Читать книгу Aitäh elu eest - Kristi Rebane - Страница 5

Ärkasin Priidu voodis keset ööd, kell näitas umbes pool kuus. Ma polnud harjunud võõras kohas magama, mis tähendas, et lünkliku unega võisin järgmised kaks nädalat juba ette arvestada ning ühtlasi tervitada oma ellu naasnud vanu sõpru silmaaluste kottide näol.

Kellelegi ei meeldi ju muutused. Ja mina vihkasin neid. Kui intelligentsuse taset hinnataks kohanemisvõime järgi, küündiksin ma vaevu ahvidega sama pulka jagama.

Võtsin maast oma musta pusa ja hiilisin kikivarvul kõndides ukseni nagu järve kõige kohmakam luik. Lävel kiikasin veel korraks üle õla, kontrollimaks, ega ma Priitu äratanud polnud. Voodi oli tühi. Selgus, et ka Priit oli vahepeal üles ärganud ja toiminud samamoodi nagu minagi kavatsesin, ainult et oma tuppa hiilimise asemel läks poiss elutoas läpakasse ja sirvis nüüd unetuna käsipõsakil 9gag. com lehte.

„Hommikust, päikesepaiste, kuidas magasid?” kõlas Priidu irooniline tervitus. Ajasin vastuseks mõlemad pöidlad püsti ja kõndisin loiult oma mürkroheliste seintega tuppa. Päevik vedeles suletuna keset voodit. Mulle tundus, et ta flirdib minuga. Keelatud vili, mille punased kaaned ja lukk samaaegselt nii keelasid kui ahvatlesid mind.

„I dare you to read this,” laususin enda ette, lastes pilgul üle kaane sisse graveeritud tähtede libiseda. Need pastakatõmbed olid agressiivsed ja kindlad ning paistis tõenäoline, et olin nende trükitähtede kujuliste vagude rajamise käigus mitu pastakatera ära murdnud.

Teadsin juba ette, et magamisest midagi välja ei tule, niisiis klõpsasin laualambi põlema, hingasin sügavalt sisse ja avasin esimese lehekülje. Punase pastaka abil olid sellele kantud lohakas käekirjas read, mida illustreerisid lehe ülemistesse nurkadesse kritseldatud ämblikuvõrgud. Need olid ühed vähestest asjadest, mida joonistada oskasin, seega sodisin ma neid meelevaldselt kõikjale. Kontrolltöödele, raamatutesse, asfaldile, toaseintele, žiletitera abil nahale…

31. oktoober 2008

I’m at war with myself and I think I’m losing.

Hakkan nüüd päevikut pidama. Desperate as fuck, aga LizRey101 lubas, et kirjutamine aitab mõtteid koondada ja et pastaka-paberi kokkupuutele keskendumine on parim antidepressant. Efektiivsem kui Prozac ja Xanax kokku.

Aga nagu mida vittu ma kirjutan siia? Olen ilgelt diip ja panen oma filosoofilised mõtted kirja? Kirjutan, mida ma söönud olen? Arvutan kaloreid ja väljutamiste arvu kokku? Märgin kaalunumbrit iga päev üles? Mis mõttega? Kelle jaoks? Nagunii ma kellelgi seda sitta lugeda ei luba. Aga kõigil oleks pohhui nagunii. Kedagi ei koti. Arvutan enda lõbuks oma kaalunumbri ruutjuurt ja lõigun ennast nii palju kordi, kui palju vastus üle 7 ulatub?

Kas Sina tuleksid mu matustele? Mida sa näiteks pühapäeva hommikul teed? On plaanid tehtud?

Sorri, päevik. Ma ei viitsi.

Sa oled nõme, aga ära ole kurb, sest mina olen ka.

Ja ma raiskasin oma viimase taskuraha ära, et sind osta.

Sina võitsid.

Nende kasinate lausetega mu päevikupidamise periood loomulikult ei piirdunud. Lehitsemise käigus silmasin mõnes kohas isegi mitme lehekülje pikkuseid kirjutisi, mida ma ei mäletanudki, et minu sulest ilmunud oleks.

Esimesele leheküljele järgnes paar tühja lehte, järgmise sissekande kuupäevaks oli märgitud 24. november, käekiri tundus olevat stabiilsem. Lähemal vaatlemisel märkasin, et tint on osades kohtades laiali valgunud, nagu leheküljele oleks midagi tilgutatud.

Ma ei taha neid kuradi mõtteid!

Ma tean, et see, mida ma teen, on vale. Ma mängin tulega. See on nagu aeglane enesetapp. Mõned foorumist on selle teadmisega juba leppinud, et nad surevad enne oma vanemaid ja vanavanemaid. Saavad infarkti või lihtsalt lämbuvad ära. Ma ei saa neist aru.

Mina pole selline ju. Mina ei taha surra. Ma tahan, et see kõik lihtsalt läbi saaks.

Ma tean jah, et ükskord tuleb mingi tõsisem tagajärg kui see, et mul hambad lagunevad või hingeõhk koguaeg haiseb. Või need rõvedad angiinid. Iga kord, kui mul süda rütmist välja peksab, ma kardan. Ma faking kardan. Ma palvetan, et nii ei oleks. Ja iga kord ma luban, et enam ma ei tegele sellega. Enam ma ei käi oksendamas.

IGA KORD!

Ma olen idioot! Võib-olla ma ei väärigi elus olemist?

Putsi!

„Kuule, ma vist kahetsen seda…” Priit seisis uksel ja vaatas mind süüdlaslikult, ma ei saanud esialgu aru, mida ta sellega mõelnud oli. Poiss puges mu kõrvale voodisse ja pani käe mulle lohutavalt ümber, nii et sain oma pea mugavalt ta õlale toetada.

„Mida sa kahetsed? Et mind enda juurde elama võtsid?” küsisin ja rebisin end korraks kirjutisest lahti.

„Seda mutrivõtme asja kahetsen. Sa nutad ju. Mis kuradi asi see on, mida sa loed?”

Priit püüdis korraks päeviku sisse piiluda, mida tabades ma punased kaaned hoobilt kinni lõin ja päeviku lauasahtlisse torkasin.

„Ah, ei, pole midagi. Paljud on öelnud, et mul asuvad silmad märja koha peal,” vabandasin end üsna kohmakalt välja, või vähemalt püüdsin.

„Kaua me üksteist tunneme?”

„Kolm aastat umbes, mis siis?”

„Ma pole sind varem nutmas näinud,” kostis Priit mõtlikult.

„Sa oled mind üldse vähe asju tegemas näinud…” sõnasin haigutades ja läksin magama jäämisega uuele katsele.

Järgmine kord ärgates olin küll oma voodis, kuid Priidu käte vahel. Ma ei saanud sinna midagi parata, et tema soojuse ülekandumine minus nii magusa tunde tekitas, et kohe udupehmesse suhkrukoomasse vajusin. Mul ei olnud tema vastu tegelikke tundeid, aga ometi mõjus tema kohalolu ja lähedus rahustavalt, sisendades seda turvatunnet, mida vabas ja vallatus vallaliseelus tihtipeale vajaka jääb. See uinumise eelne magusus ei suutnud aga kunagi leevendada ärkamise mõrudust. Vingerdasin nüüdki kiiresti Priidu embusest välja, et kui ta ärkab, ei peaks me seda piinlikku hetke jagama. Ma tean, kuidas see oleks jätkunud. Pikk piinlik vaikus, millele järgneb kandiliste naljade laviin ning seejärel järsk teemavahetus, mis on varjatud ettepanek teeselda, nagu seda eelnevat intsidenti poleks kunagi juhtunud.

Platoonilised suhted olid keerulised. Eriti kui sellesse niigi keerukasse võrrandisse lisada füüsiline läbikäimine.

Kiire pilk Priidu mobiiltelefoni kellale ei pakkunud erilisi üllatusi – olin ärganud parajal ajal, et eesootav öövahetus mind liiga ruttu unega ähvardama ei hakkaks. Viimasel ajal oli 8-tunnise une tegemine saanud mu jaoks parajaks saavutustunde allikaks, kuna mu keskmine sooritus päädis viie tunniga, mis teadlasi uskudes pidi olema vähemalt kümne tuhande probleemi algpõhjus. Alates peavalust ja tumedatest silmaalustest, lõpetades söömishäirete ja depressiooniga. Been there, done that.

Olin juba punaste kaantega kaustiku vahelt sellekohaseid elusuuruses tõendeid otsima minemas, kui otsustasin viimasel hetkel ümber ja siirdusin hoopis kööki kohvi keetma. Tööle saabusin veidi enne kella ühtteist õhtul. Baari õhus levivad aroomid andsid märku kõrge joobeastmega klientuurist ja Reelika tülpinud olek märkis fakti, et selliste inimeste teenindamine tüdruku närvisüsteemi just ei hellitanud. Teda ümbritsev maagiline aura oli võlunud klientidelt välja küll päris kopsaka jootraha, aga need mündid ei paistnud Reelikat lohutavat.

„Thank god, et sa siin oled,” õhkas tüdruk, nähes mind leti taha saabumas, ja tegi mu suunas sügava kummarduse. „Ma mõtlesin, et suren reaalselt ära siia. Pool päeva igavled ja passid netis, ülejäänud aja jookse või segaseks ennast. Ma ei tahaks üldse sinu asemel siia jääda. Juba praegu luusib mingi kahtlane kontingent siin ringi. Kempsu põrand on raudselt süstlaid täis…”

„Siis ole õnnelik – sa ei pea minu asemel siia jääma,” muigasin ja pilgutasin Reelikale silma, mis oli märguanne, et tema vahetus on üle antud.

Seletamatu, kuid tuttavlik ängistav tunne puges rindu, kui Reelika mulle oma vahetuse lõppedes head ööd soovis ja seejärel ukse taha kadus, millel silt „EXIT. STAFF ONLY.” Tema oli pääsenud ja mind ootas ees kaheksa rutiinselt venivat tundi, mis täis igavusest ajendatud filosoofilisi arutelusid iseendaga. Neid katkestas enamasti vaid mõne üksiku kliendi palve talle õlu pudelist klaasi valada või valmistada mõni äraleierdatud Cosmopolitan või uskumatult tüütu Mojito. Õnneks tavaliselt meievaheline suhtlus sellega lõppes – elementaarne tervitus, tellimuse võtmine, tellimuse täitmine, arveldamine, lisasoov, tänusõnad. Siiski sattus aeg-ajalt Schrödingeri baari ka selliseid, kes ootasid minult oluliselt laiemat pädevusvaldkonda kui kokteilide segamine ja väljavalamine seda nõudis. Näiteks nägin ma paljude klientide jaoks kangesti psühholoogi moodi välja. Mõnikord peeti mind ka kupeldajaks või prostituudiks ning turistiinfo teenuse pakkumine oli neile lausa iseenesestmõistetav. Tänu sellistele inimestele oskasin peast loetleda lähiümbruskonna kümme kõige kuumemat turistiatraktsiooni, sama palju erinevaid rahvuskööke viljelevaid söögikohti ning samuti olid pähe kulunud kõik soodsa tariifiga taksofirmade numbrid. Vähemalt prostitutsiooni osas oli mul õigus nulltolerantsile…

„Ma pole seda eite kunagi – mitte kunagi armastanud!” kuulutas järsku minu jaoks täiesti võõras härra üle terve baari, enne kui viinapitsi suu juurde tõstis ja selle otsusekindlalt tühjendas. Jälle!

Mehe üldolek ei reetnud ühtegi vihjet sündmusest, mis vahetult enne baari sisenemist temaga juhtunud oli ja ajendanud teda kõiki baaris viibijaid oma eraellu pühendama. Ta ei näinud välja kuigi räsitud ega kulunud, pigem vastupidi. Võrreldes baari keskmise külastajaga nägi see meesterahvas vägagi soliidne välja. Mis viis mu järelduseni, et härraga juhtunu oli olnud sama ootamatu kui see, et ta minuga vestlust alustas.

„Kuidas palun?” küsisin viisakalt ja kritseldasin märkmepaberile üles oma viimase uitmõtte, mida ei raatsinud poolikuks jätta. Kirjutasin lohaka käekirjaga „Frankenstein” ja kinnitasin kollase lipiku arvutimonitorile, kus olid juba ees ootamas sama värvi paberid märksõnadega „white russian” ja „Alice” ja „uusaastalubadus”.

„Ah ei, vanamees lihtsalt toriseb veidi. Las ta toriseb.”

Mees osutas tühjaks jäänud viinapitsile, soovides lisa. Täitsin tema palve ja märkasin seejuures, et tema parema käe sõrmusesõrmes ilutses sügav roosa vagu, ilma ehteta. Võimalik, et ta oli selle alles mõni hetk tagasi, näiteks baariukseni jõudes, eemaldanud. Huvitav, kas ta viskas selle ära või oli ta selle taskusse peitnud, mõttega see hommikul pandimajja viia, et saadud raha eest oma alkohooliku karjääri pikendada? Või kavatses ta hoopis oma naise ja abielu osas ümber mõelda ja kõrvad peadligi koju roomata? Teeselda, et eelmine õhtu oli halb unenägu? Järgmisel nädalal põrutatakse Dubaisse või Egiptusesse, et unarusse jäänud abielule palmi all uus hingamine sisse puhuda…

„Neliteist aastat,” tõi anonüümne härra kuuldavale järgmise infokillu. „Neliteist aastat ja mitte midagi. Arvad, et oled elu näinud, aga ei – ikka tuleb üllatusi. Ja üllatab veel omaenda naine.”

„Kas te soovite sellest rääkida?” küsisin ettevaatlikult.

See oli tüüpsissejuhatus ajutisele psühholoogiametile, mida mul liigagi tihti öistes vahetustes pidada tuli. Olin valmis, et küsimusele järgneb ka seekord umbes tunnipikkune südamest südamesse vestlus, kuid minu üllatuseks läks mees juba pärast kolmandat pitsi nagist oma mantlit võtma.

„Mis ma sind, noort neidu ikka tüütan. Sinul on ju terve elu veel ees. Pole sul vaja teada, mis elu need vanainimesed elavad. Sinul on see aeg veel kaugel.”

Valmistusin juba kuuldu vastu ägedalt protestima – polnud ma ju midagi nii kogenematu ja naiivne, kui tema arvas, ent hoidsin end siiski tagasi. Mees paistis olevat endas liiga kindel ning ma ei tahtnud tema niigi halba ööd veelgi rohkem ära rikkuda. Vaidluses lüüasaamine oleks olnud ju kibevalus kaotus.

„Hüvasti, noor neiu. Ma soovin, et sinu silmad ei pea kunagi kurjust nägema,” sõnas närtsinud olemisega härra isalikult.

Ma ei hakanud mainima, et ta oli selle sooviga vähemalt kümme aastat hiljaks jäänud. Mu silmad olid näinud kurjust eest, tagant, külgvaates, kolmemõõtmelises plaanis, kümnekordse optilise suumiga ja ükskord nägin pea alaspidi ka.

Soovisin selle asemel viisakalt head ööd ja lohistasin härrast lauale jäänud viinapitsi tagaruumi. Alles leti taha naastes avastasin baariletilt kullast klotsersõrmuse, mille ta kogemata endast mälestuseks oli jätnud. Pikemalt mõtlemata haarasin tagaruumist oma mantli ja tuiskasin hõlmade lehvides läbi saju härrale järele. Minu lõõtsutavat kogu nähes oli ta rohkem üllatunud kui oleksin aimanud. Ühtlasi täheldasin, et tal olid pisarad silmis.

„Te unustasite selle baari,” pomisesin arglikult ja pistsin sõrmuse härrale pihku. „Kas ma saan teid äkki aidata? Te tundute olevat päris kurnatud.”

„Jah, c’est la vie, aga mis seal enam. Ajamasinat pole teadlased veel leiutanud. Muidu keriks küll mitu head aastat tagasi. Tead, sina oled veel noor inimene. Seda tuleb hinnata. Ega hiljem seda aega tagasi ei saa. Praegu mõtled küll, et mis sa, vanamees, ikka õiendad – aga kunagi sa veel tänad mind. Vaata enda ümber. Õpi maailma tundma. Muidu oled nagu mina - 65 aastat ja puruloll. Täiesti suletud.”

Minupoolset vastust ei järgnenud. Teadsin, et viimane, mida ta teada oleks tahtnud, on see, et ma rääkida oskan. Tal oli lihtsam mõelda, et ma olen üks kogenematu ja lapseohtu naiivne tütarlaps. Võib-olla üldse vastsündinu, kes temaga analoogsesse situatsiooni sattudes oleks unustanud sõrmuse asemel oma lemmik kummiluti baarilauale.

Sõnagi lausumata võtsin mehe käed korraks oma pihkudesse. Nahk nendel oli kuiv ja parkunud, aga käed ise hoolitsetud – küüned lõigatud ja küünealused puhtad. Aga need olid inimese käed, kes oli palju elanud, tundnud, teinud ja vahel tehtut kahetsenud.

Hoidsin neid käsi enda omade vahel, kuni soojus nendesse vaikselt naasma hakkas. Märkasin härra silmades tulukest. See oli tibatilluke, aga see oli seal.

Seisime veel tükk aega keset inimtühja tänavat ja vaatasime üksteisega tõtt.

Fakt, et vihmapiisad mu mantlikrae vahelt sisse sadasid, ununes seejuures kiiresti. Alles siis, kui meievaheline vaikus lohutavast rusuvaks muutus, tegin peaga vabandava žesti ja jooksin läbi saju tagasi Schrödingeri keldrisse. Lootsin vaid, et joodud viinapitsid härrale liiga rängalt mõjunud polnud. Ma olin viimase kahe aasta jooksul liiga tihti seda „eluliini” mängima pidanud ning alati jäi mind pärast püüdlikku nõustamisseanssi jälitama küsimus, kas mul õnnestus inimene oma kavatsustes ümber veenda või mindi pärast Schrödingeri baaris julgestusdrinkide tegemist koju köiesilmust punuma või üledoosi tarbeks tablette koguma.

Sellest sai alguse ka mu morbiidne harjumus lugeda ajalehti mitte koomiksitest ega horoskoopidest, vaid surmakuulutustest alates.

„Siia pole mõtet tulla, baarmen on koju läinud,” kõlas baarileti äärest pisut häiritud kume hääl. „Ma olen oma kümme minutit passinud siin, aga kedagi vist ei koti.”

„Vabandust, mul oli kliendiga üks väike vahejuhtum,” vabandasin teeseldud kohmetusega.

„Ja jalutataksegi siis niisama minema? Aga mõtle, kui ma poleks nii aus ja tugeva moraaliga inimene – baar oleks tühjaks veetud. Ja sina, tüdruk, poleks siin homme enam töötanud.”

„Ma tõesti väga vabandan, et teie aega raiskasin. Kas me võime teile kompensatsiooniks joogi välja teha?” pakkusin tööpositsioonile naastes välja.

„Esiteks – ma olen siin täiesti üksi ja mind pole vaja teietada,” deklameeris noormees valjult. „Teiseks – su ettepanek on ahvatlev, aga ma paraku ei joo üldse alkoholi. Ühest sigaretist samas ära ei ütleks, kuigi ma väga ei usu, et sinusugune ilus terve jumega noor neiu suitsetab, seega unusta ära.”

Mu jume oli tervislikkusest mägede kaugusel. Umbes sama kaugel kui selle sõjaka, kuid sümpaatse välimusega noormehe sõnad olid tõest.

„Ma heameelega küsiks, kas sa tulid siia niisama vihma eest varju, aga esiteks oleks see pisut ebaviisakas ning teiseks ma näen, et sul on vihmavari ilusti kaasas. Seega mul pole õrna aimugi, miks sa kell pool kolm öösel Schrödingeri baari otsustasid tulla. Baaris enamasti ju juuakse,” mõtisklesin valjult. „Samas võib-olla sa oled üks neist inimestest, kes käivad lihtsalt konflikte otsimas, aega ja kohta valimata.”

„Miks kohe nii negatiivselt? Tegelikult mul polnud lihtsalt und. Läksin jalutama. Lootsin, et äkki leian mingit stimuleerivat tegevust või siis kellegi, kes olekspiisavalt pädev seda pakkuma. Sina tundud olevat päris lootustandev kandidaat. Vähemalt teravmeelsusest puudu ei jää.”

„Kas sulle mentooliga sobib?”

Ulatasin vastust ära ootamata sigareti ja juhatasin äsja kohatud võõra suitsuruumi.

„Seltsiks ei jäägi?” imestas poiss, kui ebameeldivalt kuiva õhuga ruumi ust enda järel sulgemas olin. „Praegu sul pole ühtegi argumenti, miks seda mitte teha. Töökohustusi sul vaevalt hetkel on – vähemalt mitte midagi kiireloomulist, vastasel juhul sa poleks nii kaua ära olnud. Pealegi mulle tundub, et sul on minuga huvitav.”

„Mille põhjal sa seda viimast eeldad? Laienenud pupillid?”

„Exactly. Kehakeel ei valeta. Muide – ma avastasin enne midagi huvitavat. Sa olid kirjutanud post-it’i peale „Frankenstein”. Tükk aega mõtlesin, et kuhu ma nüüd sattunud olen. Esiteks see tühi lett, teiseks see paberilipakas – ja siis ilmusid sina välja, vihmast nõretav sina. Ma olin täiesti kindel, et olen tegelikult kodus Lasnamäel ja mul on mingi LSD-indutseeritud unenägu käsil. Liiga sürr.”

„Aga võib-olla sul ongi. Sul pole hetkel ühtegi argumenti, mille põhjal võiksid kindlalt väita, et kogu praegune situatsioon pole pelgalt su kujutlusvõime vili.”

„Ei, mul on üks väga hea argument,” muigas võõras salapäraselt. „Sinus on midagi, mis käiks isegi minu kujutlusvõimele üle jõu. Pidi olema nii, et inimene ei saa näha unes midagi, mida ta elus näinud või kogenud pole. Ning kuna ma pole näinud ühtegi tüdrukut, kes suudaks isegi vihmaveest nõretades oma võlu säilitada – sa oled kas ilmutis teispoolsusest või toimub see päriselt.”

Punastasin kergelt. See pani mind kahtlema, kas tollel nukra olemisega härral polnud mu osas mitte täiesti õigus olnud – et sisimas ma olengi üks naiivne plikatirts, suutmatu nägema varjatud ohte, võltskomplimentide taha peidetud manipulatsioonikatseid.

„Niisiis – Frankenstein. See pole tegelikult midagi erilist, lihtsalt üks mõte, mis mul enne tuli. Ma hakkasin mõtlema selle baari nime peale – Schrödingeri baar, mis on siis ilmselgelt sellest füüsika mõtteharjutusest inspireeritud,” seletasin.

„Jeps, kinnisesse karpi pistetud kass ja keegi ei tea, kas elus või surnud…” noogutas poiss ja süütas sigareti.

„Just, aga baari logol ongi kujutatud kassi, kellel üks lamp kinni löödud. Kuigi Schrödinger oli teadlase, mitte kassi nimi. Samamoodi on Frankensteiniga – enamasti viidatakse selle nimega just koletisele, kuigi Frankenstein oli samuti teadlase nimi. Ja Tšernobõli all mõistetakse enamasti sündmust, mitte kohta, kus see aset leidis. Ja analoogseid näiteid on tohutult. Ehk siis miskipärast hakkab domineerima üks konkreetne juhtum kogu terviku üle. On ju igasuguseid tooteid, mis on muutunud oma firmaga sünonüümseks…”

Alles baari sulgemise ajal otsustas noormees mind leti äärde üksi jätta, öeldes lahkudes mokaotsast head aega. Ma ei teadnud, kas lahkuti selle pärast, et pseudofilosoofiliste arutelude päevalimiit oli ületatud, või tüütas mu liiga innukas väljendusviis ta surmani ära. Enne kui tema nahktagi baariukse taha kadus, silmasin ta näol kerget salapärast muiet, mille sarnast olin mina kandnud juba terve õhtu. Nimetagem seda kutsehaiguseks.