida see lugemine sulle annaks?”

Kehitasin aeglaselt ja kõheldes õlgu.

„Kui mitte muud, siis kas või hoiatuse, et ma neid samu vigu ei kordaks.”

Õhtuks oli päeviku leidmise põhjustatud elevus taandunud, kuna mu prioriteetide nimekirjas pidi kõik poodiumikohad hõivama kolimine. Kogu kraam tuli kriitilisel pilgul põhjalikult läbi vaadata ja otsustada, mida võtta, mida jätta ning mida prügikonteinerisse viia. Heameelega oleksin kõik tolmused kastid juba ainuüksi laiskusest uude elamisse kaasa lohistanud, kuid esiteks poleks see olnud praktiline ning teiseks eeldanuks see umbes kolm korda suuremat pinda kui Priidu pakutav tuba kahetoalises korteris. See oli mu kesiseid finantse ja ebastabiilset elustiili silmas pidades parim variant – kui mitte ainuvõimalik.

Juba samal õhtul aitas Priit mul pööningult leitud ja eelmisest korterist kaasa toodud kraami autost majja transportida. Seda tundus korteri ahistavas kitsuses röögatult rohkem, kui olin arvestanud ning Priidu näoilmest järeldasin, et ka tema oli oma vaimusilmas näinud mind harrastamas vähe askeetlikumat elukorraldust. Ühelt poolt oli 22-aastase inimese kohta seitse kastitäit asju ja mõni üksik mööbliese üsna vähe, kuid sellele vaatamata puges sisse näriv kahtlus, et mind hakatakse nüüd ülbeks pidama, et kogu oma eluga võõrasse korterisse sisse marssisin.

„Ära ütle, et sa seda ette ei näinud!” torkasin kahjutult, kui olin tabanud Priidu tema esikusse ilmunud pappkastide suunas järjest hapumaid grimasse tegemas.

„Njah, nüüd vähemalt tean, et enne tuleb elamispinda laiendada, kui naisterahvaga kokku kolid.”

Poiss kratsis kergelt kukalt ja ulatas mulle seejärel härrasmehelikult käe, et põrandal laiuv takistusrada üheskoos ületada.

„Parem mitte. Sellest kukkumisest on terve külg üsna valus,” laitsin ma riskantsemad lapsikused selleks õhtuks maha. Tundsin neid pisikesi fantoom-klaasikilde jätkuvalt naha all endale valu tegemas.

„Vannitoakapis on spordigeeli, soojendab, valuvaigistit on ka. Tunne end nagu kodus,” pakkus poiss seepeale ja asus valmistama mu uues korteris veedetud aja esimest kohvi. „Mingeid muljeid on vist vara jagada?”

Vaatasin kella, korterisse saabumisest oli möödas vaevu kümme minutit.

„Praegu jah, aga kui viisteist minutit täis saab, võib vast esimest järeldused juba teha. Või mis sa arvad?”

„No tegelikult siin ju midagi ei muutu. Ainus vahe on selles, et külalise asemel oled sa nüüd kaasüürnik. Suht sama, lihtsalt kõlavam nimi. Pluss seitse kastitäit sodi, mis asub su vanematekodu asemel nüüd siin.”

„Sodi?” kergitasin kulme.

„Pardon, väljendusin valesti. Hindamatu sentimentaalse väärtusega esemed?”

„Juba parem. Mida sa oma vanematele Robini kohta ütlesid? Tood ta homme ära?”

„Ma ei teagi, paar päeva pidi nende arust okei olema, kuna emal on puhkus ja papsil pole samuti laste vastu midagi. Hiljem võib helistada neile ja küsida, et kuidas on, aga vaevalt ta nendele koormaks on. Poiss on tubliks meheks sirgumas, pole ära hellitatud ja liiga palju tähelepanu ei nõua. Hoiab pigem omaette, joonistab ja vaatab multikaid.”

„Ja kuidas Kikul läheb?”

„Ei teagi. Viimane kord, kui Eestis käis, nägi juba päris hea välja. Võimalik, et mulle ainult tundus. Meigiga saab igasugu asju varjata ja näitlejana on ta end varemgi tõestanud. Tundus lihtsalt selline… elus. Aga see tundus ikkagi võlts. Kujuta ette näitlejat, kellele mingi roll nii sujuvalt külge hakkab, et lõpuks polegi mingit tahet rollist välja tulla. Umbes nagu Béla Lugosi, kui ta Draculat mängis. Mingi legendi kohaselt ta isegi maeti selles kostüümis…”

„Ehk siis Kiku on nüüd Dracula?” naersin.

„Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis seda on ta lausa mitmes mõttes…,” vajus Priit korraks endamisi mõttesse ning turtsatas seejärel samuti naerda.

„Nojah, loodame, et tal läheb seal Soomes hästi ja saab jalad varsti alla – heaoluriik ju ikkagi. Kohutav mõelda, mida ta üle on elama pidanud, nii noor tüdruk…”

Tegelikult ei teadnud ma absoluutselt, millest rääkisin. Teadsin vaid, et Kiku näol on tegemist Priidu lapse emaga ning et ta on põletanud kuulduste järgi ära rohkem aastaid kui elanud on. Ma ei teadnud tema pärisnimegi, rääkimata muust. Kiku lihtsalt eksis meievahelistesse vestlustesse vahel ära, teinekord seadis ta end nendes lausa nii mugavalt sisse, et ma ei olnud lõpuks enam kindel, kas Priit räägib minu või Kikuga. Teadsin, et tal oli kunagi olnud selle tüdrukuga üheöösuhe, mis võttis ootamatult liiga suured mõõtmed. Jah, nii juhtub, kui satutakse koos ühele peole, pilgud kohtuvad ning tutvumisprotsessi otsustatakse jätkata linade vahel. Ilma kaitsevahenditeta. Tegelikult ma ei tea neid täpseid detaile, et kas nad kasutasid kondoomi või millist brändi sai eelistatud. Ma lihtsalt tean, et Kiku jäi sellest ühest ainsast korrast rasedaks, aga siis, kui rasedus tuvastati, oli juba liiga hilja, et aborti teha. Kuigi Priit oli olnud esialgu sellest plot twist’ist šokis, otsustas ta lõpuks end kokku võtta ja proovida Kikuga päriselt tuttavaks saada. Sest noh, kui selgunuks, et neil ühiseid huvisid pole, on vähemalt laps ühine…

Priit neelatas ja tõmbas kohvikruusi kuidagi järsu liigutusega endale lähemale. Tõenäoliselt olin ma midagi valesti öelnud või teinud. Ta kippus isegi mu näoilmeid nii põhjalikult analüüsima, et iga kulmukortsutus või naerukurd vallandas temas teinekord mingi ülemõtlemise laviini ning selle tulemusena sai talle vahel paugupealt selgeks, mida ma ühest või teisest asjast arvasin.

Sellest konkreetsest teemast arvasin ma näiteks seda, et mul on antud loo kõigist kolmest osapoolest siiralt kahju. Priit aga ei sallinud kaastunnet, hoolimata sellest, kas see oli siiras, võlts, pealiskaudne või lõpmatult sügav, tituleerides selle kõige kasutumaks emotsiooniks.

„Tahad äkki korteris ringi vaadata? Sa pole oma uues toas käinudki eriti,” kostis poiss taskust telefoni otsides. „Vaata näiteks toa kujundus üle – kas tahad kogu mööbli alles jätta, või viskame midagi välja. Neid kappe tundub mõttetult palju, aga võib-olla on see minu kiiks. Ma helistan niikaua emale…”

„Kikule?”

„Minu emale,” kõlas täpsustus ning Priit andis diskreetse käeviibutusega märku, et köögist lahkuksin.

Ma ei olnud piisavalt lõbusas tujus, et talle vastu vaielda ja oma seltskonda talle sunniviisiliselt peale suruda, seega siirdusingi kohvitassiga oma uude tuppa.

Üle läve astudes paiskus mulle vastu segu lõhnadest, milles sisaldus puidu, värske voodipesu ja tubakasuitsu noote, mille Priidu eelmine korterikaaslane endast maha jätnud oli. Need esinesid lausa võluvalt dekadentlikus vahekorras. Priit ise ei suitsetanud, kirtsutades iga kord nina, kui ma tema nähes kas või tšäksiga mängisin, sigareti pahvimisest endast rääkimata.

Vedasin sõrmega õrnalt üle päevinäinud mürkrohelise tapeedi, mis andis kogu ruumile mingi müstilise ilme, eriti pimedas. Toetusin vastu seina ja libistasin end mööda seda põrandale istukile. Priidul oli õigus, kappe ja riiuleid oli selles toas tõepoolest lausa häirivalt palju.

Mõned hetked hiljem leidsingi end uudistamas kappide ja kirjutuslaua sahtlite sisu. Põhiliselt olid sinna jäänud mingid vanad brošüürid, juhuslikud kritseldused ja tühjad sigarillotoosid. Sahtlitega kummut laua all oli lukus, võtit ei paistnud kuskil. Igikestvast uudishimust tõstsin selle korraks tagumise nurga najale ja tegin mõned raputavad liigutused, saamaks teada, mis luku taga peidus on. Helide järgi tundus, et tühjus.

Järsku meenus mulle ka üks teine asi, mis lukus oli, kuid mille võtit kellelgi käepärast ei olnud.

Suundusin kiiresti esikusse, krahmasin ukse juurde heidetud käekoti ja võtsin punaste kaantega märkmiku ettevaatlikult välja, mis siis, et pärast vastu seina loopimist polnud võimalik selle seisukorda kuigi palju hullemaks teha.

Eredad lambid lubasid lukule parema pilgu heita, mis pärast mõningast uurimist viis ka ideeni, kuidas see avada.

„Priit, ega sul siin juhuslikult mingisugust lukuga reisikohvrit pole?” küsisin uuesti kööki ilmudes. Poiss kortsutas seepeale kulme ja naeris üheaegselt.

„Sa hakkad reisile minema? Juba? Ma ei teadnudki, et sa nii püsimatu oled.”

„Väga naljakas,” torkasin vastu ja näitasin talle, millest taoline küsimus tekkinud oli. „Ma arvan, et kohvri võti peaks minema küll. Või mis sa arvad?”

Priit lükkas sügavkülmast võetud pitsa mikrolaineahju ja võttis siis märkmiku enda kätte uurida.

„Hmm, milliselt pubekalt sa nüüd selle pihta panid?” küsis ta kahtlustavalt. Mustas kirjas hoiatust lugedes turtsatas ta pilklikult naerda. „Näed! Raamat ütleks nagu ise ka, et ei tohi nuhkida. Sulle meeldib ohtlikult elada või?”

„See on minu oma. Ma luban, et ei anna sulle peksa, kui selle lahti teed. Ausõna.”

„Ah või nii!” Poiss sügas mõtlikult habet, avades seejärel suu ilmselt millegi sarkastilise ütlemiseks, kuid sulges selle enne, kui esimene häälik helilainesse kodeeritud sai.

„Nii, mis MacGyver ütleb?” küsisin kärsituks muutudes.

„No sellist võtit mul otseselt küll pole. Ma isiklikult prooviks kirvest – kui sa tõesti väidad, et see päevik on sinu oma ja lubad, et mingi vihane pubekas mind ära ei tapa, kui teada saab.”

„Luban,” noogutasin naerulsui. „Millal action’it näha saaks?”

„Kohe saabki. Oota.”

Priit heitis päeviku lauale ja siirdus korraks esikusse, kust oli hetk hiljem kuulda mitmeid kappe avanemas ja sulgumas, millele järgnes vali, kuid asjalik kolistamine. Küllap oli ta midagi leidnud.

„Kas see sobib? Või äkki hoopis see?” Poiss hüpitas ühes käes rasket mutrivõtit ja teises ahjuroopi. Minu hääl läks mutrivõtmele. Priit asetas seepeale punaste kaantega märkmiku keset linoleumpõrandat ja palus mul taganeda, et ma mutrivõtmega pihta ei saaks.

Poiss ise laskus päeviku ette kükakile ja valmistus andma lukule saatuslikku lööki.

„Üks, kaks, …”

Kõlas vali kolksatus. Õnnestumise heli.

Priit tõusis püsti ja andis päeviku koos lukust järele jäänud metallipuruga uuesti minu kätte. Lehtede vahelt libises välja kaks paberilipakat, ühel neist kirjas mingi telefoninumber, teisel elegantses kalligraafilises kirjas „quod me nutrit me destruit”.

„Mis need on?”

Võtsin lipikud korraks uurida. Tundus, nagu oleksid need vahepeal kokku kortsutatud ja siis uuesti lahti võetud ning seejärel kaante vahele aastateks tallele pandud.

„Pole õrna aimugi,” ütlesin kiirelt ja libistasin leiud tagasi päeviku vahele.

Mul oli valetamises must vöö.